Rene Satsi ja Tiit Pruuli on natuke ühte moodi mehed. Mõlemad käivad veidi lohakalt riides, ei suuda alati asjalikust režiimist kinni pidada, mõlemad armastavad reisida ja neile meeldib oma reisidest lugusid jutustada. Sel korral on rollid jagatud nii, et Tiit küsib ja Rene vastab.
Oleme ikka päris mitu aastat tuttavad. Tean, et sa oled elanud Iirimaal ja Laoses, jooksnud Justyna järel mööda Poolat, kirjutanud ägedaid raamatuid ja novelle. Aga äsja sain teada sinu karjäärist ööklubi managerina selle sajandi alguses. Mida ma sinust veel ei tea, aga peaksin teadma?
Arvan, et inimesed ei peaks üldse liiga palju teistest inimestest teadma. Kui mõnel on vajadus oma naaber mõrvata või ettejuhtuv laps kaevu tõugata, siis sellisest vajadusest peaks teadma. Peaks teadma selleks, et sääraste inimestega mitte suhelda, hoiatada ühiskonda nende eest ning kutsuda politsei.
Kui aga rääkida normaalsetest inimestest – ja vabandan, et panen ennast siia patta –, siis normaalsete inimeste võlu on selles, et sa ei tea nendest kõike. Polegi vaja täpselt teada, mida keegi mõtleb või teeb, juhul kui see midagi vastikut ei ole. Peab teadma, kes on mõrvar, aga mitte seda, mis on tavalise inimese peas.
Mainisid ööklubi. Tõesti. Mul oli õnn olla Eesti esimese geiklubi sünni juures. Erkki ja Darek – kus iganes olete, näete, ma olen ajalehes!
See oli koht, kus mulle füüsiliselt vastu nägu löödi ja kus mul õnnestus samuti mõni rumal agressor paika panna. Tundub labane, aga hea muusika saatel olid need harivad õppetunnid inimõiguste teemal kogu eluks. 2004. aastal keerasin selle koha oma käega lukku ja kutsusin relvastatud patrulli, sest mingi vene kamp lubas kõik maha tappa, kes klubist välja tulevad. Venelased on minu elus alati nii toredat rolli mänginud.
Raamatutest ka. Mainisid, et olen kirjutanud seda ja teist ning novelle. Ma ei ole kirjutanud veel kahjuks ühtegi head novelli. Ma unistan sellest, et ennast avada novellide ja nii-öelda päris kirjanduse kaudu. Siiani olen kirjutanud põhiliselt vaid oma läbielamistest eri paikades. Ja see tuleb mul järjest paremini välja. Kas sina ei arva nii?
Minu asi pole sind praegu kiita, vaid ajakirjanikuks kehastatuna pean sind kiusama. Seega: miks sa pead need läbielamised viima võõrasse keskkonda, kas sama ei saaks toimuda koduses köögis ja uduses Pärnu mererannas? Reisimisel peab olema ikkagi mingi lisaväärtus või võlu su jaoks?
Ma kardan igavust rohkem kui surma. Ja etteaimatavus võrdub minu jaoks igavusega. Inimesed on erinevad – paljudele meeldib rutiin ja kord ning teadmine, et igal hommikul saab alati praetud muna või kaerahelbeputru. Mina tahan, et elu mind üllataks. Kasvõi ebameeldivalt, aga üllataks. Näiteks käin ma neljandat kuud järjest Pärnu naisterannas jalutamas ja tean igal hommikul ette, et seal pole ühtegi naist, sest parasjagu on külm. See teadmine ajab mind hulluks. Mitte selle pärast, et seal naisi ei ole, vaid sellepärast, et ma tean, et seal naisi ei ole.
Iga kord, kui ma reisin – kasvõi tavalisse kohta, nagu Malta või Brüssel –, juhtub seal midagi, mis mind üllatab, ning see üllatus pakub mulle rõõmu ja minu meelest ei olegi elul suurt mõtet peale selle, et see kuidagi läbi teha nii, et sa oled rõõmus.
Iseenda koduses köögis võin endale vaid kogemata Ajaxit silma pritsida. Aga see ei ole üllatus, sest teadsin juba ette, et millalgi see juhtub.
Millistes riikides sa kõige rõõmsam oled olnud, kas neis, millest sa raamatud oled kirjutanud – Iirimaa, Laos, Sri Lanka?
Kuigi Eesti on minu kodumaa, siis Iirimaa on minu kodu. See riik pakub mulle uskumatult palju turvatunnet. Minusugune äbarik on seal teretulnud. See riik ei jäta sind hätta. Ja Sri Lanka on koht, millest peab kirjutama ja rääkima – ääretult põnev maa, aga tõeliselt õnnelik olen vist Laoses. Ei saa päris täpselt aru, miks.
Võib-olla on see seotud sisemise rõõmuga, kui suudad „võõrast“ ehk sellest teisest, kaugel asuvast kultuurist aru saada.
Olen Laoses käinud kõikidest riikidest kõige rohkem. Mul on seal olnud tülisid ja leppimisi. Olen söönud head ja halba toitu. Mind on hammustanud koer. Arvan, et olen jõudnud teatud arusaamiseni selle maaga seoses.
Mul on tunne, et armastan Laost. Kui ütlen oma naisele ootamatult „Ma armastan sind!“, siis ta küsib ehmunult: „Miks?!“ Ei ma tea. Tunne on selline. Väga raske on põhjendada seda, miks Laos on see koht, millel ma käest kinni hoian.
Toetan hetkel mõttes oma mootorratta riisipõllu pervele. Sooja vihma hakkab tibutama. Päike just loojus. Jah, ma olen Laoses õnnelikum kui kuskil mujal. Ja vaatame mööda sellest ussist, kes mu jalgade ees just vingerdas ning kadus.
Tore, et jutt läks su naisele. Kas Justyna pigem inspireerib sind reisima või pärsib su himu kodust ära minna?
Sina ilmselt ei mäleta, aga ühel esimestest kordadest, kui hakkasime tuttavaks saama, küsisin sinu ja su naise käest, kuidas te suudate olla nii edukad ja normaalsed samal ajal. Sina ütlesid: võti on selles, et sul peab olema õige partner ja selle partneriga koos peab käima ka vabadus. Ma vabandan, ilmselt ei mäleta ma täpset tsitaati. Aga see mõte on mulle alati imponeerinud.
Justynaga me reisime koos, aga ka eraldi. Kui mina lähen Pakistani, siis tema läheb Indiasse. Kui minul saab Kambodžas kõrini, siis mina lähen öösel bussi peale, et sõita Taisse, kust läheb lennuk koju, ja Justyna on leidnud inimesed, kellega minna edasi Vietnamisse. See kõik on tore. Teha paarina reisimise asju koos, aga jätta teisele ka vabadus.
Ainuke asi, mis talle ei meeldi, on minu soov uuesti Afganistani minna. Selle mõtte peale vaatab ta aknast välja ja ütleb: ära jama.
Tuleme su loomingu ja loomingulise vabaduse juurde. Ma olen saanud kõrvalt jälgida, millise kirega sa kirjutad ka väikesi tekstijuppe. Sulle vist kohe meeldib kirjutamine? On sul (reisi)kirjanduses eeskujusid?
See on huvitav, et mis kellelegi meeldib. Mõnele meeldib lihtsalt röökimine, teisele jällegi meeldib juustu süüa. Mu ema tassib tihti minu ette vihikud, kuhu olen kümneaastaselt pastakaga kirjutanud lollusi selle kohta, kuidas mu isa kunagi haiglasse sattus. Naera või puruks neid tekste lugedes. Küll ma olin vaimukas, kui olin laps. Ilmselgelt on mõnel inimesel vajadus sõnadega mängida. Kuulun vist jah nende hulka.
Reisikirjanduse eeskujusid mul palju ei ole. On piinlik tunnistada, et mulle väga ei sümpatiseeri reisikirjandus.
Tuleb aga meelde kohtumine Iiri sõbraga, kellele ütlesin ammu aega tagasi sama lause ja olin just oma esimese raamatu just välja andnud. Robert võttis riiulist Bill Brysoni kogutud teosed ja näägutas, et ma ei tohi reisikirjandust maha teha. Saatis mu raamatuga koos koju. Sõbralt laenatud raamat on siiani alles ning üks parimaid komplimente, mis olen elus saanud, on see, et üks tüdruk, kes arvustab kirjandust Instagramis, mainis, et Rene Satsi on Eesti Bill Bryson. Oleksin äärepealt ära sulanud.
Mulle väga meeldib Bryson. Tema tekstidega ei hakka kunagi igav. Kirjutan sellele mehele varsti käsitsi kirja. Sest ta ei taha e-kirju lugeda. Ütlen, et ta meeldib mulle. Kirjutan selle kirja enne, kui ta ära sureb. Ta on hirmus vana juba.
Mulle su must huumor meeldib. Aga 72-aastane inimene ei pruugi siiski veel surema hakata. Kas huumor ja eneseiroonia mängib su isiklikus elus olulist rolli, nii nagu see on väljapaistev su loomingus?
No eks must huumor ja eneseiroonia ole teadupärast enesekaitsemehhanismid. Mille eest ma ennast kaitsen, seda ma küll ei tea. Aga Brysoniga seoses mainis ta ise ühes intervjuus, et teda varsti enam ei ole. Ja see lause tegi mulle haiget. Nagu sõber kohtas John Cleese’i Varssavi lennujaama vetsus umbes 20 aastat tagasi. Ei suutnud vaiki olla ja kätepesu jooksul ütles, et talle meeldib, mis Cleese elu jooksul teinud on. John ütles, et sa räägid, nagu ma hakkaksin surema. Mind ajab selle jutu juures naerma mõte, et äkki see ei olnudki John Cleese.
Ära vingerda olulistest teemadest kõrvale – püüa mõelda, mille eest ennast siis kaitsed.
Ma ei tea, mille eest ma ennast kaitsen. Mul on vist ärevushäire. Ma ei tea, ei viitsi selle peale palju mõelda. Ilmselt kaitsen ennast kogu maailma eest, aga las see jutt jääb.
Mis need kõige olulisemad asjad on, mida sa ise enne surma tahaksid ära teha?
Mida tahaksin enne surma ära teha? Tihti öeldakse mulle intervjuude käigus, et see või see küsimus oli hirmus raske ja pidi kaua aega mõtlema. Ma nüüd mõtlen pikalt ja mu vastus on selline, et ma ei soovigi midagi suurt enne surma korda saata. Lendan selle jaoks kahjuks liiga madalalt. Küll aga tahaks ma elada nii, et pärast minu surma minust palju halba ei oleks rääkida. See on mulle väga oluline. Hiljuti suri mu naise sugulane. Minu silmis oli ta tore mees. Kuigi võttis kogu aeg viina, oli ta minuga hea, näitas mulle oma tubakalehtede kasvandust ja tõstis mu taldrikusse ekstra kotleti. Ta meeldis mulle väga. Pärast tema surma hakati rääkima, et ta oli külas olnud paljude vastu paha, liiga palju kakelnud ja mis kõik veel. Ma ei taha, et keegi pärast minu lahkumist ütleks pead vangutades, et Rene oli tore, aga sõi nalja pärast oma merisea ära. Või veel midagi hullemat. Üritan vist elada nii, et minust ei jääks maha halba.
Räägi oma reisiunistustest.
Olen jälginud „Admiral Bellingshauseni“ teekonda nii maakera lõuna- kui ka põhjatipus ning need retked panid mind tundma, et tahaksin samuti Antarktikat ja Arktikat oma käega katsuda. Tahaksin anda jääkarudele, muskusveistele, morskadele ja hüljestele võimaluse. Ei mäleta, et külm kliima oleks mind varem kutsunud. Kui reisimise teemal ilma barjäärideta veel fantaseerida, siia soovin väga näha ajaloolist Kurdistani ala Lääne-Aasias. Käia aeglaselt läbi need piirkonnad, mis laotuvad Türgis, Iraagis, Iraanis ja Süürias. Vot see oleks unistuste retk ja puhkus! Veel tahan käia ringi Afganistani sisemaal, kus hetkel on ohutu, aga loogika ütleb, et seda luksust ei ole kauaks. Loodan, et jõuan seal ära käia enne, kui ISIS ja kohalikud hõimud tekitavad jälle kõva ebastabiilsuse. Laos on aga maa, mis on minu armuke ja abikaasa käsikäes. Soovin, et saaksin seal maal ühe aasta elada, et käia läbi kõik selle imposantse riigi nurgad ja nurgatagused. Sellega minu reisifantaasiad piirduvad.
Mida ma reisimisega seoses aga ei taha, on sattuda kuskile kuurorti. See ei ole üldse poos, mulle lihtsalt tundub, et elu on liiga lühike selleks, et lebada rannatoolis ja oodata, et keegi sulle viinamarju ja arbuusi suhu topib.
Jaa-jaa, ma ka noore mehena põlgasin kuurorte. Aga siis avastasin, et seal on soe ja soojas rannatoolis on palju mugavam raamatut lugeda kui külmas Pärnu rannas. Teiseks ei pea seal üldse kogu aeg lebama, on lubatud ennast üsna aktiivselt liigutada. Aga millegipärast oletan, et aktiivne liigutamine sind õnnelikuks ei tee. Mis teeb sind õnnelikuks?
Ma ei ole nõus. Kuurordis ei saaks ma raamatut lugeda, sest mõtleksin kogu aeg, kui kohutavalt palju ma üle maksin selle eest, et kuskil aiaga piiratud alal lebada. Raamatut saab palju mõnusamalt lugeda nii, et varastad mõne kreeka taluniku aiast tooli ja tassid selle kuskile kaljude vahele randa, kus pole inimesi.
Aga õnnetundega tuleb meelde, et mõned head aastad tagasi sõitsin Laoses motikaga Myanmari piiri poole ja mulle tulid sõidu ajal pisarad silma. Pidasin ratta kinni, et kindlaks teha, miks ma tahtmatult ulguma proovin hakata. Selgus, et need olid õnnepisarad. Olin järsku ääretult õnnelik selle üle, et olen seal teistsuguses ja huvitavas kandis, et mul ei ole hetkel rahalisi raskusi, et mu tervis on hea, et mul ei ole parasjagu kellegi ees ühtegi kohustust ja ühtegi täitmata lubadust ning kohe-kohe varsti näen jälle oma kaasat, keda ma armastan ja kes armastab mind. Ühesõnaga on mul õnneks vaja armastust, reisimist ja rahulolu. Seda on upsakalt palju. Olen saatuse silmis ilmselt väga raske klient.
Oled nüüd Eestisse kolinud. Kui pikalt? Mis meeldib ja mida ei salli?
Otsustasime naisega, et kolime Eestisse aastaks. Pool sellest ajast on märkamatult mööda lennanud. Hirmus magus vastus, aga väga ebaminulikult ei oska ma siin millegi üle kaevelda ega midagi ette heita. Mulle meeldib Eesti ja see lause tuleb südamest. Nooremast peast olen oma riigi kohta meedias negatiivselt sõna võtnud ja isegi otsesaates öelnud, et Eestis elamiseks peavad olema tugevad närvid. Hakkan hetkel oma sõnu sööma, sest olen aru saanud, kui privilegeeritud me oleme, et võime elada sellises turvalises ja mõistlikus riigis, mis oskab ka oma kultuuripärandit hoida. Ilmselt oli vaja kaua ära olla, et selle tundmuseni jõuda. Seda, mis sul nina ees on, tihti ju tähele ei pane. Minu süda täitub rõõmuga, kui minu poolatarist Justyna iga kord, kui siin kuskil autoga sõidame, suudab kolmekümne kilomeetri peale kolm korda öelda: „Mulle meeldib Eesti.“ Ta peab silmas mitte ainult loodust, vaid ka inimesi ja mentaliteeti.
Tekst: Tiit Pruuli
Foto: Rene Satsi erakogu