SIBERUT – kiviaeg palmisaarel

Kiviajas elavaid inimesi pole maakerale enam palju jäänud. Vaid väga pühendunud etnoloogid võivad mõnes ekvatoriaalvööndi džunglis või selvas leida seni täiesti tundmatuid kiviajas elavaid suguharusid. Tavamatkajatele jäävad sellised kohad kättesaamatuks ning etnograafilisi juhuleide tõenäoliselt ette ei tule. Ühtede „kiviaegsete” juures Siberutil käis Olavi Tammemäe juhitud matkarühma koosseisus Aimar Altosaar.

Kiviajas elavaid inimesi pole maakerale enam palju jäänud. Vaid väga pühendunud etnoloogid võivad mõnes ekvatoriaalvööndi džunglis või selvas leida seni täiesti tundmatuid kiviajas elavaid suguharusid. Tavamatkajatele jäävad sellised kohad kättesaamatuks ning etnograafilisi juhuleide tõenäoliselt ette ei tule. Ühtede „kiviaegsete” juures Siberutil käis Olavi Tammemäe juhitud matkarühma koosseisus Aimar Altosaar.

India ookeanis, sadakond kilomeetrit Su­matrast asub Mentawai saarestik, mis on jäänud kõrvale hankiva majandustegevuse huvisfääridest, ja tänu sellele leiab sealt tõelist kiviaegset kultuurilist ehedust. Saarestiku suurimale saarele, Siberutile, on võimalik sõita Padangist regulaarselt liikuva laevaga. Miljonilinn Padang on Lääne-Sumatra administratiiv- ja ärikes­kus, kuhu lendavad lennukid ka Singapu­rist ja Malaisiast. Seega võime marsruudil Tallinn-Helsingi-Singapur-Padang jõuda suhteliselt hõlpsasti, vaid kolme lennukiga sadamasse, kust seilavad laevad kiviaega. Laevapiletid on võimalik kesklinna serval, Batang Arau jõe suudmes asuvas Padangi sadamas varem ära osta ning tulla õhtuks sadamasse, kus lossitakse muinasjutulise välimusega puidust alust. Päeval eemalt ilusa ja huvitavana tundunud laevuke ei ole seestpoolt muidugi kuidagi võrreldav meie Läänemere laineritega. Kulunud välimust ja kägisevat liikumist arvesta­des hindasime selle transpordivahendi vanuseks kui mitte Mark Twaini aega, siis koloniaalajastut igal juhul. Suureks üllatuseks selgus, et see meie ajamasin oli ehitatud alles seitse aastat varem! Sügavas troopikas kulutavad kuumus ja merevesi inimkäte loodu väga kiiresti läbi. Eesti reisiseltskonna „lukskajutiteks” said nelja puitnariga ja suure klaasita illuminaatori­ga pisikesed punkrid. Selliseidki oli laevas vaid viis-kuus, kohalikud seadsid end koos kanade ja kitsedega sisse kajutite vahel tekil. Õhtune ookean on mandrilava piirkonnas tihedalt täis krevetipüügipaate, mille vett valgustavaid ja saaki ligimeelitavaid tule­deridu paistis olevat lõputult ning tundus, et krevettidel selles kandis enam pikka pidu ei ole. Kaua me laevatekil ookeani ja Padangi panoraami imetleda ei saanud, sest öösiti sajab sealkandis vihma. Esimes­te vihmapiiskadega algas ka puuluukide klobin, millega reisijad ja meeskonnaliik­med sulgesid avaraid ovaalse kujuga illu­minaatoreid. Vihmaladin, läbi luugipragu­de sissepritsiv vesi ja maarotile harjumatu õõtsumine ei lasknud kõval naril esialgu magama jääda, kuid siiski sai väsimus võitu ning saime enne hommikut nautida mõne tunni magusat meremeheund. PEALINN MUARASIBERUT Siberuti saare pealinn Muarasiberut, täpsemalt küla, võttis meid hommikul vastu päikesepaistelisena. Kobisime oma suurte seljakottidega sadamakaile, samal ajal kui kohalikud laeva tühjaks lossisid. Meid kohale toonud laev on saare peamine kaubaga varustaja. Sadam ja küla moodus­tavad peamise tsivilisatsiooni tugipunkti sellel suhteliselt suurel, 4030 km2 suurusel saarel. Elanikke on hinnanguliselt 35 000 inimese ümber, kellest umbes 10 protsenti on Sumatralt saabunud moslemiusku minang-kabuud ja jaavalased. Nemad asustavad ka saare ainsaid tsivilisatsiooni­punkte, peamiselt rannikul asuvaid tänapäevase taristuga külasid. Põhiosa saare elanikkonnast moodustavad põlisasukad mentawai’d, kes elavad hajali üle saare metsades väikeste külakogukondadena. Heakorrastatud, betoonteeradadega, nüüdisaegse algkoolihoone, staadioni ja mošeega tsivilisatsioonikantsist Muara­siberutist ei vii saare sügavustesse edasi enam mitte mingeid teid, välja arvatud 25 kõige ürgsem inimese poolt kasutatav teeliik – jõgi. Paadimeeste saabumiseni jäänud paari tunni jooksul luusisime selles kenas Siberuti saare pealinnakeses ringi. Peamiselt üllatas linn sellega, et seal polnud midagi sellist, mida me poleks juba näinud igas teises tänapäevases Indonee­sia külas. Kuna saare tõsisem kolonisee­rimine emamaa, Sumatra ja Jaava poolt oli alles alanud, siis nägid ehitised ja teed välja puhaste ja korrastatutena. Keskvõi­mul on kava liita saar koos oma elanikega tihedamalt kogu riigi elukäibesse. Sellest annavad tunnistust nii hoolega väljaehi­tatud sadama taristu, korras tänavad, teedevõrk ja teised avalikud objektid. TEEKOND ALGAB Sadamas võtsid meid peale pikad ja kitsad Yamaha mootoritega varustatud kanuu­kujulised paadid ning algas poolteist tundi kestnud reis mööda kiirevoolulist sogase veega Suurt Jõge saare sisemusse. Kää­rulisel jõel juhtisid lihaselised tõmmud mehed paate üsna uljalt ning kohati jäid vettelangenud puud reisijate ehmatuseks suure kiirusega liikuva paadi pardale liiga lähedale. Kalda ääres ukerdasid kohalikud sügaval vees, lootes käsitsi või harpuuniga midagi söödavat hankida. Korra silmasime ka ühte jõe põlisasukat – meetripikkust veevaraani. Ühel hetkel sõitsid paadid ninaga muda­sesse kaldasse ning kohal me olimegi. Kuid mitte veel päriselt, sest matka sihtkoh­ta, Rorogoti külla, tuli paar kilomeetrit mööda džungliteed kõndida. See tähendas kohati kuni põlvini sumpamist, veetakis­tuste ahvikombel ületamist, lõputut uker­damist ja tasakaaluharjutusi, mis kõik tuli ülekaalulisele raske kondiga eurooplasele vaid kasuks. Imetlusega jälgisime kohalike kergejalgade vilgast liikumist muda peale visatud roigastel, ilma et keegi neist oleks kordagi kas või pahkluunigi sisse vajunud! Rorogoti külas paigutati meie rännuselts­kond ühte suurkotta, kus elas juba umbes viieteistkümneliikmeline mentawai’de pere. Koda oli ehitatud meetrikõrgustele vaiadele, selle all mõnulesid kohalikud kodusead, siblisid kanad ning leidsid päikese eest varju ülikõhnad koerad. Koja põrandatasapinnale võis turnida mööda sälkastmetega palgijuppi. Päeval polnud seal turnimine probleem, kuid pimedas liikudes tuli olla väga ettevaatlik, et mitte mutta maanduda. Suurkoja vahetu ümbrus oli paras songer­maa, mingisugust kodukaunistamiskam­paaniat ei ole siinsed elanikud läbi viinud. Mentawai’d on klassikalised kütid-korilased, kui vabalt ümber koja ja koja all luusivate sigade-kanade pidamist mitte arvestada. Koja ümbrus on koht, kus leitakse kõik eluks vajalik: tarbepuu, puukoor niude­vöödeks, puuviljad, juurikad ja kõik muu. Looduselt armuande ei oodata, mistõttu tuleb koda mõne aja pärast koost lahti võtta ning viia edasi mõnda puutumatusse džungliossa. Troopikas kasvatab loodus löödud haavad kiiresti kokku, kuid nagu meie reisiseltskonna botaanikud kinni­tavad, on inimkäte poolt ülekäidud mets siiski veel kaua aega oluliselt erinev ja monotoonsem esialgsest liigirikkast pri­maarmetsast. Nii domineerivadki Siberutil laialehelised taropuud ja saagopalmid. Viimased on tänu suurele tärklisesisal­dusele üheks kohalike elanike peatoi­duks. Selle säsist teevad inimesed putru, pooleteisemeetrised saagojupid on aga ka kanadele-kukkedele ammendamatuks nokkimissihiks ning seadki trügivad hea meelega nende ette visatud pooleks löödud saagopalmitüki ümber. TOIDUKS AHVILIHA Üleni metsaga kaetud saarel on loomu­likult alles veel ka üksikuid suuri puid, näiteks metsikuid duriane ja mitmeid teisi kõrgustesse pürgivaid lehtpuid. Arvesta­des aga mentawai’de jahipidamise eripära, ei ole kaugel aeg, kui langevad viimasedki hiiglased ning sealne madalmiku vihmamets koosnebki vaid saagodest. Nimelt on mentawai’de delikatesstoiduks ahviliha. Saarel elab mitmeid haruldasi ja isegi endeemilisi ahviliike, mille küttimine traditsioonilisel viisil mürginoolte abil ei sea tõenäoliselt nende liikide püsimajää­mist ohtu. Ent viis, kuidas noolest tabatud ahv kätte saadakse, on küllaltki barbaarne. Nimelt võetakse ahvi kättesaamiseks suur ilus puu lihtsalt maha ning kui liha käes, jäetakse tüvi mädanema. Tõenäoliselt püüti varem, kui kiviaja inimestel olid kasutada vaid kivist tööriistad, tegutseda pigem muul moel. Väga sageli võib suur kahju sündida just seetõttu, et kiviaeg­se mõtlemisega inimesed saavad kätte moodsad töövahendid, nagu rauast kirved ja matšeeted. Ahvijahi demonstratsioonil näitasid jahimehed meile oma vibusid ja noole­tuppesid, millel olid erinevate mürkidega immutatud kivist nooleotsad: ühed ahvide tabamiseks, teised varaanile, kolmandad lindudele jne. Enamasti peetaksegi jahti veel vibu ja noolega, kuid meid võõ­rustanud koja partel võis näha ka ühte vanamoodsa lukuga jahipüssi. Kui need paugutajad hakkavad laiemalt levima, siis võib ahvisugu saarelt kaduda! Lahked jahimehed näitasid, kuidas valmib nende igapäevane riietusese – niudevöö. Selleks langetatakse matšeetega umbes käsivarrejämedune puu. Üks mees taob langetatud puu koort puunuiadega lahti, teine tirib selle aeglaselt puu küljest maha. Seejärel tümitatakse 2,5-meetrine koor suuremal puutüvel üsna pehmeks ja hõre­daks, mille tulemusena muutub koor väga plastiliseks. Seejärel seda leotatakse ning väänatakse välja. Teisel Siberuti päeval läksime pikemale matkale saare ühte vaatamisväärsust, Kuikubuki koske vaatama. Selleks tuli üle nelja tunni mööda mudaseid roigastega kaetud „highway’sid” ja libedaid mäekülgi ukerdada ning Kreeka pähkli koorest veidi suurema paadiga ületada ülemjooksult meile juba tuttav jõgi. Paraku kandis see kooreke vaid paari kõige õblukese­mat meie hulgast, nii ületati jõgi sellest rinnuni läbi sumades ja vastuvoolu kiireid ujumisliigutusi tehes. Läbimärgadena jõudsime kose alla ning tagasiteel kordus taas kõik samamoodi. Kaks kohalikku teejuhti olid siiski kogu raske teekonna vältel meie väikesele rühmale toeks ning julgestuseks. Teel nägime mitmeid elanike poolt hüljatud suurkodasid. Sellistel jalutuskäikudel madalmiku vihmametsades tuleb puhkepauside ajal end hoolega üle vaadata, et ega mõni soovimatu tegelane ei ole sind lülitanud kohalikku toitumisahelasse. Kõige tavali­sem on kaan, kelle võid avastada alles selle järgi, et jalatsis lirtsub veri. Minul leiti üks selline kohast, mida nägid ojas lahti riietudes vaid reisikaaslased. Kogu aeg saatis meid kõrgepingeliinide särinat meenutav ritsikaliste, tirtide koor. Elamine Rorogoti suurkojas pole suure­kasvulistele põhjamaa ränduritele just mõnus elamus, kuna meist keskmiselt paarkümmend sentimeetrit lühemad ja pea poole kergemad mentawai’d on enestele ehitanud just oma kasvule ja harjumustele vastava elumaja. Troopikas, peaaegu otse ekvaatori all ei ole majale sei­nu vaja. Kõige olulisem on sealmaal katus, mis on sarikate vahele punutud palmileh­tedest, väga tugev ja vettpidav. Põranda peale aga enam nii kindel olla ei saaks – pikad puulatid ja rohmakalt tahutud lauad, millest see majaosa koosneb, painduvad meie matkasaabaste all üsna hoomatavalt. Põrandalaudadel on vahed sees, nii et kõik, mis põrandale kukub, võib sattuda kohe allkorrusel elavate sigade toidulauale. See 50 m² suuruse katusealuse pinna­ga koda, millel ees umbes 15 m² avatud lattpõrandat, on koduks 15–20-liikmeli­sele suurperele. Ka eestlaste 13 inimesest koosnev reisiseltskond paigutati sinna­samma mattidele ritta magama. Meie giid ja juht Man Equator oli hoolitsenud moskiitovõrkude eest, mis riputati kohali­ke laste rõõmuks külaliste põranda kohale. Ülalt lendavate putukate eest olime küll kaitstud, kuid mitte alt, magavate sigade ja koerte juurest üles hüppavate kirpude eest. See sundis rännumehed unetult ase­mel vähkrema − suitsumehed kiskusid öist suitsu, teised otsisid palmilehtede vahelt kuud ja tähti. Pimedas koja ümber jalu­tamine polnud mõeldav, sest sigade poolt ülessongitud pinnasel ei olnud kahejalgsel võimalik pimedas liikuda. Pererahvas aga magas mõnusalt ega lasknud rahututest külalistest end häirida. Mentawai’de eluolu võisime nende oma kodus jälgida üsna pikalt. Vanematel hõi­muliikmetel oli peamiseks riietusesemeks traditsiooniline puukoorest niudevöö, kuid nooremad kandsid juba varasemate matkajate poolt mahajäetud šortse ja T-särke. Jäi meiegi üks Estonia-kirjaga särk sealset riieteparki rikastama. Rituaalsed tätoveeringud olid kohustuslikud kõigile, kuid mitte enam noormeeste esihammaste kolmnurkseks lihvimine, nagu see veel kümmekond aastat varem oli tavaline. TEGUSAD MEHED Kodukord paistis üsna olevat matriar­haalne. Näiteks kui laps tegi häält, jooksis mõni mees last rahustama, ka söögipoti ümber nägi mehi tihedamini askeldamas kui naisi. See väike ühiskond oli kui nega­tiivkujund meie harjumuspärasele maa­ilmale, kus naised tavaliselt askeldavad ja mehed lösutavad teleka ees. Mentawai’de naiste roll näis olevat vaid laste sünnitami­ne, sest lapsi ümberringi jätkus. Emade-naiste tähelepanu nende oma põngerjad ei pälvinud – naised olid paari-kolmekesi koos, vaatasid unistavalt metsa poole või jutustasid omavahel. Mehed on sealmaal need, kes toidavad pere ja loomad, käivad jahil ja teevad lõkke üles, lastega tegelemi­sest rääkimata! Ka selline tähtis tegevus nagu tantsimine oli vaid meeste kohus ning ainult neile lu­batud. Ja mitte igasugustele, vaid vanema­tele ja väärikatele meestele! Meie viimasel õhtul tuli kogu küla, umbes 40 inimest meie kotta kokku. Kogu rahvale ning eestlastest külalistele keedeti pidurooga, suppi ühest väga sportlikust kukest. Supp söödud, kogunes kõik see rahvas koja sein­te äärde ning keskele jäi plats tantsijatele. Tants – see on kiviaja inimeste vaatemän­guline meelelahutus, kodukino ja uudisteportaal. Alanud etendust vaatasid hinge kinni pidades nii täiskasvanud kui ka lapsed, kõik reageerisid tantsu kulminat­sioonipunktides rõkatustega ning ahmisid endasse etendusest saadavat sõnumit. Tantsisid kaks meest: 48-aastane Laluago ja 65-aastane Koki. Esitati viis tantsu, sh tervitustants, kassitants, ahvitants. Väliselt sarnanesid tantsud üksteisele: mehed olid põlvedest kergelt nõtku ja käed jooksuasendis ning taldadega rüt­miliselt vastu põrandat lüües liikusid nad üksteise järel, vahet umbes pool meetrit, mitu ringi ümber platsi. Siis vastavalt esi­tatava looma karakterile tehti igasuguseid kükkivaid liigutusi, roomati ja jäljendati võitlust. Tantsijaid saatis kolmeheliline löökriistade kapell – kes tagusid puupulki vastamisi ja käsitsesid osavalt šamaanitrummi. Etendus kestis umbes pool tundi ning tundus, et rahvas sai sellest suure elamu­se, inimesed naersid ja embasid tublisid tantsumehi. Ka tantsijad olid rahul ja naeratasid kõigile laia suuga. Sealjuures ei võtnud nad tantsu ajal suunurgast kordagi ära seal nõrgalt suitsevat suitsutobi. Seda võib öelda mentawai’de kõigi täiskasvanud elanike kohta, peaaegu kõigil kohatud meestel-naistel oli suitsutobi suunurgas. Kingitustega tuleb olla ettevaatlik. Sigarette, mida nad hea meelega tobidele vahelduseks tõmbavad, tuleb pakkuda ükshaaval. Kui anda pakk, siis seda teistega ei jagata ning see üritatakse kohe tühjaks tõmmata – mis sellest, et enesetunne on sellisel ahelsuitsetajal silmanähtavalt vilets. Kommid tuleks anda lastele ning soovitatavalt samuti ükshaaval. Emale antud kommipakk tegi vaese naise peatselt haigeks, kuna ta sõi kogu pakitäie maius­tust üksipäini kohe ära, mõtlematagi midagi lastele jätta. Lahke ja suhtlemisaldis rahvas annab hea meelega igaühele intervjuusid, kui vaid neist oleks võimalik aru saada. Viimase paarikümne aastaga on Siberutil lääne ini­mesed siiski käima hakanud ning noorema elanikkonna sõnavaras leidub ka inglis­keelseid sõnu. Käsi ja miimikat appi võttes võib pikad jutud ära rääkida. Meie väsima­tu teejuht-reisikorraldaja Man aitas oma abilisega tõlkimisel igati kaasa. Süsteemsemalt ette valmistades ning olles mentawai’de hulgas pikemat aega, võiks kuulda kindlasti palju huvitavaid lugusid ning nende ühiskonna- ja elukorraldustki paremini tundma õppida, paraku elamus­turistidena ei jäänud me sinna kauemaks kui kolm ööpäeva.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga