Taasiseseisvunud Eesti vabariigi esimese põhiseadusliku valitsuse esimene kaitseminister oli Hain Rebas. Ta sündis Teise maailmasõja ajal Tallinnas. Koos perega lahkuti 1944. aastal Rootsi.
Olid külma sõja ajal Rootsi reservohvitser. Hain, mis aeg see oli?
Siis oli veel näha mööda teid vuravaid militaarkolonne ning kiirteed olid siin-seal laiendatud lennuväe maandumisteks ja õhkutõusuks – ikka ida suunas. Jõudsin sel ajal ka kapteni auastmeni. Manöövritel „kaitsesin“ kolm korda Upplandi ja kaks korda Skånet, st Rootsi ida- ja lõunarannikut, eks ikka selle nn suurvõimu ja selle Varssavi pakti kõiksugu hämarate kavatsuste vastu. Viimased aastad enne Eestisse tulekut 1990. aastal olin peastaabi (Försvarsstaben) teenistuses. Sain kõrgel tasemel militaarhariduse.
Mis on kuulus Rootsi neutraliteet, kas müüt või tõsiasi? Kuidas on seda tegelikkuses täidetud ja kuidas on see doktriin Rootsit mõjutanud?
Isegi uhkusega on Rootsi poliitikud ja haritlased rääkinud Rootsi enam kui 150-aastasest rahust, neutraliteedist ja alliansivabast perioodist. Seda aega arvestati Napoleoni sõdadest 19. sajandi alguses, kus Rootsi väed olid mängus mitmel tandril ja oma tegevusega eriti ei hiilanud. 1809. aastal kaotati saamatuse tõttu lõplikult Soome, mis oli moodustanud juba 13. sajandist kolmandiku Rootsi territooriumist. Kuid 1814 suudeti norrakad siiski sundida nn personaaluniooni Rootsi uue kuningaga, kes juhtumisi oli Napoleoni erru läinud marssal. Ähvardades sõjaga, rebisid norrakad end 1905. aastal sellest Rootsi poolt peale sunnitud liidust välja.
Ametlikult püsis Rootsi neutraalsena nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas. Ametlikult ei sekkutud ei Soome 1918., 1939. ja 1941. aasta sõdadesse. Kuid 1918. aastal võitles Soome valgete poolel, kus oli palju soomerootslasi, tuhandemeheline rootsi vabatahtlike üksus Svenska Brigaden. Pealegi leidus rootslasi kõrgemate valgete ohvitseride seas. Talvesõtta läksid peaaegu 10 000 rootsi vabatahtlikku. Jätkusõjas kaitsesid 1700 rootslast Hanko rinnet. Samas võitles umbes 200 rootslast Waffen SS-i ridades. See kõik näitab, et riigi ametlik poliitika on üks asi, hoopis teine tema kodanike vabatahtlikud toimingud.
Sarnane ambivalentsus ametliku ja eraviisilise poliitika ning suhtumise pinnal valitses Rootsis ka külma sõja ajal.
Jah, alliansivaba riigina ei liitutud NATO-ga, veel vähem Varssavi paktiga. Samas kui peamiselt sotsiaaldemokraatide enamusvalitsused püüdsid jäigalt hoida nn kolmandat joont, võttis tugevalt maad inglise keel ning rootsi ühiskonna- ja kultuurielu amerikaniseerus järk-järgult. Täiesti salaja pidasid Rootsi juhtivad poliitikud ja sõjaväelased ühendust Pentagoniga. Üle Läänemere püütud kaugluureandmeid vahetati ameeriklaste sümpaatia, toe ja moodsaima militaartehnika vastu.
Seega, Rootsi on ametlikult püsinud oma neutraalsel ja alliansivabal kursil alates Napoleoni sõdadest kuni tegelikult Euroopa Liidu 2009. aasta Lissaboni traktaadini. Seal kirjutasid ka rootslased alla EL-i solidaarsusaktile, mis oleks nõudnud ka Rootsi-poolset solidaarset sekkumist, kui näiteks oleks rünnatud EL-i liikmesriiki Eestit. Aga teadmine sellest Rootsi-poolsest ametlikust julgeolekupoliitilisest muutusest, st uus solidaarsus vana ja kaua äraproovitud neutraalsuse ja alliansivabaduse asemel, ei löönud läbi rootsi rahva ja vasakpoolsete poliitikute teadvuses. Veel 2022. aasta kevadel, kõige põletavama NATO-arutluse ajal, esines järjest poliitikuid ja avaldati nostalgilisi artikleid neutraalsuse kasuks, kus Rootsi uus solidaarsus oli veel avastamata. Ikka ja jälle lähtuti tollest vanast neutraalsuse printsiibist, muidugi ka selleks, et töötada vastu Rootsi läänele/NATO-le veel lähemale tungimise mõttele. Kusjuures, nagu me näeme, too alati pidulikult väljakuulutatud Rootsi neutraalsus/alliansivabadus lonkas läbi aegade kõvasti, vahel isegi mõlemat jalga.
Mis on olnud Rootsi kaitsedoktriini alused enne viimast otsust liituda NATO-ga?
Alates tsaariaegse ägeda venestamisega 19. sajandi lõpus, mida said omal nahal tunda eestlased ja soomlased, on Rootsis alati arvestatud Vene ohuga. Umbes 1900. aastal reorganiseeriti riigikaitse sundajateenistuse põhiliseks, loodi ja ehitati välja uusi rügemente ning loodi kaugel põhjas Bodeni suur, vähemalt kolme rügemendiga garnison. Ehitati välja ka võimas Kalixi kaitseliin, kõik selleks, et kaitsta Põhja-Rootsit oodatava idapoolse rünnaku eest. Juhin tähelepanu, et Soome oli siis veel Vene hegemoonia all. Ka külma sõja ajal arvestati N. Liidu põhjapoolsete rünnakuplaanidega läände läbi Soome ja Atlandi rannikuni välja. Teati, et niiviisi tahtsid venelased endale kindlustada nn Põhjakalotti, andes sellega admiral Gorškovi loodud võimsale, tuumarelvadega avamerelaevastikule vaba voli opereerimiseks Põhja-Atlandil. Ka tulevikus mängib sama põhjasuund olulist rolli. Loodame, et Norra-Rootsi-Soome ühise NATO komando all.
Teine Rootsile tähtis kaitsesuund idapoolse rünnaku vastu oli ja on Mälareni järve org, Upplandi ja Södermanlandi maakonnad, mille ees on saarestikud ja mille keskel pealinn Stockholm. Võimalikule idapoolsele massrünnakule taheti vastata juba avamerel, muidugi mereväe, aga eelkõige Rootsi jõulise lennuväe („E 1“ ehk „ÖB:s klubba“ ehk ’ülemjuhataja kaigas’) vasturünnakuga. Küllap jääb seegi ennetuslik mõte püsima.
Kolmandaks arvestatavaks N. Liidu / Varssavi pakti kallaletungi piirkonnaks oli Lõuna-Rootsi ja Skåne liivased rannad, mis sarnanevad väga Normandia D-Day rannikutega. Kuid see variant peaks nüüd, pärast NL ja VP lagunemisi 30 aasta eest olema mängust väljas. Nii Poola kui ka endine DDR on ju vahepeal muutunud ning liitunud hoopis NATO-ga. Nii et sealt kandist tuleks vajaduse korral Rootsile pigem tuge. Isegi fundamentaalseks jäävad strateegiliste saarte Gotlandi ja Taani Bornholmi ning Taani väinade ehk BALTAPPS-i ehk Öresundi, Suure ja Väikse Väina kaitsed.
Lisaks NATO Põhja-Skandinaavia ühiskomandole tuleb arvestada sarnaste ühisstruktuuridega Kesk- ja Lõuna-Läänemere puhul. Kesk-Läänemere osas, kus kindlasti hakkame jälle nägema Rootsi mere- ja lennuväe ülemjõudu, ei saa liitlased siiski läbi Eesti, Läti ja Leedu panusteta. Oluliselt on vahepeal tõusnud Lääne-Rootsi, Göteborgi sadama ja lennuväljade strateegilise hub’i tähtsus tervele Lääne-Skandinaaviale. Äsja pandi sinna püsti Patrioti raketid.
Nõnda et võime kindlama tundega tulevikku vaadata?
Jah, me võime targutada, kuidas soovime, kuid siiani oleneb Läänemere ruumi strateegiline tulevik ikka veel Türgi presidendi Erdoğani kapriisidest, aga ka USA/NATO diplomaatilisest võimekusest. Et kas saab siia meie geograafilisse ruumi kokku ühtse strateegilise, Vene agressiooni heidutava jõu või ikka ei saa…
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: "Rootslaste võit Narva all". Gustaf Cederströmi maal aastast 1910. Okänd / Miliseum
***
Lugemissoovitus
Vilhelm Moberg
Väljarändajad
Sisserändajad
Asunikud
Viimane kiri Rootsi
Tõlge Anu Saluäär, Eesti Raamat 2002–2009
Väljarändajate epopöa neljas köites. Vaieldamatult Rootsi „Tõde ja õigus“ ning XX sajandi silmapaistvaim romaanisari.
Anu Saluäär, tõlkija