Kalev Stoicescu, Eesti diplomaat ja poliitik, on sündinud Rumeenias 1965. aastal. 1981 kolis ta koos perega Eestisse. Tänavu kevadel oli Kalev Rumeenias teejuhiks neljakümnele Go Traveli reisisõbrale. Kaleviga tegi reisil intervjuu Maris Pruuli.
Rumeenia on nii suur maa, räägi palun alustuseks pisut selle üldisest jaotusest.
19. sajandil ühinesid kaks vürstiriiki Moldova ja Valahhia, moodustades Rumeenia alge. Rumeenia, nagu me teda praegu tunneme, tekkis tegelikult alles sadakond aastat tagasi, aastal 1918, kui Moldova ja Valahhiaga ühines ka Transilvaania. Need ongi Rumeenia kolm põhilist piirkonda. Kokku koosneb Rumeenia kümnest eriilmelisest ja erineva ajalooga piirkonnast, sealhulgas mereäärne Dobrudža, kus asub Constanţa linn, kus mina sündisin. Läbi ajaloo olid need piirkonnad samamoodi jagunenud ja eraldiseisvad, nagu näiteks Saksamaa või Itaalia, mis koosnesid eri tükkidest, kuni tekkis rahvusriik.
Inimeste tavateadvuses on Rumeenia rahvastiku koosseisus rumeenlased ja mustlased, aga see pole ju kaugeltki täielik pilt.
Rumeenias elab väga palju rahvusi, kirju on Transilvaania ning eriti see osa, mis jääb Karpaatidest põhja ja lääne ehk siis Ungari ja Slovakkia poole. Seal on läbi ajaloo elanud kolm põhilist rahvast: rumeenlased, ungarlased ja sakslased. Ungarlasi on seal praegugi rohkesti, nad moodustavad kogu Rumeenia 19-miljonilisest rahvastikust natuke alla 10 protsendi. Sakslasi enam peaaegu polegi, ehkki sada aastat tagasi oli neid kolmveerand miljonit. Nad on sõdade ja režiimide tõttu sisuliselt kadunud, neid on alles umbes 30–40 000. Selle eest on aga Rumeenia president Klaus Iohannis saksa soost.
Pärast Teist maailmasõda ei aetud sakslasi Rumeeniast minema, nagu juhtus näiteks Tšehhoslovakkias või Poolas. 1979ndatel küpses aga kommunistlikul diktaatoril Nicolae Ceaușescul nii-öelda win-win plaan, kuidas ühelt poolt saada lahti tema jaoks tülikast vähemusrahvusest ning teisalt teenida kõva valuutat, mida režiimil oli hädasti vaja. Toimusid läbirääkimised Lääne-Saksamaaga ja Saksamaa tundis kohustust etnilisi sakslasi vastu võtta, kui Rumeenia lubas neil lahkuda ja neil avanes võimalus ajaloolisele kodumaale tagasi pöörduda. Enamik haaras sellest võimalusest kinni, aga Ceaușescu nõudis iga lahkuva sakslase eest 10 000 marka. See raha toodi Saksamaalt suure saladuskatte all kohvritega kohale ja olen ise näinud kahte põhjalikku dokfilmi, kus sellest rääkisid need sakslased, kes ise selle raha kohale toimetasid. Need inimesed töötasid Saksa luureteenistuses ja ehkki kõik see pidi olema ülisalajane, sai raadio Vaba Euroopa sellest teada ja nende saadetes sellest ka räägiti. Nii kuulis sellest ka minu isa, kes sellest mullegi kõneles. Lahkuda soovijatest koostati nimekirjad. Kui oli neljaliikmeline pere, siis tuli Lääne-Saksamaal tasuda 40 000 marka. Lahkujaid oli kümneid tuhandeid ja võib ette kujutada, kui suure summa Ceaușescu nende pealt teenis.
Paljud külad tühjenesid sakslastest täielikult ja sellest on väga kahju. Sakslased jõudsid ju Rumeeniasse pea sada aastat varem kui Baltimaadesse 12. sajandil. Neil oli seal 800-aastane ajalugu, mis lõppes väga järsult. Eestist ja Lätist lahkusid sakslased 1939. aastal sisuliselt sõja tingimustes, kui Hitler nad kodumaale kutsus. Rumeenias oli see lahkumine müügiprotsess. Ühelt poolt pakuti neile vabadust ja teisalt küsiti nende eest raha.
Transilvaanias elasid küll kolm rahvast kõrvuti, aga segregatsioon oli väga selge ja nad praktiliselt ei segunenud. Ajaloos võis üliharva ette tulla, et rumeenlane abiellus sakslase või ungarlasega, see on pigem tänapäevane teema. Püsiti eraldiseisvate kogukondadena. Sakslased ja ungarlased ei segunenud ka omavahel. Esmalt oli see piirkond Ungari kuningriigi osa ja siis Austria-Ungari impeeriumi osa. Ungarlased ja sakslased olid valdavalt aristokraadid, valitsevad klassid. Kes neist olid talupojad, olid siiski vabad, kuid rumeenlased olid Transilvaanias pärisorja seisuses kuni pärisorjuse kaotamiseni 19. sajandil.
Millist rolli Rumeenia tänapäeval Euroopa poliitikas mängib? Eriti veel sõja tingimustes, kus Rumeenial on pikk ühine piir Ukrainaga. Koht, kus me praegu räägime, asub Ukraina piirist paari autosõidutunni kaugusel...
Rumeenia on Balkani suurim riik nii pindalalt kui ka rahvastiku poolest. Kui endistest idabloki riikidest on Poola suurim Kesk-Euroopa riik, siis sama rolli mängib Balkanimail pärast Jugoslaavia lagunemist Rumeenia. Varem oli Jugoslaavia majanduse ja rahvaarvu poolest suurem. Rumeenia on väga oluline NATO liitlane. Tema asend on geostrateegiliselt väga oluline ka Musta mere kontekstis, tal on ju siin rannik ja Constanţa sadam. Eesti ja Soome on NATO põhjatiival väga olulised, Rumeenia on sama oluline lõunatiivas. Nad said koos Bulgaariaga meist kolm aastat hiljem Euroopa Liidu liikmeks. Nad pole seni erinevalt meist liitunud ei euro- ega Schengeni alaga, aga mängivad ikkagi olulist rolli ka Euroopa Liidus.
Lähme sinu nooruspõlve. Milline oli Nicolae Ceaușescu aeg läbi sinu enda kogemuse?
See oli õudne aeg. Repressiivorganid eksisteerisid ja tegutsesid mitmes kommunismiriigis: Nõukogude Liidus oli KGB, Ida-Saksas oli Stasi, Albaanias oli Sigurimi, siin oli Securitate, mis tähendab siis tegelikult julgeolekut. Elu oli väga karm, sest Securitate oli kahtlemata Ceaușescu režiimi alustala, läbi selle kontrollis ta kogu ühiskonda, relvajõude, absoluutselt kõike. Maa oli sellest Securitatest läbi imbunud, selle koosseisus oli kümneid ja kümneid tuhandeid ohvitsere ja allohvitsere ning lisaks veel palju teisi inimesi, kes tegid koostööd. Keegi ei teadnud küll täpselt, aga arvati, et iga neljas-viies inimene oli koputaja ehk keelekandja ja inimesed olid hirmul. Eks iseloomud on erinevad, mõned lootsid läbi kaebamise ka mingit kasu saada.
Meie kolisime Constanţast ema ajaloolisele kodumaale 1981. aastal, kui Eestis oli Brežnevi aeg ja Rumeenias Nicolae Ceaușescu kõrgaeg. Nii palju ma võin öelda, et Ceaușescu režiim oli kindlasti palju karmim kui Brežnevi aeg Nõukogude Liidus. Mitte et me oleks Eestis tundnud midagi sarnast kui Rootsi või Lääne-Saksamaale sattudes – ojee, freedom –, aga vähemalt ei tulnud me vihma käest räästa alla.
Meil Eestiski räägitakse vahel, et on inimesi, kellel on nostalgia selle aja järele kasvõi sellepärast, et oldi noored või nooremad. Loomulikult oli inimestel ilusaid ja häid asju ja juhtumisi, abielluti ja käidi malevas, sündisid lapsed jne. Viga on aga selles, kui kiputakse mõtlema, et see oli tänu sellele režiimile. Mina ütleksin, et see oli vaatamata sellele režiimile, ja siin on väga oluline vahe. See on üks asi, mida peaks meeles pidama.
Te tahtsite ju Eestisse varem kolida, aga teid ei lastud.
Mina seda ise muidugi mäletada ei saa, sest olin vastsündinud, aga ema ja isa rääkisid mulle hiljem, et neil oli plaan Eestisse kolida õige varsti pärast minu sündi.
See ei õnnestunud, sest seesama Securitate ei andnud isale luba. Nad lihtsalt ei tahtnud toona, et Rumeenia kodanik lahkuks N. Liitu ja ega mingisugust põhjust ei öeldudki. Ema kahe väikese lapsega ei riskinud seda sammu ette võtta, kartis, et äkki isa ei saa järele tulla ja nii see jäigi, kuni 15 aastat hiljem tuli mõte taas päevakorda, sest isa hakkas pensionile jääma. Siis järsku lubati sõita ning ema käis korra Eestis ja tegi kindlaks, et meil oleks seal ka kuskil elada. Poleks olnud mõeldav, et läheme kogu perega kellegi kukile. Saime korteri Lasnamäele ja sinna me siis potsatasime. Mina läksin Tallinna 1. keskkooli ehk Gustav Adolfisse ja nii see minu Eesti elu algas. See polnud minu jaoks terra incognita, olime ju varem sageli Eestis käinud. Keel oli mul suus, aga mitte kooli tasemel, nii et pidin vähemalt pool aastat vaeva nägema, et keel saaks korda, et see oleks 10. klassi tasemel. Aga see oli tehtav ja sai tehtud.
Sul ei ole kunagi olnud mõtet Rumeeniasse tagasi minna?
Ei ole. Olen emale elu lõpuni tänulik vähemalt kolme asja eest. Esmalt et ta mind ilmale tõi ja teiseks, et ma ellu jäin, sest algus oleks võinud kohe väga nihu minna, aga sünnitusmajas päästeti mind ikka ära. Nabanöör oli kaks korda ümber kaela ja kui keisrilõige oleks mõni minut hiljaks jäänud, olekski kõik olnud. Tänulik olen ka selle eest, et me kolisime Eestisse, see oli õige otsus ja see muutis mu elu täielikult. Ma tundsin algusest peale, et ma olen Eestis kodus. Kui sa oled segaperest pärit, siis võibki tekkida probleem, et oled ühes kohas sündinud, ka üles kasvanud, sa tead, et üks vanem on siit ja teine sealt ning lõpuks pead elama ikka seal, kus sa tunned, et sa tahad olla. Ma polnud absoluutselt Eestisse kolimise vastu, mulle väga meeldis see mõte ja ma pole kunagi selles pettunud olnud. Sulandusin kohe ka kooli ja ülikooli. Tundsin, et see on õige.
Isa paraku siiski ei kodunenud Eestis, ta oli üle 60 aasta vana ja eesti keelt ei rääkinud. Meie pere ja tuttavad olid kõik eestlased ja nii olime talle kordamööda giidid-tõlgid. Ta rääkis vene keelt ka vaid õige pisut ja selles mõttes oli ta Tallinnas elades kõik need aastad natuke nagu kosmonaut võõras maailmas. Eks ta tuli Eestisse meie pärast, tahtis meiega koos olla.
1990ndatel oli palju juttu Rumeenia ja Moldova võimalikust ühinemisest. Kuidas seda teemat kommenteeriksid?
Moldova, mida vanasti kutsuti Bessaraabiaks, on ju tegelikult pool Moldova ajaloolisest piirkonnast. Pruti jõgi, mis on nüüd piirijõgi, jookseb keset Moldovat. Nüüd on vasakkallas iseseisev riik, kuid selle mõned tükid – Põhja-Bukoviina ja Budžak – läksid Ukrainale nii lõunas kui ka põhjas.
1990ndate alguses arutati Rumeenias ühinemise teemat üsna elavalt, aga need meeleolud jahtusid. Moldova oli väga vaene, mingit erilist perspektiivi ei olnud. Rumeenia tahtis NATO-sse ja Euroopa Liitu, aga Moldovaga koos oleks see ehk raskendatud olnud. Teemaks oli ka vene vähemus. Nad ju nägid, kuidas N. Liit käitus Eesti ja Lätiga vene vähemuse pärast. Tekkisid poliitilised probleemid ja teisedki venelastega seotud küsimused. Rumeenia ei tahtnud endale importida 1,5–2 miljonit venelast. Ajalooline side on siiski väga tugev, need, keda me kutsume moldovlasteks, on tegelikult suuremas osas rumeenlased.
Me ise pole veel Rumeenias ringi sõites tundnud, aga maavärinad pidid siin üsna sagedased olema.
Suuremaid määvärinaid on iga 40–50 aasta tagant. Rumeenias elades teadsin, et viimane oli 1940. aastal, kui olid ohvrid ja purustused ka Bukarestis. Järgmine suurem maavärin oli 1977. aasta märtsikuus. Olin siis 11-aastane. Maavärin oli Richteri skaala järgi 7,3 magnituudiga ja seda oli tunda isegi Eestis. Epitsenter oli seal, kus Ida-Karpaadid keeravad Lõuna-Karpaatidesse, üsna selle koha lähedal, kus me praegu räägime (Viscri). Sõltuvalt geoloogiast levib lööklaine epitsentrist eri suundades erineva tugevusega. Tookord läks suurim lööklaine otse Bukaresti peale ja sealt veel lõunasse. Bukarestis kukkusid täiesti kokku paljud suured majad ja üks väike linn (Zimnicea) Doonau ääres oli täiesti maatasa. Neis kahes linnas hukkus kokku 20 000 inimest.
Üks külglaine läks Musta mere poole, kus me Constanţa üheksakordse maja viimasel korrusel elasime. Kell oli õhtul natuke üheksa läbi ning mina lamasin suures toas diivanil ja lugesin. Korraga tundsin, et diivan liigub tugevalt. Arvasin, et see on minust seitse aastat vanem õde, ja hõikasin talle, et jäta järele! Siis nägin, kuidas raamaturiiulid ja puhvetkapid hakkasid suures toas kokku kukkuma, ja kargasime kõik püsti. Isa keetis just köögis suppi, mida ta esimese asjana päästa püüdis. Ta oli väga rahulik ja flegmaatiline inimene, tal oli külma verd ja ta kamandas meid ukseavade alla, kus on kandvad seinad, mis andnuks mingi võimaluse pääseda, kui maja kokku kukub. Maavärin kestis 2 x 20 sekundit mõneminutilise vahega. Päris õudne. Maja jäi siiski püsti, ehkki välisseintes olid mitmesentimeetrised praod. See oli ime, et Constanţas ohvreid polnud.
Kui oleks veel kolmas laine tulnud, oleks pragunenud majad hakanud ehk kokku kukkuma. Jooksime välja ja püüdsime silmaga mõõta, kui kaugele majast peaks jääma, et mitte alla jääda, kui see ikkagi kokku kukub. Igasuguseid mõtteid tuli pähe. Olime mitu tundi väljas, saabus juba öö. Ega siis ju mingit kommunikatsiooni polnud ja viimaks läksime korteritesse tagasi. Meil oli rõdu, kus me mitmesuguseid asju hoidsime. Isa läks rõdule vaatama, mis seal toimub, ja vandus natuke viisakalt. Rõdul oli 16 pudelit isa lemmikmineraalveega ja need kõik olid purunenud. Ta oli väga pahane, aga tuli siis järsku võidurõõmsa näoga, sest seal oli ka üks veinipudel, mis oli terve.
Kui suured maavärinad olid ikkagi haruldased, siis kas Securitate valvas teie järele igapäevaselt?
Emal oli Eestis sõbranna Ivi, kellega nad iga päev rääkisid, vahel mitu korda ja päris pikalt. Tavaliselt oli nii, et nad said paar sõna rääkida, kui käis klõkk-klõkk ja kõne kvaliteet halvenes märgatavalt. Ei pidanud väga suur geenius olema, et aru saada, et keegi kuulab pealt. Kes siis ikka kui mitte Securitate. Kuna ema oli nõukogude kodanik, siis neil oli kohe mingi eriline huvi. Ilmselgelt polnud neist kõnelustest mingit sõjasaladust oodata, aga neil oli lihtsalt nii palju personali ja pealtkuulamisaparaate, et nad pidid oma tööd tegema. Süsteem oli selline, et midagi oli vaja raporteerida, aruandeid esitada, see ja see on nii palju pealt kuulatud selle aja jooksul. Absurdne. Orwelli „1984“. Ema ja Ivi rääkisid eesti keeles, kes neist pealtkuulajatest ikka aru sai. Ema ütles vahel rumeenia keeles, et kuulge poisid, me ajame siin naiste juttu, äkki lõpetaks ära.
Meid jälitati ka, seda nad tegid profülaktika mõttes ikka ja jälle, aga eriti pärast seda, kui meil tekkis plaan kolida Eestisse. Pidime sellest ju Rumeenia võimudele teatama, pidime koos õega Rumeenia kodakondsusest loobuma, see oli ka nendepoolne tingimus. Isale jäi Rumeenia kodakondsus alles, aga ema oli nõukogude kodanik juba varem ja kui meie Eestisse jõudsime, sain ka nõukogude passi.
Lahkumiseelsel ajal hakkasid nad meid eriti intensiivselt jälgima. Ma olin ju 9. klassi õpilane, raske aru saada, mis selle mõte oli. Ükskord oli nii, et see minu isiklik jälitaja läks nii ülbeks, et tuli mu järel samasse majja, kus ma elasin, minuga ühte lifti ja teeskles siis naabrite ukse taga, et otsib võtit. Nagu ma ei teadnuks, kes minu naabrid tegelikult on! Ma teesklesin siis ise ka nii, nagu otsiksin võtmeid, ta läks viimaks väga närviliseks ja läks lihtsalt ära.
Läbi Vaba Euroopa raadio jagati kuulujutte, mis pärinesid Rumeenia enda süsteemist, kuidas osteti miljoneid pealtkuulamisaparaate. Eks neil oli samasugune paranoia, mis praegu Venemaal süveneb. Kõike oli vaja pealt kuulata, et kõik tunneksid, et nad on kontrolli all. Igas kodus pealtkuulamisseade! Hea meelega pannuks nad need ka igasse autosse ja koguni traktoritesse, et mine tea, mida see traktorijuht seal omaette kõva häälega režiimivastast mõelda võib. Neil olid isegi mobiilsed pealtkuulamisjaamad mikrobussides, mis sõitsid ringi. See süsteem oli ultraparanoiline. Kui režiim enam üldse ei usalda oma rahvast, siis see on loomulikult määratud hukule.
Me teame, kuidas Ceaușescul viimaks halvasti läks, kui ta 1989. aasta detsembris Bukaresti peaväljakul välja vilistati. See režiim oli ühe hetkega läbi. See oli siis, kui rumeenlased kaotasid hirmu. Ma ei tea, kas ka Venemaal see kunagi juhtub. Nõukogude Liit ju kukkuski sellepärast kokku, et inimesed kaotasid hirmu ning kuna režiim oli terrorile ja hirmule rajatud, siis režiimi baas kadus. Rumeenias oli samamoodi. Inimesed, kes kandsid tol kuulsal miitingul Rumeenia lippe, vilistasid Ceaușescu välja ja kandsid samu lippe edasi, aga lõikasid keskelt välja kommunistliku vapi. See oli ikooniline, kuidas kõik need protestijad olid auguga lippudega, sellest sai justkui sümbol, režiimist sai auk.
Tekst: Maris Pruuli
Foto: Tiit Pruuli