Toomas Mikkor jutustab, kuidas elab viimane koerarakendile truuks jäänud Alaska trapper.
Wisemani küla Alaskas elab oma uut tõusu. Ülemöödunud sajandi lõpul kullapalaviku aegu oli see päris vilgas linnake. Uus elu tärkas Wisemanis pärast Dalton Highway ja Trans Alaskan Pipeline naftajuhtme valmimist. Nüüd on pea kõigil soovijail pääs Alaska Arktikasse, kuni Põhja-Jäämereni välja.
Külaelanikud elavad oma suve siinse looduse seaduste järgi. Kuna suvi ei kesta kaua, siis tuleb sellelt kiiresti võtta kõik, mis võtta annab. Kes peavad siin turistidele mõeldud majutuspaiku, kes müüvad jahitrofeedest talvel valmistatud ehteid ja meeneid, kes kaevavad kulda.
Nende vahel toimetab üks üsna tähelepandamatu pikajuukseline habetunud tont. Magab telgis, sehkendab midagi kelgukoertega, siis laob jälle seeni restile kuivama. See mees on Sepp. Ta on tulnud suveks inimeste sekka raha teenima.
Sepp elab juba paarkümmend aastat Brooks Range’i mägedes, sealkandis, kus lõpeb timberline ehk metsavöönd. Tal on seal mägedes palkonn. See ongi tema kodu.
Seppi kodu jääb maanteest ca. 90 kilomeetrit läände. See vahemaa tuleb läbida kas jalgsi, suuskadel või koerarakendil. Mootorsaani ega ATV-d Sepp ei tunnista. Need olevat matsidele mõeldud sõidukid. Sepp ehitas oma onni veidi kõrgemale mäele, sest talvel on seal soojem. Alaska selles osas ulatuvad oru põhja temperatuurid talvel kuni -60°C. Samuti valis ta koha nii, et kui polaaröö lõpeb ja üle mitme kuu tõuseb jälle päike, siis paistab see kohe tema onnile.
Sepp on sakslane. Ja mitte kusagilt paksust metsast, vaid üsna urbaniseerunud kohast. Õppis vanemate survel tehnilise kallakuga kutsekoolis, isegi lõpetas selle. Aga omandatud alal tööle ei läinudki. Selle asemel hakkas maamunal endale kohta otsima. Lapimaal oli ta tundnud, et see on juba peaaegu see, mida ta tahab. Omandas hea tüki soome keelt, õppis selgeks kohalikud kalapüügi nipid jne. Aga siis rändas edasi. Käis ristipõiki läbi Maroko, aga ka see polnud see. Jõudnud paarkümmend aastat tagasi Alaskale, tundis Sepp – see on just see, mida ma olen otsinud!
Nii primitiivselt kui võimalik
Tänapäevase tehnikaga ei ole Sepp kuigi heades suhetes. Ta üritab elada niivõrd primitiivselt kui võimalik. Oma onnid ehitas ta siiski mootorsaega, mitte kirvega nagu vanasti. Jah, onnid mitte onni. Kuna 90 km on koos varustusega koerarakendile, jala- või suusamehele ühe päevaga läbimiseks ikkagi väga pikk maa, siis rajas ta poolele teele oma põhikoduni veel väikse onni, mida kasutab transiitlaagrina. Sepp on võimude silmis nn trapper. See on jahimees, kes püüab püünistega. Enda jutu järgi on ta ainus elukutseline trapper, kes veel koerarakendiga tegutseb. Muidu olla Alaska kelgukoerad vaid turistidele vaadata ja katsuda ning äärmuslike, kuni kuu pikkuste ja ränkraskete võiduajamiste Iditarodi ja Yukon Questi jaoks. Need on hullumeelsed võistlused, tuhandeid kilomeetreid pikad, mis tuleb läbida talvel, siis kui Alaska näitab oma õiget nägu.
Sepp läks kord oma koertega Iditarodile ja jõudis finišisse! Iditarodil polegi väga tähtis mitmenda koha saad. Kui lõpetad, siis oled läbinud 1150 miili Anchorage’ist Nome’i ning seega koos oma koertega üks väga vintske tiim. Sepp armastab oma koeri väga. Ta kiidab, et nad olla nagu sportlased. Nad tahavad joosta. Võistluste ajal adus Sepp, et koerad said aru, mis toimus. Nad kõik andsid endast parima. Koeri ning nende kombeid ja vajadusi tunneb Sepp hästi. Ta saab hommikul kohe aru, kui mõni koer ei ole öösel hästi maganud. Talle tuleb siis rohkem süüa anda või koguni ravida. Õhtuti tuleb koertele teha õue õlgedest ase - lumel nad magada ei tohi. Kord treenis Sepp oma koeri Yukon Questiks. Antud võistlus pole nii kuulus kui Iditarod, see-eest palju raskem – tuleb läbida rohkem mägesid, sisaldab ränki tõuse. Koerad olid väga tublid, ilm oli ilus. Lumi tuiskas kahte lehte.
Wisemani külani oli jäänud natukene maad... kui tuli karu! Karu, kes talvel ei maga, on kõige halvem uudis maa peal. Ta on tapja. Ta tapab ükskõik keda ja ükspuha milleks. Talvel üles ärganud karu on vihane, näljane ja peast segi. Seppil polnud ei püssi, kirvest ega labidat – mitte midagi, millega karule vastu astuda. Mis edasi juhtus, seda ei kirjelda ta kellelegi kunagi. Pääsesid vaid Sepp ja kaks koera kaheksast. Sepp tundis, et see on lõpp. Alaska ei ole enam tema kodu. Tema enda silme all hukkus tema dogteam – tema pere. Järgnes Alaskalt lahkumine. Sepp rändas San Fransiscosse. Sealt edasi Lõuna-Ameerikasse. Otsis kõikjalt uut kohta. Aga ei leidnud seda kusagilt. Käis isegi Saksamaal – oma sünnimaal. Lõpuks naasis Alaskale. Kui ta oli ületanud polaarjoone ning algasid tuttavad metsad, mäed ja mägijõed, hakanud ta nutma nagu väike laps. Ta oli kodus tagasi!
Naiste loodusarmastuse limiit – kaks talve
Sepp on püüdnud luua ka päris perekonda. Korra see isegi õnnestus. Ta abiellus Fairbanksist pärit ameeriklannaga. Neid sidus loodusearmastus ja armastus teineteise vastu. Naine läks Seppiga kaasa tema onni kaugel mägedes. Suvel korjati marju ja seeni, talvel käidi trapline’il – püüniseid kontrollimas. Poja sün- nitas naine siiski Fairbanksis. Aga kui poeg oli 18-kuune, võeti ta kaasa ning koliti jälle tsivilisatsioonist eemale, mägionni. Sepp ütleb selle aja olevat oma elu ilusaima. Tema, ta naine ja väike poeg – kolmekesi ei kusagil. Loodusega silmitsi. Poiss võeti üsna varakult trapline’ile kaasa. Oli nagu väike kookon vaheldumisi kord ema, kord isa seljas. Aga kaua see idüll ei kestnud. Kolm suve ja kaks talve, siis sai naise loodusearmastus otsa...
Nüüd on poeg juba 12 ja käib vahel isal külas. Elab kahe maailma vahel. Sepp on hiljem veel üritanud endale naist majja tuua. See on ka paaril korral õnnestunud, kuid limiidiks jäävat kaks talve. Siis piigad lahkuvad.
Sepp räägib naiste loodusearmastusest kibestunult. Ütleb, et see kestab vaid senikaua, kui nad ükskord loodusesse saavad. Et see olla vaid sõnades, tõsisteks tegudeks naiste loodusearmastusest kauaks ei jätkuvat.
Sepp ise kiidab oma talvist pimedaaja-elu ideaalilähedaseks. Kuna päike ei tõuse mitu kuud, siis tuleb trapline’i kontrollima minna pimedas, otsmikulambiga. Vaid keset päeva läheb veidi valgemaks, muidu on pilkane öö või tuleb elada virmaliste valgel. Niipea, kui Sepp onnist lahkub, külmub seal kõik paari tunniga mitmekümnekraadise külma käes ära. Koju tagasi jõudes on see sama mis hundilaut. Hullem veel...
Esimene asi, mida siis Sepp teeb, on tuli. Seda isegi enne, kui koerad lahti rakendab. Järgmiseks paneb ta lumega panged ahjule sulama. Et oleks vett. Siis tegeleb jahisaagiga ning seejärel hakkab koeri söötma. Teeb neile õlgedest magamisasemed. Kui kõik toimetused on tehtud, siis hakkab ka onnis juba soojemaks minema.
Surmale kolm kuud võlgu
Sepp on pidanud üksi oma onnis elades hakkama saama üsna uskumatute asjadega. Kord lõi ta kirvega suure varba pikuti pooleks. “Tühiasi,” mõtles ta. “Selle pärast küll ei hakka tsivilisatsiooni tagasi rändama.” Võttis niidi ja nõela ning ilma igasuguse tuimestuseta nõelus oma Suure Peetri jälle kinni. Varvas paranes ära. Aga midagi oli seal siiski viltu, sest külma ta enam ei talunud.
Ühel päeval trapline’ilt koju jõudes avastas ta, et suur varvas on täiesti elutu – külmavõetud. Ei aidanud enam midagi. Hakkas mädanema, tuli gangreen. Sepp jäi nii jõuetuks, et mõistis – tsivilisatsioonini ta sellisena ei jõua. Nõrkeb poolel teel. Võttis siis habemenoa ja nüsis gangreenis varba endal ise otsast. Gangreen edasi ei läinud, aga terveks ta ka ei saanud. Oli poolenisti liikumisvõimetu, palavikus ja nõrk. Sedasi vireles ta kolm kuud. Saabus kevad. Taevasse ilmus esimene väikelennuk – nn bushplane. Need on sellised lendurid, kes oskavad igale poole maanduda. Kui Sepp lennuki põrinat kuulis, komberdas ta välja lagedale lumele ja heitis pikali, käed mõlemale poole laiali sirutatud, umbes nagu t-täht. Selline märguanne tähendab, et vajan välti- matut arstiabi.
Seppil vedas – piloot nägi teda ja maandus. Fairbanksi haiglas pandi Seppile juhtmed ja voolikud külge, tehti analüüsid. “Mees, sa oleksid pidanud juba kolm kuud tagasi surnud ole- ma,” oli arsti hinnang...
Hunt – targem veel kui inimene
Metsloomi tunneb Sepp hästi ja loomad tunnevad ka teda. Seppi suurim sümpaatia kuulub hundile. See olevat nii tark loom, et sama tarka inimest andvat otsida. Lõksudega loomade püüdmine on suur kunst. Sepp räägib, kuidas ta pussnoaga lume lahti lõikab, selle alla püünisrauad asetab, lume jälle tagasi peale paneb... Ning siis kontrollima minnes näeb, et hundid on tulnud oma vana rada mööda, paar meetrit enne lume alla maetud püünist seisma jäänud... siis ringiga tagasi läinud, veidi hoogu võtnud ja lõksust üle hüpanud. Vahel on ta huntidega kassi ja hiirt mänginud. Sepp jälitab hunte... jälitab ja jälitab... kuni jäljed ütlevad talle, et hundid jälitavad hoopis teda. Veavad teda ringiratast ja lollitavad vaest meest.
Teinekord jälle mängib Sepp hundile näitemängu. Ta toimetab lastud karibu kallal, ise aga teab, et eemal mäenuki taga jälgivad teda hundisilmad. Vaid kõrvad paistavad ja kulmukaared ka. Üsna kaugel, laskekauguse piirimail. Hunt teab seda. Ta ootab, millal Sepp nülgimise lõpetab, et siis hiljem korjuse kallale minna.
Vahel siiski lollitab Sepp mõne hundi ära, saab ta lõksu. Loomanahad, koljud ja küünistest tehtud ehted on talle oluline sissetulekuallikas. Loomadest räägib ta äärmise lugupidamisega. Tema loomalugudest võiks kirjutada raamatu.
Kõigist Sepp austusega ei räägi. Näiteks inimestest. Aastaid tagasi korraldas ta inimestele loodusmatku. Küll jalgsimatku läbi mägede või tundra, küll kanuumatku Alaska polaarjoone tagustel jõgedel. Sattus sinna ka toredaid ja huvitavaid inimesi. Näiteks tänapäevani on Saksamaal Seppile kättesaadav kõrgel tasemel ja tasuta arstiabi. Lihtsalt grupp väga kõvasid saksa arste läbisid Seppi juhatusel tundras unustamatu teekonna.
Neil harvadel kordadel, mil ta nüüd endisele kodumaale juhtub, on ta oma kunagiste klientide juures teretulnud. Need vaatavad ta üle ja lapivad kokku, mis vaja. Aga enamasti sattusid tema rännakutele üsna viletsad tegelased. Sepp lõpetas selle äri ära. Ütles, et talle ei meeldi piitsutada üht tolakarja läbi metsade ja mägede. Kust aga leida inimesi, kes mõistavad ja respekteerivad loodust, seda ta ei tea. Üheks oma äri äpardumise põhjuseks peab ta seda, et Alaska retk on kallis. Raha ja loodusearmastus aga olevat asjad, mis väga sageli käsikäes ei käi.
Vahel käivad Seppi äraolekul tema onnis linnajahimehed. Sellised, kes kogu aasta jahikatalooge lappavad ja kõige uuemat varustust taga ajavad. Ning siis üürivad lennuki, lendavad kusagile kaugele-kaugele ainsa sooviga – tappa! Ükskõik keda, peaasi, et ta liiguks. Vanasti piirasid nad karibukarja sisse – kuni mitusada looma – ja kõmmutasid kõik maha. Võeti mõned sarved, tehti hulk pilte ja lennati linna ärplema. Nüüd olevat sellel küll lõpp. Hobijahimehed võivad põhja pool lasta Yukonit ainult vibuga ja ranger’id püüavad selliste tapatalgute läbiviijad kinni ning panevad vangimajja. Vahel vaatab Sepp hämmastunult linnajahimeeste looduses- se jäetud rämpsu ning imestab, et mis jahimehed need on? Lasevad karibu, mägilamba või põdra maha, aga kui einestama asuvad, siis söövad purgiviinereid ja lihakonserve...
Linna koeratoiduks raha teenima
Aga miks peab üks Alaska eraklik trapper suvel inimeste sekka tulema ja raha teenima? Üks põhjus on see, et Sepp peab ostma koeratoitu. Vanasti võis oma kelgukoeri toita lõhe ja karibulihaga. Valge kala ei ole nii rasvane ja sellest koer söönuks ei saa. Tänapäeval on aga lõhe üks osariigi suuri sissetulekuallikaid. Hullunud hordid tulevad seda püüdma koguni maailma teisest otsast. Ja kala peab jätkuma eelkõige neile, mitte metsaonnis elavale veidrikule. Karibud olid aga linnast tulnud mõrtsukate tõttu üsna hiljuti täitsa väljasuremise äärel. Nüüd on neid vaja poputada, et nende arvukus tõuseks. Seega on üks Alaska traditsiooniline elatusviis tsivilisatsiooni poolt jälle lõpetatud. Sepp on see viimane mohikaanlane...