Purjetaja Margus Mets on seda meelt, et unistused tuleb teoks teha. Seekord täitus soov näha päikesetõusu ajal silmapiiril Musta Mandrit. Üllatav kohtumine kilpkonnadega tuli pealekauba.
Ühel merehommikul kella kuue paiku ei usu ma oma silmi. Jahist mõne meetri kauguselt ujub mööda kilpkonn. Mitte mingi väike kribal, vaid suur ja kuninglik, vähemalt poolemeetrise kilbiga. Et oleme Vahemerel, kuskil Sitsiilia ja Aafrika vahel, ei tundu kohtumine selle suurte ookeanide elanikuga reaalne. Naljatlemata määratlen ta loomaaiapõgenikuks või seiklevaks lemmikloomaks. Alles paari tunni pärast näeme teist ja siis veidi kaugemal ka kolmandat.
Nüüd tunnistan, et minu teadmistes on suur sügav auk. Alles hiljem saan teada, et oleme teel ainsale saarele Vahemeres, mille rannaliivas käivad munemas kilpkonnad. Neid pole palju, aga nad on olemas. Nädala jooksul kohtame kuut suurt ja nelja väikest.
Mustale Mandrile?
Aga miks me üldse sellises kohas purjetame? Juba aastaid olen tahtnud sõita nii, et päikesetõusul on minu ees silmapiiril Must Manner. Sitsiiliast Tuneesiasse on 100 meremiili. Valdavalt olen seda meelt, et unistused tuleb teoks teha. Ja seni on meil kapten Andres Tederiga mitmed hea plaanid ka õnnestunud.
Leidsime Sitsiiliast Marsalast sobiva rendijahi ja saime ka nõusoleku, et võime sellega sõita Euroopa Liidust välja Aafrikasse. Arvestades selle teekonna riske ning aafriklaste õigussüsteemi, ei anta sellist luba just sageli.
Meie õnn osutus siiski üürikeseks. Me ei saanud Tuneesia viisat. EL-i kodanik ei vaja turistina Tuneesiasse minekuks viisat. Kui sa oled otsustanud minna sellisel kahtlasel viisil nagu paadiga, on seadused teised. Täitsime tunnustatud turismifirma vahendusel põhjalikud ankeedid ja jäime ootama Varssavis asuva saatkonna templeid. Vastust tuli oodata kaua ning lõpuks anti lakooniliselt teada, et me ei saa viisat.
Põhjust võisime vaid aimata. Meie ankeetidesse jäi hulk tühje lahtreid, sest meil polnud ette näidata tagasisõidu lennupileteid ega ka hotellide aadresse, kus kavatseme ööbida jne. Lisaks oli üks meist kuuest käinud talvel Iisraelis. Ja aeg oli üldse ärev rahvarahutuste ning Itaaliasse suunduvate Musta Mandri põgenikelaevade pärast.
Olin teinud põhjaliku eeltöö, surfates Tuneesia veebikülgedel ja meresõitjate blogides. Aafrika põhjarannikule on arendatud mitmed väga korralikud külalissadamad. Tõsi, enamasti eurooplaste kallitele alustele, mida mingil põhjusel ei taheta EL-is hoida. Kuid neid külastavad ka väiksemate alustega maailmarändajad. Neist mitmed soovitasid sildudes kohe riigiametnikele rahalisi kingitusi teha, sest vastasel korral oled mõni aeg hiljem nõus palju suuremate summadega.
Soovitati oma jaht sadamast lahkudes põhjalikult läbi vaadata, et sinna poleks peitunud mustanahalisi, kes loodavad nii Euroopasse pääseda. Olevat olnud juhtumeid, kus sinu äraolekul peidetakse jahti uimasteid, et need pärast ülemeresõitu sealt tagasi nõutada.
Sadamast sadamasse sõites tuleb teatada uus sihtkoht ning seda ei tohi muuta. Ka pole lubatud rannikumeres seista või ankurdada jne.
Ja ikkagi oli meie pettumus suur. Alles hiljem, avastades Euroopa ja Aafrika vahelt Lampedusa arhipelaagi, muutsin meelt. Äkki meil tegelikult vedas? Milleks on puhkuse ajal vaja sekeldusi ettearvamatu bürokraatiaga? Veel enam Aafrikas, kus valget meest pole trellide tagant sugugi kerge välja tuua.
Pantelleria
Oleme läbinud Sitsiilia rannikult Marsalast ööga 65 miili ja sildume Pantelleria saare väikese linnakese kai ääres. Oleme Aafrikast vähem kui 40 miili kaugusel. Elektrit ei ole, vett ei ole, WC-d ei ole, keegi meie vastu huvi ei tunne.
Mõned jahid on sadamas veel. „See on Itaalia,” ironiseerib üks habetunud prantslane kõrvaljahilt. „Kümme aastat ei ole siin sadamas mitte midagi.” Ometi müüakse veidi eemal värskeid moreene, soolatud oliive ja kuivatatud tomateid.
Veidi pealehakkamist ja juba oleme saanud endale hea hinnaga kellegi auto.
Näeme palju laavakivist aedu, väikeseid kivikatusega maju, kitsaid käänulisi teid, viinamarjaistandusi. Ainult inimesi ei ole. Keskpäeval on saar nii välja surnud, et saame logistada vaid kinniste poekeste, baaride ja veiniistanduste uste taga.
Saare keskelt mägedest leiame imelise helesinise järve, maailmakuulsa Veenuse peegli, kus legendi järgi imetles Veenus iseenda ilu ja võrdles end rivaali Psychega. Vesi on väga soe, ainult liivapõhi osutub vulkaaniliseks tuhaks, millesse poolde põlve sisse vajume.
Mõne tunni pärast sõidame pealinna tagasi. Leiame peaaegu inimtühjast linnast ühe vinoteegi, kes on meist huvitatud ning pakub kohalikku valget veini, mis on hea, ning natuke juustu, oliive, kuivatatud tomateid…
Hommikul stardime Lampedusa poole. Sinna on 80 miili. Teame, et pärast päeva ja ööd võiksime keskpäevaks jõuda saarele, mis peaks enamikule tuttav olema. Paraku mitte kauni looduse ja arhitektuuri, vaid Aafrika põgenike pärast. Nimelt on see Mustale Mandrile kõige lähem Euroopa saar. Juba sadakond aastat olevat Lampedusa hädas immigrantide, nende uppuvate paatide ja kõigele inimliku lahenduse otsimisega.
Meil ei olnud ei õnne ega õnnetust sellel ööl põgenikke kohata. Oleks, mida meenutada. Samas, kas meri täis musti hädalisi ikka oleks see, mida hiljem väga meenutada tahaks.
Meie nautisime musta ööd, säravat tähistaevast ja tühjust, üksindust. Ma poleks iial arvanud, et see meri siin nii tühi on. Hiljem kogesime, et kaubalaevad liikusid pigem Malta suunal piki Sitsiilia rannikut. Ka tuulevaiksel hommikul tõdesime, et oleme endiselt peaaegu üksi. Vaid kaugel silmapiiril nägime mõnda väiksemat laeva. See hommik oleks jäänud üsna sündmustevaeseks, kui poleks olnud neid ootamatuid kohtumisi kilpkonnadega, mida juba alguses kirjeldasin. Purjed üles, purjed alla, mootor käima, purjed üles, mootor välja… Nii liikusime visalt Lampedusa poole.
Lampedusa
See saar hämmastas esmalt võimsate püstloodis, merest tõusvate helehallide kaljudega. Kohati tundub, et keegi on need sirgeks lõiganud. Ei, ikka ainult loodus ise, tuule, vee ja päikesega. Näib, et see saar ongi vaid hiiglaslik kaljumassiiv, roheluse ja eluta, 115 miili Sitsiiliast ja 70 miili Tuneesia rannikust. Vaid 20 ruutkilomeetril elab 4500 inimest.
Lampedusa sadam on korralikult väljaehitatud lainemurdjatega sisebassein. Siin on varjul Itaalia rannakaitse parimad alused. Just siit reageeritakse avastatud põgenikelaevadele. Siia tuuakse päästetud ning siit transporditakse nad põgenikelaagritesse. Saarel on korralik lennuväli, millele hetkel üks sõjaväe transpordilennuk harjutab juba kaheksandat korda maandumist. Saare idaots on külalistele suletud, sest seal paikneb USA rannavalvebaas.
Väga vastuoluline, kuid just sellel peaaegu taimestikuta saarel on üks maailma ilusamaid puhkerandu, Küülikurand. Kõrgete kaljude vahel on avamere eest kaitstud helesinise vee ja valge liivaga laguun. Randa pääsemiseks on ülevalt kaljusse lõigatud kivist trepid. Vaid puusadeni vees võid kaljude vahel jalutada üsna pikalt. Ja just siin, rannaliivas pidavat käima munemas kilpkonnad. Väidetavalt on see üks viimaseid selliseid kohti Euroopas.
Linosa
Arhipelaagi järgmise saare Linosani on vaid 25 miili. Sellel 5,5 km suurusel saarel on 450 elanikku.
Juba kaugelt merelt märkame selle saare väga eripäraseid vorme. Justkui kõrguks merest veidi lagunenud püramiid. Tegelikult on see üks vulkaani kraatritest, mille merepoolselt küljelt paljastub selle pruuni- kollase-hallikirju vulkaaniline sisu.
Linosa ongi sündinud mitmest kraatrist väljavoolanud laavast. Osale saarest on must vulkaaniline kivim moodustanud mitmekülgseid skulptuurilisi vorme. Suuremas osas on need tänapäevalgi taimestikuta.
Samas on laugemale rannikule, mäe jalamile, tekkinud aastatuhandete jooksul viljakas tumepruun muld. Ehk seetõttu ongi sellele saarele inimesed paikseks jäänud. Lisaks kalapüügile on siin võimalik kasvatada suur osa eluks vajalikust.
Selline saar keset Vahemerd, 90 miili Sitsiiliast ja 90 miili Tuneesiast, on eriline pärl. Linosat on võimalik külastada. Kuid arusaadavalt on saare väiksuse ja tundliku looduse tõttu turistide arv piiratud.
Sõidame piki rannikut ning otsime kilpkonni ja delfiine. Paar kilpkonna end põgusalt ka näitab. Siis üritame juttu teha kalameestega, kes kalda lähedal madaliku servas oma erksates puupaatides loksuvad. Jutud jäävad kahjuks lühikeseks. Sest itaalia keelt me palju ei oska ja meestel pole ka kala, mida meile müüa. Kahju.
Sitsiilia lõunarannikul
Võtame kursi Sitsiilia ranniku poole tagasi. Homme keskpäevaks peaks olema 90 miili läbitud. Kuid siis muutub meri meie ümber hetkega rahutuks. Hetk üllatust ning siis on meie umber delfiinid, väga palju delfiine. Kümmekond ujub otse jahi vööris, neid on mõlemas poordis ja ümberringi veidi kaugemal merel. Ma ei oska neid kokku lugeda, 50–60 ehk isegi sadakond või koguni mitusada Ma olen neid Vahemerel korduvalt näinud, kuid mitte kunagi nii suurt parve.
Nad lustivad meie umber, näitavad selga ja kõhtu. Mõni kõige edevam hüppab kiiruse pealt veest välja ning liigub edasi saba peal. Jaht meeldib neile. Ilmselt rohkem kui mõni mürisev kaubalaev. Aga jahte on siinkandis vähe. Hetkel pole silmapiiril ühtki alust. Ilmselt on delfiinidelgi vahel merel igav ning siis lavastatakse inimestele mõni tantsuetendus.
Öösel jõuame ristuvale laevateele. Kaubalaevu on meie ümber pidevalt kümmekond, eri kaugustel ja kurssidel. Sellistel hetkedel tunnen AIS-ist puudust. Kuid seda pole mina rendijahtidel veel kohanud. Lisaks ei õnnestu jahi binoklit korralikult teravustada. Sellised olukorrad mulle ei meeldi. Loodan, et nemad näevad meid paremini. Seda ma tegelikult ei usu, sest väikeste jahtide tuled ei ole eriti tugevad. Õnneks on udu, mis pimenedes tekkis, kadunud.
Hommikul oleme Sitsiilia rannikul ja peagi otsustame mõnda sadamasse vahelduseks sisse põigata. Ja saame ka kohe õppetunni. Itaalias ei tähenda iga suurem muul ja taustal paistev linn, et sa sinna sadamasse jahiga sisse saad. Sõidame juba Gela mereväravas kahinal liiva kinni. Tõdeme, et Navionicsi kaart eksitas, näidates sügavuseks neli meetrit. Teisele katsele me ei lähe, vaid valime uue linna. Avan tagantjärele tarkuseks Sitsiilia lootsiraamatu ning seal on kõik tõesti kirjas. Sügavus muulide vahel on 1,3 meetrit. Piinlik lugu.
Laiskuse eest karistatakse mind veidi hiljem. Läheme jahilt ujuma ning saan meduusilt kõrvetada. Kuskilt loetud õpetusena valan jalale kuuma vett. Kui vees olles meenutas kokkupuude nõgese kõrvetust, siis õhu käes hakkas jalg tugevamini valutama ja tekkis tihe nõgeslööve. Ma ei tea, kas kuuma veega ülevalamine oli tark tegu. Olin lugenud väga erinevaid retsepte. Näiteks soovitas üks neist oma jala peale kusta. Teine väitis, et aitab põletusi leevendav geel. Millegi pärast usun neid, kes ütlevad, et Vahemere meduuside puhul kannata lihtsalt ära, nad ei ole eluohtlikud. Ja seda ma tegin. Kaks tundi oli valus, kuus tundi ebameeldiv, nädal aega sügeles ja kuu aega hiljem oli jalal endiselt tumepunane laik.
Järgmine sadam Porto Empedocle laseb meid sisse, kuid üllatab ikkagi itaaliapäraselt. Lootsiraamatus trükitud info, et on külalissadam, võimalus tankida jne, ei vasta tõele. Külalisjahtidele kohti ei ole. Sildume sinna, kuhu ei tohi, aga tunniks ajaks siiski keegi lubab.
Tankla ei ole mitte kai ääres, vaid mõnisada meetrit eemal linnas. Sealt me kanistritega kütust toomegi.
Väikesest juurviljapoest leiame riiulitelt mõne pudeli korralikku Itaalia veini. Müüa laidab need emotsionaalses itaaliainglise keeles maha. Seejärel võtab leti alt kastist pooleteiseliitrise plastpudeli tumepunase vedelikuga. Selles olevat tõeline Itaalia vein. Letialusel salaveinil polnud ei silti ega tehases suletud korki. Otsustasime teda uskuda.
Lähedalasuv kalapood üllatab rikkaliku valikuga. Keset poodi lebab mõõkkala, millest võid lasta endale just sobiva steigi lõigata, kas siis väiksem saba poolt või tõeliselt kuninglik pea poolt. Ostame umbes pool ämbrit värskeid punaseid krevette, väikseid halle kivivähke ja teokarpe ning kaks suuremat minule täiesti tundmatut karpi. Tunnistan, et need lasime hiljem mere tagasi, sest me ei osanud nendega midagi peale hakata. Parimad on krevetid, hõrgud ja mahlased. Kivivähkide liha on küll maitsev, kuid selle kättesaamine koorikust on aeganõudev ja torkis huuled katki. Väikeste tigude karbist sikutamine on lihtsalt põnev meelelahutus. Liha ei paku maitseelamust, kuid vastu ka ei hakka.
Ah-jaa, kuidas vein maitses… Esimene lonks oli nii ootamatu, et tahtsin selle merre sülitada. Täiesti toores vein, tugev veiniäädika maitse. Midagi sama õudset olin saanud kord Gruusias kohalike pidulauas. Enamik meist ei suutnud siis klaasi lõpuni juua. Ka seekord keeldus kuuest meeskonnaliikmest neli tõelise itaalia veiniga lähemat tutvust tegemast. Meie kaks, kes selle ostu tegime, otsustasime siiski tahtejõudu näidata ning jätkasime süvenemist kohalikku veinikultuuri. Tuleb tunnistada, et pikapeale läks maitse paremaks. Ja kui pudel lõpuks kahepeale tühjaks sai, oli meeleolu väga hea.
Egadi arhipelaag
Kuna Sitsiilia põhjarannik on meresõitjale suhteliselt ühetaoline ja üksluine, otsustasime enne Marsalasse naasmist külastada lääneservas asuvat väikest Egadi saarterühma, kus on kolm saart: Favignana, Marettimo ja Levanzo. Need on kuulsad tuunipüüdjate saared. Just Favignama linnakeses on kunagise tuunipüügi kuldajastu kallimat arhitektuuri, natuke Mandri- Itaalia luksust. See saar on mandrist vaid nelja miili kaugusel.
Favignana kallas on kaljune, selle pruunika lubjakivimi (tufo) on meri uuristanud mitmekesiselt reljeefseks. Pehmesse kivimimisse on vesi uuristanud ka mitmed koopad. Mõnest kohast on ilmselt ajaloos lõigatud ehitusmaterjali. Nüüd sarnanevad need kaljud vana mahajäetud merekindlusega.
Just siin on aastal 241 eKr peetud üks võimsamaid merelahinguid 200 Rooma ja 400 Kartaago sõjalaeva vastasseisus. Roomlased võitsid ja uputasid siia suure osa Kartaago laevadest.
Keskajal olid saared araablaste valduses. Hiljem kehtestas ülemvõimu Hispaania, kes müüs 17. sajandil saared ühele rikkale itaallasele Genovast.
Favignana sadam on eelkõige turvaline peatuspaik kohalikele kalalaevadele ja paatidele. Siin silduvad liinilaevad mandrilt. Korralik on ka ujuvkai külalisjahtidele. Sadamas on võimsad ajaloolised laohooned, kuhu laevad peaaegu sisse said sõita. Sinna viidi päikese eest varju ka püütud tuunid.
Väikelinn ise on tänapäeval mõnus jalutuspaik kitsaste tänavate, väikeste väljakute ning rohkete söögipaikade ja poekestega. Äärelinnas paljastuvad eri ajastute kultuurikihid. Põnevad on tänavatest mitu meetrit allpool paiknevad müüridega ümbritsetud aiakesed. Nüüd on need valdavalt metsistunud rägastikud üksikute sidruni- ja apelsinipuudega.
Hommikune kalakauplemine sadamas on vaatamist väärt. Enamik ostjaid on tulnud jalgratastega. Paatides korrastatakse veel võrke, kuid osa saagist on juba kail ratastega lettidel. Hinnad on kõrged. Parimad krevetid maksavad 25 eurot kilo. Väikeste kalade kilost küsitakse 20. Hulgikauplemine käib ilmselt kuskil mujal. Siit ostavad linlased mereande oma tänasele lõunalauale. Kala ja krevette tasub kindlasti proovida väikestes tänavarestoranides. Kus siis veel kui mitte siin? Ise otsustasin maitsta kohalikku langusti, mille sain välja valida mitme omasuguse seast. Nad kõik olid elus ja umbes kilosed, hinnaks 50 eurot tükk.
Maailmas oleks justkui kokku lepitud, et õiglane hind suure merevähi ehk homaari (sõrgadega isend) või langusti (vaid 10 jalga) eest on 40 eurot kilo. Hinna kõikumine üles-alla on eri riikides ja mandritel väga väike. Vaid mõned ookeanipurjetajad jutustavad teiste vähisõprade kiusamiseks lugusid, kuidas üksikutel saartel on õnnestunud neid saada vaid ühe-kahe dollari eest.
Veidi eemal on ka väike turg, kus kaubeldakse värske juur- ja puuviljaga. Kõik on Itaalia kaup. Kõige ahvatlevamad on värsked apelsinid, rohelised lehedki veel küljes.
Marettimo on kõige kaugem ja veidi väiksem saar. See on tegelikult üks suur kalju, mille kõrgeim tipp tõuseb 686 meetrini. Mõnus peatuspaik. Võib-olla natuke liiga turistikeskne. Seda ehedat kohalikku päriselu on sadamalinnakeses vähe. Kunagisest kalurikülast on saanud baaride ja hotellikestega minilinn.
Õhtuks oleme tagasi meie reisi alguspunktis Marsalas. Tõdeme, et purjetamine Sitsiilia ja Aafrika vahel üllatas just looduse mitmekesisusega. Kui näiteks Kreeka saared on üksteisele väga sarnased, siis siinsed on kõik eriilmelised. On nii rohelust kui ka imposantset paljast kaljumassiivi. Ja need suured merikilpkonnad, delfiinid…
Sitsiilia külalissadamatesse on vähe investeeritud või üldsegi mitte. Samas toob see sinuni just seda ehedat lohakat itaaliapärast koloriiti. Purjetades Lampedusa arhipelaagile, saad nautida privaatsust, mida mitmel teisel Vahemere maal isegi merel napib.