Ameerika Ühendriikides on avarust, erinevaid kultuure ja eri sorti kirevust lausa jalaga segada. Küll seal maal juba annab reisida – elu aeg oleks vaja võtta, et kõike näha! Samas kostab sealtkandist kogu aeg üks ühetooniline uudis, mis paistab kõlavat igas USA nurgas ühtemoodi ning võtab vahel viha pärast silme eest mustaks. Tulistamine. Koolitulistamine. Tulistamine.
Helistan kaugele Ameerika-maale Dan Brooklynile, kes on kirjanik, reisumees ja takkaotsa veel õpetaja, ning Dan teatab mulle juba kohe kõne alguses, et neil toimus Colorados just nüüdsama jälle üks arutu laskmine. On inimohvreid.
Mida paganat teil toimub nende relvadega? Kogu aeg jõuavad üle ookeani meieni jutud sellest, kuidas keegi automaatrelvaga (assault rifle) mõnda kooli või mujale asutusse sisse marsib ja valimatult inimesi (tihtipeale veel noori inimesi, mitte et seal muidugi suurt vahet oleks) maha nottima hakkab, sest laskjal on parasjagu selleks tuju ja tuliuus relv on ka poest lahkelt kätte antud. Kas USA-s on asjad tõesti nii halvad nagu tundub?
Ma ei hakka valetama. Olukord on päris halb. Nagu ütlesin, eile öösel oli jälle tulistamine. Üks värdjas (Sõna, mida Dan päriselt kasutas, ei kannata trükimusta. – R.S.) marssis sisse LGBTQ klubisse, tappis ära viis ja haavata said veel kaheksateist inimest. Ilma nii-öelda nähtava põhjuseta.
Filosoofiliselt lähenedes on tõeline probleem vist armastuse, ühiskonnatunde, elu mõtte, austuse, kollektiivse headuse tunde puudumine. Inimene küsib endalt, mille nimel ta töötab, ja leiab endale vastates, et mitte millegi. Ja kui keegi, kes ilmaelu karmi reaalsust nagunii väga hästi välja ei kannata, sellest kõigest aru hakkab saama, võibki olla reaktsiooniks kaootiline vägivald, mis väljendub Ameerikas tihtipeale relvaga tänavale minemises ja arutus tapmises.
Relvakultuur…? Päriselt?
Ameerikas on omistatud relvadele vabaduse väärtus, kuid me ei ole omavahel päris täpselt kokku leppinud, kuidas vabadust defineerida. Mõne jaoks on vabadus see, kui valitsus tema eest hoolitseb ega pea näiteks muretsema tervishoiuga seotud kulutuste pärast. Teine punt inimesi peab vabaduseks teha ükskõik mida, ilma et keegi kobisema tuleks.
Näide oleks võib-olla see, kui võrrelda mainitud kahte gruppi lastega. Esimesel juhul on laste vanemad ülihoolitsevad ja teisel juhul ei ole neid väga tihti üldse kodus ja laps on enamiku ajast üksi. Tõde on aga see, et oleme täiskasvanud, kes elavad oma lapsepõlveprobleeme välja suurel laval.
„Õigus relva kanda“ on USA konstitutsiooni sisse kirjutatud. Sama on teinud muuseas Tšehhi Vabariik, Guatemala, Šveits, Ukraina ja Jeemen. Mõtiskleks korraks sellel teemal.
Inimesed ei peaks oma valitsust kartma. Ideaalis võiks valitsus pigem oma rahvast karta. See on muidugi poolnaljaga öeldud. Aga vaadake Hiinat ja Venemaad. Lihtsamalt öeldes on nende juhid otsustanud valitsemist jätkata, hoolimata maad valitsevatest seadustest. Kas neile on võimaldatud puhta võimuahne egoismi luksus? Kas see on juhtunud sellepärast, et nende kodanikel pole relvi…? Ilmselt mitte. Aga kui inimesed on relvastamata, siis mida saavad nad teha, et midagi tõeliselt muuta? Me näeme Vene meeleavaldajate „kadumist“. Iraani meeleavaldajad mõisteti avalikult surma. See on valitsuste tegevus, kes ei karda oma rahvast. Muidugi saaksid Ameerika relvajõud hetkel kerge vaevaga võita iseseisvaid relvarühmitusi, keda meil on palju. Aga mis siis, kui sõjaväelased keelduksid oma riigi rahvast tapmast? Valitsus võiks siis kiiresti ja pöördumatult kaotada. Seega peaks valitsus teoreetiliselt olema ettevaatlik, sest kodanikud võivad moodustada liiga palju relvastatud gruppe ja võtta kontrolli enda kätte. Kogu relvastumise situatsioon muutub eriti keeruliseks sellistes olukordades nagu näiteks 6. jaanuari mäss. Paljud osalejad arvasid tõesti, et nad täidavad oma kodanikukohust korrumpeerunud valitsuse kukutamiseks ja Ameerika demokraatliku süsteemi säilitamiseks. Mis saab aga siis, kui juhid kasutavad vabaduse argumenti, et veenda inimesi ekslikult, et praegune režiim on korrumpeerunud? Kas Ameerika relvagruppide kohus on kuidagi fakti sunnist eristada? Me näeme USA-s pidevalt inimesi, keda juhitakse tõest eemale – „jäneseauku“, kus veidrad interneti-vestlusgrupid küpsetavad kergeusklike inimeste ajusid.
Kas olukord liigub paremuse suunas või mitte? Kas parlamendis on peidus mõni poliitik või kasvõi mustkunstnik, kes võiks lähiajal teie seadusandlust muuta, või pole selleks lootustki?
Kui mainid „lootust“, siis eeldan, et nagu empaatiavõimeline inimene ikka, loodad sa, et relvavägivalda ja mõttetuid tulistamisi oleks tulevikus vähem. Kuid meie ühiskonnas on olemas ka alternatiivne lootus ja selleks on sõna vabadus.
Kui oled kunagi külastanud veebisaiti 8chan (Praeguseks suletud paremäärmuslik veebisait, mis on seotud vihakuritegude kasvuga – R.S.), siis tead, milline näeb välja tõeline Ameerika vabadus. See on rumal ja metsik ning lausa põleb vihkamisest. Inimesed, kes usuvad meie maal vabadusse, usuvad, et peaksime kõik relvi kandma. Nii et relvad Ameerikas on sisuliselt vabaduse küsimus. Ja vabaduse küsimus ise maadleb siin sellega, mis elab inimkonna südames ja kas inimesed saavad rahumeelselt koos elada, luues sidemeid teiste, nendest kultuuriliselt ja usuliselt erinevate inimestega. Kas me saame ehitada vastastikusel austusel põhinevaid ühiskondi või peame lõpuks juhtimise lihtsalt juhtorganitele üle andma?
Põhimõtteliselt – mis on siiski vabadus? Pühendunud sotsialist näiteks arvab, et vabadus tuleb sellest, et sa maksad suure protsendi oma sissetulekust maksudena ja usaldad valitsust selle eest hoolitsema. Valitsus tegeleb siis tervishoiu ja sotsiaalteenustega ning sina saad öösel hästi magada, lootes, et valitsus seisab sinu huvide eest.
Kogu Ameerika on tegelikult vabaduse idee kehastus. See on kontseptsioon, see on sümbol. Ameerika lugu on ju selline, et me lõime lahti religioossest ja kultuuriliselt lämmatavast inglaslikust ja euroopalikust eluviisist, et luua midagi uut. Tekitasime uue eluviisi. See kontseptsioon on kahjuks tegelikult siiani kuidagi ebaselge. See, kuidas seda määratletakse, sõltub sellest, kas relvad jäävad seaduslikuks või mitte.
Mõned ameeriklased arvavad, et meil on relvad, et end pahade eest kaitsta. Teised arvavad nüüd, et kuna pahadel on relvad, peaksime relvi andma ka headele poistele – kooliõpetajatele ja kaubanduskeskuses töötavatele teismelistele. Nii saavad nad tulistada kõiki teisi, kes neid tulistavad. Kujutad ette sellist lolli tulevikku? Oleme tegelikult ummikseisus.
Ka politseivägivallast räägitakse Ameerika kontekstis palju. Just nägin videot, kus teismelist tulistati politsei poolt ilma nähtava põhjuseta. Kas see on osa relvakontrolli probleemist või on see eraldi teema?
Oleks äärmiselt vajalik, et rohkem raha suunataks politsei väljaõppesse ja rohkem raha kasutataks selliste organisatsioonide rahastamiseks, mis tegelevad vaimse tervise, kodutuse jms küsimustega. Hetkel saadame iga probleemiga tegelema relvastatud politsei. Sageli ei ole meie politseinikud aga saanud piisavalt koolitust, et tulla adekvaatselt toime keeruliste olukordadega. Näiteks seoses vaimse tervise ja keeruliste inimtüüpidega.
Kahju on seda rääkida, aga olen oma abikaasale pidanud pika loengu – Natasha on Inglismaalt pärit –, kuidas käituda USA vähe välja õppinud politseinikuga. Näita käsi, ära vaata silma ja nii edasi. Seda kõike selleks, et ootamatult ei ilmuks välja relv, milleks pole tegelikult vajadust. Siin on kõik väga kergekäelised seda relva kabuurist välja tirima. Kuna neil on selleks
õ i g u s.
***
Dan Brooklyni lühinovell "Relvamess"
Käisin Denveri relvanäitusel. See leidis aset vana hotelli suures saalis. Sain kümne dollari eest sissepääsupileti ja mu käele löödi tempel, mis ütles: RELVAD. Suures saalis olid lauad ja putkad üles seatud nii kaugele kui silm ulatus. See oli justkui kirbuturg, kuid iga laud oli täis relvi, laskemoona, nuge ja igasugu sõjalisi esemeid: Teisest maailmasõjast pärit kiivrid, medalid, messingist sõrmenukid, öönägemisprillid, immigrantide jaoks mõeldud käerauad, veekindlad saapad, maskeerivad näovärvid ja brošüürid, mis kutsusid meid teistes hotellides toimuvatele kohtumistele, et rääkida tõsisemalt konkreetsetel teemadel, nagu vabadus ja fašism ning Ameerika rahvuslik uhkus: tulirelvaga ringi käimise oskused.
Ameerika lipu tähed ja triibud olid esindatud igas mõeldavas kujus ja suuruses: Ameerika lipukarbid, Ameerika lipuga bandanad, Ameerika lipuga vintpüssid ja kummaliselt läikivad Ameerika lipud, mis on iroonilisel kombel valmistatud… Hiinas.
Mõtlesin, et tahan endale relva, sest ma kardan. Olen näinud liiga palju apokalüptilisi filme. Lugesin hiljuti raamatut „Teel“ ja kujutan ette, et kui kes iganes ründab või juhtub plahvatama suur viiruspuhang või kui kõik asjad meie ümber katki lähevad, siis tahan oma pere kaitseks omada lauasahtlis paari kuuli.
Skanneerisin laudu, suutmata luua silmsidet inimestega, kes relvanäitusel putkasid püsti panevad. Ma tean, et kui oma suu avan, saavad nad öelda, et olen raevukas joogaga tegeleja ja mediteeriv graafiline disainer, kes arvab, et maailm oleks parem, kui relvi poleks üldse leiutatud.
Mehised 0,45 kaliibriga pikkade torudega Dirty Harry revolvrid segunevad läikivate graveeritud käepidemetega petit-laskuritega, mis mahuvad naiste rahakottidesse. Kamuflaaži mähitud vintpüssid, mille peal on lasersihikud, et jahtida metsloomi.
Leian 9 mm poolautomaatse Sig Saueri. „See on Prantsuse sõjaväepolitsei poolt eelistatud tulirelv,“ öeldakse mulle. Ma pole kunagi varem Prantsuse sõjaväepolitsei peale mõelnud, kuid noogutan tähtsalt ja eeldan, et nad tegid oma kodutöö ära, enne kui otsustasid selle relva kasuks. See näeb tõesti välja nagu politseipüstol. Kaksteist kuuli käepidemes. Tõmmake relva ülemine osa tagasi ja tehke tšikk-tšikk heli. Võimas! „Nüüd kohe põlvili ja tõstke käed üles!“ tahaks karjuda. Kõlab tõsiselt. Tundub paganama täiuslik. Ma ostan selle relva.
Poiss, kes mulle püstoli müüb, ütleb, et „kuradi valitsus“ nõuab, et ta teeks taustakontrolli, ja mina ei ütle talle, et minu arvates peaks valitsus tegema seda taustakontrolli kohe kordades rohkem. Annan talle oma juhiloa ja relvamüüja käsib mul 90 minuti pärast tagasi tulla. 90 minutit hiljem ulatan mehele 330 dollarit ja tema omakorda ulatab mulle jäika plastkorpusesse pakitud relva.
Kohe pärast seda sõidutavad kaks sõpra mind mõne minuti kaugusel linnast väljas asuvale mäenõlvale. Seal asub lasketiir. Siin on ritta pargitud mitu sõiduautot ja üks pikap. Üks sõpradest võttis kaasa jahipüssi. Kõnnime mööda kõrvakaitsmega tüübist, kes tulistab pabermärklaudu, millele on trükitud inimese keha. Kõnnime mööda tegelasest, kes pritsib AK-47-st padruneid tolmusesse künkasse. Tolmupahmakad triivivad meie poole. Kõnnime mööda kutist, kelle ümber on kogunenud tema kuus sõpra, kes joovad õlut. Mees pingutab polte ja kinnitab kuulipildujat statiivile. Mulle tundub, et minu relv on liiga väike. Mõtlen, et ostsin liiga väikese relva, pagan!
Sõber, kelle isa oli sõjaväes, näitab mulle, kuidas laadida 9 mm kuulid vedruklambrisse. See tundub otsekohene ja kummaliselt lihtne. Töötan ise tehnoloogia vallas ja tunnen tihti, et vajan uusimaid kodeerimiskeeli ja andmebaase, serveriühendusi ja kõike muud. See kõik on nii keeruline. Siin on aga kuul relvas ja kõik. Nii lihtne! Libistan vedru tagasi ja vajutan kuuli alla, nagu paneks patareid televiisoripulti. Järgmine ja järgmine. Klamber libiseb rahuldavalt relva käepidemesse. Tšikk-tšikk. Tõmban kaitseriivi tagasi ja see vetrub tagasi oma kohale. Tšikk-tšikk. Olen nüüd valmis tapma. Olen relvastatud ja ohtlik.
„Suuna toru maa poole!“ Mu sõber lausa uriseb. „Laetud relvaga osutatakse alati toruga vastu maad!“ Ma kuulen, kuidas tema militaarmehest isa räägib tema kaudu minuga, ja teeb mulle täpselt nii palju häbi, et pean sellised lihtsad reeglid meeles pidama ja kuuletuma. Sõber plõksutab oma jahipüssi päästikuga. Seisame kõrvuti. Teine sõber seisab meie selja taga ilma relvata nagu nõrk, kes ei suuda meid peatada, kui peaksime oma surmavate kätega talle kallale minema. Tema õnneks on see minu esimene päev lasketiirus ja ma otsustan tema elu säästa.
„Hoia relva pära vasaku käega. Vajuta päästikule õrnalt,“ annab sõber nõu, just nagu ma poleks elu sees telekat vaadanud. Olin selleks hetkeks teda juba igaveseks solvanud, kui suunasin oma laetud relva talle näkku ja ütlesin: „Ma ei tee nalja!“
Põrnitsesin mäenõlva ja märkasin, et AK-47-ga mees oli uuesti laadinud ja rebis nüüd kuule pritsides mäge laiali. Vajutasin selle peale lõpuks samuti päästikule. Põmm! Issand, see oli vali pauk! Põmm! Põmm! Relv lõi mu käes tagasi. Põmm! Ma tõmbasin päästikut üha kiiremini ja kiiremini. Kuulid maandusid mäeküljele ja keerutasid üles tolmu. Mind valdas kummaline eufooria. See on nii lihtne! Relvad on lihtsad! Täna hommikul polnud ma mitte keegi. Nüüd saan aga oma perekonda kaitsta. Ma suudan apokalüpsise üle elada. Keegi ei saa mulle haiget teha! See ei nõua üldse oskusi!
Hiljem, samal õhtul, tulevad mõned sõbrad külla ja ma näitan neile oma uut Sig Sauerit. Ma ütlen neile, et see on 9 mm. Räägin neile Prantsuse sõjaväepolitseist. Näitan neile oma püstoli ümbrist ning templit „RELVAD“ oma käel.
Need polnud sellised sõbrad, kelle isad olid käinud sõjaväes – sain nende hingeldamisest ja pearaputusest kiiresti aru. „Ma ei suuda uskuda, et sul selline asi on,“ ütleb üks neist hukkamõistvalt. „Kas tunned end ehk silmakirjatsejana?“ Teine küsib: „Püstol, kas tõesti?!“ Kuulen kedagi sosistamas. Teesklen, et ma ei saa nendest aru. Jätkan oma demonstratsiooni, tehes püstoliga rahuldavat tšikk-tšikk heli, lootes, et see meeldib neile. Aga minu sõbrad ei tunne mind enam. Ma ei ole enam süütu lumehelves.
Pärast nende lahkumist mediteerin ja üritan mõelda õnnelikke mõtteid, kuid ma pole enam haavatav. Kasutan nüüd ju surmavat jõudu. Keegi ei saa mulle taha keerata! See õhtu oli viimane kord, kui näen mõnda neist oma headest sõpradest ja ausalt öeldes on mul selle pärast rinnus kergem.
Püssi hoian kapis seifis ja kuule keldris kastis. Nii kulub mul viis minutit, enne kui saan selle laadida ja tulistamiseks valmis. Ei mingeid juhuslikke tulistamisi. Tulistamine on viimane abinõu. Ma ei ole selle üle uhke. Aga see on maailm, milles ma arvan, et me elame. See on minu riik. Nagu ma ütlesin: mu relv on ainult apokalüpsises kasutamiseks.
Intervjuu: Rene Satsi
Novell: Dan Brooklyn
Foto: Shutterstock