Sinna, kus seljakotis on seep ja palveraamat

Õigeusu kiriku preester Sakarias Jaan Leppik rõhutab iseendasse vaatamise tähtsust, üks võimalus selleks on tõus pühale Athose mäele, kõikide ortodoksite pühamast pühamasse paika, ainult meestele mõeldud suletud kloostririiki Põhja-Kreekas.

„Jumala inimesed, palveinimesed püsivad ikka. Ning Jumal oma hääduses võtab meid vastu jätkuvalt sellistena, kes oleme. Ja asetab kõik asjad ikka oma õigele kohale. Ärge hirmuge ometi! Oleme läbi käinud mitmeid torme. Ega peaks siis ometi olema hirmul selle tormi ees, is meid praegusel ajastul on tabanud?”

Püha Athose vanake Paisios

Igasugused ajastud ja suunamuutused suurte inimhulkade ühistes elupööretes, ühiskondade ja rahvusühenduste väärtuste muutudes nõuavad inimhingelt uusi sedastusi igivanadele küsimustele. Kõikumatud igavikulised küsimused võivad olla esmalt isikulised ja sügaval enda sees. Või siis üldistatud ja puudutada terveid tsivilisatsioone. Aga esmalt enda sees. Esivastused tuleb ise leida. Siis saab suhestuda teistega.

Usun, et pea iga rännumees, eriti kui tal ei ole varasemat kogemust seninägematutest oludest, uskumatutest kooslustest, kirevatest rahvastest, selgitamata maadest, võib oma rännul saada korraliku „litaka” seletamatuid asju kogedes. Ilusaid või ohtlikke. Mida relevantsemaks muutuvad rutiinsed lääneliku elustiili igapäevategemised, seda kontrastsemalt tajub rändur kultuurikihti, millelt tõusetuvad väärtused meile, läänlastele ei sobi. Tänaseks, muidugi, võin öelda, et hommikumaade kultuurid on suurele hulgale Eesti rändajaist saanud palju kodusemaks kui malbetel randadel läände veerevat päevaloojumist vaatlevate tegelaste hulgas. Ida on rikas elusamust. Ta kultuurid on uhkelt tiined veel üha avastatavate nüansside rohkuselt. Aga ida ja läänega võrrelduna on veelgi avaram ja vitraažsem maailm, kuhu rännata. See on inimese hing ja tolle kutsumuse võbelused ning siin ei ole tarvis miskit mõõta päevatõusu või -loojangu võtmes.

Olen õigeusu kiriku preester. Lihtne tegelane, kelle ülesanne ses maailmas on teenida inimesi mulle sünni poolest antud annete kohaselt. Nii olen ma aru saanud. Sestap pean jumalateenistusi kõigile neile, kes vajavad. Aitan inimesi nende muredes oma kogemuse varal. Ma kirjutan asjadest, mis ei ole kiirelt ratsionaalse saega saagimiseks. Ja ikka laulan vaimulikke laule, mis on meieni tulnud aastatuhandete tagant. Nagu loodusrahvaste puhul, kelle suulise pärimuse hoidmise jaoks on tarviline Jumalale laulda. Olen kogenud, et kõik see loetletu, mida teen, on mu rännakuks tarviline. Ja inimesed tänapäeval küsivad tänapäevaseid ärevile ajavaid asju. Nad vaatavad sellele, mis protsessid just nüüd toimivad ja kuidas need inimesi puudutavad. Seetõttu pean teadma, kuidas minu taotletava kõiksuse kaudu oskan inimesi juhatada. Ja just siin tuleb mu teele Athose püha Mägi.

Athose mungavabariik – koht eraldumiseks

Athos on poolsaar Põhja-Kreekas. Õigupoolest lebavad Egeuse meres üksteise kõrval kolm poolsaart, kõik kui pikad sukad. Läänepoolseim Kassandra, keskmine Sithonia ja idapoolseim Athos. Looduskooslustelt sarnased. Aga Athos on noist kahest selgelt erinev. Sest sinna lendavad rändlinnud ja liblikad ning üle kaljudegi ronivad elajad, kes Athose mungavabariigi territooriumile pääsevad. Emased kaasa arvatud. Aga osa inimesest − naine − sinna ei pääse. Ja kui emantsipatsioonituhinas pürgibki, viletsam talle. See on munkade palvetamise paik. See ei ole turismi- ega reisikeskus. Sääl ei ole kohta intentsioonil, mis ajab rähnipoja puu otsa või nõuab äreval eestlasel astuda läbi oma kodu ussaia. See on ainumas paik õigeusu kristlikus maailmas, kuhu minnakse iseennast kas otsima, taasleidma või teostama. On ainumas koht mungaelule keskendumiseks, et palveelu varal ajamõõde muutuks ning kõik asjaajamised ei jookseks börsikellade kõlina järele. Inimese eneseteostus ei saa siin avaldada soovi kasutada Athose  mäge oma karjääri eduks. Athose mägi on esmalt hoopis loobumise koht. Ses imelises looduskaunis paigas, kus enamik rändureid matkab jalgsi mööda mägiradasid, saavad paljud otsijad aru oma osast ja panusest selles ilmas. Ja kes käib, ei lobise. Vaikib hoopis. Või siis loeb tasa lühikest palvet: Jeesus Kristus, Jumala Poeg, heida armu mu, patuse peale. Sellest piisab ka neil, kes muid palveid ei oska. Piisab lisaks rännakutele mägiradadel ka kloostri pesumajast, kuhu neid palutakse värskelt masinast tulnud voodipesu lappama. Sest tihti on palverändurite hulk suur ja munkadele on iga teeniv kätepaar kulla hinnaga. Kelle tarvis inimeste hulk ka Athose mäel liiga suur tundub, see ajab oma asjad korda nii, et saab külastada mõnd paari mungaga skiitat (kloostri juurde kuuluv, ent sellest eemal olla võiv erakla).

Rahvuste paabel

Asjade kordaajamise paik on Karyes. Küla, milles asub Athose mungavabariigi demokraatlikult valitud parlament ja valitsus. Poliitikat Euroopa Liidu mõistes siin ei tehta või kui, siis ikka tagasihoidlikult kreeka keele mõttes, et hallatakse igapäevaasju. See omakorda tähendab, et pead kreeka keelt oskama. Kui sa muidugi just ei kõnele inglite keelt, millest kõik kreeka mungad Athosel aru saavad. Üpris selge on, et kui Athose pühal Mäel toimib ja palvetab üle 20 kloostri ja skiita, siis on nende asjaajamisteks vaja teatud reeglipärasusi. Seda nn päälinnas toimetataksegi.

Kreeka ja Kreeka ja Kreeka. Vaadeldes kloostrielanike koosseisu, siis tegelikkuses on tegu üpris paljurahvuselise perega. Kreeklased muidugi, siis rumeenlased, georgialased, serblased, bulgaarlased, venelased ja muud slaavlased. Muudki vähemate rahvaste esindajad, kus ortodoksi kirik teenib. Õigeusule on võõras rahvuslikkuse rõhutamine. Rahvuskirik kui selline ei sobi universaalsusega kokku. Kirik on kõigi jaoks. Ja kellelgi ei tohi olla ebamugav sellest, et ei kuulu ühte või teise rahvusse. Sellepärast ei tehta ka Athose mäel vendade vahel vahet. Kui keegi tahab seda teha, siis nood sissetulnud rahvusuhked, kes näevad üksnes oma päritoluverd.

Athosel peetakse teenistusi peaasjalikult kreeka keeles, mis on õigeusu kiriku aluskeel. Sääl eriti siis, kui eri  kloostrite vennad teenivad üheskoos. Aga kui oma klooster, siis kloostriülem otsustab keeled, mis teenistusil kõlavad. Sellist väga mõistlikku suhtumist on igati soosinud ka praegune Athose mäe vaimulik ülevaataja oikumeeniline patriarh Bartholomeos I. „Roheline patriarh” − nii teda kutsutakse ka väljaspool õigeusu kirikut loodushoidliku suhtumise edendamise eest ning maailma suurte tegelaste laua taha ühendajana.

Tunnen end alati hästi Hiiumaa lääneranniku vetes. Lastes õhtupäikeses võrku merde ja loomust tõmmates vara hommikul päeva tõustes, kui kormoranid juba saagiootel. Vaadates praamilt Athose pühima Jumalasünnitaja mäe päikeses sillerdavat lumist tippu, hakkab silmadel valus. Siis langeb pilk alla akvamariinsinistele lainetele ning küllap nonde all olevatele merihärnadele, pelamiididele, merikeeltele või skorpionkaladele. Kristuse varajane sümbol Jeruusalemmas oli kala. Teisi püüdma oleme meistrid, püüdkem Athosel iseend. Iseenda püüdmine võib vägagi võrduda tõusuga Athose mäele. Mis siis see kaks kilomeetrit tõusta ei ole! Alpinismi harrastama ei pea, kassid ja köied jäävad koju. Aga ärge siiski mängige mäkke tõustes Jumalaga pimesikku ja pange siiski soojad riided selga. Ka kesksuvel on pilvevööndisse jõudnu külmetav kunstnik, kui tal puudub rõivas külma niiskuse vastu. Eneseületamine on ikka õilis. Aga üksnes tarkadele saab see osaks. Noile, kes ei unusta eales, et on kõigest inimesed, mitte ingli rolli täita püüdvad harrastusnäitlejad.

Tekst: Sakarias Jaan Leppik

Fotod: Ott Jalakas

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga