Island, see on eriline jää, vulkaanide, jugade, virmaliste, mägede ja kuumaveeallikate maa. Vahur Mäe jäädvustas erilised kaadrid hilistalviselt matkareisilt, kuhu mahtus muu hulgas mitu virmaliste seltsis veedetud telgiööd ning omapäi tehtud liustikumatk.
Island on viimastel aastatel kujunenud nii eestlaste kui ka kogu maailma jaoks üheks unistuste sihtkohaks. Seal käinud reisisellid on kõik ühtemoodi vaimustuses selle paiga omanäolisusest ning tuulte, jää ja tule poolt tahutud arktilisest loodusest. Samas paljude jaoks on elamust varjutanud teiste huvirändurite rohkus ja äärmiselt kõrge hinnatase. Kuna Island on olnud ka minu jaoks pikalt unistuste reisisihtide edetabelis kõrgel kohal, otsustasime lõpuks koos väikese reisiseltskonnaga selle reisi ette võtta ja üle vaadata, kas Island on ikka oma hinda väärt ja kui hullusti seal siis ikkagi selle turistihulgaga on.
Reisisime sinna hoopiski hilistalvel, et kogeda seda arktilist saart oma tõelises eheduses ning lisaks lootsime, et pääseme tänu talvele suurtest rahvamassidest. Kõige seikluslikuma elamuse saamiseks otsustasime enamiku seitsmest seal veedetud ööst veel ka telgis ööbida. Reisi järel koosneb pilt Islandist minu jaoks jääst, vulkaanidest, jugadest, virmalistest, tuulest, mägedest ja kuumaveeallikatest. Nendele märksõnadele tuginevaid elamusi saime seitsme seal veedetud päeva jooksul rohkem, kui loota julgesime.
Kuumaveeallikad
Pärast ööd Reykjavíkis alustasime teed itta, et pärast ringi ümber Islandi nädala pärast samas kohas tagasi olla. Meid tervitas tõeline talv − lumetuisk oli katnud põllud, mäed ja maantee paksu lumekihi alla. Meie esimeseks sihtkohaks oli Reykjadaluri kuumaveeallikas, mis on küll täpsemalt öeldes väike mägedest alla voolav kuumaveejõgi. Alamjooksul, kuhu auto jätta saab, on vesi vaid kergelt soe, mõnusalt kuuma vee nautimiseks tuleb aga matkata ülemjooksule, mis asub umbes tunnise matka kaugusel.
Teekonda alustades oli ilm täiuslik − tuulevaikne, päike selgest taevast siramas ja temperatuur parajalt soe. Islandi ilm näitas oma tõelist palet aga juba siis, kui olime esimesest nõlvast üles jõudnud. Soe päike asendus läbilõikava tuulega, mille sarnast kogeb Eestis haruharva. Tuulele järgnes tugev lumesadu ja pinnatuisk, mis puhus peenikese lumepuru silma ja jopehõlma alt sisse. Tuule tõttu on isegi paigal seismine parajalt keeruline, rääkimata lume alla mattuval rajal navigeerimisest. Just siis, kui jõuan mõtlema hakata, kas meil sellistes ilmaoludes on üldse lootust kohale jõuda, on lumetorm läbi ning asendunud taas särava päikesega. Kõik see kordus sel päeval 15–20-minutiliste intervallide järel. Pärast umbes tunnist matka nägime mägede vahelt tõusvat auru ja ninna tungis tugev mädamuna meenutav väävlilõhn. Hinge kinni hoides ja aurupilvest alla vaadates paistis sealt pulbitsev keev vesi, mis ei olnud küll meie ujumiskoht, aga võimas vaatepilt sellegipoolest. Natuke veel sügavas lumes sumpamist ja all orus paistiski maaliline ojake, mille ümber on ehitatud puidust platvormid ja isegi riietuskabiinid.
Taas saabus lumetuisk, aga kuna isegi paksudes riietes on soojemat hetke liialt külm oodata, koorisime riided seljast ja jooksime külma tõttu karjudes sooja vette. Pigem on see vesi isegi kuum ja palju soojem kui ka kõige soojemas mullivannis.
Kuigi Islandil on palju looduslikke kuumaveeojasid ja -järvekesi, on turistide lemmikuks kujunenud nn kuumaveespaad, mis on sisuliselt nagu meil Eestis. Ainult et Islandi basseinid asuvad õues, vesi ei ole selge kloorivesi, vaid valkjat sinist värvi ja mädamuna järgi lehkav ning vesi ei ole 27–30 kraadi ringis, vaid pigem 40–50 kraadi vahel.
Võrdluseks Reykjadaluri elamusele otsustasime ka sellise tsiviliseeritud mõnulemise koha ära proovida. Valisime Mývatni linnakese juures asuva Mývatn Nature Baths-nimelise kuumaveespaa. Muidu spaa nagu ikka, soliidsed riietusruumid, saunad ja baar, aga basseinid ei asu mitte kloorilõhnases ruumis, vaid lageda taeva all. Kuigi väljas on parajalt tuuline ja temperatuur null kraadi ringis, on basseinis äärmiselt mõnus – kuumast veest auras õhku nii palju soojust, et võis täiesti ära unustada, et peesitame ujumispükstes talvisel Islandil ning põhjapolaarjoone lähedal.
Virmalised
Paljude Islandi külastajate unistus on näha kaunist virmaliste mängu, mille poolest see paik on ehk kõige kuulsam. Olen Eestis näinud virmalisi palju, aga mitte kunagi nii võimast värvidemängu nagu Islandi loodusfotodel. Reisi planeerides sai selgeks, et virmalisi ei ole näha igal selgel ööl ja kuna selge öö on Islandil üleüldse paras haruldus, siis virmalisi näha meie seal veedetava seitsme öö jooksul pidi olema üks paras õnnemäng. Ka veebisait, mis näitab virmaliste esinemise tõenäosust, ei andnud just palju lootust.
Kõige suurem tõenäosus oli meie esimese matkapäeva öösel, aga kuna seadsime laagri üles tugevas tuisus, matsime selle lootuse maha. Siiski hakkas vahetult enne telki minekut pilvede vahelt üksikuid tähti paistma, seejärel tekkis juba väike pilvede vaheline auk ning õige pea oli kogu taevas selge. Kohe algas ka virmaliste mäng, mis ei ole küll midagi väga erilist Islandi standardite järgi, aga Eestis näeb selliseid harva. Selle öö virmalised jäid ka reisi kõige kaunimateks. Nägime virmalisi kokku kolmel ööl, aga teisel kahel korral olid need silmale vaevu märgatavad. Vaid fotoaparaadi sensor suutis rohelise taevakuma salvestada.
Jõed, joad ja kosed
Kuna meie reisi teisel päeval saabus Islandile „kuumalaine”, mis tõi vihma ja sulatas enamiku äsja sadanud paksust lumekihist, tõusis mägijõgede veetase kiiresti ja sellega ärkasid ellu ka sealsed võimsad joad. Eriilmelisi jugasid on Islandil tohutult ja paljud kuulsamad on suureks turistimagnetiks. Tegelikult võib neid lugeda kümnete kaupa ainuüksi sõidu pealt ja autost lahkumata. Vihmase ilma korral voolab pea igast mäekurust ja kaljupraost alla mõni mägioja, mis muutub väiksemaks või suuremaks joaks. Kuna kuulsaid jugasid on arvukalt, on enamik meie külastatavatest vaatamisväärsustest sealsed kõrgeimad, suurima veehulgaga või lihtsalt kaunid joad.
Lõpuks kujunes sellest omaette nali. Kui keegi reisiseltskonnast söandas küsida, mida me järgmiseks vaatame, oli ikka ja alati vastuseks: „Hmm, äkki mõnda juga?” Kuigi jugade üle sai nalja tehtud, pakkusid need palju võimsaid looduselamusi ning igaüks neist oli eriilmeline ja oma näoga. Meie lemmikuks kujunesid Goðafoss tänu oma kaunile välimusele ja erilisele ümbritsevale maastikule ning süsimustal kivistunud laaval voolav Brúarfoss selles voolava valkja liustikuvee ja joa paljude väikeste harude pärast. Euroopa veerohkeim juga Dettifoss oli samuti võimas ja majesteetlik, aga kuna Põhja-Islandil ei olnud lumi veel sulama hakanud, oli veehulk jões sellel hetkel üsna väike.
Liustikud ja jää
Meie suur soov oli näha ja katsuda Islandi liustikke. Suurim ja tuntuim neist on Vatnajöküll, mis on üks suurimaid kogu Euroopas. Lisaks sellele on seal hulganisti väiksemaid. Kohapeal selgus, et peaksime liustikumatka päeva või kaks ette broneerima, aga kuna meie ajakava oli nii etteaimamatu, siis ei olnud see teostatav. Seetõttu otsustasime liustikumatka omal käel ette võtta. Seda ei soovitata kunagi iseseisvalt ja ilma spetsiaalse varustuseta teha, aga otsustasime, et usaldame oma kainet mõistust ja vaid vaatame natuke.
Järjekordse Vatnajökülli liustiku harust mööda sõites keerasimegi peateelt väikesele „kuumaastiku” rajakesele ja sõitsime liustikule nii lähedale kui võimalik. Kohas, kus tee lõppes, võtsime jalgsi suuna liustikule, mis tundus vaid kiviviske kaugusel. Mööda laavapurust maastikku jalutades mõistsime, et lagedal maastikul tunduvad suured objektid palju lähemal, kui need tegelikult on, aga pärast tunnist teekonda olime lõpuks liustiku servas. Vaatepilt oli võimas − nii kaugele, kui silm seletas, oli näha vaid valget, sinist ja musta tooni jääd. Meid ümbritsevale süngele maastikule ja ebamaisele vaatepildile lisasid ehedust aeg-ajalt kostvad jääpraginad ja -praksatused, mis on märk sellest, et liustik ei ole lihtsalt tükk seisvat jääd, vaid pidevas liikumises jäämassiiv. Liustikust lahutas meid vaid 50 meetri kõrgune kiviklibuvall, millest end alla libistasime. Veel mõni samm kruusakarjääri meenutaval maastikul ja olimegi jää kuningriigis.
Liustik on justkui fantaasiamaastik, mis koosneb jäätunnelitest, paljudest eri mustritest ja värvidest ning erikujulistest tornidest ja sammastest. Kuna meil ei olnud kaasas ei jääl ronimise kasse ega kirkasid, saime minna ainult kohani, kus siledam osa lõppes ning algas kurrutav jäämaastik. Proovisime küll mõne jääkünka otsa ronida, aga üldjuhul lõppes see sealt allalibisemisega.
Musta liivaga rannad
Islandi rannad on ühed kaunimad ja erilisemad, mida ma näinud olen. Peamiselt tänu vulkaanilisele süsimustale liivale, millele lisab kontrasti vahutav ja mässav meri. Need on küll omanäolised, aga ei ole just kõige sõbralikumad kohad, kus fotoaparaadiga ringi seigelda. Kõigil kordadel, kui rannas käisime, puhus seal tohutult kõva tuul, mille tugevamad puhangud sellise hooga rannaliiva lennutasid, et kui õigel ajal pead ära pöörata ei suutnud, siis oli tunne, nagu oleks kelleltki lahtise käega vastu vahtimist saanud. Tugeva tuule tõttu tormas ka meri pidevalt – olgugi et püüdsime veepiiriga distantsi hoida, tuli mõni suurem laine ikka ootamatult kaugele ja tegi jalad märjaks. Ühes rannas oli mõni Hiina turist nii hoos merevaadete pildistamisega, et ei pannud üksikuid suuri laineid tähele enne, kui vesi põlvini ulatus.
Meie jaoks oli üks meeldejäävamaid randu Vestrahorn, mille süsimustas liivas kasvab kuldkollane rannahein. Süsimust liiv, kontrasti lisavad kuldkollased taimed ja randa ümbritsevad süsimustad vulkaanilised mäed teevad kokku ühe tõeliselt meeldejääva looduspildi. Teine väga eriline paik oli Djúpalónssanduri laavarand Islandi läänerannikul. Randa ümbritsesid laavakaljud, mille on suured tormid väga erikujuliseks uuristanud. Seal rannas on veel siiani näha sealsamas põhja läinud Briti traaleri jäänuseid. Ma ei kujutaks ette süngemat ja ebasõbralikumat paika, kus merehädaliseks jääda.
Vulkaanid
Hetkel ei ole Islandil ühtegi aktiivset vulkaani, mida maa pealt näha saaks, aga vulkaanide kraatreid ja kaldeerasid, mida uudistada ja mida mööda matkata, see-eest hulganisti. Meie uudistasime vulkaanilise tegevuse jälgi Põhja-Islandil Krafla kaldeeral asuva Viti kraatri juures. Viimane Krafla vulkaanipurse toimus veidi enam kui 30 aastat tagasi, aga kaldeeral jalutades on näha, et vulkaaniline tegevus siin maapinna all seiskunud ei ole. Paljudes kohtades on näha pulbitsevat hägust vett, avaustest tõuseb pinnale aurupilvi ning maapinnal on väävli ja teiste keemiliste ühendite värvilisi mustreid. Teadlased on kindlaks teinud, et siin asub magma vaid 2,1 km sügavusel.
Teine väga eriline koht vulkaanilise tegevuse märkide otsimiseks on Mývatni järv ning sellel asuvad Skýtustaðiri pseudokraatrid. Need on justki väikesed vulkaanid, mis on pikitud mööda järve laiali. Tegelikult ei ole need laavapurske tekkelised, vaid on tekkinud sisuliselt auru plahvatustest siis, kui laava on voolanud järve põhjale. Jäätunud järv koos pruunikat rohelist värvi pseudokraatrite ja taustaks olevate suurte lumise mägedega on lummav vaatepilt. Selle paiga ilu pärast on siin filmitud ka „Kiirete ja vihaste” filmistseen läbi jää hüppavast allveelaevast ja kuulus stseen Aston Martiniga mööda jääd kihutavast James Bondist.
Reisi esimesel õhtul magama minnes arutasime, et juba esimene päev Islandil tõi kõik, mida lootsime: virmalised, kuumaveejõe, uhked joad ja lumise mägimatka. Samas ei tähenda see, et Islandi kogemuse saamiseks piisaks vaid ühest päevast. Järgnevate päevade jooksul saime rohkem looduselamusi, kui julgesime ühelt nädalaselt reisilt loota.
Islandil käib tõesti palju turiste ja ka talvel. Kuulsal Diamond Beachil ehk rannas, kus lained toovad kaldale teemandina säravaid jäätükke, oli iga jäätüki ümber kuni kümme turisti ja neid jäätükke oli seal palju. Samas, mida kaugemale Reykjavíkist sõita, seda vähemaks neid jääb. Samuti leidsime ka kõige turistikamatest piirkondadest privaatseid randu, ilma jalajälgedeta lumiseid nõlvu ja kauneid eraldatud telkimiskohti. Island on väga eriline sihtkoht ja kindlasti külastamist väärt.
Tekst ja fotod: Vahur Mäe