Soomaal üleujutust kuulamas

Matkajuht ja loodussõber Algis Martsoo kirjutab, et matkates Soomaal viiendal aastaajal saab kordumatuid ja ettearvamatuid elamusi.

Matkajuht ja loodussõber Algis Martsoo kirjutab, et matkates Soomaal viiendal aastaajal saab kordumatuid ja ettearvamatuid elamusi.

Soomaa ei ole sugugi ainus üleujutusala Eestis. Kevadise sulamise ajal või pikema sajuperioodi järel on üleujutused mujalgi üsna tavalised, küll aga haarab üleujutus Soomaal enda alla suurima territooriumi Eestis. Suurvee kestus on väga erineva pikkusega ning Soomaa eri piirkondades ka varieeruv. Keskmiselt iga kolme aasta tagant esineb suurem üleujutus, väiksemaid ja lokaalsemaid üleujutusi tuleb ette tunduvalt tihemini, mõnel aastal ka mitu korda.

Teadaolevalt suurim uputus Soomaal oli 1931. aastal, mil kõrgeim veeseis oli Riisa külas Halliste jõel asuva veemõõdupunkti andmetel 5,53 meetrit üle nulli (milleks loetakse veemõõdupunktis registreeritud vee miinimumtaset). Üleujutus hõlmas tollal 175-ruutkilomeetrist ala.

Tähelepanuväärsed üleujutused leidsid aset ka 1999. aastal. Jaanuarikuus oli tugevate vihmasadudega sulaperiood, sellele järgnes järsult pakaseline talv ja seda ajal, mil veeseis oli haripunktis. Pakane külmetas kogu üleujutusalale 30-sentimeetrise jääkaane. Huvitav olukord oli metsas, kus sai jalutada mööda lõputut jäävälja, mis puude vahele kinni jäänud. Jõevee taseme alanedes jooksis jääalune vesi minema, jääkiht metsas jäi aga endisele kõrgusele — kui sellest oleks läbi kukkunud, siis oleks võinud kohati kuni rinnuni jääalusesse metsa kaduda.

Kevade lähenedes hakkas paks jääväli puude vahelt tükkidena alla kukkuma, jättes kohati puutüvede ümber piknikulaudataolised ümarad moodustised. Tõeline suurvesi tuli aga kevadel soojemate ilmadega, lisaks lumesulamisveele aitas sellele kaasa ka metsa vedelema jäänud jää. Kõrgeimaks veetasemeks registreeriti Riisa veemõõdupunktis 4,37 meetrit, mis on rahvuspargi loomisest saadik kõrgeim seis.

Need suured veetõusu numbrid siin ja mujal ajakirjanduseski vajavad pisut selgitust. Reeglina on andmed pärit Riisa veemõõdupunktist, kus mõõdetakse Halliste jõe veetaset 1920. aastatest kuni tänaseni. Tegu on kohaga, kuhu enamik Soomaad läbivast veest kokku jookseb ja kus jõgi on seal sügavamal orus. Sellest punktist ülesvoolu jäävatel aladel oleks nii kõrge veetase mõeldamatu. Aga kohalike inimeste jaoks on vaatepilt siiski ühetaoline — kõikjal on vesi ja numbrid ei oma mingit tähtsust.

Ajaloost

Inimesed on Soomaa aladel valinud elamiseks kõrgemaid kohti. Vaatamata sellele ümbritsevad talukohti ka madalamad alad ja paadita kodust välja ei saa. Vanasti kasutati suurvee oludes liikumiseks peamiselt ühepuulootsikut, mille lame ja sile põhi võimaldas liikuda ka koduõue madalas vees, kui kummikutest enam abi polnud. Lootsikut juhiti püstiasendis, et kaugemale näha ja suurvees ujuvatest takistustest paremini mööda sõita. 
Üleujutus oli varemalt noortele päris oodatud aeg — siis sai lootsikuga laial veteväljal ringi sõita ja kaugematele naabritele otsemini külla minna. Samas nägi kogu pere vaeva, et suurvee eest majapidamist ja loomi päästa. Vee tõustes tõsteti laudas loomade jalgealust, häda korral tuli koguni laudalagi ära võtta. Suurveealadel paiknenud taludel oli sageli ka teine korrus välja ehitatud, kus sai ahju ja pliiti kütta, kui vesi alumisele korrusele tungis. Muudes taludes küpsetati aga suurem kogus leiba ettenägelikult valmis. Veeuputus on kohalikele ikka olnud elu osa ja seda nimetati vanastigi viiendaks aastaajaks. Rabad, mis paiknevad muust maastikust kõrgemal ja piiravad ringjalt suurveeala, jäävad aga suurveest puutumata. Sinna põgenevad ka metsloomad.

Suurvesi valmistab kohalikele tänapäevalgi probleeme. Mõnelgi puhul on kodust väljapoole saamine välistatud, ka koolitee jääb ajutiselt katki. Ja koju varutakse tavapärasest enam toidupoolist.

Põhjustest

Soomaa üleujutuste põhjusi on kirjeldanud paljud uurijad. Hästi on kirjeldatud neid Eesti Looduse Soomaa erinumbris (A. Järvet, M. Karu „Kõik algab jõgedest“, nr 10). Ilmselt on sealne suurvesi tingitud mitmest looduslikust tegurist ja nende ühismõjust.

Kõige esmane üleujutuse põhjus on tasane maastik ja jõgede alamjooksu väike lang. Piltlikult öeldes tuleb vesi Sakala kõrgustikult hooga alla ja Soomaal ei lase jõed, eelkõige Raudna ja Halliste alamjooks, sama suurt veehulka lihtsalt läbi.

Lehvikukujulises jõgikonnas, kus lisajõed Raudna, Kõpu, Tõramaa ning Lemmjõgi ühinevad lähestikku, koguneb ühte piirkonda liiga palju vett ja peajõgi Halliste ei suuda seda piisavalt kiiresti läbi lasta. Tekib veepais ja suurvee jätkudes väljuvad jõed oma sängist, ujutades üle madalad jõeäärsed alad.

Omakorda on takistatud ka Halliste jõe suubumine Navesti jõkke. Hallistet pidi alla voolav veemass on tunduvalt suurem Navesti omast ja jõgede ühinemiskohal ei suuda viimane seega vett nii kiiresti vastu võtta. Samas piirkonnas tekivad tihti ka jääsulud, pidurdades veelgi vee läbivoolu. Varem peeti ainsaks suurvee põhjuseks Halliste suubumist Navestisse vastuvoolu. Tõepoolest, kaarte uurides paistavad kaks jõge kuni kokkusaamiseni teineteisele vastu voolavat. Kui sellest kohast paadiga läbi sõita, on aga näha, et Halliste teeb enne pöörde vasakule ja suubub siis umbes täisnurga all.

Suvise või sügisese suurvee kujunemisele aitavad kaasa jõesängi ummistumine setetega ja selle kinnikasvamine, lisaks arvukad kopratammid. Ilmekas näide on Tõramaa jõgi, mis Soomaa külastuskeskuse juures pikema vihmaperioodi korral sängist väljub ning jõeäärse luha üle ujutab, pakkudes nii otse külastuskeskuse õuest suurepärast vaatepilti ja uputades samas asuva Kopraraja laudtee. Tõramaa jõel allavoolu olevad kopratammid ei lase veel kähku ära voolata, nii võib uputus pärast vihma paar nädalat püsida.

Pikaajaline, aastatuhandeid kestev maatõus kergitab maakoort Navesti jõe kohal enam kui Raudna-Halliste piirkonnas, olles samuti üheks looduslike tõkete tekkimise põhjuseks jõgedele.

Matkamine

Matkaja, kes on tulnud väiksemat suurvett vaatama, pääseb ligi mööda maanteid. Kõige ilusamad vaated avanevad jõgesid ületavatelt sildadelt. Kõpu-Jõesuu maanteel on kaks silda Riisa külas — üks üle Halliste, teine üle Raudna jõe. Tipu külast 1 km Jõesuu poole avaneb teeserva jäävast Läti vaatetornist hea vaade Halliste jõe üleujutusalale. Kildu-Tõramaa maanteele jääb sild üle Raudna jõe Kuusekääral ning teine üle Lemmjõe Oksal, kus paikneb 20 meetri kõrgune vaatetorn. Lisaks sellele asub sama tee läheduses Mulgi heinamaa — maalilisem osa Lemmjõe luhast. Seal saab ka suvise üleujutuse aegu suplema minna. Ja 1998. aasta suvel tuli üliõpilastel suurvee kiuste samal luhal läbi vee taimi määrata.

Suurema veeseisu puhul tungib vesi aga juba ka maanteedele. Tuntuim koht asub Kõpu-Jõesuu maanteel Riisa külas Raudna jõe sillast mõnisada meetrit Jõesuu suunas. Siit murrab suur veemass mõnesajameetrise teelõigu ulatuses läbi. Militaarsel eesmärgil laiendati ja tõsteti kõrgemaks 1970. aastatel Kõpu-Jõesuu maanteetammi, et tee oleks läbitav ka suurvee aegu. Praegu on suurvesi inimese tööst aga jagu saamas. Tavaliselt jookseb vesi üle tee nädalajagu — pool nädalat veetase järjest tõuseb, siis taas langeb. 1999. aasta kõrgeima veetaseme ajal voolas üle maantee ligi meetripaksune veekiht. Mõned uljamad autojuhid leidsid ennast autoga poolest saati vees... Kui vesi väga kõrge pole, võib teel kentsakat vaatepilti näha – kõrvuti liiklevad nii autod kui ka kanuud. Teelõik lõpetab kõrgema veetaseme puhul Jõesuu (Pärnu) poolt Soomaale tulnule edasipääsu, seetõttu jääb ülejäänud suurveeala nägemata. Riisa küla ümbrus on aga vaid üleujutusala viimane kitsas tipp. Põhiosa üleujutusalast jääb sealt lõuna poole. Kirjeldatud teelõik on ainus vee alla jääv maantee osa, nii et üleujutust saab vaatama tulla sama maanteed pidi Kõpu (Viljandi) poolt.

Teine Soomaa kahest maanteest, Kildu-Tõramaa, on suuremate üleujutuste ajal läbimatu, sest mitmes paigas jookseb vesi üle teetammi, võttes enesega kaasa ka osaliselt teekatet. Väiksemad teed ja matkarajad jäävad samuti suures osas vee alla. Üleujutus lõhub vahel matkarajad sedavõrd ära, et laudraja juppe on pärast metsa vahelt või koguni jõest leitud.

Nõuandeid matkajale

Selleks et suurvee ulatusest tõelist pilti saada, on kõige parem kasutada matkaks paati, kanuud või muud veesõidukit. Arvestades ligipääsuvõimalusi on lihtsaim viis veematka alustada ja lõpetada erinevate maanteesildade juures. Suuremate üleujutuste ajal alustatakse matka ka suisa maanteedelt — kohtadest, kust autoga enam läbi sõita ei saa. Matkaja võib kas kohapeal luhal ringi tiirutada või alguspunktist edasi-tagasi sõita, aga huvitavam on siiski pikem matk allavoolu. Sel juhul peab kindlasti järele uurima, millisesse punkti on võimalik üldse maanteed pidi paatidele vastu tulla.

Kuna üleujutatavad Soomaa jõed, luhad ja ka metsad paiknevad sihtkaitsevööndites, on liiklemine mootorpaadiga neil aladel keelatud. Kui veesõidukeid on rohkem kui üks, siis tuleb end registreerida Soomaa külastuskeskuses Kõrtsi-Tõramaal. Samas saab rentida kanuusid ja tellida giid matkakorraldajatelt, kellel on luba veematkade läbiviimiseks sihtkaitsevööndites.

Kevadise või talvise üleujutuse ajal on oluline selgeks teha, kas jää võimaldab vee peal liikuda. Sageli ei saagi jää tõttu otseselt jõe peal sõita. Jõgede käänulisus ja neid palistavad puud-põõsad tekitavad olukorra, et jää äraminek jõgedel on takistatud kuni üleujutuse alanemiseni. Ka väljaspool jõge saab paadiga liikuda — üleujutatud luhal ja metsas, juhul kui külmakraadid pole kogu vetevälja jääväljaks külmetanud.

Suurvee alal on maastik hoopis teistsugune ja orienteerumine seega tavapärasest keerukam. Planeerimisel on soovitav arvestada matkapäeva pikkusega — päikese loojudes ja pimenedes võib külmakraadide korral vee peale kiirelt jääkiht tekkida ja sõi muutub tunduvalt raskemaks, vahel võib koguni jäävangi jääda. Seega pole hea päris pimedani viivitada. Sain ka ise kogemuse ühelt matkalt, kui jäime paduvihma- ja äiksetormiga pimedasse ja matkaseltskond ei suutnud paraku pärast neljatunnilist mässulist seiklust jõesängis püsida ja luhaalal, kus võsa sõitu takistas, õiget suunda leida. Orienteerumist ei hõlbustanud ka taskulambid. Lõpuks tuli loodusele alla anda ja alguspunkti tagasi siirduda.

Üleujutus esineb muidugi peamiselt külmal ja vihmasel ajal, seega peavad riided olema soojad ja vettpidavad, samuti tuleb kaasa võtta vahetusriided, sest vettekukkumisi tuleb ikka ette. Kindlasti on hea, kui jalas on kummikud. Üsna tihti tuleb maha astuda, kas või üleujutatud maanteelõiku ületades, kus paat vee vähesuse tõttu kinni jääb.

Uputus ei jäta puutumata ka metsloomi, keda sel ajal tavalisest sagedamini Soomaa teedel võib kohata. Veematkajad on kirjeldanud juhtumit, kui nad nägid ühel veteväljal hulpinud laudauksel sadu hiiri. Vahel jääb mõni loom ka veevangi ja hukkub, nii et järsku ninnatungiva ebameeldiva lõhna peale ei tasu kohkuda.

Suurveega matkamisel tuleb ette ka äraeksimist. Lagedamatel aladel, eriti Halliste jõe luhal liikudes segadus tekkida, et jõgi ise asub ning kuhu kogu see veemass voolab. Siin ei aita ka see, kui jõge on enne normaalveeseisu ajal läbitud. Kasuks tuleb kompass või GPS, nende puudumisel on orientiiriks luhta ääristavaid metsaalad. Metsas sõites tuleks jälgida, et üksteisest liiga kaugele ei eemaldutaks, muidu võib matkakaaslased kergesti silmist kaotada. Paadiga metsas on sama lihtne ära eksida nagu jalgsi käies.

Lisaks vaatlemisele on võimalik suurvett ka kuulata! Puude vahelt allakukkuv uputusjärgne jää võib tekitada hästi tugevat paukuvat ja ragisevat heli. Mäletan südatalvist ööd matkamajas, kui metsast kostis selline sõjalahingut meenutav lärm, ei saanud tundide kaupa sõba silmale. 
Üleujutus on Soomaal tavapärane ja samas kordumatu loodusnähtus. Hoolimata matkamisega kaasnevatest riskidest pakub üleujutus väga muljetavaldavaid ja meeldejäävaid elamusi

Infot suurvee saabumise ja ulatuse kohta saab Soomaa Rahvuspargi külastuskeskusest, samuti rahvuspargi ning kanuumatka korraldajate kodulehekülgedelt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga