Seal, kus lõpeb asfalt ehk Tenerife edasijõudnutele

Tenerife eestlane Olavi Antons heidab pilgu matkamisvõimalustele Tenerifel, saarel, kus on Hispaania kõrgeim tipp, El Teide nimeline vulkaan.

Tenerife eestlane Olavi Antons heidab pilgu matkamisvõimalustele Tenerifel, saarel, kus on Hispaania kõrgeim tipp, El Teide nimeline vulkaan.Kes Tenerifel on käinud, teab, et lauskjat maad on sellel Kanaari arhipelaagi suurimal saarel äärmiselt vähe. Saare keskel kõrguvat Hispaania kõrgeimat tippu, El Teide nimelist vulkaani (3718 meetrit) palistavad suuremad ja väiksemad kustunud vulkaanid ja vulkaanikesed, ühtekokku on neid 411. Umbes pool miljonit aastat tagasi sai Tenerife oma praegused piirjooned, suurim muudatus toimus ca 200 000 aastat tagasi, kui omaenese raskuse all vajus kokku ligi viie kilomeetri kõrgune saart krooninud vana vulkaan, moodustades 16,5-kilomeetrise läbimõõduga kraatri Las Cañadas. Sestsaadik on peamine pinnavormide kujundaja olnud erosioon, tekitades mägedest allavoolava vee mõjul loendamatuid uhtorge barranco’sid, nagu neid hispaania keeles kutsutakse. Kuulsamad neist on saare peamises turismipiirkonnas, lõunaosas asuva rajoonikeskuse Adeje juurest algav Barranco del Infierno (Põrgu kuristik ehk Põrgujäärak) ning barranco’de kuningaks on saare loodeosas Los Gigantese kaljude vahelt ookeanini looklev 20–50 meetri sügavune ja keskmiselt 20 meetri laiune Barranco de Masca. Barranco’sid pidi mäe otsast alla ookeanini laskudes saab sooritada parajalt karme matku. Masca küla Tenerife loodetipp on kõrgete kaljude ja järskude jäärakutega ülivõimas vaateplatvorm. Ookeanist pea püstloodis tõusvaid ligi 600 meetri kõrguseid Los Gigantese kaljusid käiakse imetlemas nii rannikult kui ka ookeani poolt. Barranco de Masca on üks jäärakutest, mis umbes 1300 meetri kõrguselt alguse saades on sellesse massiivi vao vajutanud. Umbes 600 meetri kõrgusel merepinnast asub jääraku põhjas Masca külakene, kus alla kahesaja inimese elab kokku paarikümnes rohkem või vähem korras majakeses. Sealsed pool tosinat joogi- ja söögikohta on kohalike arvuga võrreldes selgelt proportsioonist väljas, söögikohtade rohkus viitab selle paradiisinurga populaarsusele turistide seas. Tegu ongi tähtsuselt teise vaatamisväärsusega Tema Majesteedi, vulkaanimäe El Teide järel. Masca küla menul on mitu põhjust. Esiteks muidugi paiga hingemattev ilu, mis pääseb iseäranis mõjule pealelõunastel, veel parem loojangueelsetel tundidel, kui naabersaare La Gomera taha vajuv päike venitab varjud pikaks ja joonistab taevasse viskuvate kaljude reljeefid teravamalt välja. Teine tõsine argument on Masca külla viiv tee kui selline. Kunagise muularajaga enam-vähem samasse sängi lõhatud serpentiin on isegi Tenerife valdavalt kiirakääraliste mägiteede kõrval ikka elamus omaette, mis võtab esmakordsel sõitmisel vähemasti käed küll higiseks. Sõidad mööda imekitsast teed ja kõrval laiutab paradiislikult kaunis roheline tühimik. Masca oma jäärakuga kuulub Tenerife vanimasse ossa ehk 5–7 miljonit aastat tagasi ookeanist tõusnud Teno vulkaani tegutsemise tagajärjel tekkinud samanimelisse massiivi. Usutavasti on Masca, kui inimtegevuse tulemusi mitte arvestada, enam-vähem samasugune välja näinud juba viimased sadakond tuhat aastat. Konkista ajaks ehk 15. sajandiks olid Tenerife põlisasukad ehk guantšid Mascat asustanud vähemasti tuhatkond aastat. Küla ookeanipoolsel küljel lösutaval kõrgel kolmnurksel kaljul nimega Tarucho oli guantšide jaoks religioosne tähendus. Vähemasti usutakse selle tõendiks olevat kalju ülaosasse täksitud petroglüüfi, millel stiliseeritud päikese ja kala kujutis. Siinkohal peab toonitama, et teadaolevalt ei olnud guantšidel ristiusust aimugi ning nende jaoks polnud kalal mitte Jumala pojale viitav, vaid lihtsalt õnnetoov tähendus. Kindlalt on teada aga see, et kord aastas moodustati Tarucho kalju ümber roost vöö – kartuses, et muidu võib kalju külale peale kukkuda. Ka oma nime on Masca saanud juba guantšidelt ning legend räägib, et kogu jäärak on nimetatud samanimelise näitsiku järgi, kes Romeo ja Julia loole sarnase sugukondadevahelise vastuseisu tõttu eelistas sunnitud abielule vabasurma. Ma ei saa siinkohal jätta rääkimata lugu, kus üks isehakanud giid seletas hiljuti tähtsa näoga teda ammuli sui kuulavale turistiperekonnale, et Masca külakene on oma nime saanud selle järgi, et Tenerife maailmakuulsate karnevalide kõik maskid valmistatakse just siin. Kahjuks, või giidi õnneks, polnud perekonnal oidu lasta see „maailmakuulus käsitöötuba” endale kätte juhatada. „Tuhande muumia koopad” Liiguvad ka jutud, et just siin jäärakus asuvad hoolsasti peidetud sissepääsudega „tuhande muumia koopad” ehk guantšide nekropol, kus peidus nende tuhatkond mumifitseeritud esivanemat. Neid jutte ei oska ma kahjuks ei kinnitada ega ümber lükata. Siiani on Tenerifel neid rahupaiku üles leitud kolm, üks neist Masca lähedal Chinyeros, mis sai kuulsaks hoopis viimase vulkaanilise aktiivsusega Tenerifel aastal 1909. Küll aga avastati peamiselt 1950ndatel toimunud arheoloogide ja antropoloogide ekspeditsioonide käigus Masca kaljuseintes mitu koobast, millest on leitud elutegevuse üheselt mõistetavaid jälgi – lõkkeasemeid, keraamikakilde, kiltkivist katkiseid ja pooleli tööriistu jms. Hiljem jäeti uuringud soiku, sest kindral Franco ajal oli hispaanlaste poolt saarel hävitatud põliselanikest rääkimine karmilt keelatud. Laias laastus võib Mascat külastada kahte moodi. Õigupoolest on ka kolmas moodus – piirduda Santiago del Teide poolt liginedes vaateplatvormi panoraamiga, kus taamal all aimub midagi külasarnast, kuid hoolimata sellest, et suurem osa ekskursioonikorraldajatest sellega piirdubki, ma seda Masca külastamiseks ei nimetaks. Päris Mascas käimine viib külalise ikka vähemasti Masca külasse kohale. Serpentiine pidi mäest alla ja teiselt poolt jälle üles ronimine lisab vajalikud raamid tunnikesele, mille jooksul jõuab kogu küla läbi jalutada. Kindlasti on just see laskumine ja tõus Tenerife reisi üks eredamaid ja meeldejäävamaid hetki. Ärge unustage ka poleerida 18. sajandist pärit kirikukese poole pöörava trepistiku alguses seisva kunagise külavanema Jose Perez Gonzaleze büsti läikimakatsutud nina – pärimuse kohaselt kindlustab see teile võimaluse Mascasse millalgi tagasi tulla. Gonzalez muide oligi just see mees, tänu kellele on Mascast kujunenud tõeline vaatamisväärsus ja turismimagnet. Veel eelmise sajandi keskpaigas, mil Tenerifel hingitses turism vaid saare põhjakaldal, oli saar küll ülimaaliline ja suples päikeses nagu praegugi, aga oli siiski puruvaene agraarne paik. Ja just senjoor Gonzalez oli see, kes alustas ristiretke ametnikkonna vastu, võideldes selle nimel, et Mascasse jõuaks elekter. Jajah, veel 1950ndatel elati seal petrooleumilampide valgel. Tema teine ja sugugi mitte väiksem teene on sellesama tee ehitamine, mida mööda turistid praegu Mascasse saabuvad. Juba 1960ndatel korraldas üks ettevõtlik sakslane Puerto de La Cruzis peesitavatele turistidele külastusretki Mascasse. Toona kestis retk terve päeva ja käis muulade seljas. Kui aga kuuekümnendatel hakkasid Tenerife lõunaossa kerkima hotellid, käis Jose Gonzalez mööda ametnikke, nõudis ja korrutas oma mantrat, et kui avada ligipääs Masca küllasse idast ehk Santiago del Teide kaudu, saab sellest mahajäetud külakesest suurepärane vaatamisväärsus ja turismiobjekt. Ta naerdi kümneid kordi välja, kuid mehike ei jätnud jonni ja nüüd teame, et tal oli õigus. Oma õhina ja jonniga teenis ta hüüdnime „Masca peigmees” – kuna käitus nagu pimesi armunu, kes võitleb oma armastatu eest vahendeid valimata ja nii, nagu tahvel tema monumendil kinnitab – varastades oma „pruudile” pimeduselt valguse ning saates ajalukku muulad kuristike ja kurude vahel. Piraadirada ookeanini Üks vägagi ahvatlev võimalus Masca külastamiseks on veel. Nimelt viib Masca külast ookeanini niinimetatud piraadirada. Piraadirada sellepärast, et paar sajandit tagasi oli Masca küla siinkandis seilavate piraatide jaoks hinnatud peatuspaik. Laevadega tuldi alla lahesoppi ja jäädi ankrusse, paatidega sõuti maale ja roniti mööda kitsast rada mäekülge pidi üles külasse, kus siis raskest kaaperdamistööst puhata ja pidu panna. Masca oli piraatidele suurepärane peatuspaik just seetõttu, et maad mööda on sellele võimatu märkamatult ligineda. Ükspuha, kas piraadiküttide salgad tulid põhjast Buenavista poolt või idast Santiago del Teidest – ikka oli nad kuru ületades nähtavad kui peopesal ja kurjamitel jäi piisavalt aega all ookeanis ootavatele laevadele pageda. Seda, et piraadijuttudel tõepõhi all on, näitab seegi, et Mascat nimetati juba enne turismi (ehk ajajärku, kus külastatavates paikades on varmad sündima legendid, millel tegelikkusega mingit pistmist pole) tihti „Piraadikülaks”. Masca elanikud ise muidugi piraatide vastu ei saanud, ja seepärast ei vaadanud ülejäänud saarerahvas Masca elanike peale sugugi hästi, sest ainukese erandina piraadid ei kimbutanud ega röövinud just neid. See aga ei mahtunud ülejäänud piraatide hirmuvalitsuse all elavatele kanaaridele mõistagi hinge. Siinkohal pean ausalt üles tunnistama, et ega tegelikult seal mingit päris rada polegi ja kogu teekond alla või üles on üks lõputu kivide otsas ja vahelt ja (sic!) ka alt läbi turnimine. Enamiku osa aastast on jääraku põhjas palju vett, mis sunnib matkajaid libedatel kividel ühelt jääraku kaldalt teisele balansseerima. Tegemist ei ole mingi niisama jalutuskäiguga, vaid ikka vähemalt keskmise raskuskategooria jalgsimatkaga. Kuiva kuristikupõhja korral laskub heas füüsilises vormis inimene selle teekonna umbes kahe ja poole tunniga, aga kui kuristikupõhi on vett täis, läheb vähemalt pool tundi otsa. Need, kes tervisesporti ei harrasta, võiksid sinna veel julgelt tunnikese otsa panna, seega kokku kulub 3–4,5 tundi. Minule teadaolev rekord on 9 tundi laskumist, kui üks teekonnal väljalöönud seljahädaga turist oleks äärepealt pidanud üksi kuristikku ööbima jääma. Seda on muide korduvalt juhtunud, et inimesed päevavalges alla ookeanini ei jõuagi, vaid pääsevad alles hommikul tulema. Viimati juhtus nii eelmisel sügisel ühe viieteistkümneliikmelise matkagrupiga. Oma matkavormi tasub objektiivselt hinnata ja liigseid riske pole mõtet võtta. Masca matkaks on veel mitu varianti. Neile, kes armastavad organiseeritud ühistegevust, võib soovitada kõikjal Tenerife ekskursiooniputkades müüdavaid matku nimega „Masca Trekking”. Nende õiglane hind jääb 45–49 euro vahele ja need toimuvad paar korda nädalas. Seltskond on rahvusvaheline, giidid räägivad enamlevinud võõrkeeli talutaval tasemel. Nende matkade pluss on see, et ise ei pea tõesti midagi otsustama. Hotelli eest viiakse bussiga Masca külasse, koos laskutakse, koos puhatakse, ja alla ookeani äärde jõudes sõidetakse kaatriga Los Gigantesesse, kust siis kõik ühtse perena jälle hotellidesse laiali jagatakse. Neile aga, kes on harjunud omapäi kõndima, on võimalusi avaramalt. Kõige levinum on variant sõita rendiautoga Mascasse ja laskuda ookeanini. Alla jõudes on kaks võimalust – tõusta taas üles külani või lasta end kaatriga (väljumisinfo selle kirjatüki lõpus) Los Gigantese sadamasse viia. Sealt saab võtta takso ja sõita Masca külla autole järele. Kaatripilet maksab 10 eurot inimese kohta (ette broneerides ja/ või ostes 8 eurot), takso Los Gigantesest Masca külla on 23–25 eurot. Kui pärast Masca külast ookeanini laskumist pole plaanis näiteks edasi põhja poole saart uudistama sõita, on väga mõistlik variant jätta auto hoopiski Los Gigantesesse ja lasta taksol end Masca külla viia. Selle variandi suur pluss on see, et kogu seltskond saab vaateid imetleda, sest autojuhil silmi muuks kui tee jaoks ei jagu, olgu ta kui tahes kõva närviga kogenud autojuht. Mugav transpordiühendus Eriti säästlik ja mugav on aga kogu matkalogistika lahendada ühistransporti abil. Costa Adeje ehk Las Americase bussijaamast väljub iga päev kell 9.35 buss number 460, mille sihtpunktiks on Icod de Los Vinos (mida peetakse Tenerife veinipealinnaks). Neid busse väljub teistel kellaaegadel ka, aga ainult kell 9.35 väljuva bussi ootab ära Santiago del Teide peatuses buss number 355, mis teid üle kuru Masca külla toimetab. Kõigepealt tuleks endale bussijaamast soetada kohalik ühistranspordi maksevahend: BONO-nimeline sõidupilet. Tegemist on omalaadse deebetkaartiga, mida müüakse väärtuses 15 ja 25 eurot. Nominaalväärtus on magnetribal kirjas ja iga kord peale sellega bussis maksmist (rohelises masinakeses juhi kõrval, öeldes juhile oma sihtpunkti) prindib terminal tagaküljele lisaks sõidu maksumusele ka saldo. Kaart ei ole personaalne, seega saab ühe ja sama kaardiga maksta mitme inimese eest ehk seni, kuni kaardil raha jätkub. BONO-kaardiga makstes maksab tunnine bussisõit Las Americase bussijaamast Santiago del Teidesse 2.85 eurot. Bussijuhile sularahas makstes aga maksab see 4.35 eurot. Mascas õige peatusse möödalaskmise hirmu õigupoolest ei ole, sest kell 9.35 väljuva bussi juhid teavad vägagi hästi selle matkasaabastes ja seljakottidega seltskonna tegelikku eesmärki, nii karjuvad nad mitmes eelnevas peatuses enne õiget peatust: „NO MASCA!!! NO!!“ (’ei ole Masca’ hisp. k). Lõpuks õiges peatuses aga veelgi valjemalt: „MASCAAA!!!“. Väiksem buss nr 355 üldjuhul juba ootabki seal (või tuleb kohe-kohe). Niinimetatud jätkupilet Mascani viib BONO-kaardilt kõigest 10 senti. Tagasisõit Los Gigantesest Las Americasse maksab BONO-kaardiga 2.65 eurot, sularahas aga 4 eurot. Kes hommikul vara enne teeleasumist süüa ei jõudnud, saab Masca külas keha kinnitada. Tõsisemat sööki pakub küla päris alumises otsas enne vaateplatvormi vasakut kätt jääv Casa Fidel. Kohe munakiviraja alguses asuv suveniiripoekohviku hübriid aga on küll parimate vaadetega, kuid pakub peamiselt magusat – muuhulgas meelitab peremees Pepe teid selliste kohalike ekstravagantsustega nagu kaktusekeeks. Samas Casa Fidelil on vastukaaluks välja panna veinipuskari baasil kokku möksitud kohalikud liköörid (enne mäest laskumist siiski ei soovita tasakaalumeelega eksperimenteerida). Vajaduse korral saate kasutada ka WC-d, järgmine on alles Los Giganteses. Veenduge, et teil on teekonna jaoks kaasas piisavalt vett (kogemus ütleb, et vähemalt 1,5 liitrit inimese kohta), siduge ketsipaelad kinni ja laskumine võib alata. Meie seiklus Meie matkaseltskond oli kolmeliikmeline: esimest Mascat võttev põguspagulane Mart Normet, teist korda laskuv kohalik eestlanna Eike Feigenbaum ja allakirjutanu, samuti kohalik, aga esmakordne laskuja. Esimese veerandtunni jooksul võib seda teed isegi käestlastud jalgrajaks nimetada. Pärast raudsilla ületamist aga algab rassimine pihta. Rõhtsalt saab jalga maha panna vast iga kahekümnenda tallatäie puhul, ikka on maapind kas ülespoole viltu või allapoole kaldu – ja kivid-kividkivid. Kui vett on palju, siis tuleb vasaku ja parema kalda vahel heegeldada kokku vast 40+ korda. Mul isiklikult läks nii umbes kaheksateistkümnenda juures järg käest. Teelt eksimise võimalusi on, aga neid on vähe. Kui olukord segaseks läheb, vaadake ringi, kas kusagile on kive kokku laotud − tihtipeale leidub siin-seal väikesi kivikuhilaid ja see on kindel märk, et tuleb hoida just selles suunas. Kui juhtutegi valesti minema, siis õnneks ei saa seda pikalt teha, sest varsti on kaljusein püsti ees, selline paarikümne meetri kõrgune seinake, mis kaksipidi arvamiseks võimalust ei jäta. Siin-seal näete kividele kirjutatud ja/või kollastele alustele kleebitud numbreid – nende järgi on võimalik tuvastada, kui pikalt on tuldud ja kui palju on veel minna. Numbrid algavad ülevalt alla minnes ühest ja lõpevad viiekümnega. Umbes poole maa peal kasvab suur viigipuu, mille juures on tavaks natuke hinge tõmmata ja kaasavõetud toitu nosida. Edasi allapoole minnes elu lihtsamaks ei lähe, õnneks aga läheb teekond valgemaks, teinekord kuldab päike terve kaljuseina üle ja ookeanile lähenemise tunne annab täiendavat jõudu. Hoiatan, et mõned matkalõigud ei sobi kõrguskartlikele, sest kohati tuleb ennast sisuliselt mööda kaljuseina edasi nihutada, kus põhiliseks keharaskuse kandjaks on vaid üks kaljuseina külge kinnitatud tross ja vaade alla on – ütleme, nagu kolmandalt korruselt. Üks teelõik aga meenutab katusekarniisi peal turnimist, õnneks saab vähemalt sinna veetud veetorust kinni hoida. Hoiatava manitsusena paistavad vastaskaldalt sinna selleks otstarbeks maalitud rist ja küünal − just siin lõppes kellelegi matk ja elutee... Tsivilisatsiooni ja organiseerituse märke on teekonnal tegelikult üllatavalt palju – kus on kinnihoidmiseks kivide vahele tsementeeritud tänavatõke, teisal on keegi ladunud müürijupikese, et kuiva jalaga ojast mööda saaks jms. Teekonnal on palju abi matkakeppidest – neid saab oja põhja toetada, hüppel hoogu anda või tasakaalu hoidmiseks kasutada. Meie seltskonnal matkakeppe teadmatusest kaasas ei olnud, aga tõelise noorkotkana valmistas Mart need meile kahele käepärastest materjalidest ehk jääraku põhjas kasvavast bambusemõõtu roost aseainest. Kuidas? Katkudes, murdes ja rassides. Ja siis valmistas džentelmenina veel ühe – Eikele. Teekonna viimase kolmandiku alguses on üks tiigimõõtu lombike. Selle juures elavat kuuldavast mitu kassi, meie kohtasime neist ühte. Ja me oskame lugeda küll: raja alguses oli südantlõhestav pilt linnukese korjuse ja teatega, et nende kodust plehku pannud või saatuse hooleks jäetud kasside söötmine on taunitav. Meie saia vahel olnud salaamid said küll kõik hiirekeldrisse. Tänutäheks keeras see vöödiline ennast mulle sülle ja üritas tukastadagi. Olin ta peale lausa kade. Kui vett on barranco põhjas palju, siis vahetult enne lõppu ootab teid proovikivina veel üks katsumus, millega toimetulekuks on kaks alternatiivi – kas kahlata sadakond meetrit üle põlve ulatuvas lõikavkülmas vees või upitada ennast tasand kõrgemale. Selleks tuleb üles ronida vägagi Saaremaa kiviaedu meenutavast struktuurist, lihtsalt kõrgust on tal mõnevõrra enam – natuke alla kolme meetri. Aga siis juba ookean tõesti paistab ja olete sisuliselt eesmärgile jõudnud. Kui kaatri väljumiseni on aega, saate koguni ujumas käia, kui jalad selleks ajaks enam kannavad.   Soovitused Valige mugavad ja vastupidavad jalanõud. Varbad peaksid olema kaetud ja hea oleks, kui jalatsid saaks hõlpsasti jalast ära ja jalga tagasi – nendeks puhkudeks, kui kuiva jalaga kohe kuidagi edasi ei pääse ja pole tahtmist jalanõusid märjaks teha. Riietus peaks võimaldama ronimist – sealhulgas näiteks põlvetõstet rinnuni. Kotiks peaks olema ilmtingimata seljakott, et käed oleks vabad. Matkakepid on tõhusaks abiks ülalkirjeldatud põhjustel. Hea mõte oleks kasutada õhemaid, nn trennikindaid. Käpuli käies jääb käenahk alles ja rajal vääratades suvalisest põõsast haarates ei ole sel juhul suur probleem, kui pihku satub kibuvits või peenem kaktus. Vett võtke kaasa vähemalt 1,5 liitrit inimese kohta. Kaatrikoha broneerimine pole kohustuslik, aga on soovitatav. Kaatrid väljuvad Masca lahest Los Gigantesesse kell 13.30, 15.30 ja 16.30. Los Gigantese sadamast Masca lahte kell 9.30, 11.30, 13.30, 14.30. Kohti saab kaatrile broneerida nii telefonitsi (+34) 922 86 1918 kui ka koduleheküljelt http:// www.mascalosgigantes.com/ reservas. Samuti saab kohti broneerida ja kaatripileteid osta Santiago del Teidest (kohe Mascasse pöörava tee nurga peal, suured sildid on väljas – aga see variant ei sobi bussiga tulijatele ajanappuse tõttu) kui ka Masca külast – kas või kaktusekooki pakkuva Pepe juurest. Lisaks allahindlusele (20%) on kaatrikohtade eelneval broneerimisel veel üks boonus: nimelt, kui paadifirma teab, et olete kuristikus, siis teatakse teid ka oodata ja halvemal juhul otsida. Mobiililevi kuristiku põhjas üldjuhul ei ole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga