Rongiga Vladivostokki

Artur Lorents (27) on vedurijuht, kes tunneb ennast depoos ja raudteejaamas nagu kodus, sest ta on seal asjatanud lapsepõlvest peale. Mõni tahab baleriiniks, mõni lauljaks, mõni aga vedurijuhiks. Praegu töötab ta igapäevaselt Eestimaal reisironge juhtides. Tööst vabadel hetkedel on ta sõitnud eri riikide raudteedel, mõistagi sealsete kolleegidega koos. Ühest sellisest reisist pani ta kokku reisikirja.

Olen Vladivostokki reisimisele mõelnud alates sellest ajast, kui lapsena kaardilt vaadates avastasin, et Balti jaamast algavad rööpad jooksevad katkematu niidina maailma teise otsa. Mööda seda maapealset katkematut niiti saab sinna lõpmatusse kaugusesse ka sõita.

Rääkisin sellest mõttest ilma igasuguse konkreetse ettepanekuta paari aasta eest oma Läti kolleegidele. Suhtlen palju teiste riikide vedurijuhtidega. Töö on meil ju ühine, järelikult on ühised ka mured ja rõõmud. Ühel päeval saingi kõne, mis algas sõnadega: „Mäletad, Artur, me ükskord rääkisime. No me siin nüüd mõtlesime, et..”

Oleksin võinud Tallinnast rongile istuda ning Moskvast üheskoos jätkata, kuid kambavaimu tekkimise huvides otsustasin koos teistega Riiast alustada. Vaatamata paljudele mõtlejatele, polnud Eestist keegi valmis kaasa tulema. Seetõttu ma järgnevatel nädalatel eesti keelt ei kuulnud.

Minu reisikaaslasteks olid neli Läti raudteelast, kes olid varem ette võtnud raudteereise Jekaterinburgi, Irkutskisse ja Murmanskisse. Üks vanem kolleeg küsis lihtsa, ent elulise küsimuse − kas ma nendega kunagi viina ka võtnud olen? Olin, olin... Teades, et nad on ka vähe lõbusamas olekus täiesti asjalikud ja et neil on Venemaal rongireisimise kogemus, tundsin end tundmatusse laskudes kindlalt.

Reisi peamine eestvedaja oli Maksim, kes alustas oma raudteelase karjääri vedurijuhi abina, jätkas raudteejaamade liikluskorraldajana, misjärel asus tööle üleriigilise liiklusjuhtimiskeskuse ohutusrevidendina. Jevgenijs on terve elu töötanud Riia linnalähirongidel. Suure lugemuse ja reisikogemusega, mõistlik ja rahulik mees. Tema oligi see, kellele kunagi oma reisimõttest rääkisin. Andrei alustas raudteel töötamist Läti riigisisestel diiselrongidel, kuid läks kümne aasta eest üle kaubarongidele. Mõnusa huumoriga mees, tegeleb mudelismiga, natuke venemeelne, aga mis sellest. Edgar töötab Lätis riigisisestel diiselrongidel, aeg-ajalt satume Valka sõites kokku. Tema Riiast ja mina Tallinnast. Nii kõrvuti teedel seistes suhtlus areneski ja see on senini kestma jäänud. Tema ja Jevgenijsega olen ka Läti raudteeliine avastamas käinud. Edgariga ühendab meid suur huvi DR1 seeria diiselrongide ja TEP70 seeria diiselvedurite vastu.

Venemaal olin ma varem mitu korda käinud. Tean, mida oodata vene keelest, vene meelest ja Vene raudteest. Sealse teeninduskultuuri kohta ütleks mõni hoopis kultuuritus. Teenindaja Venemaal ei suru alla oma emotsioone. Ta on valmis sind igakülgselt abistama, eeldades vastastikust lugupidamist ja austust. Kui see puudub, ei hakka ka tema sinu ümmardamiseks ülemäära vaeva nägema. Ta jääb viisakaks, aga ei lömita su ees. Kui tal on vaja helistada, ta helistab. Kui tal on vaja kolleegiga rääkida või nalja visata, ta teeb seda. Kui sina temaga naljatled ja temal naljatuju pole, ei hakka ta ebaledes kohtlaselt naeratama, vaid manab ette näo, mis üheseltmõistetavalt annab edasi tema arvamuse antud situatsioonist. Ehedad ja vahetud inimesed.

Nende teadmiste ja kogemustega astusin rongi.

Vagun N° 8

Kaheksas vagun, koht nr 18. Vanas, klassikalises Ammendorfi klassvagunis. Nõukogude ajal olid need sageli rohelist värvi, kollase triibuga küljel, interjöör oli kaetud pruunika puiduimitatsiooniga. Neid vaguneid toodeti NSVLi tellimusel Saksa DV-s Ammendorfi tehases 1960. aastatel ja see jätkus 1980. aastate keskpaigani. Sedalaadi vaguneid toodeti rohkem kui 30 000. See oli vedamine, sest lätlased on hakanud ostma uusi Tveri munakatusega  klassvaguneid. Need pole iseenesest halvad, aga need ei ole ka ju klassika!

Rongi läbis õrn jõnksatus ning pilt akna taga hakkas liikuma. Reis algas!

On üks mõiste: professionaalne kretinism. Jälgisin rongi kulgemist, jälgisin, kuidas vedurijuht rongi käsitseb, kas rong pidurdab ja kiirendab sujuvalt või mitte. Sellest võib järeldada liiklusolusid, kuid mis kõige olulisem − kui oskuslik vedurijuht oma töös on. See on tema töösse suhtumise mõõdupuu. See raudteemaailma taju ümbritseb meid terve reisi − ühest küljest oleme reisijad, kuid vedurijuhtidena aimame kogu aeg, mis tee peal toimuda võib.

Kauaks ei saanud professionaalse kretinismi lummusesse jääda, vagunisaatja tõi täitmiseks migratsioonikaardi ja kohaliku tollideklaratsiooni. Tegelikult oleks saanud sellesse seisundisse ka naasta, kuid siis avanesid õlled ja professionaalne kretinism jõudis järgmisse faasi.

Moskvas

Poleks Maksim mind äratanud, oleksin Moskvasse saabumise ilmselt maha maganud. Sellest oleks olnud kahju.  Mulle meeldib (ka oma igapäevatöös) linna saabumise pidulik ärevus. Linnale lähenedes hakkavad metsad ja põllud vahelduma asulate, tehaste, kaubajaamadega ning seejärel tulevad juba magalarajoonid ja siis jõuame otse linna südamesse. Eriti lummav on see muutus hommikuti − ööst saab hommik, valgus saab pimedusest võitu. Olla ise nende muutuste sees on eriline tunne.

Mitmest Moskva vaksalist on kolm selgapidi koos: Leningradski, Kazanski ja Jaroslavski. Neid ühendab väljak, mille all asub tunnelite rägastik, mis omakorda kubiseb igasugu odava nänni poekestest ja ebahügieenilistest, ent see-eest kulinaarseid elamusi pakkuvatest kebabiputkadest.

Vladivostoki rongid väljuvad Jaroslavski vaksalist ja sealt me ka oma rongi leidsime.

Vagun N° 5

Meie vagun oli vedurist kuues. Mina kui vedurijuht loen alati veduri taga olevaid ühikuid, millest rong moodustub. Reisijatele räägitakse viieteistkümnest vagunist, minu jaoks on neid koos pagasi- ja restoranivaguniga seitseteist. Ise sõites pean ju teadma, kui pikk saba mu taga on. Kui vedur läheb mäest alla, siis saba tuleb alles üles. Või vastupidi. Seda arvestamata jättes võib kiirus kasvada kontrollimatult suureks või vastupidi, mäe jalamil hääbuda.

Esimene peatus oli Šarijas. See oli ka esimene võimalus soetada midagi kohalike memmekeste pakutavast − lustades marjadest, lõpetades koduste ja soojade kotlettidega. Mõnes kohas pakuti isegi toorest kartulit. Kas kohalikud reisijad söövad neid toorelt? Rongile naastes algas uus pika rongisõitu pikk episood – kaardimäng! Mulle pole see tegevus kunagi huvi pakkunud, kuid pääsu polnud. Ves tantsujut, Artur, davaj, ne tormozi! Paremal meelel oleksin lihtsalt aknast välja kiigates vaateid nautinud.

Kiroviks oli meie vagun juba väga koduseks saanud. Restorani minnes tuleb läbi samasuguste minna, aga need pole enam üldse nii kodused. Teised inimesed, teine aura. Nii nagu veduritel, on ilmselt ka vagunitel hing sees. Nendega tuleb alati sõbraks saada. Muidu ei saa sõidust asja.

Sõprus algab vagunisaatjast. Meie oma oli Jekaterina, kes on üliõpilane Vladivostokist ja tuli suveks lisaraha teenima kohaliku raudteemaleva kaudu. Väiksed meened, šokolaad ja pudel aitasid õgvendada suitsetamiskeelu kehtivust rongis. Mõne aasta eest keelati rongides suitsetamine, aga suitsetatakse ikka. Rongides patrullivad politseinikud, kes keelust üleastujaid trahvivad või hoopis rongist maha tõstavad.

Söögikorrad jaotasime oma korrapära järgi − hommikul omatehtud puder, lõunaks komplekteerisime midagi perroonile rivistatud tädikeste pakutavast ja õhtusöögi sõime restoranvagunis. Seal teenindas meid restoranvaguni direktor isiklikult! Tegelikult koosnes restoranvaguni meeskond kolmest inimesest…

Ühes väiksemas jaamas seisis kõrvalteel Anapa–Moskva rong. Vagunisaatja küsis meie teekonna pikkuse ja päritolu kohta. Reisijaid palju? Jah. Meil ka täismaja. Kust pärit olete? Kaua juba sõidate? Kuidas reisijad on? Mõlemalt poolt kostsid viled, mõlemad rongid hakkasid oma suunas liikuma. Kiire hüvastijätt vagunisaatjate vahel, kes üksteist ei tunne, kuid samal ajal jäägitult mõistavad. Davaite, udatši! Po zeljonomu. Tõenäosus, et need rongikoosseisud samas kohas ja samade inimestega kunagi veel kohtuvad, on selle riigi mastaape arvestades olematu. Soe hetk. Soov po zeljonomu tähendab kaugrongide töötajatele midagi väga olulist. Roheline tuli tähendab seda, et tee on vaba ja takistusi ei ole. Iga muu tuli võib tähendada kõrvalteed ja seismist. Kord vähem, kord kauem. Ka reisirongid võivad vahel seista. Olles nädalaid raudteel, kodust kaugel, tundub iga seisak kui igavik, mis kojujõudmist viivitab. Roheline lubab kihutada koju. Tolko vperjod!

Järgmine suurem peatus oli Balezinos. Seal toimus järjekordne vedurivahetus, kuna muutus kontaktvõrgu pinge ning vahelduvvoolu vajav elektrivedur alalisvooluga ei liigu. Alalisvoolu kontaktvõrgu all sõitmine tekitas koduse tunde – see elektrivedur saaks ka meie elektrifitseeritud liinidel sõita.

Eesti ja Vene raudteemiljöö ühiseks nimetajaks on lisaks veeremile ka jaamahooned. Neid ehitati ju ühtede ja samade projektide järgi. Nägin Jõgeva, Viljandi, Rakvere ja ka paljude teiste jaamade sõsaraid. Venemaa jaamahooneid aga ilmestavad sinised aknaraamid või sinivalged mustriliseks maalitud nurgatellised. Üks omanäoline element on veel jaamaümbruse haljastuses − lillepeenrad on istutatud vanade autorehvide sisse, mis omakorda on kirevatesse toonidesse maalitud.

Venemaal on raudteelaste päeva tähistamine endiselt au sees. Raudteejaamades olid suured sildid: s dnjom zhelezndodorozhnika, inimesed õnnitlevad raudteelasi. Korraldatakse ka üritusi, kontserte. Raudteelastel on palju pidulikum meeleolu! Ka meid peeti sel päeval meeles − meie vaguni rahvas teadis, et oleme vedurijuhid. Tundsime end kohe kõrvust tõstetuna. Meie jõudsime selleks pidulikuks päevaks Jekaterinburgi. Seda loetakse Euroopa ja Aasia piirilinnaks. Muidu on see suuruselt neljas linn Venemaal, lisaks Sverdlovski oblasti keskus. Selles linnas mõrvasid kommunistid tsaariperekonna. Kes rääkis sellest uhkuse, kes kurbusega, kuid põnevuse ja salapäraga rääkisid kõik endise tsaari varandusest, mis kuskile siiakanti maha maeti, aga mida keegi leidnud ei ole.

Vagunisaatjad

Vagunisaatjad peavad rongides müüma ka suveniire. Müüakse pastakaid, teeklaase, särke, aga ka  külmkapimagnetid, millel on kujutatud vedur või vagun. Vaguni peal on mõnd Venemaa kohta kujutav pildike. Otsustasin hakata neid koguma. Vagunisaatjatel on igaühel oma müügiplaan, mida nad täitma peavad. Kui ei täida,  siis saavad pisut vähem palka. Seega olid nad väga huvitatud, et mina oma uut kollektsiooni täiendaksin. Enda vagunist sain vedurimagneti, järgmisest Moskva temaatikaga vaguni oma. Järgmisest soetasin Piiteri. Vladivostoki magnetid olid välja müüdud, vagunisaatja soovitas meil uurida tagasiteel või küsida jaamades teiste rongide vagunisaatjatelt. Reisi lõpuks kogunes mulle korralik kollektsioon. Vedurimagneteid võtsin kaks tükki, üks nii pikka (magnet) rongi ära ei veaks…

Vagunisaatjatel on üks mure veel – kui tualetist  paber ja prügikotid otsa saavad, on see nende isiklik mure. Neile antakse neid sõidu jooksul normi alusel ja kui otsa saab – ise vaadaku. Hakkajamad kasseerivadki reisijatelt raha, mõnel on seda piinlik teha. (Samas ei tee reisijad sellest numbrit, sest kogenumad on end kõige vajalikuga varustanud.)

Meie naabervaguni saatja oli Habarovskist, õppis ülikoolis matemaatikat. Pärast seda kui 400 rubla eest tema vaguni dušši kasutasime, oli ta meie vastu palju sõbralikum. Dušš, mida reisijatele tegelikult ette nähtud pole, käib siin ääretult lihtsalt – peeglikapi luugi taga on veesegistisse jooksvad torud ning enne segisteid on tehtud väljund veevoolikule. See tähendab, et hea raha eest, st 100 rubla nägu, avab tema selle kapi ja meie saame ennast puhtaks kasida. Palju parem kui niisama kraani all end loputada. Võidavad kõik.

See noorte vagunisaatjate malev oli väga lahe seltskond. Kõik on pärit Vladivostokist või selle ümbrusest, üliõpilased, avatud silmaringiga, head suhtlejad. Nende suurim mure on see, et nad tahaksid igale poole reisida ja palju näha, kuid juba Vladivostokist Moskvasse sõitmine käib kohaliku elatustaseme juures üle jõu. Teine mure, mis eeldaks ka neil endal mugavustsoonist väljaronimist, on inglise keel. Seda õpetatakse koolis vähe, omal käel jääb initsiatiivist ja praktikast puudu. See aga avaks palju uksi. Neile on mugav käia Hiinas − sealne elu on kodusest odavam. Üks kaugema vaguni saatja õppiski hiina keele tõlgiks. Euroopa elu on neile propaganda kaudu kohati tuttav ja teada, kuid mulle oli üllatav, et pea esimese asjana tõi üks tüdruk välja, et meil olevat nii ilus komme jõulude ajal postkaarte saata. Ma ei teagi, et meil nii hirmsasti selline komme oleks…

Poliitika

Novosibirskist väljudes ilmus lauale udupeen kokteil, mille koostises olid esindatud Ameerika Coca-Cola ja ehe Altai samagonn. Meie pundiga liitus veel neli tegelast. Üheksa on juba suurem seltskond! Kuidagi langes teema Balti riikide iseseisvusele. Kuulasin huviga. Ivan, üks uus liituja, hakkas rääkima, et Balti riikide iseseisvus on tegelikult ikka õige asi ja ta on lugenud ajalugu. Meie lätlane aga leidis, et jama kõik, temal oli vanasti nii lihtne maal Valgevene sugulastel külas käia, 10 mintsi jala ja hopsti kohal, nüüd tuleb tal selleks kulutada pea kaks tundi. Mõtlesin omasoodu, et Soome minemiseks ei pea ma tunde viisajärjekorras seisma ega sadamas piiril passima. Korraga läks lätlasel suureks Nõukogude Liidu kiitmiseks ja minu suurimaks üllatuseks vaidles talle vastu venelane Ivan.

Muid poliitilisi teemaarendusi meil reisil ette ei tulnudki. Tagasiteel Severobaikalskist leidsid venemeelsed lätlased teise maailmasõja lõpule pühendatud ausamba ning asusid pea heldimuspisarais sambaäärseid lilli korrastama. Neid see mälestusmärk puudutas. Olgugi et nad loevad end lätlasteks. Ilmekas näide, kuidas igaüks oma ajalugu mõtestab.

Korra tundsime propaganda mõju ka politseinikega suheldes. Iroonilisel kombel jäi seltskonna kõige suurem Vene poliitika ülistaja tamburis suitsetamisega vahele ning päritolu selginedes kuulis üsna teravat  repliiki: „Noh, tulid Läänemere äärest Venemaa ilu vaatama? Me teame küll, kuidas teil seal mõeldakse…”

Sõidustiil

Krasnojarskini oli jäänud ilmatuma maa. Lebasin kupees ja kirjutasin. Tuled olid kustus ja kupeeuks lahti, kõhutunde ja kuupaiste järgi sain aru, et sõidame üsnagi mägisel ja kurvilisel teel. Kord paistis kuu koridoriaknast, mõne hetke pärast aga valgustas meie kupeed. Mägisel ja kurvilisel teel sujuvalt sõitmine nõuab vedurijuhilt suurt vilumust. Nii mõnigi kord saime tunda „palgivedu”. Pidevad tõuked vagunite vahel, järsud pidurdused. Praegune sõit oli aga pehme, järelikult tegi vedurijuht tööd hingega.

Krasnojarski jaam oli Venemaa suurlinnale kohaselt suur ja uhke, kuigi Novosibirski jaamas oli elu ja saginat rohkem. Jaama lähedal tupikus seisis viievaguniline koosseis, peal punane rist ja kiri „Doktor Ai Bolit”. See oli kohalik polikliinik-rong, mis käib graafiku alusel piirkondades, kus arstiabi saadaval ei ole. Üks vagun on tehtud ka kirikuks, kullast ikoonimaalide ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Sellel kirikvagunil on oma papp ja kui kirik (või siis vagun) kohale jõuab, viiakse läbi kõik kirikurituaalid, sh ristimised ja laulatamised.

Jenissei jõest ülesõitmine viis mu korraga tagasi kooli. Geograafiatunnis olin kaardilt Jenissei jõge näpuga taga ajanud, iialgi mõtlemata, et temast kunagi üle sõidan. Sild üle jõe ja seal vahel oleva saare oli poolteist kilomeetrit pikk. Sõidusuunast paremale jäi maanteesild, mis oli punaselt valgustatud. Efektne vaatepilt.

Pärast Irkutskist liikuma hakkamist läks väga põnevaks. Olime jõudnud Baikali äärde. Alguses nägime Baikalit kõrgelt, siis hakkasime laskuma, läbisime mitu tunnelit ja olimegi järvega peaaegu ühel tasandil. Tee mööda kallast oli kurviline, aknast sõidusuunda vaadates võis samal ajal näha vett, rongi vedavat vedurit, mõnd rohelist foori või kaljuseina. Väljas oli pime, kuid Baikalit valgustas täiskuu. Paaritunnine lummus.

Vedurijuhid

Ulan-Udes panin plätude plädinal veduri poole. Vedurijuht oli mõistlik mees ja nõustus mind ja Edgarit kabiini võtma, tingimusel, et oma vedurijuhiluba näitame. Kabiinis tahtsime sõita järgmise peatuseni ning sinna oli umbes 20 kilomeetrit. Kui põnev ja samas kodune see kõik oli!

Raudtee toimib ju Venemaal sama valemi järgi, meile, raudteelastele, arusaadavalt. Ainult suuremate vahemaade, jaamade ja rongide arvuga. Pilt raudtee ümbruses oli aga sootuks teine. Mäed, võimsad tõusud-langused, kurvid… ja kõik see vastu hommikupäikest otse vedurikabiinist.

Teisel korral saime veduris sõita tagasiteel Tõnda jaamast väljudes. Juht oli sõbralik ja uuris meie päritolu. Kabiini küsimise peale oli vedurijuht alguses natuke ebalev ja murelik, kas me ikka viitsime kaks tundi kabiinis kulgeda. Ka tema küsis vedurijuhiluba – näitasime. Vedurijuht teadis reisirongi vedamise stiili, kohalt võttis esimese positsiooni, kiirendust reguleeris veduripiduriga. Reisirong peab pehmelt kohalt võtma!

Jaamavahele jõudes vedurijuht avanes. Rääkis laialt tööst ja elust BAM-il, kuidas ta sinna üldse sattus ja palju muudki. Sündinud oli ta Kasahstanis, isa pärit Musta mere äärest, ema Moskva lähedalt. Rahvuselt ja näojoontelt venelane. Töötamine BAM-il talvetingimustes on päris raske. Temperatuur on stabiilselt –30 ümber, vedurite mootorit ilma mõjuva põhjuseta seisma ei jäeta. Aeg-ajalt ei suudeta ennetada lumetõrjet ning liiklus on häiritud. Suviti on aga liiklusmahud nii sagedad, et vedurijuhte komandeeritakse üle Venemaa BAM-ile tööle. Uuris meiltki, kas meie vedurijuhte teistesse riikidesse lähetatakse. Nõukogude ajal tehti seda küll.

Vaated muutusid üha kaunimaks. Kõrged mäetipud, lõputu taiga, kärestikulised ojakesed ja laiad jõed. Need jõed pidavat kevaditi tugevalt üle kallaste tõusma. Asustus paistis olema ainult jaamade ümber, läbitavaid sõiduteid paistis vähe. Vedurijuht ise on ka jahimees ning need metsad on talle tuttavad. Metsad pidid pungil olema karudest, iga teine kohalik olevat neid jutu järgi kusagil kohanud. Tema ise karu näinud pole, ju siis on aus inimene.

Kiirus oli sellel lõigul 60 km/h. Putini korraldus olla BAM kapitaalselt renoveerida, kaheteeliseks ehitada ning ümberkaudseid maavarasid maksimaalselt ära kasutada. Ehk siis puhuda elu sisse soiku vajunud 40 aasta tagusele projektile ning magistraali ressurssi maksimaalselt ära kasutada. Mitmes kohas on juba ehitustöid alustatud.

Vedurijuhtidega on lihtne ühist keelt leida. Kuna meie raudteesüsteem toimib samadel alustel ning kohati ka töötame sama tehnikaga, on ka meie mured ja rõõmud ühised. Väga põnev on seda ühist analüüsida meist erinevates oludes − teistsugune maastik ja ka kultuur.

Ootasime Habarovskit – peatus pidi seal kestma vähemalt tunnikese. Enne veel ületasime suure ja laia Amuuri jõe. Silla ületasime madalal kiirusel ja aega võttis see viis minutit.

Õhtu lähenedes tekkis pingelangus – järgmine hommik jõuame Vladivostokki! Rongis olid kõik reisijad rõõmsad, naersid, elevil. Nii ka meie. Viimane öö me magama ei jäänudki. Vladivostokki saabumine oli võrdlemisi vara. Kutsusime vagunisaatjad külla, istusime, kuulasime nende kui kohalike soovitusi. Pakkisime asjad ja koristasime kupeed. Natuke kahju oli koduseks saanud rongist lahkuda, ühe seikluse lõpp, teise seikluse algus.

Lõppjaam

Vladivostok meeldis mulle väga. Ma ei ole varem kunagi mööda maismaad nii pikalt reisinud. Ja ma ei oleks kunagi arvanud, et ma nii kaugele jõudes end nii koduselt tunnen. Ühest küljest lõi koduse tunde raudtee − teekond Riiast Vladivostokki on võrreldav kui mingis kindlas koridoris kulgeva kapsliga. Oma kindlas, turvalises keskkonnas kulgeda läbi erinevate ajalooliste piirkondade, kultuuride ja maastike. Teisest küljest lõi koduse tunde vene keel ja vene inimene. Nad on ju meile üsna lähedal, sõltumata poliitikast.

Vladivostokis tagasiteerongile astudes nägime ka oma siiatuleku rongi ja vagunisaatjaid. Aga enam pole ei see rong ega need vagunisaatjad meie − on nemad ja on meie. Muidugi, raudtee ei käi emotsioonide järgi, aga see toimib emotsioonide najal. Kui võtta kõikide sõitude põhjused, on lõpptulemuseks ja algajendiks ikka emotsioon millestki või kellestki, mis tänu raudteele tekkis.

Ajavahedes rändamise emotsioon oli eriline – igal hommikul ärkad ja keerad kella tund varasemaks. Vladivostokis rongilt maha tulles tervitas meid hommikupäike, samal ajal kui Eestis mindi magama. Mõjus ka Venemaa mastaap – mõtleks, 1000 kilomeetrit polnud enam mingi kaugus, näiteks üks meie vagunisaatjatest käis Habarovskist Vladivostokki tööl ning see oli tema jaoks lähedal. Vaid üks öö rongiga sõita.

Kui koju jõudsin, siis esimene sõit pärast puhkust oli Narva. Tavaliselt võtan seda kui üht pikemat sõitu. Nüüd mõtlesin – vobše tšut-tšut...

Tekst ja fotod: Artur Lorents

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga