“Päikesetõus rabas, täiskuu kaame kuma metsaviiru kohal, laugastelt öösel kerkiv pehme udu… ja muidugi kaaslased, kellega koos ei tundu ükski tee liiga pikk,” kirjeldab Kaja Pino seiklusspordi võlusid.
Mida teha, kui sul pole pallimängudeks vajalikku platsitunnetust ega sprinteri plahvatuslikku kiirust, kuid suudad eesmärgipäraselt kaua ja tüdinemata sooritada üht ja sama tegevust? Tere tulemast seiklusspordi karmi ja üllatusrohkesse maailma!
Nali naljaks, kuid seiklussport, multisport või kestvussport – heal lapsel mitu nime – paneb tõepoolest proovile eelkõige vastupidavuse. Nii füüsilise kui vaimse, sest pikad tunnid kurnavat rassimist mõjuvad ka võistlusmoraalile. Ja meeskonnatöö oskuse, sest süüdistajat, meeleheitjat või püssi põõsasse viskajat teinekord enam kaasa ei võeta.
Vaja on ka võimet kiiresti otsustades probleeme lahendada, sest vastasel korral jääks eesmärk täitmata. Ja taluvuspiiri valestiläinut ikka ja jälle uuesti alustada, näiteks punkti otsides eksinuna tagasi tuttavasse kohta minna, sest selleta metsast välja ei pääse...
Kõlab nagu juhtimisõpik? Jah, ongi. Nii et ärge imestage, kui näete seiklussportlaste ridades ebaproportsionaalselt palju tippjuhte!
Seiklussport on kombineeritud võistlus, kus tuleb orienteerumiskaardi järgi läbida kontrollpunkte erineval viisil liikudes. Levinuimad alad on jooks, maastikuratta- ja kanuusõit, aga ka suusatamine, ujumine ja alpinismielemendid – sõltuvalt aastaajast ja toimumiskoha looduslikest võimalustest. Iga etapi sees on erinevaid lisaülesandeid, mille olemasolu ja iseloom pole võistlejatele ette teada. Variatiivsus on seinast seina: pusle kokkupanek, kivide veeretamine, köiega laskumine, maa-alune orienteerumine kaevanduse šahtis, kotisjooks, puu otsa ronimine, võistlusreeglite tundmise test, sõjaväe treeningraja läbimine…
Võistluste kestus ulatub sprindidistantsi kuuest tunnist maailmameistrivõistluste kuue ööpäevani. Eesti pikim on Matkaspordi korraldatav 36-tunni võistlus (kuulub ühe etapina Baltikumi 36-tunni võistluste sarja), osavõtjaterohkeim mitmeetapiline XDream, kus saab end proovile panna nii pikemal A (9-10 tundi) kui lühemal ja kergemal B (5-6 tundi) rajal.
Uinuv mõistus sünnitab koletisi
“Päike on loojunud, tõusnud ja veel kord loojunud. Meie oleme aina teel. Jalgrattaga on finišini veel 35 kilomeetrit.
Kohutav uni. Mõte hangub. Peas taob monotoonselt viimasena meelde jäänud fraas. Väsimus vajub peale nagu pilv. Näed unes, et sõidad jalgrattaga ja kukud. Ehmud võpatades ärkvele – see ei olnudki uni.
Uinuv mõistus sünnitab koletisi: Sompa ja Ahtme kaevandusasulate majad viirastuvad läbi pimeduse hiiglaslike monstrumitena, eessõitja seljakott väändub irvitavaks näoks, udust kerkivad tontlikud loomad ja veidrad vastutulijad. Kofeiinitabletid on sel hetkel paljude parimad sõbrad.”
See on väljavõte minu teise, 2004. aastal Ida-Virumaal toimunud 36-tunni võistluse päevikust. Lõpetasime selle võistluse 29 tunniga, kuid viimane tiim naasis rajalt vahetult enne kontrollaja lõppu, olnud seega rajal VEEL täiendavad seitse tundi. Kuna pikad võistlused algavad tavaliselt õhtul, tähendab see 48-tunnist ärkvelolekut, sealjuures 36 tundi võimete piiril pingutades.
Unevõlg viib rajal sõna otseses mõttes vaimude nägemiseni. Seiklussportlased kirjeldavad eredalt, kuidas rattarööpas on väikesed mehikesed hüpelnud, liiva peal viirastuslik varjuteater käinud või hiiglaslik Lennart Meri võsast oma kuulsat naeratust naeratanud. Seiklusspordis tähistab seda nähtust rahvusvaheline termin „Seeing Elvis”: kui näed ikka metsa vahel vastu tulemas Elvist ennast, pole sa enam täie mõistuse juures…
Unevõlaga ei saa end täielikult harjutada ning katsed võistluse eel rohkem magada sarnanevad arstide hinnangul püüdega hingeldamise vältimiseks enne jooksu rohkem hingata. Ent loomulikult on väike uinak stardieelsel päeval abiks, kasvõi puhkuse mõttes. Kuid kuna seiklussportlased käivad võistlustevahelisel ajal üldjuhul ka tööl, koolis ja/või kasvatavad lapsi, ei pruugi see alati võimalik olla. Eeltsiteeritud Virumaa võistluse eelse öö veetsin näiteks magistrantuuri lõpetamiseks ettevalmistusi tehes ning starti sai sõidetud otse aktuselt…
Jah, treenima peaks
Jah, tegelikult peaks muidugi treenima, eriti pikemateks võistlusteks valmistudes. Ent meie nüüdseks juba kolmandat hooaega koos võistlev tiim on oma motoks võtnud „Trenni teevad need, kes muidu ei jaksa!” Ning kuna me esikohta mitte püüeldes täiesti arvestataval tasemel jaksame, siis me erilist trenni võistlusteks valmistudes ei tee.
Mina olin kooliajal lootustandev pikamaajooksja ning ehkki mul polnud ei siis ega ole ka praegu ambitsioone tippspordiks, sai õpetajate-treenerite survel laotud siiski hea põhi. Isegi vahepealsed spordivabad aastad laste sünnitamise perioodil ei suutnud seda täielikult ruineerida. Lisaks olen alpinismiharrastuse tõttu oma füüsilise vormi mägedesse minekuks mitmel korral uuesti „üles töötanud” ja eks seegi aitab üldist keskmist taset hoida.
Nii käin ma tavalisel võistlustevahelisel ajal ainult kord nädalas Hansapanga jooksul ja keskmiselt kord kuus orienteerumas. Aeg-ajalt on trenni eest mõned jooksu- või rattavõistlused (näiteks Maijooks 10 km ja Tartu Rattaralli 69 km). Ka XDreami A-raja läbimist võib pikema võistluse eel trenniks lugeda.
Eraldi teema on koos tiimiga treenimine. Kui võistkond esimest korda selles koosseisus rajale läheb, peaks üllatuste vältimiseks kindlasti mõne pikema ühise treeningu läbi tegema. Testima mitte niivõrd üksteise füüsilist vastupidavust kui stressitaluvust ning huumorimeelte ja iseloomuomaduste kokkusobimist. Sest nii, nagu hakkab pikal teekonnal hõõruma juhuslikult kinga sattunud liivatera, hakkavad häirima ka vastastikused pisiasjad, mida tavaoludes tähelegi ei paneks.
Meie tiim on juba pikalt koos võistelnud, kuid enne 36-tunnikat teeme meiegi spetsiaalselt ühe pikema, 30-40-kilomeetrise jooksuotsa. Need on olnud alati väga toredad ja emotsionaalsed retked, kuhu lisaks jooksmisele mahub ka looduse ja kohaliku elu vaatamise pause.
Kuna mina ei ole jalgratta seljas sündinud, teeme varakevadel enne multispordihooaja algust ka ühe pikema rattaotsa maastikul. See tuletab mulle uuesti meelde, et liivast ja porist tuleb läbi, juurikatest üle ja astangutest alla sõita, mitte nende ees ettevaatlikult rattalt maha ronida.
Ka tipptegija Heiti Hallikma on füüsilise aluspõhja ladunud aastaid tagasi, kui aastased treeningmahud olid umbes 500 tunni ja 5000 kilomeetri juures. Jalgrattaga ta sel ajal küll ei sõitnud – see on lisandunud hiljem.
Praegusel ajal treenib Heiti rohkem oma lõbuks, vastavalt enesetundele, aga viimase kahe aasta keskmiseks mahuks tuleb siiski 30 tundi kuus. Kuna ISC Adventure Team võistleb üsna tihti, siis erilist vajadust koos treenida ei ole. Sellegipoolest teevad ka nemad koos võistkonnaga vahetevahel ühiseid jalgrattatreeninguid ja tegelikult kogu sügis-talv-kevad perioodil peaaegu igal nädalavahetusel ühiselt ühe pikema treeningu.
Miks me seda teeme?
Eelkirjeldatust võib seiklusspordist jääda üsna masendav pilt. Energiast tühjaks jooksmine. Igast lihasest valutav keha. Varahommikune vappekülm ja kangestumine kanuus. Jalgrattasadulast vaevatud taguots. Väsimus ja eneseületus. Milleks see kõik?
Sest on ka teisi mälestusi, mis kõik selle korvavad. Päikesetõus rabas, mis härmalõngad kiduratel põõsastel muinasjutuliselt sirama paneb. Aovalgus lõpmatusse suunduval metsasihil. Täiskuu kaame kuma sakilise metsaviiru kohal. Päikeseloojak otse merre. Laugastelt öösel kerkiv pehme udu…
Ja muidugi kaaslased! Seiklussportlased on parim osa inimkonnast, kellega koos ei tundu ükski tee liiga pikk, ükski vihm liiga märg, tuul liiga külm ja mitte ükski ülesanne võimatu. Nii oma tiimikaaslased kui konkurendid – pärast võistlust tahaks kõiki kallistada. Muljeid vahetada niikuinii, sest ainult see on võimalus rääkida oma saavutustest, raskustest ja eneseületamisest inimestega, kes sellest tõeliselt aru saavad.
Enamike inimeste jaoks aga oleme lihtsalt hullud. Nii et – tere tulemast hullude perre!
Ei ole halba võistlust, on halb varustus
Kaja Pino
Seiklussport ei nõua spetsiaalse erivarustuse soetamist. Inimesel, kellel tuleb pähe mõte minna proovima näiteks XDreami B-rada, on kindlasti olemas ka varustus nii jooksmiseks kui rattasõiduks (kanuu, mõlad ja päästevest on korraldajate poolt, neid ei pea ise kaasa võtma).
Spordivarustuse kappi vaadates tuleb meeles pidada, et olulisimad on jalanõud. Head jalatsid ei jookse küll võistleja eest, kuid aitavad ära hoida hõõrumisville ja isegi vigastusi – tüüpilisim oht on näiteks metsas läbi liiga õhukese talla endale terav oks jalga astuda.
Järgnevalt tuleb mõelda selga-jalga käivate riiete soojapidavuse ja erinüansina ka kiire kuivamise üle. Näiteks XDreami korraldajate fetiš on võistlejate kohustuslik märjakskastmine nii kevadel, suvel kui sügisel – ja külmema ilma korral oleks pärast seda puuvillase T-särgiga ikka väga ebameeldiv. Mina isiklikult ei tea küll ühtegi seiklussportlast, kes oleks pärast võistlust haigeks jäänud. Isegi mitte pärast seda, kui 25. septembril ujuti üle Viljandi järve ja pärast samades riietes edasi joosti. Aga päris hoolimatult oma tervisesse suhtuda siiski ei tasuks.
Nii et paika peab vana tõde, et hea varustus muudab võistluse mugavamaks ja nauditavamaks. Kui on plaan alaga pikemalt tegelda, tasub kindlasti mõelda olemasoleva varustuse tuunimisele ja täiendamisele.
Huvi pärast võrdlesime (vt tabelit) minu kui tavalise harrastaja tasemel oleva seiklussportlase varustust Eesti seiklusspordi suveräänse liidri, ISC Adventure Team liikme Heiti Hallikma omaga. Tõdesin mõningase üllatusega, et kuna olen seiklusspordiga tegelnud juba aastaid, on selga-jalga käiv varustus jõudnud selle aja jooksul vahetuda optimumini ehk tippudega võrreldavasse klassi. Ning teistel samamoodi – kiire pilk tuvastab stardis ridamisi Salomoni multispordijalatseid, ISC riideid, Petzli pealampe…
Mis hoovad on lenksul pidurite kõrval?
Aga veelkord: varustusest ei tohi end heidutada lasta ning võistelda saab ka olemasolevat või laenatud spordivarutust kasutades. Minu tee seiklussporti algas näiteks aastaid tagasi kolleegi poolt firma meililisti visatud ahastavast karjatusest: tulemas on firmadevaheline IT-rahva spordiüritus Eco Rally, kuid itimeestele on vaja abijõude. Lisatud oli ka kirjeldus, et umbes viie tunni jooksul tuleb lugeda orienteerumiskaarti, sõita kanuu ja jalgrattaga ning liikuda jalgsi kiirusega vähemalt 5km/h. Laenasin maastikuratta ja kiivri, panin jalga aeroobikatossud ja suvalised lotakad dressid – rattapükstest ja liibukatest ei osanud mõeldagi. Meie kiiruga kokkuklopsitud segavõistkond sai nii endale kui teistelegi üllatuseks üle keskmise koha, ja olime muidugi väga uhked. Suurim üllatus tabas kõiki aga siis, kui ma jalgratast pestes puhtjuhuslikult küsisin, et ei tea küll, mis hoovad need rattalenksul pidurite kõrval on. Oli käiguvahetaja.
Need olid muidugi Eesti seiklusspordi algusaastad. Praeguseks on nii osalejate tase kui radade raskusaste nii kõvasti tõusnud, et minu ratta-eksperimenti korrates AD 2006 ilmselt enam läbi ei lööks. Küll aga võiks see olla julgustuseks, et proovimist ei tasu karta ning julge pealehakkamine on pool võitu.
Muidugi hakkas hõõruma ja kuidas veel
Aga medalil on muidugi ka teine pool: päris mütsiga lüües varustusse suhtuda ei tohi. Naistetiimiga „Ullud Naised” panime end kunagi uhkelt kirja 36-tunni võistlusele. Eks me olime ikka väga hulljulged, kui nüüd tagasi mõelda. Kompassi ja kaarti lugesin võistkonnas ainult mina – ja kindlasti ei oska ma seda üleliia hästi. Praegu, kõiki riske teades ei söandakski vist enam kaardilugemist enda õlule võtta!
Selle võistluse me katkestasime küll mitte puuduliku orienteerumisoskuse, vaid just vale varustuse tõttu. Olime kogu tiimiga valinud lootusetult valed jalanõud – õhukese tallaga kerged tossud kategooriast "üldjalats" ning täiendanud neid üliõhukeste sokkidega. No ikka selleks, et oleks kerge astuda ja varvastel rohkem ruumi ning ei hakkaks hõõruma.
Muidugi hakkas, oi kuidas veel! Õige valik olnuks paksu tallaga jalats ja pehme spordisokk. Ja kui siis ilmnes, et plaanikohaselt 50 km pikkune jalgsietapp on rajameistri "näpuka" tõttu 25 km pikem – siis me lihtsalt murdusime. Ja läksime Aegviidu-Tallinna rongile, mille saatuse hoolitsev käsi just selleks hetkeks sinna metsavahelisse jaama saatis, kus me kohutavat "tegelikult on jalgsi 75 km" fakti kuuldes olime. Päkkade all olid villid ning ühel tiimiliikmel ka kandade asemel veriliha, nii et Falcki võistkond, kellega koos me neid Kõrvemaa kurnavaid radu mõõtsime, ei väsi siiani meenutamast, kuidas me viimased kilomeetrid olevat ainult kikivarvul tippinud.
Sellest kogemusest heitununa võistlesin edaspidi paar järgmist hooaega mägimatkasaabastes. Nendes, millega olin käinud näiteks Elbruse ja Kilimanjaro tipus. Hea paks tald, hästi sissekantud kuju ning tugevalt pahkluud toetav… aga milline kaal! Ja kui veel vesi saapasse tuli (seda juhtub seiklusspordis sagedamini kui arvatagi oskaks), ei lasknud tubli Goretex-vooder seda muidugi välja. Nii et kindlasti polnud need jalanõudeks parim valik. Aga võistelda sai, ja kuna me poodiumikohta ei püüdnud, siis kannatas need ebamugavused ära.
Rattakingadest rohkem tüli kui tulu
Omaette küsimus on rattavarustus, täpsemalt rattakingad ja -püksid. Kui rattaetapiks vajalikku varustust tuleb kanda endaga kaasas, on eriti kingade näol tegemist olulise lisakaaluga. Koha pärast võistlejatele võib probleemiks saada ka kingade ja pükste vahetamiseks kuluv aeg. Ja kui rattaetapi vahel tuleb näiteks ka joosta, ronida, kanuuga sõita või ratast kandes raiesmikke ja kopratamme ületada, on rattakingadest kindlasti rohkem tüli kui tulu. Seepärast on mitmed algselt rattakingadega sõitjaid neist loobunud ning pedaalivad tossudes.
Mõned võistlejad ei kasuta üldse rattapükse, et riiete vahetamise aega kokku hoida. See, tuleb tunnistada, on minu jaoks küll ületamatuna tunduv kangelastegu: oleksin pigem valmis rattapükse tundide kaupa kasvõi hambus kandma kui kümneid kilomeetreid puujuurikatel ja põrutaval teel ilma nendeta sõitma…
Rattapükste küsimust on lahendatud ka nii, et joostakse rattapükstes. Eks seegi ole tegelikult harjumise asi. Mulle näiteks ei meeldi „pampersiga” joosta, kuid paljude jaoks pole see mingi probleem. Ja kui rattapüksid meelega või kogemata ette võetud ujumise käigus märjaks saavad, pole järgnev rattasõit minu meelest üldse lahe, aga teiste jaoks täiesti muretult teostatav.
Ellujäämiskile – parim sõber
Pikematel võistlustel käinud teavad, et seiklussportlase parim sõber on alajahtumise vastu kaitsev hõbedane ellujäämiskile. Väsimusest, kurnatusest, magamatusest ja pidevast märgolekust võib mingil hetkel tekkida ülim külmatunne – selline, mida ei oska õieti kirjeldadagi. See pole enam lõdisemine ega väline jahedus, vaid keha enese seest kiirguv jäine vappekülm. Hõbedane kile hoiab keha ümber mässituna viimased soojariismed koos ning aitab hullematest hetkedest üle saada.