Põhja-Marokos rohetavate põldude ja kahe mäeharja vahele surutud tilluke Chefchaouen asutati 1471. aastal Portugali-vastaste rünnakute tugipostina. Berberi traditsioone on kaitstud seal läbi erinevate okupatsioonide ja kui Prantsuse protektoraadi ajal lõhenenud Marokos jäi see piirkond Hispaania valitsusalasse, ei tulnud hispaanlased berberi hõimude leppimatusega toime ning 1920ndatel toimus seal hulk ülestõuse. Praegu on Põhja-Aafrikas raske leida idüllilisemat paika. Ja täiesti võimatu on leida suitsusemat, sajusemat ja sinisemat kohta.
Nad tulevad alati trepist alla. Chefchaouenis, kahe mäe vahele topitud linnas tegelikult üleliia palju liikumisvariante ei ole: tuled kas mööda kitsast tänavat või treppi mäest alla või siis − iga mõnekümne trepiastme järel teeseldes, et pead vaadete imetlemiseks pisut seisma – lähed trepist üles.
Mehed, kellega vestlus esimese kolmekümne sekundi jooksul jõuab küsimuseni „Kas sa suitsetada tahaksid?”, on oma elu kadestamisväärsel moel suutnud korraldada nii, et nad tulevad alati trepist alla.
Nii ka Hicham mõni minut pärast päikesetõusu, kui ööpäeva kestnud vihm oli linna ümbruse põllud eriti roheliseks ja linna enda säravsiniseks pesnud ning kõik normaalsed inimesed läinud tänutundega palvusele või magasid või kavatsesid järjekordset sinist treppi pildistada.
Ta seisis oma sinise kilejopega mulle täpselt kaadrisse, surus käed sügavale siniste pükste taskusse ja kõõlus sinise maja ees siniseks värvitud tänaval sinise trepi serval, nii et mul läks ikkagi natuke aega, enne kui ma teda märkasin. Poole minuti pärast teadsin, et tal on kõrgema sordi kanepit – kokku oli tal pakkuda kolme eri klassi – hinnaga 20 eurot kümne grammi eest.
Majanduse kolm alustala
43 000 elanikuga Chefchaouen elab kolmest asjast: villast, Rifi mägede allikaveest ja kanepist, mis sealsamas nõlvadel kasvab – mõned külad ei kasvatagi midagi muud.
Kangruid, kes hommikust õhtuni telgede taga villaseid kangaid koovad, võib nende töötubade alati avatud ustest sisse piiludes kokku lugeda ehk sada, pea kõik ülejäänud linna mehed, kes on piisavalt vanad, et kaalu- ja rahaühikuid teada, tunduvad vähemalt osalise töökoormusega olevat hõivatud kanepiäris. Nii et kõik kohad linnas, mis ei ole siniseks värvitud, võib vabalt siniseks suitsetada.
Muidugi pole see legaalne, aga Marokos juhtub vahel ikka, et igapäevaelu erineb kirjapandud seadusest, kui nii on kõigile kasulikum. (Kuid see on ikkagi Amsterdam edasijõudnutele – seadusekuulekus lööb aeg-ajalt välja ning see, mis siis juhtub, ei ole kindlasti nii maaliline kui Chefchaoueni fotoalbum).
Seega äri õitseb, mis tähendab, et kõigil Chefchaouenis, alustades hotelliomanikest ja lõpetades veemüüjatega, läheb hästi. Ja need, kes elavad hirmuta järgmise majandusaasta tulemuste ees, kipuvad olema heas tujus ja eluga rahul.
Tegelikult võib seda suures plaanis öelda kogu Maroko kohta, mis erinevalt naaberriikidest on araabia kevade tuultes üsna rahulikuna püsinud. Suuresti tänu kuninga kiirele reageerimisele, kes loobus kohe mitmest oma õigusest, andis neid parlamendile juurde, tõi valimised peaaegu aasta võrra ettepoole ja määras jaanuari alguses ametisse uue valitsuskabineti.
Ja ehkki ka Maroko meeleavaldajad nõudsid rohkem tööd ja demokraatiat, on igapäevaelu vähemalt Chefchaouenis vägagi stressivaba.
Puhas klassika
„Aga kas sa hommikust oled üldse söönud?” oli seega täiesti loomulik küsimus, kui sai selgeks, et ma tõesti pole seal ostlemas ning ärimehe asemel kerkis pinnale tavaline marokolane, kellele on geenidega kaasa antud teadmine, et igale külalisele on kena midagi pakkuda, tavaliselt parimat, mis endal parasjagu on: „Ma just lähen, tule ka! Joome ühe kohvi, teeme piipu!”
Kui parimad hommikusöögid on Chefchaouenis tasuta, siis halvimad maksavad viis dirhamit (1 dirham = 0,9 eurot). Mida traditsiooniline sinise linna hommikusöök paraku on. Turuplatsiäärsesse kohvikusse, ühte populaarsemasse kohta linnas, koguneb päeva esimese palvuse järel üsna kirju seltskond, et nautida suhkrust münditeed ja sfinj’i, keevas õlis küpsetatud sõõrikuid, mida kuumana ja veel rasvast nõretavatena paar tükki kohapeal alla neelatakse isegi siis, kui kodus näljane perekond hommikusööki ootab.
„Ega nii head teed ja sfinj’i mujalt ei saa, teistes linnades pole sellist allikavett,” märkis ennast sõõrikusabas Hassanina tutvustanud mees münditeed rüübates ning tema hammaste arv ei lubanud kahelda, et need eksperditeadmised on hangitud praktika käigus, mida ta on ilmselgelt nautinud.
(Ma olen korra elus näinud inimese silmis tõelist õõva – see oli üks Maroko naine, kellega meie vestlus oli kummalisi teid pidi jõudnud suhkrutrahvini.)
„Muuseas, mul on ka väga head…,” ei suutnud kokandusteema teda enam köita, kui lobisema jäänud naised lõpuks pikaks keeks lükitud sõõrikutega kodu poole jalutama hakkasid ja sinised tänavad magusa lõhnaga täitsid.
Uued elanikud, uus värv
Selle lõhna ja sfinj’i tõid juudi põgenikud, kes olid Chefcaoueni ühtedeks esimesteks elanikeks, Granada langemise järel 1492. aastal lõuna poole põgenedes endaga kaasa.
Lisaks populaarsele retseptile tõid nad ka teistsuguse arusaama arhitektuurist – kuid oma koloriiditaju hoidsid nad veel sajandeid peidus, kuni alles järgmine juudi põgenike laine 1930ndatel linna kõikides mõeldavates toonides siniseks võõpas.
Muutus oli radikaalsem, kui praegu tunduda võib: kahe põgenikelaine vahel oli linn tegelikult ainult veendunud moslemite päralt ning täiesti suletud kõikidele teistele, eriti kristlastele. Enne 1920. aastal hispaanlaste kätte langemist tähendas kutsumata võõrale Chefchaouenisse sisenemine – rääkimata seal millegi värvimisest − kindlat surma.
Juudid leidsid eest äsja avatud linnaväravad ja võõpasid tänuks lahke saatuse eest valge-rohelise moslemilinna taevasiniseks. Ehkki piibel arvab, et piisab täiesti, kui nad oma palvetamisrätikusse ühe sinise niidi koovad.
Suur maalritöö tehtud, pakkisid nad järgmiste kümnendite jooksul peaaegu kõik oma kompsud ja turnisid linnast välja viivatest treppidest alla. Sinine jäi.
Silvia Pärmann on ajakirja Diivan peatoimetaja