Rongiga Vladivostokki

Artur Lorents (27) on vedurijuht, kes tunneb ennast depoos ja raudteejaamas nagu kodus, sest ta on seal asjatanud lapsepõlvest peale. Mõni tahab baleriiniks, mõni lauljaks, mõni aga vedurijuhiks. Praegu töötab ta igapäevaselt Eestimaal reisironge juhtides. Tööst vabadel hetkedel on ta sõitnud eri riikide raudteedel, mõistagi sealsete kolleegidega koos. Ühest sellisest reisist pani ta kokku reisikirja.

Olen Vladivostokki reisimisele mõelnud alates sellest ajast, kui lapsena kaardilt vaadates avastasin, et Balti jaamast algavad rööpad jooksevad katkematu niidina maailma teise otsa. Mööda seda maapealset katkematut niiti saab sinna lõpmatusse kaugusesse ka sõita.

Rääkisin sellest mõttest ilma igasuguse konkreetse ettepanekuta paari aasta eest oma Läti kolleegidele. Suhtlen palju teiste riikide vedurijuhtidega. Töö on meil ju ühine, järelikult on ühised ka mured ja rõõmud. Ühel päeval saingi kõne, mis algas sõnadega: „Mäletad, Artur, me ükskord rääkisime. No me siin nüüd mõtlesime, et..”

Oleksin võinud Tallinnast rongile istuda ning Moskvast üheskoos jätkata, kuid kambavaimu tekkimise huvides otsustasin koos teistega Riiast alustada. Vaatamata paljudele mõtlejatele, polnud Eestist keegi valmis kaasa tulema. Seetõttu ma järgnevatel nädalatel eesti keelt ei kuulnud.

— Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga