Ükskord oleks mul reisil olles elu nässu läinud. Ja seda üldse mitte mu enda süü läbi. Lõuna-Laoses on tavaline, et mägihõimud kasvatavad oma aedades kanepit ja müüvad seda (üliodavalt) turistile. Kord otsustas üks nendest turistidest panna kotitäie seda kraami – kuigi ma ise suitsetada ei armasta – minu saapa sisse. Ilma minu teadmata…
Katke raamatust „Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa“: „Esimese asjana leidsin meie ukse taha jäetud kirjakese, mis informeeris, et Cheng on meile jätnud kingituse, mis pidi olema toa ukse taga, minu matkasaabaste sees. Keerasin õhinal saapad tagurpidi ja raputasin, nagu tahaks niiskest pipratoosist viimast pipart kätte saada, aga mitte mingisugust kingitust sealt välja ei pudenenud. Kingitus läks paari minutiga meelest, toimetasime Laoses mõned nädalad, kuni oli aeg lahkuda. Siirdusime Taisse ja sealt mõne aja pärast edasi Malaisiasse. Malaisiast nädala pärast jala üle piiri Singapuri. Singapuris veetsime kolm päeva ja lendasime siis Araabia Ühendemiraatidesse. Alles seal, Al Ainis, vahetult enne seda, kui valmistusime sõitma Omani, pakkisin hotellis oma koti põhjalikult lahti, korrastasin sealjuures esimest korda reisi jooksul oma matkasaapaid, pistsin käe saapasse ja tõmbasin sealt välja tohutu nutsaka kanepit. Olin sellega ületanud neli riigipiiri. Riikide piire, kus karistused narkootikumide eest ajavad neile mõeldes lahinal nutma isegi siis, kui sa midagi teinud ei ole.“
Uurin, miks üldse juhtus selline asi, et riskisin võib-olla kogu oma eluga ühe süütuna tunduva taime pärast. Vastab uimastipoliitikavaatleja Mart Kalvet, kes on Eesti psühhotroopsete ainete sõltlaste ühingu LUNEST ja MTÜ Ravikanep juhatuse liige.
„Sõda narkootikumide vastu“ öeldakse eesti keeles. Mis asjad on üldse narkootikumid? Kas kanep on narkootikum? Kas kohv on narkootikum? Kas tubakas on narkootikum ja kui on, miks me tubaka vastu ei sõdi? Või sõdime?
Narkootikumidevastase sõja või uimastitevastase võitluse all peetakse sageli silmas ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooni ja selle hilisemate täiendustega muuks kui meditsiinilisteks või teaduslikeks eesmärkideks keelustatud ainete levitamist ja tarvitamist keelavate-karistavate seaduste süsteemset jõustamist – teisisõnu katseid mõnede uimastite tootmist, müüki ja tarvitamist kriminaaljuriidiliste meetmetega ohjeldada. Selline on ÜRO Uimastite ja Kuritegevuse Büroo UNODC määratlus, mis tõesti hõlmab ka kanepit ja kanepisaaduseid. Bioloogiliste mõjude järgi on psühhotroopsed ained ehk uimastid kõik kesknärvisüsteemi talitlust – ehk taju ja/või tuju – muutvad ained, sh alkohol ja kofeiin.
Enamasti on neil ainetel ka teatud sõltuvuspotentsiaal, kuna sõltuvusse saab jääda kõigest, mis meeldib. Kuna nikotiini stimuleeriv mõju piirdub suures osas seedeelundkonnaga, ei peeta tubakat mitte uimastiks, vaid pigem sõltuvusaineks. Tubaka ja nikotiini, nagu ka alkoholi vastu „sõditakse“ küll – maksude ja müügipiirangutega, mis mõistlikul rakendamisel aitavad vähendada kahjusid rahvatervisele ja uute alustajate osakaalu. Paraku saab taoliseid potentsiaalselt tõhusaid meetmeid, nagu maksud, ealised ja kellaajalised müügipiirangud, toime- ja lisaainete sisalduse piiritlemine, pakendite varustamine ohutusteabe ja loobumissoovitustega jne, rakendada ainult legaalse turu tingimustes.
Omaette teema on uimastite legaalne kasutamine teaduslikel või meditsiinilistel eesmärkidel. Heroiin (või selle tugevatoimelisemad aseained, nagu fentanüül) valuvaigistitena ja kokaiin paikse tuimastina on nüüdismeditsiinis kasutusel ning kannabinoidmeditsiin, sh narkootilise kanepi ja selle saaduste kasutamine mõnede haiguste ravis edeneb mitmel pool maailmas jõudsalt. Ka Eestis on kannabinoidravi tehniliselt lubatud, ent retsepte praktiliselt välja ei kirjutata, kuna kanepiürt pole Euroopas ravimina registreeritud ja seni ainus „päris“ ravim, mis kanepi toimeainet THC-d sisaldab (suuõõnesprei nabiksimols), on väga kallis.
Lisaks tunnistavad Eesti arstid, et teavad kanepist ja inimese endokannabinoidsüsteemi moduleerimisest liiga vähe, et julgeda soovitada narkootilist ravimit patsientidele.
Kas see „jama“ algas suure hooga USA-st 1970. aastatel? On mul õigus? Saab selle „sõja“ algusdaatumit enam-vähem täpselt kätte juhatada?
Nii ja naa. Ma juba mainisin ÜRO 1961. aasta ühtset konventsiooni, mis on kindlasti üks oluline verstapost. 1970. aastate algus USA-s, mil president Nixon kasutas esimest korda terminit war on drugs ning valitsusorganid asusid sõjavastaste ja kodanikuõiguste aktivistide tõhusamaks peedistamiseks jõulisemalt jõustama uimastiseaduseid, on teine selline verstapost. Tegelikult sai aga uimastite ja uimastitarvitajate vastane sõda USA-s alguse juba palju varem, 1930. aastatel, mil pärast kuiva seaduse (riikliku alkoholikeelu) lõppemist asutati föderaalne narkobüroo eesotsas sadomoralistliku aparatšiku Harry Anslingeriga.
Kui käsitleda uimastitena ka muid psühhoaktiivseid aineid peale praegusel ajal keelatute, võib nendevastase võitluse ajalooga minna üpris kaugele minevikku. Esimese hooga meenuvad kuivad seadused (mis ka Eestis alkoholi salakaubandust pigem soodustasid ja sellega kaasnevaid ohte võimendasid), aga ka näiteks pentsik seik Rootsist, kus 1746. aastal kehtestati kuningas Gustav III ediktiga kõrged maksud teele ja kohvile ning karmid karistused kõrvale hiilijaile. Hiljem keelati kohv üldse ära, aga tarvitamist see mõistagi ei vähendanud. (Möönamisi üritas Gustav III kohvi ja tee kahjulikke mõjusid ka „teaduslikult“ uurida, kasutades selleks surmamõistetud kaksikvendi, kellest ühele joodeti iga päev sisse kolm kannu kohvi, teisele samapalju teed. Nii katset läbi viinud arstid kui ka kuningas ise surid enne eksperimendi päädimist. Esimesena katsealustest suri teed joonud kaksikvend 83. eluaasta vanuses.)
Loomulikult on psühhotroopseid aineid ühel või teisel moel, sh tarvitamist keelates, üritatud reguleerida inimajaloo algusaegade hämarusest saati. Asjaolu, et keelustamine pole enamasti aidanud ainete tarvitamist ohjeldada, küll aga on sageli võimendanud kaasnevaid kahjusid, peaks aitama kujundada tulevikus edukamat uimastipoliitikat. Rõõm on tõdeda, et aeglaselt, ent kindlalt asjad suures osas maailmas ka selles suunas liiguvad. Näiteks Eesti riiklikku narkopoliitikat aastani 2030 suunav strateegiadokument, nn valge raamat on seni kõige edumeelsem ja mõistlikum uimastipoliitiline kava, mida ma kohanud olen.
Uimastite keelustamise ajendiks pole peaaegu kunagi olnud siiras soov rahvatervist parandada; ajalooliselt on seda esmajärjekorras kasutatud „võõraste“ rahvastikurühmade, näiteks sisserändajate õiguste piiramiseks. Üldjuhul tasub see end lõpuks ka keelustajaile endile karmilt kätte.
Kas võib öelda, et see sõda on praeguseks läbi kukkunud? Olen sellist lauset igalt poolt kuulnud, aga ometigi ringi vaadates kõik ju jätkub?
See sõda on algusest peale läbi kukkunud, kuna rajaneb vääral eeldusel, et uimastite keelustamine karistuste ähvardusel vähendab uimastite tarvitamist ja levitamist ning uimastite ja sõltuvushäiretega kaasnevaid kahjusid. Sellist korrelatsiooni võib tuvastada piirkonniti ja periooditi, aga tavaliselt ei suuda jõustamisorganid seda eriti kaua alal hoida.
Lisaks ei ole minu teada seni kusagil maailmas suudetud murda nn keeluseaduse rusikareeglit — st mida jõulisem on keeluseaduste jõustamine, seda kangemad ja ohtlikumad ained jõuavad turule. Unustada ei maksa ka nn õhupalliefekti ehk tõika, et kui jõustamisametkondadel õnnestubki ühest piirkonnast karmide meetmete toel tootmine välja juurida, suunduvad tootjad lihtsalt mujale, mistõttu jõustamise kontraproduktiivseks tagajärjeks on tootmise laienemine piirkondadesse, kus seda varem polnud. Ilmekas näide sellest on Lõuna-Ameerika, kus 1996. aastal piirdus kokaiini tootjate ja salakaubitsejate tegevuspiirkond viie miljoni ruutkilomeetriga, ent 2017. aastaks oli jõustamispingutuste survel levinud juba 18 miljonile ruutkilomeetrile.
Filipiinidel (ja kahjuks mitte ainult seal) toimuvad pogrommid uimastitarvitajate vastu ja kohtu otsuseta hukkamised on sadomoralistliku, mittetõenduspõhise ja inimõigustele sülitava (uimasti)poliitika loogiline tagajärg autoritaarses režiimis. Kardetavasti jäävad sellised inimsusevastased süsteemid püsima seni, kuni rahvas mässama hakkab.
Mõnevõrra eriliseks näiteks sellest, kuidas äärmuslikult inimvaenulikust uimastipoliitikast on võimalik ilma suuremate ekstsessideta jõuda ootamatult liberaalsete hoiakuteni, on Tai, kus veel 2003. aastal mõrvati pogrommides üle tuhande oletatava uimastitarvitaja, kuid 2018. aastal seadustati kanepi kasvatamine ja pruukimine raviotstarbel, tänavu veebruaris kõrvaldati kanep keelatud ainete nimekirjast ning äsja otsustati hakata rahvale kasvatamiseks tasuta kanepitaimi jagama.
Kes on narkomaan?
„Narkomaan“ on iganenud ja halvustav termin, millega uimastisõltuvushäire olemust mitte mõistvad inimesed tähistavad uimastisõltuvushäirega inimest. Seda, kas inimesel, kes tarvitab uimasteid, on sõltuvushäire, saab kindlalt öelda vaid asjatundlik psühhiaater. Tänini on paraku jäänud püsima ühekülgne konsensus, mille kohaselt sõltuvushäire on krooniline ja progresseeruv ajuhaigus, mida polegi võimalik ravida, kuid millega on võimalik elama õppida. Oma tõetera siin on – sõltuvustega on võimalik elama õppida –, aga on ka kitsaskohti. Esiteks ei vasta tavaliselt tõele väide, et sõltuvus on krooniline, kuna iga päev tulevad sõltuvuskäitumisest loobumisega ilma igasuguse kõrvalise abita toime tuhanded inimesed. Mina ei tea teist „kroonilist ajuhaigust“, millest enamik „põdejaid“ ise välja kasvaks. Minu arust märksa loogilisem on käsitleda sõltuvushäiret sarnaselt arengu- ja õppimishäiretega, millest samuti enamasti välja kasvatakse.
Lisaks bio- ja psühholoogilistele teguritele on sõltuvushäirel ka sotsiaalne aspekt, mis muudab selle olemuse mõistmise keeruliseks. Problemaatiline sõltuvuskäitumine seondub enamikul juhtudest raskete üleelamistega lapseeas ja kaasuvate vaimse tervise probleemide, nt aktiivsus- ja tähelepanuhäire või depressiooniga. Selliseid lapsi püüavad meie tervishoiu- ja karistusõigussüsteem enamasti aidata, mitte täiendavalt karistada. Miskipärast aga kipub see suhtumine muutuma üleöö abivajaja täisealiseks saamisel.
Eestis on õnneks suhteliselt salliva suhtumisega teenuseid ka täiskasvanuile – nt opioid-asendusravi, kahjude vähendamise teenused, tugiisikuteenused ning sõltuvusravi ja rehabilitatsioon —, kuid teha saaks palju rohkem, eriti just karistuste vähendamise ja nende alternatiivina teenustele suunamise vallas, aga ka uute kahjude vähendamise teenuste kujundamisega. Näiteks ei ole Eestis ikka veel mugavat ja usaldusväärset võimalust uimasteid enne tarvitamist testida (kuigi minu OÜ Reagentuur töötab selle muutmise nimel), samuti puuduvad üledoosiennetuse kabinetid ehk nn ohutuma tarvitamise ruumid, rääkimata safe supply’st ehk tarvitajatele solkimata ainete kättesaadavuse tagamise mittemedikaliseeritud mudelist, mis kõik vähendaksid uimastisuremust ja aitaksid tarvitajatel elus püsida, kuni nad on valmis oma elu muutma.
Mis oleks sinu ideaalne lahendus olukorrale? Kõik legaalseks ja siis tegeleme kahjudega? Ei?
Kõik ained, millest praegu siin rääkinud oleme, nagu ka paljud muud uimastid, on juba tehniliselt legaalsed, st teatud tingimustel tohib neid seaduslikult käidelda. Pigem on küsimus selles, kuidas reguleerida uimastiturge nii, et uimastitega kaasnevad kahjud oleksid võimalikult väikesed. Dekriminaliseerimine, st kriminaalkaristuste kaotamine mõnede ainete tarvitamise ja väikeses koguses omamise eest on samm õiges suunas, mille Eesti astus juba 20 aastat tagasi.
Meetmete palett, mida võimaldaks rakendada mõne keelustatud aine, nt kanepituru reguleerimine, on väga lai ja Eestile kõige paremini sobivaid lahendusi ei oska ma kindlasti üksinda välja pakkuda, aga riike ja jurisdiktsioone, mille sellesuunalistest katsetustest meil oleks õppust võtta (nii selles osas, mida proovida, kui ka selles, mida mitte teha), maailmas juba leidub – eesotsas Uruguai, Hollandi ja USA mõne osariigiga.
Kanepi legaliseerimisest on huvitatud (minu meelest) kõige suurem, rahumeelsem ja probleemitum inimrühm. Kuidas selles valdkonnas maailmas hetkel läheb?
Areng on aeglane, aga siiski julgustav. Kanepituru reguleerimise pooldajaid on tõesti palju, mistõttu on meie seas ka omavahel palju eri seisukohti ja arvamusi sellest, kuidas seda hästi teha. Leidub ka tsipa sõjakaid ja mõneti probleemseid revolutsioonilisi aktiviste, kes nõuavad n-ö kõike tasuta ja kohe. Usun, et kümnendi vältel muutub kanep ühel või teisel legaalsel viisil kättesaadavaks kõigile täiskasvanud soovijaile rohkem kui pooles maailmas.
Taliban plärtsus hiljuti, et lõpetavad Afganistanis, maailma oopiumitoodangu esiriigis tootmise ära. Kas see oli imelik aprillinali?
Kõlas küll sedamoodi, aga kui natuke välja suumida, mõjub sama imeliku naljana peaaegu kogu ülejäänud maailma riikide vankumatu valmisolek nurjunud uimastitevastast võitlust jätkata. Talibani avaldus oli sõnastatud nii, et nad on valmis oopiumitootmise hävitama, kui Lääs neid aitab. See on kenasti sisutühi lubadus, mille taga paistavad ähvarduse kõrvad – Taliban saab öelda, et oopiumimooni tootmine Afganistanis jätkub sellepärast, et Lääs pole neile piisavalt vastu tulnud. Seda ei saa tõsiselt võtta, aga samamoodi ei saa tõsiselt võtta kedagi, kes lubab mõne uimasti täielikult hävitada. Talibani lubadus oopiumitootmisele lõpp teha peegeldab ÜRO uimastinõukogu 1991. aasta loosungit, milles lubati teha maailm aastatuhandevahetuseks uimastivabaks. Kuidas sellega läinud on, teab iga koolilapski.
Kellele ja millistele institutsioonidele see kasulik on, et me selle „sõjaga“ jätkame? Või polegi kasulik?
On ikka kasulik. Sõda narkootikumidega teenib üsna paljude riiklike ja globaalsete ametkondade huve ning sellepärast see vastutustundetu eksperiment meie kõigi tervise ja tervete suurriikide majandustega ikka veel kestabki. Autoritaarsetele riikidele meeldivad karmid uimastiseadused väga, sest võimaldavad dissidente kiusata; Venemaa ja Hiina on juba aastaid kõige jõulisemad uimastikeeluseaduste karmistamise pooldajad. Mõtle kas või sellele, kui paljud narkopolitseinikud peaksid endale uue rakenduse leidma, näiteks hakkama ohtlikke päriskurjategijaid küttima ja puuri toppima, kui tarvitajate karistamine enam aktuaalne pole.
***
Aljona Kurbatova
Tervise Arengu Instituudi narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse juht
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamine on keeruline nähtus – narkootikumid on alati olnud osa inimeste elust ning vaevalt et need kuhugi kaovad. Narkopoliitika on peegeldus ühiskonna väärtustest ja normidest, meie võimest mõista inimeste käitumist, ennetada ja lahendada probleeme.
Narkopoliitika ja ka narkootikumide tarvitamise käsitluses tehakse tihti samu levinud vigu – liigne üldistamine („kõik tarvitajad on narkomaanid“), liialdamine („kui tarvitad, siis kindlasti sured“), ülelihtsustamine („ainult nõrgad või sotsiaalselt tõrjutud inimesed jäävad sõltuvusse“) jne. Üritatakse leida mustvalgeid lahendusi, mis tooksid kiireid tulemusi ning võivad ulatuda ühest äärmusest teise.
USA-s alguse saanud sõda narkootikumide vastu, mis kujunes sõjaks tarvitajate vastu, põhines ülelihtsustatud käsitlusel, et narkootikumid on halvad, mis tähendab, et ka nende tarvitajad on halvad – ained tuleb keelata ja veel parem, hävitada, inimesi tuleb karistada. Selline üle võlli keelupoliitika oli eos ebaõnnestunud, kuid kahjuks ei tahetud seda tunnistada. Mitmed riigid ei tunnista seda siiani. Samas ei saa kõiki riike, kus narkootikumid on keelatud, süüdistada sõjapidamises. Maailmas on riike, kus narkootikumid ei ole legaliseeritud, kuid samas päriselt muretsetakse inimeste heaolu ja tervise pärast. Usutakse kahjude vähendamisse ning pakutakse nõu ja abi inimestele, kes ei soovi tarvitamisest loobuda, ning tarvitamise eest ei karistata. Nii nagu me ei tohi sildistada iga narkootikumide tarvitajat halvustavalt narkomaaniks, ei tohiks me sildistavalt süüdistada iga riiki, mis veel ei ole jõudnud ideaalse narkopoliitikani, sõdimises. Kahjuks on maailmas siiani riike, nagu Filipiinid, kus ametivõimud tapavad tänavatel inimesi narkootikumide tarvitamise eest.
Inimesed, kes narkootikume tarvitavad, ei ole halvad. Nad ei tarvita aineid, kuna nad otsivad probleeme või tahavad sattuda sõltuvusse. Inimesed otsivad narkootikumidest midagi, mis nende elus puudub. Midagi, mis nende arvates nende elu paremaks teeb, mitte halvemaks. See, mida otsitakse, võib olla väga erinev. Keegi arvab, et ei suuda ilma nendeta vabaks lasta ja hästi pidutseda. Keegi tahab põgeneda igapäevaelu rutiinist. Keegi otsib leevendust ärevusele või üritab ennast ravida. Keegi üritab tulla toime emotsionaalse või füüsilise traumaga. Põhjused võivad olla erinevad, kuid nagu ütlevad sõltuvusse sattunud inimestega töötavad spetsialistid – keegi ei tarvita narkootikume selleks, et saada sõltlaseks.
Kahjuks inimesed lihtsalt alati ei tunneta oma piire ega pruugi ära tunda hetke, kus nad enam ei suuda kontrollida tarvitamist, vaid aine võtab kontrolli üle. Sõltuvus (mitte tarvitamine) on krooniline haigus mitte sellepärast, et ainetest pole võimalik loobuda, vaid kuna jääb tagasilanguse oht ja sellega tuleb õppida elama.
Hea narkopoliitika peab olema inimlik ja inimkeskne ning aus. Me peame mõistma, miks inimesed narkootikume tarvitavad, loobuma üldistamistest, liialdamistest ja ülelihtsustamistest. Peame loobuma võtetest, mis ilmselgelt ei tööta, ja hinnanguvabalt pakkuma inimestele just seda abi, mida nad vajavad. Ka sellist, mis esialgu tundub veel vastandlik, nagu näiteks turvalisema tarvitamise tingimuste loomine (nn ohutuma tarvitamise keskused ehk drug consumption rooms).
Kuigi Eesti ei ole kunagi pidanud sellist sõda narkootikumide ja nende tarvitajate vastu, nagu seda aastakümneid tegid Ameerika Ühendriigid, oli ka meie narkopoliitika algselt repressiivne. Aeglaselt, kuid sihikindlalt oleme liikumas inimkesksemate lahenduste poole ning loobumas karistuste eelistamises abistamisele. Uus Eesti narkopoliitika aastani 2030 on edumeelne dokument, mis ütleb selgelt välja, et tarvitajate elu tuleb väärtustada ning karistuspoliitka vajab muudatusi. See rõhutab nii süsteemse ja tõenduspõhise ennetuse olulisust kui ka eriliigiliste abivõimaluste loomist, sh ohutuma tarvitamise teadlikkuse tõstmist. Poliitikad ei kirjuta ennast ise ega vii ennast ise ellu. Nende taga on alati inimesed. Eesti uue narkopoliitika taga on ka meie õiguskaitsjad, sh narkopolitsei ja prokuratuur. See sisaldab usku, et oleme õigel teel.
Katri Abel-Ollo
Tervise Arengu Instiruudi narkomaania ja nakkushaiguste ennetamise keskuse teadur
Tegemist oli vaieldamatult huvitava ja silmaringi avardava kirjutisega. Tore, et sel teemal lahatakse ka ajaloolist konteksti. Nõustun artiklis viidatud kahjude vähendamise lähenemisega, mis on üheks oluliseks suunaks ka artiklis mainitud Eesti uimastipoliitika dokumendis aastani 2030. Meie riigi suund on, et sõltuvuses oleva inimese halvustamisest ja karistamisest ei ole kasu, selle asemel tuleb võimaldada abi ja tugiteenuseid. Kanepi legaliseerimise teemal on samuti oluline ja ka eetiline, et riikides, kus sellist poliitikat rakendatakse, oleks tagatud ka vajalikud abi- ja tugiteenused inimestele, kes tarvitamisega pahuksisse lähevad. Elu ja teiste riikide kogemused näitavad, et kahjuks jagub selliseid inimesi rohkem, kui sooviksime näha. Eriti kontekstis, kus kanepi THC-sisaldus on viimase 15 aastaga mitu korda tõusnud. Mitu riiki, k.a Eesti, ei suuda hetkel tagada kõiki vajalikke teenuseid isegi alkoholisõltuvuse korral. Mõttekohaks on, kas sellises olukorras soovime loetellu lisada veel ühe uue legaalse sõltuvusaine, mille tagajärgedega tegeleda. Legaliseerimise puhul jääb alati ka küsimus, millise sõnumi me saadame alaealistele ja kuidas seda sõnumit ühiskonnas õigesti jagada. Ühesõnaga, arenguruumi on, et neile uutele suundadele vastu minna.
Tekst: Rene Satsi
Fotod: Wagner Vilas / Shutterstock