Maailmarändur ja Põhjaka mõisa endine peakokk Kristjan Jekimov kirjutab Singapuri unikaalsest linnamiljööst, kus ajalugu ja tänapäev on kokku põimunud ainulaadseks sulamiks, mida mujal maailmas ei kohta.
Kujuta vaimusilmas ette suurt linna, mille rahvarohked tänavad meenutavad pisikesi ojasid, mis siuglevad kõrghoonete vahel organiseeritult keskuste poole. Seal on klaasist tornid, mille tipud suunavad päikselistel hommikutel turistide pilke pimestavalt maa poole ning lõhuvad siis õhtutel pilvi. Märka rohelust, mis tärkab igalt poolt. Majad metsaste seinte, terrassidel kasvavate palmisalude ja vulisevate koskedega on justkui loodusele tagastatud.
Nüüd mana end tänavale, kus ei vedele ühtegi närbunud lehte, kivi või kruusatükki, ühtegi lömmi vajutatud koni, plastpudelit ega toidukarpi. Rohelus katab ka siin ümbritsevat. Autoteid eraldavad lillepeenrad ning bambuskimbud ja ülekasvanud monsterad saadavad jalakäijaid minevikuhõngu talletanud ajaloolistesse linnaosadesse. Tähelda, et tänaval on ohutu liigelda, siin pole kuritegevust. Kerjuseid ega kodutuid ei ole ning linnapildis sulanduvad kokku kõikide rasside ja religioonide esindajad. Ja nüüd, olles siin mõnda aega jalutanud, istuta endasse kahtluseseeme, et kõik pole nii ilus, nagu välja paistab.
Tere tulemast Singapuri, linnriiki Malai poolsaare otsas, mis on kui arhitektuurikonkursi kavand. Pilt, millel pole tegelikkusega midagi ühist, sketš, kuhu on lisatud mõned puud, pingid, suunatult kõndivad inimesed ning kus ilm on alati ilus. Singapur on koht, mis rabab kõrge funktsionaalsuse, puhtuse ja väärtustega, kuid mida varjutavad karmid seadused, piiratud õigused ning julmad karistused.
Kuumus ja futuristlik linnapilt
Hingame Singapuri palavat õhku. Väljudes jahedast lennujaamast ning konditsioneeriderikkast metroost, mõjub Kagu-Aasia hommikupäike ja palavus Põhja-Euroopa talve eest pagenud eestlastele võõralt. Harjumatult mõjub ka rohelus. Metall, klaas, betoon, asfalt valitseb klassikalistes ärilinnakutes, kuid Chulia tänaval Singapuri keskuse südames, taevast puudutavate tornide vahel on need tasakaalustatud palmide, bambuse, põõsaste, hekkide, lillede ja ronitaimedega. Läänelikud modernistliku arhitektuuriga pilvelõhkujad on uhked ja sädelevad, kuid just terrassidelt ohjeldamatult kasvav ja kureeritud taimestik ning jalakäijakõrgusel maju ümbritsev peenarde rodu lisab kogu pildile aasialikult tasakaalustatud feng shui’liku mõõtme. Selline tähelepanu linnapildi ja inimeste ühendamisele loodusega pole iseloomulik vaid Singapuri keskusele, vaid tervele linnale tervikuna.
Rohelise mõtteviisi eestvedaja
1967. aastal avaldas tollane Singapuri peaminister Lee Kuan Yew plaani, mis reformiks Singapuri rohelinnaks, mis tõmbaks ligi turiste ja rahvusvahelist äri ning tõstaks kohalike elukvaliteeti. „Pargilinna“ fookuseks oli luua vajalik infrastruktuur, mis aitaks linnal rohearengut kontrollida. Alustati massilise puude istutamisega, tühjad ja avatud väljakud muudeti parkideks ning loodi organisatsioonid, mis tegelesid igapäevaselt linna roheruumiga. Kohalikele elanikele esitati prügisorteerimise ning linnaruumi puhtuse eest vastutamise kava, mis kohustas inimesi tegelema oma prahiga ning karistas karmilt igasugust linna reostamist. 1990ndatel lisati senisele plaanile veel tahke juurde. Nüüd võeti luubi alla singapurlaste heaolu. Jätkati puude istutamisega ning avalike parkide ehitamisega, juba rajatud parkidesse loodi paremad võimalused ajaveetmiseks ja meelelahutuseks. Singapuri rohearengu fookus muutus taas 2000ndatel. Tähelepanu koondus rahvusvahelisele koostööle, suurematele ehitusprojektidele ning linna tööstuse ja sotsiaalsete harude jätkusuutlikumaks muutmisele. Sellel ajal ehitati linna üks uhkemaid visiitkaarte: park Gardens by the Bay, ning organiseeriti ümber linna botaanikaaed, mis on hetkel ainuke UNESCO maailmapärandi kaitse pälvinud botaanikaaed maailmas. Linnatransport, elektri-, vee- ja kütusekasutus, õhupuhtus ja prügikäitlemine vaadati uue pilguga üle ning kasutades taastuvenergia ja uue tehnoloogia võimalusi, ehitati jätkusuutlikumaks ümber. Tähelepanu pöörati ka haridusele ning õppeprogramme täiendati kestlikkust ja rohelist mõtteviisi silmas pidades. Eelmisel aastal võttis Singapur vastu järgmised sammud veelgi efektiivsemaks rohepöördeks. Loodi uus „Singapore Green Plan 2030“, mis hõlmab veelgi suuremaid ja tehnoloogiliselt võimekamaid lahendusi selle linnriigi roheliseks majandamiseks.
Hiinalinna eriline atmosfäär
Meie kapselhostel asub Singapuri ühe tähtsama ajaloolise linnaosa kõrval, milleks on Hiinalinn ehk Niu Che Shui, mis tõlgituna tähendab ’härja talutatud veevanker’. Enne 20. sajandit tõid Hiina kaupmehed elanikele puhast vett tündrites ja vankreid vedasid pühvlid. 19. sajandil tänapäevase Singapuri asutaja Sir Stamford Rafflesi poolt eraldatud maatükk Hiina immigrantidele on tänapäeval üks külastatumaid alasid terves linnas. Satume siia jalutama mitmel päeval ning üritame harjuda aasialikult intensiivse tänavapildi ja kultuuriga. Hoolimata tihedast autoliiklusest, nutitelefone õhus hoidvatest turistidest, öös helendavatest tänavakaunistustest ning moodsat tarbekultuuri reklaamivatest poevalgustitest, õhkab ja samal ajal ka süvendab ala minevikulist hõngu just argitegevusse süüvinud elanikud ning traditsioonilistes majades jätkuv ettevõtlus.
Kangelaslikud Samsui naised
Hiinalinn varjab tegelikult pikka ja keerulist ajalugu. Tänavad ning nende lood on läbi põimunud vaesuse, Hiina kuritegelike triaadide, vägivalla ja ebainimlike elamistingimustega. Suured infotahvlid koos piltidega mõjuvad valusa kontrastina praeguse hoolitsetud ning ohutu tänavapildi vastas. Meile avaldas kõige tugevamat mõju lugu Samsui naistest. Ülerahvastatuse tõttu 20. sajandil Hiinast Singapuri ja Malaisiasse rännanud naised töötasid ehituses või sadamates kaubalaadijatena. Ainuke eesmärk oli teenida raha ning saata see kodustele. Need tugevad ja vastupidavad naised tegid ränkrasket tööd, virelesid vaesuses ning suurem enamik neist ei näinud oma peresid enam kunagi.
Samsui naised olid Singapuri tööjõud kuni 1980ndateni ning suur osa vanast ja uuest Singapurist on just nende kätega ehitatud. Samsui naiste sümboliks on kujunenud nende peamine tunnusjoon, kandilised punased ja sinised peakatted, mida nad päevast päeva kandsid. Punased peakatted olid naistel, kes töötasid ehituses, ning sinised neil, kes töötasid sadamas. Praegu on Singapur hakanud tunnustama nende naiste rolli, tööd ja panust linna kiires ning edukas arengus. Neist on kirjutatud telesarju, tehtud teatrietendusi, nende punaseid peakatteid müüakse suveniiridena ning linnaruumis on neid kujutatud alates tänavakunstist kuni suuremate skulptuurideni.
Hiinalinn on veel praegugi säilitanud ajaloolise välimuse ja ettevõtluse. Kahe- ja kolmekorruselised traditsioonilised majad on täis kohvikuid, restorane, baare, antikvariaate, ööbimiskohti, tee- ja parfüümi- või isegi ehitustarvete ning igapäevakaupade poode. Maja fassaadid on säilitanud 18. ja 19. sajandi välimuse: lihtsakoelistest 18. sajandi majaesistest kuni Euroopa ja Hiina mõjutustega sammaste, nikerdatud uste ja aknaluukide, templit meenutavate katuseraamide ning lilleliselt kirju seina ja põrandaplaatidega 19. sajandi majaesisteni. Majade vahel kõrguvad mitmed Singapuri tähtsamad palvekojad. Buddha hamba reliikvia tempel on linna olulisim budistlik tempel. Turistid tulevad päeval uudistama üle 20 000 suurema ja väiksema buda kuju ning päikese loojudes tõmbavad loendamatu arv punaseid hiina laternaid pildistavaid turiste ligi nagu ööliblikaid. Sealt üks tänav edasi asub ka Singapuri vanim ja uhkeim hindu tempel Sri Marimman, mille suursuguseimaks elemendiks on mitmekümne meetri kõrgune rikkalikult kaunistatud ja sadade skulptuuridega monumentaaltorn ehk gopuram templivärava kohal.
Kagu-Aasia ööturud, Väike-India ja Kampung Glam
Päevane sumin ja segadus kasvab õhtul mitmekordselt. Välja tõstetud poeletid ning tänavatoiduputkad vallutavad terveid tänavaid. Oleme jõudnud Kagu-Aasia ööturgudele. Melu vallutab kõik meeled. Värsked toidulõhnad, -maitsed, kaupmeeste hõiked ja kõlaritest möirgav muusika, helkivad, vilkuvad, silmipimestavad tuled ning suure inimmassiga vastu- või kaasavoolu liikumine, see esmapilgul kaootiline keskkond toimib tegelikult omamoodi ja loomulikult nagu loom, kes toimetab igaõhtust rituaali sellele üleliia tähelepanu pööramata. Sarnaselt Hiinalinnaga on ärilinna ümbruses veel etnilisi linnaosasid, mis on täis kirjut ajalugu, kultuuri ja traditsioone. Väike-India võlub tekstiiliäride, juveelipoodide ja värviküllasusega. Kampung Glam, mis oli ajalooliselt Malai monarhia ja aadlike linnaosa, on nüüdseks moslemite ja malailaste linnaosa. Sultani mošee kõrgub linnaosa keskel, kuid sellele lisab kergust ümbritsev rohelus ning Lähis-Ida ja Malai köökide toidukohad.
Võrdsus ja tolerants jäävad silma
Olime tublisti omanäolistes linnaosades ekselnud ning ühistranspordiga liigelnud, kui täheldasime, et hoolimata kirjust rahvamassist, isepalgelistest religioonidest ja laiast majanduslikust taustast oli tänaval liigeldes läbiv joon võrdsus ning tolerants. Olen ise seda meelt, et kui vaadata kohalikke reklaame, siis mõistad paremini ühiskonna väärtuseid. Tehnoloogia-, sotsiaalsete hüvede, toidu- või moereklaamidel on alati esindatud kõik kolm suuremat Singapuris elavat rahvust. Pühakodade uksed on avatud, kuid tuleb järgida kõikidele kehtivaid religioosseid reegleid, näiteks jalanõude eemaldamine enne sisenemist või jalgade ning pea katmine. Suur osa restorane jälgib halal-nõudeid ning tänaval ei jää kordagi silma, et keegi sõneleks või tülitseks.
Selline tolerants pole aga juhuslik. Kõike seda juhatab ja kontrollib rangelt riigi sotsiaalpoliitika ja korrakaitse. Näiteks riigi poolt pakutavates kortermajades või ka koolides on kohad ära jaotatud kõikide rahvaste ja religioonide esindajate vahel. Sellisena hoitakse ära kapseldumist ning rahvus- ja religioonigruppide kogunemist kindlatesse piirkondadesse. Erinevad avaliku sektori ametikohad on samuti jaotatud kindlaksmääratud kvootide järgi kõikide rahvusgruppide vahel, kuid seda ainult Singapuri kodanikele. Korrakaitseüksused seiravad internetti, meediat ja avalikku ruumi. Tänaval väljendatud sallimatus või internetis jagatud rassistlikku ja religioosset vihkamist õhutavad üleskutsed eemaldatakse kiiresti ning rikkujat karistatakse ilma hoiatamata.
Käitu korralikult, sind jälgitakse kõikjal
Lisaks majanduslikule edule on Singapur maailmas tuntud ka piiratud väljendusvabaduse, jälgimisühiskonna ja brutaalsete karistuste poolest. Kuhu iganes ka ei vaata, võib näha kaameraid ja võib mürki võtta, et mitukümmend kaamerat on veel avastamata. Avalikud ruumid on täidetud posteritega, mis tuletavad sõbralikult meelde, milliseid viisakusnorme tuleb jälgida, millised on seadused antud ruumis viibimiseks ning millised on karistused, kui neid eirata. Inimeste ning nende tegevuse jälgimine on massiline. Alates riiki sisenemisest, tänaval jalutamisest, kohvikus einestamisest kuni hotellituppa jõudmiseni on riigile asukoht ja tegevus teada. Kohe kui logida kohalikku telefonivõrku või wifisse, on tegevus riigile ja korrakaitsele nähtav.
Kui oled pigem seadusekuulekas inimene, siis tuletatakse sulle meelde, et korralik kodanik annab ka igasugusest seaduserikkumisest kohe teada ning vastavad telefoninumbrid on nende rohkuse tõttu igale kodanikule pähe kulunud. Igasugune- seaduserikkumine on tugevalt karistatud. Trahvimäärad on kõrged, alates 500 eurost ühistranspordis söömise eest kuni 5000 euroni vales kohas suitsetamise eest. Tõsisemad kuriteod nõuavad ka karmimaid karistusi ning Singapuril neid jätkub. Lubatud on avalik kehaline nuhtlemine ehk vitsalöögid ning surmanuhtlus näiteks teatud koguse narkootilise aine omamise eest.
Kui sulle midagi ei istu, siis sinu sõna- ja väljendusvabadus on piiratud. Ajakirjad peavad taotlema ministeeriumilt luba, et Singapuris oma numbreid välja anda. Avalikud kogunemised tuleb registreerida politseis ning taotleda nendeks luba. Korrakaitse võib sind kinni hoida kaua soovib, selgitusi andmata või süüdistust esitamata. Eraeluprivaatsust andvat seadust ei eksisteeri ning vähemuste, eriti seksuaalvähemuste õigused on tagasihoidlikud.
Toiduturud ehk Hawkeri keskused
Aga Singapuris on kohad, kuhu rahvas pageb kõikidest päevastest muredest, kus kallite ülikondadega kohalikud ärimehed ei karda hõõruda küünarnukke kokku tavaliste töölistega, kus turist seisab järjekorras koos kuueliikmelise perega ning kõik mahuvad kõrvuti sööma. Kohad, kus demokraatia paistab välja ehedamalt kui kõrgel Toompea lossis, on Singapuri kuulsad toiduturud ehk Hawkeri keskused. Need 1950. ja 1960. aastatel ehitatud söögikohad olid linna ebaloomulikult kiire rahvastikukasvu tulemus. Elanikkond tahtis süüa koduseid toite ning seda kõike kiiresti ja palju. Need ei ole kohad, mis säravad kõrgete hügieenistandardite või korraliku klienditeenindusega. Puhta laua, rahuliku õhkkonna ja viisaka teenindaja asemel saad sa kandiku, kuhu on visatud terve kausitäis toitu, keskkonna, mis matab kõik su meeled: konstantne jutuvada, hõiked, karjed, ninna tungiv aroom, mis kirjeldab tuhandeid maitseaineid, mis panevad suu vett jooksma, ning 60-aastase naiste- või meesterahva, kes suure tõenäosusega ei räägi ühtegi sinu jaoks tuttavat keelt ning kes näitab näpuga pildile, mida sa temalt tellid, hoolimata sinu suurematest ja väiksematest soovidest.
Aga kogu selle kaose tulemus on see, et vahel pärast viit minutit ja vahel pärast kolmveerand tundi ootamist istud sa lauda, koristad salvrätipaki, mille jätsid märgiks, et laud on võetud, ning naudid kausitäit ideaalselt keedetud puljongit, pehmet kookosriisi, kana karrikastmes või nuudleid praetud searasvas hakkliha ja soolikatega või hoopis savikausis küpsetatud riisi, värskete mereandide ja juurikatega. Kogu see maitsepomm läheb sulle maksma alla nelja euro ning ports on täpselt nii suur, et kõik jääksid rahule.
Kontrastide pillerkaar
Singapur on kummaline linn. Kohati meenutab ülimodernset ostukeskust, kohati viljeleb sadu aastaid vanu traditsioone ja alati jälgib kõikide tegevust. Nii võibki linn jätta külastajale segadust tekitava mulje. Kuid nagu kohalikud, kellega suhtlesin, ise ütlevad, siis mugavus ning kindlus on Singapuris elamise ja külastamise suurimaid trumpe. Hoolitse kodanike vajaduste eest, paku neile tööd ja vaba aja võimalusi ning loo tervislik linnaruum ning võib-olla saadki peaaegu ideaalselt toimiva ühiskonna?
Tekst ja foto: Kristjan Jekimov