Sensatsioon Somaalimaal

„Somaalimaal on rahu. Käi, kus tahad!“ räägivad somaalimaalased harvadele sinna sattuvatele turistidele. Villu Zirnask veendus, et nii ongi... peaaegu.

„Somaalimaal on rahu. Käi, kus tahad!“ räägivad somaalimaalased harvadele sinna sattuvatele turistidele. Villu Zirnask veendus, et nii ongi... peaaegu.

„Miks lähed sa Somaalimaale!? Pole kuulnud, mis uudistes räägitakse? Alles võeti seal Itaalia ajakirjanikud pantvangi!“ hüppasid mulle Etioopia linna Hareri tänaval ligi kaks meest. Neist ühe nägu tundus tuttav – vist olin teda Tewodrose võõrastemajas näinud.

Ega mul neile midagi tarka vastata polnud – lihtsalt tahtsin minna ja vaadata, mis selles tunnustamata riigis toimub, näha turul suurte rahahunnikute kõrval istuvaid valuutavahetajaid ning saada passi Somaalimaa sisenemis- ja väljumistemplid. Senise info põhjal tundus tegu olevat täiesti mõistliku plaaniga. Sõda käis Somaalimaast sadu kilomeetreid eemal, „päris“ Somaalias. Somaalimaa konsul Addis Abebas polnud meid – mind, Jaanust ja Katret – ka mingite ohtudega hirmutanud.

„Kus nad vangi võeti? Somaalimaal või Muqdisho kandis?“ uurisin heasoovijatelt. Nad ei osanud selle kohta midagi tarka öelda. „Kes näeb, see hakkab uskuma,“ öeldi mulle kurjakuulutavalt hüvastijätuks.

Interneti-punktis, kus Katre ja Jaanus enne tundmatusse sukeldumist kodumaale viimaseid kirju saatsid, püüdsime õnnetute itaallaste kohta ühteist täpsemat teada saada, ent rahvusvahelised uudisteagentuurid ei kõnelenud neist küll midagi. Niisiis, täiskäik Somaalimaa pealinna Hargeysa suunas!

Tegelikult mitte päris täiskäik, sest käsiraamat ütles, et teele jäävas Babiles on esmaspäeviti kaameliturg ning Babile lähedal on üks veidrakujuliste mägedega org – Dakhata org.

Jalutasime bussijaama, kus meid märksõna Babile peale väikese kuudiga autosse lükati. Veerand tunniga kogunes kuuti veel tosinkond inimest ja sõit võis alata. Raputas ja tolmas kõvasti, aga ei möödunud tundigi, kui olime Babiles.

Kaamelituru kohta ei osanud peatänaval liikuvad kohalikud midagi öelda. Dakhata org osutus kohaks, kus võinuks ka käimata jätta – eredaimaks mälestuseks jäid seal ronimisest rõivastesse ja ihusse saadud kümned pisikesed okkad.

Osutus, et Babilest edasi Jijigasse – viimasesse suuremasse Etioopia linna enne piiri – pole enam sama lihtne saada. Passisime peatänava ääres mitu tundi. Esialgu aktiivselt, tormates iga külas peatuva auto või bussi juurde uurima, kas Jijigasse saab. Hiljem letargiasse vajudes, lootes, et küllap meile teada antakse, kui sobiv sõiduvahend välja ilmub.

Pärastlõunal kella kolme paiku viipaski teetõkke juures ametis olev politseimees ei-tea-kust teele ilmunud bussi poole – see läheb kell kolm Jijigasse! Ja tõepoolest, napilt peale kella nelja läkski sõit lahti.

Kui buss mõnes külas peatus ja külaneiud esiistmel istuvat Katret märkasid, kogunes akna taha rahvasumm ja jäi teda uudistama. See, et valge inimene Aafrikas palju tähelepanu saab, on tavaline, aga siin polnud seda Etioopiale nii omast „You! You! Money! Money!“ hullust. Neiud lihtsalt vaatasid meid pärani silmil. Nagu lapsed loomaaias eksootilist looma.

Jijiga oli kergelt šokeeriv. Kõigepealt, võõrastemaja väraval otsiti meid ja me pagas läbi. Seejärel korjati meilt passid ära, et meid politseis registreerida. Hiljem, kui Jaanuse eestvõttel linnast üht konkreetset kohvikut otsisime, ähvardati meie pihta tuli avada, sest püüdsime minna läbi tänava, mida mingil põhjusel sõjaväelased valvasid. Kuigi Afganistani ja Iraagi kogemusega Jaanusel õnnestus äkiline püssimees suuremate probleemideta maha rahustada, hakkasin Somaalimaale mineku mõistlikkuses kahtlema...

Kui tund hiljem üks võõrastemajas toimetav asjamees Somaalimaa piirini jõudmisest äärmiselt argisel toonil rääkis – hommikul seitsmeks minge bussijaama, bussisõidu hind 15 birri, ära muretse, Somaalimaal on rahulik – rahunesin maha. Passid anti meile õhtul ka kenasti tagasi.

Läksimegi hommikul bussijaama. Märksõna „Hargeysa“ peale juhatati meid bussi juurde, mis just hakkas pilgeni täis saama. „Mis te otsite Somaalimaalt! See ei ole teie maa,“ karjus bussi lähedal ootav vanamees meile. „Kust olete, kas ameeriklased?“ uuris ta järgmiseks veidi rahunenult. Vastus „Eestist“ paistis talle meeldivat, ta ühmas midagi sõbralikumat.

Piiriküla Togochale Etioopia poolel me saabumine elevust ei tekitanud. Inimesed voorisid tolmust teed pidi edasi-tagasi, kõigil paistsid olevat omad asjad ajada. Kõigi piiri ületamiseks vajalike ametnike ülesleidmine nõudis aega, aga üldiselt sujusid piiriformaalsused tõrgeteta.

End Etioopia poolel külge haakinud „sõber“ juhatas meid Somaalimaa poolel kõrvaltänavasse, kus ootasid mõned Toyota pickup ́id. Paarkümmend minutit ootamist, sekeldamist ja hinna täpsustamist ning Toyota oligi sõiduvalmis. Esiistmel kaks reisijat pluss juht, tagaistmel meie kolm pluss naine sülelapsega, pagasiruumis viis meest. Tiirutasime veel mõnda aega Togochale majade vahel, sest loomulikult oli nii esiistme ärimeestel kui pagasiruumi meestel vaja enne ärasõitu külas asju ajada.

80 kilomeetri kaugusele Hargeysasse viiv tee kujutas endast esialgu kümneid kõrbepõõsaste vahel sisse sõidetud radu – igal autol oma tee, vahepeal sõitsime ka üle „päris“ maantee. Paarikümne kilomeetri pärast jõudsime välja suuremale, suhteliselt viisaka välimusega asfaltteele. Sellegipoolest rallis autojuht edasi enamasti selle kõrval sisseaetud radadel.

Hargeysas lasti meid maha väidetavasti kesklinnas, kuigi tänavad ja majad sellest küll märku ei andnud – liivased auklikud tänavad, tagasihoidlikud majad. Hakkasime hea õnne peale ringi vantsima – ehk jääb mõni hotellisildiga maja teele.

Kõigepealt sattusime hoopis rahavahetuspunktide klastri otsa. Jaanus otsustas prooviks vahetada 10 dollarit ja sai selle vastu 62 000 šillingi suuruse rahapaki. Somaalimaa suurim ja põhiline rahatäht on 500-šillingiline, ühe dollari vastu sai neid mullu detsembris 12 tükki, 10 dollari eest seega 120.

Kui seni oli tundunud, et suurt tähelepanu me ei ärata, siis rahavahetusoperatsioon näitas, et tunne oli olnud petlik – me ümber kogunes kiiresti suur uudishimulik rahvasumm. Läksime rahvakogunemisest ähmi täis ja sättisime end ruttu liikuma.

Mõnisada meetrit hiljem alustasid Jaanusega juttu kaks lipsustatud keskealist härrasmeest. „Tere tulemast! Somaalimaal on rahu, võite käia kõikjal, kus soovite!“ Jällegi kogunes rahvasumm, aga seekord me enam verest välja ei löönud – tegime kõigi soovijatega small talk ́i ja uurisime uutelt sõpradelt, kas nad teavad siinkandis mõnd hotelli.

Lipsustatud härrasmehed pakkusid välja koha nimega Maweel ja organiseerisid kellegi meile teed juhatama. Ise jalutasid pärast südamlikku hüvastijättu käsikäes minema. Lisaks organiseeritud teejuhile käis meiega nüüd kaasas ka üks politseimees. Rahvas näis olevat julgemaks muutunud. Alatasa astus keegi ligi ja surus kätt. Autojuhid võtsid kiiruse maha ja ajasid kõrval sõites juttu.

Ent Maaweeli retseptsionist ei paistnud meist vaimustuses olevat, žestidest paistis, et ta ei taha meid vastu võtta. Meiega endiselt kaasas käiv politseimees tegi talle selgeks, et peab. Ja saimegi igaüks toa – 1,5 m x 2,5 m, hind 3 dollarit.

Viskasime kotid tuppa ja läksime linna peale jalutama. Ega vaadata midagi vapustavat olnud – postamendi otsa pandud hävituslennuk MiG, mis tulistati alla 1988. aastal kodusõja ajal, ja paar mošeed, mis loojuva päikese valguses olid päris kenad. Kesklinna tolmuseid ja auklikke tänavaid ääristasid müügiletid, teises kohas olid tänavaääred täis ei-tea-kuhu sõitu ootavaid busse.

Puud ning elektri- ja telefonitraadid – nii võimsat juhtmeterägastikku pole ma kusagil mujal postide otsas näinud – olid täis kilekotiräbalaid. Turg oli täis euroopalikku rõivakraami, mošee lähedal müüdi usukirjandust. Jaanus leidis endale uhke käepidemega jalutuskepi – osa mehi käis siin sarnasega ringi, seda relva kombel käes hoides. Mõne valuutavahetaja letil oli näha tühje Somaalia passe, hinnaks nimetati 50 dollarit.

Lühidalt – eksootika, aga ammendas ennast kiiresti, sest pärastlõuna jooksul jõudsime kolm korda sellesama MIGi monumendi juurde ringiga tagasi. Lõpuks monumendi juures passivad taksojuhid meie peale enam elevusse ei sattunud, kogu kesklinn paistis meiega harjunud olevat.

Teel tagasi hotelli sattusime jutu peale vanema mehega, kes rääkis head inglise keelt. Alul ütles ta ennast olevat kooliõpetaja, aga peagi väitis, et on võõrastemaja mänedžer ja kutsus meid sinna teed jooma. Läksime. Jutt jooksis, kiirelt somaali keele viisakusväljendeid omandavat Katret hakkas me sõber peagi kutsuma „mu tütar“. Õhtu lõppes kokkuleppega, et hommikul saame samas kokku, et ta aitaks meil rannikulinna Berberasse viiva bussi leida.

Hommikul üritasime alustuseks siiski ise Berberasse transporti leida. Jõudsimegi õigesse kohta, aga seal ütlesid autojuhid, et linnast välja sõiduks on vaja luba politseijaoskonnast. „Ehk saab kuidagi ka ilma,“ mõtlesime ja läksime oma sõpra otsima.

Huvitaval kombel ei teadnud võõrastemaja hommikune töötaja me sõbrast midagi – ometi oli ta öelnud ennast selle koha mänedžer olevat. Jõime nõutult teed... kuni veerand tunni pärast ilmus me sõber kusagilt välja, pakkudes ennast rõõmsalt kaasa Berberasse tulema. Olime nõus, sest aega omapäi sekeldamiseks eriti ei olnud – eelnev Etioopia reis oli veninud nii pikaks, et Somaalimaa jaoks jäi kokku kõigest kaks ja pool päeva, millest üks oli juba möödas. Kui ei lähe Berberasse täna, siis jääbki minemata.

Vantsisime bussijaama tagasi. Ja saime kinnitust, et Hargeysast väljasõiduks on välismaalasel tõesti vaja politsei luba ning kaasa relvastatud politseinikku. Õnneks ei kulunud nende hankimisele politseijaoskonnas üle tunni.

Relvastatud saatjale me sõber millegipärast ei meeldinud. „Mis pagana pärast te teda kaasa veate,“ torises ta. „Tõlgiks,“ ütlesime meie. Ilmse pahakspanuga pressis püssimees ennast autojuhi ja me sõbra kõrvale esiistmele.

Tee oli korralik, liiklust väga vähe, kontrollpunktidest – need olid Hargeysast väljumisel ja paari suurema küla juures – lasti meid kiiresti läbi. Maastik: pruunikas rohututtide, üksikute puude ja siin-seal silma torkavate termiidipesadega kõrb, kauguses paistmas mõned lauged mäed.

Kolm tundi hiljem, 180 km kaugusel Berberas vedas me saatjaskond meid millegipärast otsejoones sadamasse. Tiirutasime sadamas veidi ringi – ei saa öelda, et seal oleks elav tegevus käinud. Siis ilmusid kusagilt välja telemehed, kes võtsid Katrelt intervjuu. Siis turvamehed, kes imestasid, kes meid sadama territooriumile laskis, ja käsutasid meid kiiresti minema.

Käes oli lõuna. Söögisoovi peale sõidutati meid rannaäärsesse kalarestorani, kus ühte lauda olid end sisse seadnud kolm lumivalges hõlstis saudi Mekast koos kaaskonnaga. Sõime seal meiegi – toit oli hea ja arve tuli kuue inimese peale 21 dollarit.

Kui kõht täis, tahtsid sõber ja politseimees asuda Hargeysa poole tagasi sõitma ja qat ́i närima. Ei läinud läbi – läksime hoopis linna peale jalutama, püssimees sabas.

Erinevalt Hargeysast oli Berberas ajaloo hõngu, kuigi suur osa linnast on 1980. aastate sõja ajal maatasa tehtud. Kodus lugesin tagantjärgi, et esmakordselt märgiti Berberad Kreeka kaupmeeste meresõidumärkmetes 1. sajandil. 16. sajandist 19. sajandi lõpuni aga olevat linn olnud Otomani impeeriumi võimu all. Otomani ajast Berbera võluvama osa ehitised pärinevadki. Keskpäevane linn oli vaikne ja unine, päike kõrvetas nagu praepannil. Need vähesed inimesed, kes tänavail ringi liikusid, olid meid nähes pisut hämmastunud, aga sõbralikud. Tahtnuksin siiakanti veel päevaks-paariks jääda, rannaski käia – kohaliku pudelivee sildil ilutses puutumatu paradiisiranna pilt; selliseid jäävat Djibouti poole sõites palju teele.

Aga tuli hakata hoopis tagasi Hargeysasse sõitma. Ettepaneku sõita teist teed pidi, Burco kaudu, tegi me tõlk maha, sest Burco ja Hargeysa vaheline tee polevat ilus asfalt, vaid kõrbemaastikku mööda rallimine. Selleks enam aega polnud. Aega polnud minna otsima ka Laas Ga ́ali iidseid kaljujooniseid, milleni jõudmiseks tulnuks mõnikümmend kilomeetrit enne Hargeysat maanteelt kõrbesse keerata.

Tagasi Hargeysasse jõudnud, algas kemplemine raha pärast. Autojuht sai 70 dollarit, nagu oli alul kokku lepitud ja sõitis rahulikult minema. Jäid tõlk ja püssimees, kes tahtsid kahe peale saada 50 dollarit. Selge, miks püssimees oli hommikul tahtnud sõbrast lahti saada. Meie käsitluses oli püssimees teinud riigitööd, mille eest ta niigi palka saab, „sõber“ aga oli ise ennast kaasa pakkunud ja tasuta lõbusõidu saanud. Kuna kuu aega Etioopias oli meid rahaasjus jäiga joonega tüüpideks muutnud, lahkus sõber rahata ja püssimees 10 dollariga.

Kolmas päev Somaalimaal oli ärasõidupäev Addis Abebasse. Hankisime endile uued Etioopia viisad, milleks tuli hankida üks paber Somaalimaa välisministeeriumist. Selle saamine omakorda eeldas õiendi saamist Somaalimaa siseministeeriumist. Uskumatu, aga paberite hankimisest sai huvitav ekskursioon ning kolme tunni pärast saime isegi Etioopia viisa kätte.

Hargeysast Addis Abebasse viiv lend viibis viis tundi, sellele eelnes kaks tüütut pagasikontrolli, kus kottidest tuli kogu kraam välja laadida.

Mina lahkusin Somaalimaalt kerge kahjutundega – 2-3 päeva oleks tahtnud siin veel ringi sõita. Jaanus näis kergelt väsinuna – eelmise õhtu jagelemine „sõbra“ ja püssimehega oli talle olnud n-ö viimaseks piisaks karikas.

Katre oli reisiga ülirahul, aga samas tundis ka kergendust, et Somaalimaalt elu ja tervise juures minema saab. Ta oli küll käinud ringi korralikult kaetult, avarates rõivastes ja rätikut kandes, ent pükstega naise jalas ei leppinud osad kohalikud sellegipoolest.

Korra oli keegi teda siin visanud väikse kiviga, korra nätsuga, kohalikud naised olid tema rõivastust pidevalt pisut pahakspaneva pilguga vaadanud ning mulle ja Jaanusele oli üks vaimulik teinud märkuse, miks me tal pükstes ringi käia laseme. Ja ühe väikese poisiga oli tal olnud umbes järgmine vestlus: „Kas sa usud jumalat?“ – „Mmm....“ – “Kui sa ei usu, siis sind tapetakse ära.“

Somaalimaa (ingl Somaliland) • Somaalimaa on end 1991. aastal iseseisvaks kuulutanud

Aafrika riik. Ta pretendeerib kogu endise Briti Somaalimaa (1884-1960) 138 000 ruutkilomeetrisele territooriumile, kuid ühe tüki üle käib vaidlus end 1998. aastast autonoomseks riigiks kuulutanud Puntlandiga ja teisel vaidlusalusel tükil kuulutas end tänavu 1. juulil välja Maakhiri riik.

• Ametlikult käsitleb rahvusvaheline üldsus neid kõiki Somaalia Vabariigi osadena, ent faktiliselt pole Somaalias pea kaks aastakümmet õiget valitsust olnud. Lõuna- Somaalias võimutsevad sõjapealikud, põhja pool, nagu kirjeldatud, on tekkinud iseseisvusele pretendeerivad riigikesed, millest Somaalimaa on kõige stabiilsem.

• ÜkskivälisriikSomaalimaaiseseisvustametlikultveelei tunnusta, kuid diplomaatilised esindused on sel riigil Addis Abebas ja Londonis, kust reisihuviline saab ilma igasuguste probleemideta ja kiiresti ka viisa. Addis Abebas maksab viisa 40 USA dollarit.

• MaadmöödapääsebSomaalimaaleEtioopiast.Aeg-ajalt ka Djiboutist – õiget teed sinna ei vii ja olukord muutlik. Somaalimaa pealinna Hargeysasse lendab Addis Abebast Ethiopian Airlines ja Daallo Airlines, Dubaist Jubba Airways, Djiboutist Daallo ja Djibouti Airlines.

• Vaatakajaanuspiirsalu.blogspot.com(detsember2006). • Somaalimaakohtaleiabkümmekondlehekülgeinfotjuba

ka Lonely Planeti “Africa” kõige värskemas, 2007. aasta väljaandes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga