Sarah Macdonald. Püha Lehm! Seiklus India moodi

Küürselgsed veised astuvad sõiduteele just siis, kui autod on lähenemas, nad põrnitsevad juhte väljakutsuvalt, nad ajavad nina püsti mööduvate elevantide ja kaamelite peale ja kössitavad kobaras kõige tihedama liiklusega ristmikel, kus nad tunduvad mokalaata pidavat nagu pullid Gary Larsoni koomiksites. Näha on, et nad tunnevad elust mõnu. / „Püha lehm“, lk 20.

Küürselgsed veised astuvad sõiduteele just siis, kui autod on lähenemas, nad põrnitsevad juhte väljakutsuvalt, nad ajavad nina püsti mööduvate elevantide ja kaamelite peale ja kössitavad kobaras kõige tihedama liiklusega ristmikel, kus nad tunduvad mokalaata pidavat nagu pullid Gary Larsoni koomiksites. Näha on, et nad tunnevad elust mõnu. / „Püha lehm“, lk 20.

Õppisin tähti veerima mitte karu pildiga aabitsast, vaid nõudsin õpikuks „India muinasjutte“, mille kaant ehtisid valge elevant ja muud eksootilised loomad. Praegu mäletan sellest veerimisest suurt hämmingut, miks nii muinasjutuliste loomade kodumaal kummardavad inimesed kõige igavamat ja tavalisemat looma.

Ajaks kui Sarah Macdonaldi raamat „Püha lehm“ eesti keeles ilmus, olin suuremale osale India veistega seotud küsimustele juba vastuse saanud. Aga kaks aastat Indias elanud Austraalia teleajakirjanik Macdonald, kes lehmakultust lahkab üsna raamatu alguses, lahendab pea igal leheküljel mõne Indiaga seotud mõistatuse või siis tekitab tuhat uut küsimust.

Kindlasti vastavad „Pühas lehmas“ kirjeldatud India kontrastid tõele ning turismiobjektide juurest kõrvale astudes näebki uskumatut räpasust, julmust ja ebaõiglust ning teisest kultuuriruumist pärit inimesele arusaamatut käitumist, mida on lihtne paigutada lahtrisse „rumalus“. Pidev „meie“ ja „teie“ vahele piiri tõmbamine lõbustab mõnda aega, kuid 391 lehekülge on kaugelt liiga palju, et koloniaalajastu rändurite reisikirjade stiilis pärismaalaste naeruvääristamist nautida.

Läbi kogu raamatu valge inimese üleolekutunne siiski ei valitse. Raamat muutub palju köitvamaks neil hetkedel, kui Macdonald loobub vaatlejarollist, ei naase õhtul oma New Dehli konditsioneeritud korterisse isikliku koka valmistatud õhtusööki nautima, vaid võtab ette rännaku, nägemaks ja kogemaks India usunditemaailma kirevust. Need leheküljed tõstavad „Püha lehma“ üsna kõrgele kohale raamatute hulgas, mida võiks kutsuda kui „karjääri teinud naine läheb reisile ja leiab enda“. „Püha lehm“ ei ole aga mitte niivõrd põhjalik ülevaade India religioonidest kui suurepärane reisijuht n-ö usundituristidele, kes lähevad Indiasse spirituaalset kogemust otsima.

Silvia Pärmann

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga