SOOLOPURJETAMISEST BISKAIAL

Kene Vernik on laulja ja laulukirjutaja, kõikide muude tegevuste kõrval peab ta just neid kahte hetkel enda jaoks kõige olulisemaks. See aga ei takista tal inspiratsiooni saamiseks tundma õppida maailma erinevaid paiku. Martin Rääk tegeleb kolmandat hooaega soolopurjetamisega Biskaia lahel, et kvalifitseeruda 2015. aastal ühele kõige ekstreemsemaks purjeregatiks peetavale üle Atlandi võistlusele Mini Transat. Martinile tutvustas ala Jaanus Tamme, kes on Eesti kogenuim ookeani soolopurjetaja ja sõidab prototüüp- klassis.

Kene Vernik on laulja ja laulukirjutaja, kõikide muude tegevuste kõrval peab ta just neid kahte hetkel enda jaoks kõige olulisemaks. See aga ei takista tal inspiratsiooni saamiseks tundma õppida maailma erinevaid paiku. Martin Rääk tegeleb kolmandat hooaega soolopurjetamisega Biskaia lahel, et kvalifitseeruda 2015. aastal ühele kõige ekstreemsemaks purjeregatiks peetavale üle Atlandi võistlusele Mini Transat. Martinile tutvustas ala Jaanus Tamme, kes on Eesti kogenuim ookeani soolopurjetaja ja sõidab prototüüp- klassis.

Kene lugu: Ma imetlen soolopurjetajaid, kes sõidavad keset ookeani minimaalse julgestusega. Klassis Mini sõites on see tunne täiesti olemas, olgugi et purjekas on varustatud tipptehnikaga ja peaks tagama kipperile ohutu sõidu. Siiski ei saa iialgi kindel olla elektroonikas, seega peab olema sõitja osav ka igasuguste lisavidinateta. Eelmisel hooajal oli mul suurepärane võimalus jälgida kaks kuud Martini elu ookeanil ja maal. Tõsi see on, et tegemist on ääretult väsitava ja aktiivse spordialaga, nii vee peal kui ka maismaal. Kõik päevad mööduvad paadividinate parandamise, sättimise, osade tellimise ja nendele asjadele järel käimisega. Raha liigub sama kiiresti kui paadiga sõites − korraks nagu tuult on ja siis enam pole. Lõpuks, kui saad merele, on tunne justkui noorel kutsikal. Energia tuleb tagasi ja kehas pakatav adrenaliin ei lase kordagi meelt rikkuda. See tähendab, et isegi kui merel on 30 sõlme tuult ja purjekas liigub 15 sõlme, siis kõik see töö on vilja kandnud ja seiklused merel võivad alata. Minu jaoks kõige meeldejäävam hetk oli sõit Douarnenezist Lorienti, kui Martin keeras kajutisse magama ja pidin kogu laeva juhtimise üle võtma. Sõitsin öösel kella 22.30–04.00-ni, tuul oli väga muutlik ja kohati 20 sõlme, mis amatöörile võib tunduda esialgu väga kiirena. Hetk, kus tunned, et paat on korralikult kreenis, ümberringi on täielik pimedus, võib viia küll hirmu piirile. Kuid sealsamas, sa tuled sellega toime ja alati kõige pingelisemal hetkel näed, et sa pole üksi ja kaaslasteks on uued sõbrad − delfiinid. Need olendid on alati kohal, kui kõik tundub halb olevat. Kohe kui neid näed, ilmuvad rõõmupisarad, mis on kaua pinges keha all peidus olnud. Purjetamine on äärmiselt ekstreemne ala, eriti kiirete sportpurjekatega. Merel olles peab sõitja teadma täpselt, mis toimub tema paadiga, ja jälgima ümbrust. Usun, et igale ühele see ei sobi. Olen kuulnud müüti, et purjetamine on väga igav. Siinkohal lükkan selle mõtte ümber ja paigutan oma senistest aladest purjetamise teisele kohale. Esimesel kohal on ikka veel tegevus lapsepõlvest, kus puuoksa külge sidusime köie ja kiikudes mitme-mitme meetri kõrguselt vette hüppasime. Martini lugu: „Oscar Wilde, Oscar Wilde, this is Lendur. Do you read me?” ütlesin lootusrikkal häälel kolmandat korda raadiosaatjasse. Vastuseks kostis ainult segast sahinat. Laine oli Keldi merel nii kõrgeks kasvanud, et rannajaamaga enam ühendust ei saanud, kuid jätkuvalt tugev tuul ja vihased mustad pilved keset ööd tõstsid uudishimu ilmaennustuse vastu piisavalt suureks, et üksikuid mööduvaid laevu oma küsimustega õngitseda. Iirimaa ja Suurbritannia vahel on mereliiklus väga hõre, eriti hästi on seda tunda, kui oled äsja Inglise kanali ületanud − nagu oleks kiirteelt korraks rohtukasvanud metsarajale ära eksinud ning iga mööduja tundub justkui hea sõber saatusekaaslane, kellele tunnustavalt noogutad ja head teed soovid. Oscar Wilde oli üks nendest üksikutest möödasõitvatest laevadest, et mitte öelda ainus, kes nii lähedal oli. Sõitsin parasjagu oma pisikese purjepaadiga Lendur tuhandemiilist etteantud kurssi, üksinda, peatusteta ja olin umbes kolmandiku läbinud. Alustasin Lorienti sadamast Prantsusmaalt, sealt viis kurss põhja poole üle Inglise kanali Iirimaa rannikul asuva Coningbegi majakani, et siis ümber selle uhke tiir teha, endast ja majakast üks kohustuslik selfie klõpsata ja kurss tagasi lõunasse Prantsusmaale võtta. Ega heast peast sellise tiiru peale ei tulekski ja sõidaks võib-olla hoopis kuhugi mujale, kuid Prantsusmaa minipurjetajate organisatsioon Classe Mini, kes korraldab soolopurjetamise võistlust üle Atlandi, on teinud selle kohustuslikuks kõikidele purjetajatele, kes soovivad kvalifitseeruda. See 1000 meremiili on tegelikult ainult üks osa kvalifikatsioonist ning kogenud merekarud teavad rääkida, et kui selle ära teed, siis Atlandi-sõit on nohu. Lisaks 1000 meremiilile etteantud kursil tuleb läbida veel 2000 meremiili jagu erinevaid soolopurjetamise võistluseid, mis toimuvad Suurbritannias, Prantsusmaal ja Itaalias. Kuna põhikorraldaja organisatsioon Classe Mini asub Prantsusmaal, siis seal on ka minu ja Lenduri kodusadam Lorient ja väikelinn Douarnenez. Lendur on Pogo 2 tüüpi seeriapaat, mis kuulub avatud 6,5 meetri pikkuste purjekate klassi Mini. Tugev, kiire, kõikvõimalike abimeestega, mis aitavad üksi paadiga toime tulla ja on veel väga ilus ka. Püüdsin veel kord Oscar Wilde’iga ühendusse astuda − AIS (automaatne laevade jälgimissüsteem) näitas, et alus asub lähedal ja et tegu on reisilaevaga. Reisilaev on ikka palju parem kui kalalaev, mõtlesin. Viimased näevad tihtipeale ainult kalu ja raadiot kasutavad vaid siis, kui neil endal väga vaja on, tavaliselt roppude anekdootide jutustamiseks. See andis lootust, et ma saan ikka oma ilmateate kätte ja edasise kursi vastavalt sellele planeerida. „Lendur, this is Oscar Wilde. We read you,” kostis raadiosse. Rõõm oli suur. Isegi mitte nii väga sellepärast, et lõpuks kellegi häält kuulsin, vaid pigem seepärast, et austatud kirjanikuhärra Wilde seekord ise mind loeb, mitte vastupidi. Mõte soolopurjetamisest oli minu sees vaikselt helisenud ajast, mil kuidagi poolkogemata Pärnus pärast keskkooli lõpetamist pisikese minitonniku purjeka putitamisega alustasime ja temaga esimesed sõidud tegime. Kuna olen autodidakt ja pole poisikeseeas optimisti ja laseriga kimanud, nagu seda on peaaegu kõik teised minimehed ja -naised, naudin just seda avastamist ja õppimist ja absoluutset kordumatuse tunnet. Kogu aeg on nagu midagi, mida oleks justkui enne näinud, kuid täiesti teistsuguses ja mittekogetud võtmes. Meeskonna puudumine ja paadi väiksus ainult võimendab seda kõike − mida väiksem paat ja suurem üksindus, seda suurem emotsioon. Kuidagi mängis universum selliselt, et veebruarikuus kõige ootamatumal hetkel saabus sõnum Jaanus Tammelt, Eesti kõige kogenumalt ookeani soolopurjetajalt, et kas ma äkki oleksin huvitatud tema Lenduri ostmisest. Jaanus liikus edasi veel kiirema ning tehniliselt rohkem võimalusi ja katsetamist võimaldavasse prototüüp-klassi EST-787. Ja nii ma olingi juba aprillis proovisõidul ja pea ees ookeanil soolopurjetamisele näpu andnud. Esimene hooaeg mööduski Jaanusega koos kõiksuguste ettevalmistuste saatel paati, merd, kohalikku purjetamiskultuuri ja teisi saatusekaaslasi tundma õppides. Pean märkmikku, kuhu kirjutan hooaja alguses üles nimekirja asjadest, mis oleks vaja enne mereleminekut, võistlusi või kvalifikatsioonisõitu ära teha. Nimekiri saab alguse tegelikult juba hooaja lõpus, täieneb talvel ja kevadeks on koos korralik eepos. Aga selle asemel, et sealt asju maha tõmmata, neid tavaliselt hoopis lisandub, printsiibis üks-maha-kaks-juurde. Soolopurjetaja elu on kalda peal tegelikult üks suur helistamine-suhtlemine-organiseerimine, üksi saad olla heal juhul ainult paadis nokitsedes. Tavaliselt julgelt pool kuud kulub kõiksuguste ettevalmistustööde ja korraldamiste peale, et laev vette ja merevalmis seada. Enne oma tuhande miili sõitu tekkis vahepeal tunne, et merele ei saagi. Lõpuks peadki külmalt otsad andma, nimekirja korraks ära unustama, lootma oma nutikusele merel ja ootama ootamatusi, et neid seal siis rahulikult lahendada. Ilm Keldi merel tõmbus aina keerulisemaks. Kirjanikuhärra Wilde’i käest saadud ilmateade pidas paika ja kaks ööpäeva maadlemist lainete, vihma, väsimuse ja merehaigusega oli lisaks väheste kogemustega kipperile kurnanud ka kogemustega Lendurit. Kui mina hakkasin end vaikselt oma hallutsinatsioonide ja kujutelmadega suheldes täitsa koduselt tundma, otsustas Lendur üldse suhtlemise lõpetada − öösel oli VHF-i antenn mastist jalga lasknud ja autopiloot esitas avalduse päevapealt määramatuks ajaks puhkusele minekuks. Seal ma siis õõtsusin kaootilises rütmis merepohmellis oma kolme rehviga groodis ja otsustasin aja korraks maha võtta, vajutada pausile. Aga pausinupp merel ei tööta. Kogu maailm õõtsub edasi, iga osa omasoodu − meri ühele, taevas teisele poole, pilved panevad üldse eiteakuhu, nagu määrdunud lambad põgeneks hundikarja eest; vihm tuleb nii ülevalt kui ka alt, paat ei suuda otsustada, kuidas tema peaks õõtsuma ning meremees paneb lihtsalt silmad kinni ja kujutab ette, et ta on praegu hoopis kusagil mujal. Kuskil, kus on soe ja mugav, kuskil, kus on ahi ja see ahi on rauast ja nelja suure poldiga põranda külge kindlalt kinnitatud. Põrand on tugev ja maja korraliku vundamendiga tugevale pinnasele ehitatud. Ümberringi on puud ja need puud ei liigu, sest nad on tugevad ja suured puud. Ahju ümber istuvad veel lisaks minule pere ja head sõbrad, teeme head ja halba nalja, kohendan tuld ja viskan uue halu sisse. Siis käis tugev laks vastu paadi külge ja avastasin end keset kajuti põrandat masti kannast kinni hoidmas. Oodatud ootamatus oli saabunud ja tuli seda otsast harutama hakkama. Laev oli korras, silmaga nähtavaid uusi jamasid ei tundud olevat. Kontrollisin asukohta ja avastasin, et triiv on olnud korralik − suur laine oli käigu kinni lükanud ja tõusuga laeva Bristoli kanali suudmesse kandnud. Seda küll vaja ei olnud. Püüdsin avamere poole tagasi õõtsuda ja haarasin hea sõbra VHF-i natist kinni, et rannajaamalt uurida, kaua see jama neil siin veel kestab. Lubati, et paar päeva on veel kindlasti lõbus, oodata oli Beauforti skaala järgi 8. taset, mis tähendas, et laine kõrgus võib ulatuda kuni 7,5 meetrini, mis 6,5 meetri pikkuse väikese Lenduri ja selle kurnatud paralleelmaailmas surfava kipperi jaoks oleks olnud rohkem kui küll. „Do you want us to send a boat for you?” kõlasid raadiost ootamatud sõnad. Võtsin veidi mõtlemisaega, sest kvalifikatsiooni täitmiseks on lubatud peatuda ainult üks kord ja seda maksimaalselt 72 tunni pikkuseks ajaks, väline abi on aga keelatud. Pidasin nõu Jaanusega, kelle satelliittelefoni kaudu liinile sain ja kes minu käekäigul samal ajal tracker’i kaudu, mis laevade asukohta arvutis kaardil kuvab, eemalt silma peal hoidis. „Las tulevad järele muidugi. Mine puhka, maga, joo vett. Järgmine kord sõidad edasi. Ma olen ise kolm korda proovinud.” Need sõnad rahustasid ja tegid otsustamise lihtsamaks. Kui olin edastanud teate, et jah, pukseerige mind sadamasse, kukkusin silmapilk magama. Magasin pool päeva, kuni puksiir saabus koos sõbraliku meeskonnaga. „Hi, my name is John,” ütles paati hüpanud kollastes tunkedes tüüp, ulatas terekäe ja koti pähklišokolaadiga. Uudised merelt toodud eestlase kohta levisid Inglismaa väikelinnas Appledore’is kiiresti ja igal pool võeti mind hästi vastu. Kui tavaliselt on lennujaamas piirivalvuritega jututeemaks ikka kahtlase välimusega paadi agregaadid, et kas neid ikka tohib lennukisse tassida või mitte, siis seekord andsin hoopis nõu, millist paati ma piirivalvele vaba aja veetmiseks soovitaks. Tore oli olla maa peal ja tunne oli kõikvõimas. Lendur ja kohalikud jäid mind tagasi ootama. Tagasi Eestis tööl olles piilusin kogu aeg ühe silmaga ilmaennustusi, et tabada õige hetk, mil avaneb aken Prantsusmaale tagasisõiduks. Sügise keskpaigas olin tagasi Inglismaal ja siis oli Biskaial purjetada juba hoopis teistmoodi kui suvel − veel kurjem ja teravam. Kuid selliselt see enese piiride nihutamine käib. Piiride nihutamisega on aga ülioluline lähedaste ja pere toetus. Merel oled küll üksinda, kuid seda olulisem on, et kuskil sinu peale mõeldakse, kaasa elatakse ja kui vesi ahjus on, öeldakse, et selg sirgu ja küta edasi. Seda ala ja neid motiive on keeruline mõista − miks üksinda, miks merele, miks üldse? Ega seda seletada pole sugugi kerge, kõige lihtsam vastus on see, et äge on, kuid tavaliselt see ei rahulda, sest kodus on ka ju äge. Selleks, et veidi ise „rollercoaster’ist” taastuda ja lähedasi oma toimetamistesse kaasata, otsustasin järgmise hooaja rahulikult võtta − mitte ajada taga eesmärke, vaid pigem teha trenni, nautida soolast tuult, päikest, mõnusaid Bretagne’i sadamaid ja head Prantsuse läänekalda toitu. Korjata ise mõõna ajal merekarpe ja siis neid potis keeta. Paati ja minu elu käis kõrvalt vaatamas mu pere, istusime kõik neljakesi koos ema, isa ja õega paati ning rääkisin ära, mis asi mida teeb ja milleks midagi vaja on. Kahekuulisele treening- ja matkasõidule kutsusin kaasa Kene, et ta oma silmaga näeks ja tunneks, mida selles üksipurjetamises siis nii ägedat on, ja ehk hakkab meeldimagi. Läbisime kolm sadamat Brestist Douarnenezi ja sealt Lorienti ning tegime ülepäeviti treeningsõite ja paar iseorganiseeritud spontaanset võistlust. Arvan, et mõlemad ootused said täidetud, ehk veidi enamgi. Võrreldes Prantsusmaaga, kus purjetajad on rahvuskangelased ning lasteekskursioonid paaditöökodadesse ja soolopurjetamisvõistluste starti on igapäevane nähtus, on Eestil veel pikk tee minna. Ühelt poolt võib see traditsioonide puudumine olla aga ka suur pluss − saame ise katsetada, arendada, õppida teiste kogemustest ning luua just endale kõige sobivamad tingimused treeninguteks ja arenguks. Praeguseks ei ole see pelgalt ilus idee tulevikuks, vaid esimestel kirglikel huvilistel on juba võimalik tulla Eesti Sailracing Akadeemiasse, mille fookus on just ookeani- ja soolopurjetamisel. Nimi: Lendur Purje number: EST-470 Klass: Open 6.50 Mini Tüüp: Pogo2 Energia tootmine: Fuelcell + päikesepaterei Autopiloot: NKE Kere: Bulbaga kiil ja kaks rooli Kogupikkus: 6,50 m / 21.33’ Veeliini pikkus: 6,50 m / 21.33’ Laius: 3,00 m / 9.84’ Standard purjepind: 37,16 m2 / 400 ft2 Süvis (max): 1,60 m Veeväljasurve: 1000 kg Ballast: 430 kg Purjepind/veeväljasurve: 37,78 Ballast/veeväljasurve: 43,00% Veeväljasurve/pikkus: 101,44 Disain: Jean Marie Finot (Groupe Finot) Ehitaja: Ereal Structures (FRA) Ehitusaasta: 2003

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga