Reisikirjandus

Tekst: Timo Palo

reisiraamat

Šoti filosoof Thomas Carlyle on öelnud, et maailma ajalugu ei ole midagi muud kui suurmeeste biograafia. Küllap see mingis mõttes nii on, sest peale isikliku panuse mõjutavad kangelase staatusesse tõstetud isikud inimkonda ka motiveeriva inspiratsiooniallikana.

Erandiks pole ka norralane Fridtjof Nansen, kes juba 27-aastasena pärast Gröönimaa suuskadel ületamist tõusis rahvuskangelaseks ning hiljem pärast ekspeditsiooni Põhja-Jäämerele saavutas ülemaailmse tuntuse. Nanseni juhtimisel kirjutati suure maadeavastusajastu viimane peatükk – polaaralade uurimine. Ainuüksi sellest piisaks, et kirjutada inimesest suurepärane biograafia, aga Nanseni puhul oli see alles algus. Raske on üle hinnata Nanseni tähtsust nüüdisaegse polaaruurimise alusepanijana, kuid paljude jaoks oli tema panus teadlase, diplomaadi ja humanistlike ideede kandjana vahest isegi suurem.

Norra ajaloolase Carl Emil Vogti 2014. aastal eesti keeles ilmunud biograafia pealkirja all „Fridtjof Nansen, mees ja maailm” on kahtlemata nauditav lugemine. Kujutan ette, et niivõrd mitmekülgse suurmehe biograafiat pole sugugi lihtne kirja panna, sest jättis ju Nansen endast maha rikkaliku allikmaterjali. Vogt on Nanseni mitmekülgsuse raamatus tasakaalus hoidnud. Varasemast enam on lugejal võimalus heita pilk Nanseni isiklikule elule ja hinges läbielatule. detailid räägivad ilmekalt, kuivõrd põhjalikku uurimistööd on autor rohke algmaterjaliga teinud. See on osavalt sünteesitud ning arusaadavalt ja veenvalt vormistatud. Siin on ära tuntav eelnev pikaajaline teadustöö, mille raames Vogt Nanseni elulugu põhjalikult uuris. Meeldivalt üllatas mind autori, seda enam et norralase avameelsus.

Kuigi juba oma eluajal tõsteti Nansen sageli vaat et jumaliku kangelase staatusesse, siis Vogti kirjutatud biograafia räägib loo ennekõike inimesest meie keskel. Tõsi, väga andekast ja mitmekülgsest inimesest, aga siiski inimesest, kel olid ka omad puudused, mis tegid temast inimliku kangelase. See on omamoodi inimeseks olemise paratamatus, et kõiges ei saa olla ühtmoodi hea. Vogt toob Nanseni kui suurmehe meile lähemale. Just see inimlik pool heidab Nanseni saavutused teistsugusesse valgusesse, mis minu jaoks tundub kangelassaagadest inspireerivam olevat.

Mingis mõttes elas Nansen paralleelselt kahes maailmas: tema ühiskondlik tegevus ehk kõik see, mis temast kangelase tegi, ja tema enese märksa varjatum isiklik maailm. Mõlemad olid läbi põimunud tegelikuks eluks ning ka Vogt on need oskuslikult sidunud elulooraamatus. Nagu raamatu alapealkiri tabavalt viitab, räägib see mehest ja tema maailmast: nii sellest, mis tema ümber, kui ka sellest, mis tema sees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga