Rossi meri – jaanuar 2003

Antarktikat külastanud Mart Saarso kirjutab laevasõidust Rossi merel.

Antarktikat külastanud Mart Saarso kirjutab laevasõidust Rossi merel.

Enne aastavahetust soetasin uued purjetamiskingad ja Lennuki ümbermaailmareisi lõpus viitseadmiral Tarmo Kõutsilt kingiks saadud NATO seljakoti valmis „järgmiseks reisiks”, nagu ta ütles. Lisaks täitus mu hästiteeninud piloodikohver foto- ja videokaamera ning diktofoniga, koos kassettide, filmirullide, kaartide ja päevikutega. Uue aasta hommikul vara, kui Tallinn puhkas peoväsimust välja, asusin teele Ülemiste lennujaama. Tunnistan, et reisipalavikku ei olnud, aga ikka käisid peast läbi need tuttavad viimase hetke mõtted, et kas kõik vajalik on kaasas. Läksin ju tööle, mitte reisima. Ees oli vastutusrikas ülesanne – leida Rossi mere rannikul, Victoria maal sobiv asupaik tulevase Eesti polaarjaama rajamiseks. Järgnes pikk lend marsruudil Tallinn–Viin–Kuala Lumpur–Sydney– Christchurch. Viimases sain Uus-Meremaa Antarktika Instituudi laost suure koti polaarvarustusega ja mind sõidutati ajaloolises Lytteltoni sadamas seisva Itaalia ekspeditsioonilaeva Italica trappi. Kõik toimus rutiinselt ja ilma viperusteta. Lihtne kajut kahele mehele, päästeülikond ja laeva lühike tutvustus. Olin üks paljudest, kes Lõunamandrile tööle minemas.

5. jaanuari õhtul kell 19.00 LT (Lo- cal Time) andsime otsad ja ees ootas umbes kümnepäevane ülesõit Rossi mere rannikul asuvasse Itaalia jaama nimega Baia Terra Nova. Reis üle Lõunaookeani läks rahulikult ja möirgavad neljakümnendad, vilistavad viiekümnendad ning kisendavad kuuekümnendad olid kõik ühtviisi suviselt rahulikud, kuigi oli ka päevi, mil messis merehaiguse tõttu rahvast vähevõitu. Elu laevas kulges harjumuspäraselt söögikorrast söögikorrani. Oli aega tutvuda Itaalia ekspeditsiooni liikmetega – paljudega nendest oleme siiani head tuttavad.

9. jaanuaril nägime esimest laudjäämäge, mis kujutab endast šelfiliustikust lahti murdunud sileda pealispinnaga mandrijääst koosnevat ujuvat saart. Ajapikku tuli neid üha juurde, kuni järgmisel päeval läbisimegi esimese hõreda merejäätriibu. Nüüd algas töö. Üks mu eesmärke oli teha maksimaalselt tähelepanekuid Rossi mere jääolude kohta. Tahtsin veenduda, et meie väikesel mootorpurjekast ekspeditsioonilaeval on tõesti võimalik läbida Lõunaookeani ja suvel praktiliselt jäävaba Rossi merd eraldav ajujäävöönd. Seega filmisin ja pildistasin ööpäevaringselt iga uut olukorda. Kuigi olin konsulteerinud Rossi mere parima eksperdi dr Staley Jacobsiga ning saanud usu ja veendumuse, et väikese laevaga on tänu paremale manööverdusvõimele lihtsamgi ajujääs sobivat teed leida, ja samuti oli mul varuks iseenda kogemus sarnastes tingi-mustes Grööni mere ekspeditsioonil, näris ikkagi hinge kahtlus – kas me ikka saame siit läbi.

Järgmisel päeval olen kirjutanud oma päevikusse: Jääd on juurde tulnud ja endiselt vahelduvad tihedamad triibud peaaegu vaba veega. Pangad on päris suured, arvata kuni 30 või rohkema meetrise lä- bimõõduga, enamus siiski väiksemad. Italica hoiab suure laevana sirget kurssi ja seepärast on aeg-ajalt tunda kogu laeva võnkumist, mis järgneb suure jääpanga rammimisele. Meie tulevikulaev tuleks siin toime kenasti, kuigi edenemine ei oleks liiga kiire. Hommikupoolikul olime kohati väga tihedas jääs, kus pankade vahel vaid kitsad lõhed. Pankade läbimõõt ajuti kuni 100 meetrit. Kell 11.40 jõudsime vabasse vette ja meie järel tulnud Uus-Meremaa kalalaev pööras omale kursile. See toimus lõunalaiusel 70° 06’ ja idapikkusel 175° 08’.

Nõnda olime läbinud Lõunaookeani ja Rossi mere vahelise ajujäävööndi, kuid ees ootas hoopis keeruline olukord. Selgituseks ehk nii palju, et Rossi mere igasuvine jääst vabanemine toimub tänu kellaosuti suunas liikuvale ringhoovusele, mis viib merejää piki Victoria maa rannikut põhja suunas Lõunaookeani sulama. Sel aastal aga oli Rossi šelfiliustiku küljest lahti murdunud 210 km pikkune jäämägi numbriga C19 nimetatud hoovuses ristiasendi sisse võtnud ja takistas merejää väljatriivimist nagu tamm. Nüüd lebas kaardikambri laual igapäevaselt satelliidipilt jäämäest ja tema taha kogunenud merejääst tihedusega 10/10, mis tähendab vaba vee puudumist. Pilti silmitsesid kortsus kulmudega nii kapten ja tüüri- mehed kui ka ekspeditsioonijuht ja mereuurijad. Peeti sidet USA jäämurdjaga ja nuputati, kas üritada C19-st ida või lääne poolt mööda minna. Olukord oli murettekitav. Pärast pikka ja põhjalikku kaalutlemist võttis kapten vastu otsuse ida poolt läbi murda, mis oli küll pikem tee, kuid kergemini läbitav.

Samal päeval olen märkinud päevikusse: Õhtul toimus polaarjoone ületamise pidu. Tegime vanadele olijatele tola ja saime lõpetuseks tunnistused. Kinkisin tseremoonia käigus laeva raamatukogule Ann Tenno fotoalbumi Eesti randadest ja saartest ning raamatu “Hilarious Estonia”. Oli lõbus pidu ja ettevalmistuse käigus said inimesed rohkem tuttavaks. Pidu lõppes tantsuga poole ööni. Olgu mainitud, et tola tegemise hulka kuulus ka näitemäng, kus pidin esitama võitluskunsti õpetaja rolli. Tuupisin oma itaaliakeelsed repliigid mehhaaniliselt pähe ja publik võttis mu aktsendiga etteaste vastu aplodeerides.

12. jaanuaril seisab päevikus: Paremal on näha C19 nagu müür meres, tõeline saar, 210 km pikk. 12.30 jõudsime jäämäe idapoolse otsa juures triivjää servani, kus pöörati esialgu piki jääserva itta. Kell 13 pöörati jäässe, kursiga otse lõunasse. Edasi läks jää väga tihedaks, 9/10 ja rohkem. Pärastlõunal jäi Italica paaril korral täiesti seisma. Jää on tihe ja kohati kokku pressitud.

Järgnevatel päevadel edenesime vahelduva eduga väga aeglaselt. Korduvalt jäi laev jäässe kinni. Kui polaaralad inimesele midagi õpetavad, siis kindlasti on see kannatlikkus ja nõnda istusid muidu nii temperamentsed Napoli-kandi tüürimehed suitsu tehes ja kohvi juues kaptenisillal ja lihtsalt ootasid. Ootasid, et näiliselt seisvasse, kuid tegelikult pidevas liikumises olevasse jäässe tekiks järjekordne kitsukegi pragu, mis annab võimaluse käiku anda ja edasi rammida.

14. jaanuaril ütleb mu päevik: Kell 14.15. Vabas vees! Kell 17.30. Juba mõnda aega on rannik paista.” Olime jõudnud Terra Nova lahvandusse, mis kuju- tab endast peaaegu aastaringselt jäävaba mereala. Selle loodusnähtuse põhjuseks on kõrgelt ja külmalt jääga kaetud mandrilt allalaskuvad rasked jahtunud õhumassid, mis tekitavad püsivalt merele puhuva ja väga tugeva n-ö katabaatilise tuule. Seda just eriti talvel. Italica hoidis kurssi Victoria maa ranniku suunas ja meeleolu laevas muutus elevaks. Samas oli selgeks saanud kurb tõsiasi, et selleks suvehooajaks kavandatud mereuuringute programmist pidid itaallased ära jätma üheksa kümnendikku. Põhjuseks erakordselt rasked jääolud, mille põhjustas looduse ime numbriga C19. Antarktika on paraku maailmajagu, kus inimene peab sageli alluma looduse tahtele ja sellega lihtsalt leppima.

Õhtuks jõudsime Terra Nova lahte, Baia Terra Nova jaama reidile. Paar tundi hööveldas Italica oma tugeva vöörtääviga sirgeks piisavalt pika kinnisjää serva, mis pidi lossimistöödel täitma sadamakai ülesandeid. Jäässe puuriti augud, nendesse püstitati tugevad vaiad pollarite asemel ja nõnda seisime nagu sadamas. Kuna ilm oli tuulevaikne, ei lastud ühtki minutit kaotsi. Kogu öö vedasid autod ja traktorid kaldale peamiselt merekonteineritesse pakitud varustust, mida Italica oma poomidega lossis. Tohutult uudishimulikud ja inimese suhtes kartmatud Adelié pingviinid uurisid seda tegevust tähelepanelikult, eriti laeva kinnitusotsi. Vaate tegi võimsaks kirdes kõrguv vulkaan Mount Melbourne, mille kõrgus merepinnast on 2732 meetrit.

15. jaanuaril kirjutasin päevikusse:

Kell 14.30 toimus koosolek, kus pandi paika kaldale lendamise grupid. Minu järg on kolmanda grupi koosseisus. Veidi pärast kella 15 saabus kopter ja edasi läks kõik kiiresti. Kell 15.30 astusin elus esi- mest korda Antarktise pinnale. Oli päris võimas tunne. Meeleolu tõstis teadmine, et sel päeval sai mu poeg seitseteist aastat vanaks. Merel ja Antarktikas on mõtted kodu ja lähedaste juures palju rohkem ja hoopis teisiti kui tsivilisatsiooni igapäevases, sageli mõttetus sagimises.

Turism Antarktikas

Märkimisväärsest turismist Antaktikasse võime rääkida pisut üle 10 aasta. 1996 ilmus Lonely Planety „Antarctica” esimene trükk. Selleks ajaks pidi järelikult turiste nõnda palju olema, et tasus raamatut välja anda. Hoo Antarktika turismile andis muide N. Liidu lagunemine – paljud hea jääklassiga nõukogude uurimislaevad otsisid endale majanduskao- ses tööd ja leidsidki selle Antarktikasse turiste vedades – teiste hulgas meie Arnold Veimer/Livonia

(vt Raul Vahisalu raamatut „Laevaarstina Antarktikas”). Antarktikasse võib sõita luksusliku laevaga, lennata kontinendi kohal lennukiga või jõuda sinna purjejahiga. Kõik võimalused on väga kallid. Reisid algavad kas Hobartist (Austraalia), Punta Arenasest (Tšiili), Ushuaiast (Argentina), Kaplinnast (Lõuna-Aafrika) või Christchurchist (Uus Meremaa).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga