Punk- ja underground-maailma hästi tundev etnoloog Aimar Ventsel kirjutab, kuidas ta tegi põhjalikku uurimistööd Ida-Saksa punkarite ja skinheedide seas. Uurimistööst kasvas välja hiljuti ilmunud raamat.
Pungiga olen seotud alates 15. eluaastast. Etnoloogina oli vaid aja küsimus, millal hakkasin lugema ka akadeemilist noorte ja subkultuuride kohta käivat kirjandust. Saksamaal on maailma üks vitaalsemaid ja olulisemaid pungiskeenesid. Seal asuvad tuntud plaadifirmad, Saksamaal korraldatakse punkmaailmas tähtsaid festivale ja Saksamaal tuuritamine on ühele punkbändile kohustuslik. Üle terve Saksamaa asub klubide ja skvottide (hõivatud elumajad) võrgustik, mis ongi punkkultuuri kese. Mu uurimus kestis 2006–2010 ja avas mu ees täiesti uue maailma. Elasin kümme aastat Saksamaal ning olin ühel või teisel viisil seotud pungi ja underground-kultuuriga. Pannes siia juurde veel tõsiasja, et suur osa uurimuses osalejatest (meie, antropoloogid, nimetame neid inimesi informantideks) olid mu vanad tuttavad, oli tulemus eriti üllatav.
Kuidas pungiuuringut läbi viia?
Punkareid on iga inimene näinud, skinheede vist samuti. Hoopis teine asi on aga üritada selle skeene sisse vaadata. Väga vähesed selle ajakirja lugejatest teavad, kuidas näeb underground-skeene seestpoolt välja, mis elu seal elatakse ja kes on need inimesed. Ega ma ka ise osanud alguses kusagilt peale hakata. Antropoloogias käivad üldjuhul asjad nii, et teadlane hakkab mingit teemat või inimrühma uurima puhta lehena. Ta ei tunne tavaliselt huvipakkuva seltskonna seas ühtegi inimest. Kõigepealt tuleb inimesi tundma õppida, siis saavutada usaldus ja siis ühel päeval tekivad ka sõprussuhted.
Minul oli oma uurimusega kõik vastupidi – pidin oma sõpradest tegema informandid. Kujutage nüüd ette, et lähete oma hea sõbra juurde ja ütlete talle: „Kuule, ma hakkan sinu elu nüüd uurima ja siis kunagi kirjutan sellest midagi.“ Selle esimese sammu tegemine oli aga üllatavalt kerge. Enamik inimesi oli nõus minuga rääkima ja ka oma elu näitama, kui ma teatud asjadest kirjutades nende nimesid ei nimeta.
Asi oli selles, et üks mulle huvipakkuv teema oli illegaalne töötamine, see, mida teaduskeeles nimetatakse informaalseteks praktikateks. Selline tegevus on igal pool maailmas karistatav ja maksuamet ajab selliste inimeste jälgi igal pool. Saksamaal, eriti Ida-Saksamaal on illegaalne töötamine väga hell teema just suure tööpuuduse tõttu, mis ajab inimesi massiliselt haltuurat tegema. Küll aga tuli üldine plokk ette, kui kohalik ülikool soovis, et ma kaasaks oma uurimisprojekti nende doktorante. Kui olin sõprade-informantide seas selle küsimuse välja toonud, siis oli reaktsioon nii negatiivne, et loobusin sellest viivugi mõtlemata.
Kohati oli mul sellist uurimust ka raske teha. Ühelt poolt olin teadlane-uurija, teisalt aga sama subkultuuri liige, mul oli fännisuhe muusikaga, sõbrasuhe inimestega ja kliendisuhe paljude klubide või baaridega. Leida kuldne kesktee või rahuldav rollijaotus oli raske ning ühel hetkel loobusin. Kõik teadsid, et tegelen uurimistööga ja et sellest tuleb millalgi raamat, ning kõiki osapooli näis see rahuldavat. Oluline osa mu uurimistööst moodustasid intervjuud ja kui inimene ei tahtnud intervjuud anda, siis nii ka jäi.
Eristuv töölisklassipunk
Alustuseks tuleks rääkida kolmest asjast. Esiteks pungist. Punk tekkis enam-vähem paralleelselt USA-s ja Suurbritannias ning levis kulutulena üle maakera. Tegemist oli kultuurilise vastuliikumisega tolleaegsele rokikultuurile. Progressiivset rokki täis peavoolus, kus staadionibändid, nagu Led Zeppelin, Yes või Jethro Tull, majakõrguselt lavalt kümnetele tuhandetele fännidele alla vaatasid, viis punk roki tagasi väikestesse klubidesse ning kaotas pompoossuse rokkmuusikas. Lood muutusid lühikeseks ja lihtsaks, tekstid arusaadavaks ning kadus hierarhiline vahe artisti ja publiku vahel. Punk on võtnud aja jooksul eri vorme, värvitud harjaga nahktagis ja tanksaabastes punkar on vaid üks vorme. Ühine on kõigile nendele rühmadele ja skeenedele alternatiivsete struktuuride rajamine – sõltumatud plaadifirmad, sõltumatu eksperimentaalne film, väikesed mittekommertslikud klubid.
Üks omaette seltskond on töölisklassipunk, kelle seas ka mina oma uurimistööd tegin. Selles pungistiilis pole rõhk kunstipärasusel ja eksperimenteerimisel, vaid olulised on pigem agressiivsus, mehelik bravado, peopanemine ja ka alkoholi ületarbimine. Teatud mõttes on kõik see väljakutse peavooluühiskonna arusaamadele heast ja halvast ning vähemalt osaliselt töötab see päris hästi.
Kui nüüd minna skinheedide juurde, siis nende kohta eksisteerib veel rohkem stereotüüpe kui punkarite suhtes. Tekkis see liikumine 1960ndatel Suurbritannias ja oli algselt Briti töölisnoorte kultuur, kus suur rõhk oli Jamaica muusika ja haruldase USA soulimuusika fännamisel. Skinheedid olid kurikuulsad agressiivsuse poolest, eriti kui see käis igat masti pikajuukseliste kohta. Ent on öeldud, et too aeg oli üldse väga agressiivne, skinheedid polnud erand, vaid pigem reegel. Esimene skinheedide laine oli väga lühiajaline ja suri välja juba 1970ndate alguseks. 1970ndatel ärkas koos pungi tulemisega skinheedlus jälle ellu, võttis aga veel ekstreemsema vormi. Osa liikumisest sattus paremradikaalsete parteide mõju alla ja neid tuntakse tänapäeval neonatsiskinheedidena. On olemas ka vasakpoolsed skinheedid ning ka neid, kes üritavad poliitikat oma tegemistest eemal hoida. Kõikidele nendele skeenedele on aga iseloomulik vägivallalembus, provokatiivne käitumine ning üldine põlgus seaduste ja peavooluühiskonna reeglite suhtes.
Kolmandaks tuleks mainida pungi suhet peavooluühiskonnaga Saksamaal. Saksa ühiskond on äärmiselt konservatiivne ja väiksemates linnades pole palju vaja, et mõjuda provotseerivalt. Näiteks tätoveeringud, pargipingil õlle joomine ning teistsugune välimus on piisav korralike kodanike närviajamiseks. See on ka osaliselt skinheedluse ja pungi eesmärk. Töölisklassi punk ja skinheedlus on üks skeene, seal käiakse koos samade bändide kontsertidel ja kuulatakse sama muusikat. Ka välimus on tihtilugu sarnane, nagu ka arusaamad maailma asjadest – karmid mehed joovad vabal ajal õlut ja muul ajal teevad füüsiliselt rasket tööd. Kui need kolm asja kokku panna, siis saame väga hästi funktsioneeriva underdog- ja outsider-kultuuri, mille ajalugu on Saksamaal juba mitu aastakümmet pikk. Samas on iga subkultuurlase elus ka mittesubkultuuriline pool. Inimesed käivad tööl või õpivad, neil on elukaaslased ja paljudel ka lapsed. Igaüks paneb neid asju erinevalt kokku ja tavaliselt asjad laabuvad.
Halle – kunagine pungikeskus
Minu välitöö leidis aset Halles, täisnimega Halle and der Saale. See on endine SDV tööstuslinn, nüüd – nagu terve Ida-Saksamaa – puretud töötusest. Halle oli sotsialismi ajal SDV pungi keskus, seal peeti 1980ndatel esimene punkfestival selles riigis. Halle asub umbes pooletunnise autosõidu kaugusel Leipzigist ja 190 km kaugusel Berliinist. Välitöö koosnes kahest osast: intervjuudest ja sellest, mida nimetatakse osalusvaatluseks, ehk osalesin oma informantide elus niipalju kui sain.
Üks huvitavamaid hetki oli siis, kui käisin nendega kaasas, kui nad „musti otsi“ tegid. Suur osa mu sõpru-informante olid ehitustöölised ja nii käisin ma neid aitamas. Tavaliselt oli tegemist eramajade ja -korterite ehitamisega. Potsdamis elas üks poolakas, kes oli ise kõva ehitaja, ent kes ka minu tuttavatele organiseeris põrandaalust tööd. Peale selle tegeles poolakas väiksest viisi sigarettide salakaubandusega ehk tõi Poolast odavat suitsu. Ma mäletan, kuidas me ühel pimedal õhtul sõitsime tema maja juurde. Kuna salasigaretid olid tol ajal Saksamaal kuum teema, siis käis kõik ääretult ettevaatlikult. Parkisime minibussi natukene eemale ja üks meist hiilis, bussiust tasa avades ja sulgedes, sigaretisalakaupleja majja. Meil, teistel, oli bussis keelatud lärmi teha ja suitsu võisime teha vaid juhul, kui põlevaid otsi peopesadega varjasime. Varsti ilmus Loofie (nii oli tolle noore skinheedi nimi), kaasas must kilekott sigarettidega. Niipea kui ta bussi istus, kütsime minema, nagu oleks meil politsei kannul.
Muusika ja veel kord muusika
Punkarite-skinheedide seltskonnas on muusika ja kogu subkultuuri eksisteerimise aluseks kontsertidel käimine. See oli ka minu välitöö üks osa ja tegin seda nii aktiivselt, et pärast projekti lõppu ei suutnud tervelt pool aastat külastada ühtegi kontserti. Meeldejääv oli tuuritamine tolleaegse ühe populaarsema Ida-Saksamaa DIY bändiga The 4 Shivits. DIY tähendab inglise keeles do it yourself ehk tee seda ise. Reaalses elus ja muusikas tähendab see tuuritamist mikrotasandil. Bänd laob oma kitarrid-trummid minibussi ja sõidab ühest klubist teise. Kontsertidel müüvad nad oma plaate, mida on andnud välja väikesed sõltumatud plaadifirmad, ja igasugu bändikraami, nagu T-särgid, embleemid, kassetid, plaadid, CD-d.
Suundusin selle bändiga Ida-Euroopa tuurile. Kontserdid olid neil väikestes Ida-Saksa linnades, Poolas, Slovakkias ja Tšehhis. DIY tähendab alati hektikat ja teatud ootamatust. Esimene kontsert oli Poola piiri ääres asuvas Saksa linnas. Tehasehoonetes (umbes nagu Tallinna Kultuurikatla piirkond) asus alternatiivkultuuri keskus. Mingis katusealuses saalis toimus kontsert, kus The 4 Shivits esines paarisajale inimesele. Pärast magasime sama saali põrandal magamiskottides. DIY kontsertide alusideoloogia on see, et keegi ei teeni raha. Bänd teenib üldjuhul niipalju, et maksta bensiini eest järgmise kontserdipaigani. Kontserdipaikades (klubid-skvotid) toidetakse ja joodetakse bändi, pannakse kellegi köögipõrandale magama ja pärast hommikusööki läheb reis edasi järgmise koha poole. Selle tuuri ajal esines The 4 Shivits suvalistes garaažides, räpastes klubides ja korra isegi kellegi aias.
Mulle on selgelt meelde jäänud kontsert Bratislavas. Algselt pidi kontsert toimuma kohalikus alternatiivklubis, ent kui me kohale jõudsime, siis oli klubis elekter välja lülitatud. Klubi oli valgustatud küünaldega ja kõik ootasid elektri saabumist. Küünlavalgel serveeriti meile ka mingit veganiplöga, sest enamik DIY klubisid peetaksegi radikaalsete veganite poolt. Kui elekter tagasi ei tulnud, siis suudeti kontsert üle viia ühte tavalisse äärelinnapubisse. See oli madal keldripubi, nagu see võiks olla ka mõnes Eesti väikeasulas. Pidu oli selline, et pubi personal vaatas suurte silmadega. Eriti metsikuks läks lugu siis, kui läks stagediving’uks. See on selline asi, kui publiku seast ronitakse lavale, hüpatakse tagasi publikusse ja kantakse niimoodi kätel üle saali. Kuna lava sisuliselt polnud ja lagi oli madal, siis kanti kätel inimesi, kelle tallad olid sisuliselt laes kinni.
Mina olin sel tuuril see, kes seisis müügileti taga ja müüs bändikraami. Seega olin ma täieõiguslik crew-liige. See aga andis mulle konkreetse staatuse kogu protsessis, mul oli oma arusaadav ülesanne. Paaril korral maksin ka bensiiniarve ning lasin kulud hiljem kanda projekti kuludesse.
Omaette proovikivi oli sõit festivalidele. Saksa punkarid on väga liikumisaltid ja sõitmine suurtele festivalidele on osa subkultuuris olemisest. See on omaette protsess. Kambakesi sõidetakse kohalike elektrirongidega (sest kiirrongid on kallid) risti ja põiki läbi Saksamaa. Kaasas kantakse tavaliselt seljakotitäit õlut, mida siis rongisõidu ajal ära juuakse. Ma ütleks, et festivalidele sõit on sama tähtis kui festivalidel olemine. Rongis tutvud teiste punkarite ja skinheedidega, kes samale festivalile sõidavad. Nagu lumepall kasvab iga ümberistumisega inimeste arv ja ühel hetkel jõuab sihtpunkti mitmekümnepealine seltskond.
Kokkuvõtteks
Mitmeaastane välitöökogemus punkarite seas oli minu jaoks väga valgustav. Näib, nagu tunneksid oma sõpru, aga tegelikult siiski mitte. Üks asi on sõita inimestega festivalilt festivalile ja oodata, purgiõlu käes, millal saabub järgmine rong. Teine asi on osaleda inimese elus. Käia inimesega nii tööl kui ka istuda pereringis. Mäletamisväärseid hetki kogunes välitöödest mitme raamatu jagu, ent üks meeldejäävamaid oli kalalkäik Potsdami ja Halle punkarite ja skinheedidega keset Halle linna. Oli ilus suvepäev, päike paistis ja ümbruskonnas polnud näha ühtegi inimest. Kirglikud kalamehed, nagu nad olid, käis kogu jutt õngekonksude ja muu sellise ümber. Ma pole suuremat asi õngitseja, ent selle eest olid seda teised. Seda lugu räägin ma ka siis, kui on vaja teha ettekannet subkultuuridest, sest subkultuur on tõsine ja mitmekihiline.
Tekst ja foto: Aimar Ventsel