ŠÕMKENT – Lõuna-Kasahstani värviline süda

Milline elukorraldus toimib Kasahstani lõunaosas, mida peetakse kõige muhameedlikumaks ja konservatiivsemaks Kasahstani osaks? Tuleb välja, et kõik ei ole sugugi nii mustvalge. Etnoloog ja antropoloog Aimar Ventsel reisis sinnakanti ja jagab GO Reisiajakirjaga muljeid sellest erilisest idamaahõngulisest kandist.

Kui ma esimest korda 2012. aastal Kasahstani sattusin, kuulsin juba esimesel nädalal legendi Šõmkendist ja lõunast. Kasahstan jaguneb ilmakaarte järgi neljaks osaks ning lõunal on reputatsioon, et see on kõige traditsioonilisem ja kõige muhameedlikum regioon. Üleüldse, juttudest jäi mulje, et minnes lõunasse, satute te Afganistani kišlakki, kus elavad fanaatilised habetunud muslimimehed ja nende kaetud nägudega naised. Minu esimene külastus Šõmkenti leidis aset 2016. aastal ja oma suureks imestuseks oli tegemist täitsa tavalise Kasahstani postsovetliku linnaga. Palju nõukogudeaegseid hooneid, stalinistlikud bulvarid, sinna vahele kohustuslik Nazarbajevi-nimeline uhke park ja tüüpilised Moskva stiilis uued klaasbetoonist hooned, tänavad täis erksavärvilisi lillepeenraid.

Linnas kõlas palju vene keelt ning oli näha ka palju venelasi. Midagi oli Šõmkendis siiski teistmoodi kui Almatõs ja teistes Kasahstani linnades, kus olin viibinud. Esiteks, suur ja maaliline mošee, veidi konnakarpi meenutava disainiga. Kesklinnast eemal asuvate rajoonide tänavatel olid odavad tšaihanaad, kus põrandal vaibal istusid tübeteikades mehed. Tänavatel ruttavad kirjudes pearättides ja veel kirjumates halattides dungaani, uiguuri ja usbeki naised. Kõikjal seisvad müügiletid, millel kõrgusid hiiglaslikud kuhjad väikeseid ümmargusi ja pakse usbeki leibu või puuviljad. Sellel linnal oli see idamaa hõng, mis puudus Almatõl, Taldõkorganil või mõnel teisel Kasahstani linnal, kus ma olin käinud.

„Kasahstani leivaait”

Seega, kui mul oli 2018. aasta septembrisoktoobris võimalus minna pooleteiseks nädalaks Šõmkenti, haarasin sellest heal meelel kinni. Šõmkent on miljonilinn ja samanimelise oblasti keskus. Ta asub Kasahstani lõunapiiri ja Usbekistani piiri lähedal ning Taškent on Šõmkendile üldse lähim suur linn. Lõuna-Kasahstan on kohalike jutu järgi „Kasahstani leivaait” ehk siis peamine põllumajanduslik regioon. Seda on näha ka suhteliselt hea kvaliteediga teedest ning korras auulidest (kasahhi külad) ja hooldatud linnapildist, vaene see regioon ei ole. Nüüd on kohalikud ettevõtjad avastanud veel ühe lisasissetuleku allika – Venemaa, kuhu koormate kaupa juurvilja veetakse.

Šõmkendi teeb eriliseks Usbekistani piiri lähedus. Usbekistan on religioosses mõttes palju konservatiivsem kui Kasahstan ja see mõju on lõunas tunda. Üldiselt kasahhid  usbekke eriti ei salli ja ainult lõunas suhtuvad kasahhid usbekkidesse hästi. Selle põhjused on nähtavasti sarnases mentaliteedis. Usbekke peetakse Kesk-Aasias kauplejateks ja šõmkentlasi Kasahstanis jälle omakorda kõige osavamateks kauplejateks. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga Šõmkendis kinnitasid mulle inimesed, et enamik edukaid Kasahstani ärimehi ongi nende linnast pärit.

Religioossed ja mittereligioossed muslimid

Üldmulje Šõmkendi puhul sõltub natukene sellest, millise seltskonnaga kokku puututakse. Mina võtsin nõuks tundma õppida religioosseid muslimeid. Kasahhid ise teevad vahet sellel, kas inimene on religioosne või mittereligioosne muslim. Viimaseid jagub näiteks enamikusse linna kohvikutesse ja baaridesse, kus nad kõige muu kõrval ka alkoholil voolata lasevad. Religioossed inimesed elavad teises maailmas. Näiteks tutvusin ma perekonnaga, kus ühel mehel oli kaks naist. Kumbki elas oma elamises, mees käis nende vahel külakorda. Kui ma mehelt küsisin, kas see on seaduslik, naeratas ta ja vastas: "Muidugi mitte, Kasahstan on ju ilmalik riik!” Külas käisime ka sama mehe vennal, enne võtsime ta abikaasa peale. Naine töötab lasteaias kasvatajana ja ta väljuski töökoha väravast täiesti tavalistes riietes, nagu iga linnas elav noor kasahhi naine. Kodus pani ta pähe rätiku ja selga rahvarõivad ning hakkas bešbarmakki valmistama. Üldiselt ongi nii, et religioossete inimeste elu on rohkem sissepoole pööratud ja nende ringi sisse saada on võrdlemisi raske.

Minul vedas. Üks mu Almatõ tuttav palus oma Šõmkendi tuttavail mind aidata. Kui linna saabusin, ootasid mind bussijaamas kiiskavvalge kalli autoga kolm noormeest, kes mu hotelli viisid. Nad kohtlesid mind aupaklikult, isegi liiga. Hotellis näidati mulle ka lähimate heade restoranide suunad kätte ja jäeti minuga sama aupaklikult hüvasti. Õhtul istusin hotelli lähedal baaris, kui üks noormees helistas ja teatas, et „isa tahab mind kohe näha”. Veerand tunni pärast tuligi isa, neljakümnendate keskel enesekindel ärimees. Mees pani asjad paika. Üks noortest määrati minu isiklikuks autojuhiks, kusjuures tema valmidus oli ööpäevaringne. Ja siis kõlas: „Homme tuled mulle külla õhtust sööma!”

Külluslikud ja rituaalsed söömingud

Õhtusöök oli rikkalik ja taas kord oli tunda lõuna mõju. Laud oli enam lookas, kui kusagil näinud olin. Esimest korda sain bešbarmakki, kus olid ka juurviljad. Bešbarmakk on kasahhi, kirgiisi, aga ka tatari rahvustoit. Turgi keeles tähendab toidu nimi „viit sõrme” ja see tuleb sellest, et seda süüakse sõrmedega. Beš (toidu rahvapärane nimetus) koosneb suurtest lihatükkidest ja keedetud tainaribadest. See on kohutavalt rasvane toit, mida teoreetiliselt tuleb süüa suurtes kogustes. Üldse on kasahhi külalislahkus selles mõttes tappev, et nad sunnivad külalisi suhteliselt brutaalselt sööma. Kusjuures tehakse peamiselt jälle bešbarmakki, mida peetakse kasahhi köögi kõige tähtsamaks roaks. Jama on selles, et aukülalisena ei puutu inimene üldjuhul kokku muude toitudega kui beš, sest midagi vähemat ei pakuta. Ometigi on kasahhi köögis palju erinevaid toite. Lõunas lisatakse aga liharoogadele juurvilju, mida kasahhid muidu ei tee. Seda peetakse usbeki köögi mõjuks.

Sel söömaajal olid naised ainult köögis ja ma nägin neid ainult siis, kui nad toitu tõid. Laua ümber olid kogunenud vaid mehed, laua otsas istus vana isa – aksakall. Temaga sain ma ruttu jutule. Vanamees oli nõukogude ajal teeninud Lätis ja meenutas soojalt seda, kuidas lätlased vihkasid venelasi. Pidulikud söömaajad on kasahhidel äärmiselt rituaalsed. Sisenedes tuleb ulatada aksakallile mõlemad käed ja öelda: „Salam aleikum!” Mind pandi istuma tema kõrvale, üldiselt ongi nii, et mida lähemal laua otsale, seda lugupeetavam on külaline. Ja siis tõstavad kõik sulle ridamisi sööki taldrikule. Keelduda ei tasu. „Oh, mul veel on. Pole vaja!” on kasahhi etiketi järgi räige solvang. Sellepärast tulebki lasta taldrikule kuhi peale panna ja siis väikestviisi toitu näkitseda. Lootust ennast sellest lihahunnikust läbi närida niikuinii ei ole. Mingil hetkel on söömaga ühel pool, taldrikud korjatakse kokku ja juuakse teed ning süüakse pähkleid, kuivatatud puuvilju ja küpsiseid. Niikaua kui süüakse põhitoitu, ei tohi üles tõusta ega kuhugi minna. Nii et igaüks, kes satub kasahhi perre peosöömale, peab arvestama tundide pikkuse jokutamisega. Eri käikude vahel tehakse pause, võetakse välja telefonid ja lehitsetakse uudiseid. Mingil hetkel kuulutab aksakall sööma lõppenuks ja siis minnakse laiali, kusjuures külalistele antakse toitu kotiga kaasa.

Kui juba olla Šõmkendis, siis peab ära käima linna turul. See on kvartalisuurune tõeline idamaa basaar. Turukvartal on ümbritsetud müüriga ja osa sellest on kaetud katusega. Sees on hämar, ent lõhnad viivad sind hoopis teise maailma. KeskAasia turgudel on õhk tiine vürtside, toore kala ja liha, pagaritoodete ja mee lõhnast. Šõmkendi turul on kõike palju. Seal on terved read idamaiste vürtside mägedega. Omaette read on korealastel, kes kauplevad salatitega. Pagaritooted – eriti ümmargused usbeki leivad – ajavad isegi ilma lõhnata kõhu tühjaks. Turu ümber tänavatel on veel tänavaturg, kus ümbruskonna auulide elanikud müüvad õunu, pähkleid, sibulat, tomatit ja kõike muud. Muidugi tuleb turul millegi saamiseks kaubelda, ja seda meiesugune ei oska. Turul tasub siiski ära käia ja võtta selleks vähemalt tunnikene. Turg paistab esialgu hämar, räpane ja ebasõbralik, lisaks võib igal pool tunglev rahvas tunduda hirmuäratavana, ent see siin ongi idamaa atmosfäär.

Palverännukohad ja islam

Mõnesaja kilomeetri kaugusel Šõmkendist asub linn nimega Turkestan, mis on ka samanimelise oblasti pealinn. Turkestan on oluline kui palverännukeskus. Nimelt asub seal Hodza Ahmat Jasaui 16. sajandil ehitatud mausoleum. Hodza Ahmat Jasaui on 12. sajandi poeet ja pühamees, jaseviitide sufiordu rajaja. Tema hauamausoleum on midagi, mida peab ise nägema. See on suur, muljetavaldav ja sõna otseses mõttes täidetud pühaduse auraga. Nii mausoleumi kui ka selle ümbrusse on maetud ridamisi kasahhi sultaneid ja khaane. Sestap ongi kogu kompleks kasahhidele ka nende riikluse sümbol. Kompleksi täiendab veel suur turgi rahvaste sõpruse park, etnograafiamuuseum, välirestoran, palverändurite ööbimispaigad ja mošeed. Iseenesest on tegemist arhitektuurimälestisega, nagu teatavad rohked sildid, kuid paiga tegelik funktsioon on silmaga näha – palvetavaid muslimeid on igal pool. Naistele annab mausoleumi valvur pähe rätiku – siidist või sitsist hidžabi. Kasahhid on uhked, et Hodza on kuulus pühak kõigi turgi rahvaste seas ning pühakohta palverännakule saabutakse peale Kesk-Aasia maade ka Türgist ja Iraanist. Mõni aasta tagasi olid territooriumi äärealadel veel näha pühad puud – šamanistliku usu jäänukid, mille okste külge inimesed linte ja rätikuid sidusid. Nüüd on need maha raiutud.

Šõmkendist Turkestani asub umbes poolel teel Arstan Babi haud. Arstan Bab oli Hodza Ahmat Jasaui õpetaja ja vähemalt mulle seletati, et enne Turkestani minekut tuleb seal ära käia. Haud on ka palverännukoht, ent palju tagasihoidlikum. Seal on vaid paar pühakoda ja puudega ääristatud mausoleumi juurde viiv allee. Mausoleumi ees asub püha soolase vee kaev, milles igaüks peab vett ammutama ja siis nägu pesema ning soovitatav oleks ka kopsikutäis vett juua. Paljud kasahhid arvavad, et iga kasahh peab vähemalt korra elus käima Turkestanis ja pesema oma nägu Arstan Babi kaevul. Samas olen ma kuulnud, et viimane koht on „püham”, see pole muutunud selliseks turistikohaks nagu Turkestan. Lõuna-Kasahstani atmosfäär ja pühakohtade erinev interpreteering näitabki islami eri kihte Kasahstanis. Formaalselt on tegemist sekulaarse riigiga, ent enamik selle riigi elanikkonnast on muslimid. Islami konservatiivsus paneb oma pitseri ka kogu muule elule – näiteks riietuvad kohalikud vene tüdrukud palju mõõdukamalt kui Venemaal. Religioossed muslimid oma kombeid teistele eriti peale ei suru, ent konservatiivse Usbeki islami ja Lähis-Ida fundamentalismi pealetung teeb paljud mu tuttavad rahutuks. Ka suur valge Šõmkendi mošee on araablaste ehitatud. Sinna tasub reedese palvuse ajal sisse minna. Keegi teid välja ei aja. Käituda tuleb muidugi tagasihoidlikult ja hoida ennast pigem seina äärde. See käib meeste kohta, naistel sinna asja pole. Kasahhi identiteet on seotud islamiga ja traditsioonilised sotsiaalsed normid on niivõrd läbi põimitud religioossete normidega, et neid on pea võimatu eristada. Lisaks eksisteerib kusagil serva peal veel šamanism, ent noored ja palju ortodokssemad imaamid ja mullad võitlevad sellega aktiivselt.

Kokkuvõtvalt

Kui võimalust, siis tasub eestlasel Šõmkendi regioonis ära käia. See on maaliline, teistmoodi ja odav. Rihtida tuleks mitte südasuvele, vaid kuhugi aprilli-mai või ka septembri kanti, sest suvel võib olla väljakannatamatult palav. Süüa saab Usbeki tänavakohvikutes paari euro eest. Kaks õlut ja plov läksid mul ühes sellises maksma umbes kaks eurot. Peale selle on soovitatav nautida uiguuri nuudlirooga nimega lagman. Neid on erinevaid sorte ja uiguuri kohvikutes on see toit alati olemas. Minu isiklik soovitus on guiruu lagman, praetud nuudlid kastmega. Kui on valikut, siis hiina uiguuride toitu peetakse paremaks kohalike uiguuride omast. Hiina uiguuride kohvikud tunneb tavaliselt ära hieroglüüfidest seinal. Tasub otsida ka dungaani toidukohti. Dungaanid on hiinakeelsed muslimid ning nende köök on segu Hiina ja Kesk-Aasia toitudest – näiteks plov sojakastmega. Ka on dungaanide kalaroad võrratud. Vene keelega saab igal pool enam-vähem hakkama, inglise keelega võib raskeks minna. Mina soovitan restoranide asemel minna just väikestesse tänavakohvikutesse. Väga hea Korea ja Usbeki toitude valik on näiteks valge mošee kõrval bussijaama kohvikus. Õlle saab tänavakohvikus 50 sendiga. Kasahhi toite saab nii kohvikutes kui ka restoranides. Proovida tasub mantõ-nimelist toitu – need on hakklihatäidisega aurutatud pelmeenid. Kasahhi köök, nagu kõigi nomaadide köök, koosneb peamiselt lihast ja jahutoodetest: pirukad, nuudlid, tainatükid jne. Taimetoitlasel tasub otsida Korea kohti, neil on rikkalik valik häid salateid.

Mina soovitan Šõmkenti sõita Almatõst rongiga. Lennuk lendab sinna niikuinii üle Almatõ, läbi selle linna tuleb nii või teisiti minna. Ööronge on erinevaid, ent omaette elamus on sõita nõukogudeaegse rongiga. See on nostalgiline logisev vana kooli reisirong väga nõukaaegse restoranvaguniga. Tihti on aga nii, et oma tee ja suhkur tuleb kaasa võtta, vagunisaatja seda tasuta ei anna. Meeles tuleb pidada aga seda, et isegi kui kaardimaksed on restoranvagunis välja reklaamitud, siis süsteem võib kõigest hoolimata mitte töötada.

Tekst ja fotod: Aimar Ventsel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga