Reisikirjandus – Minu Kuuba

Petrone Print 2018

Olen viimase aasta jooksul käinud Kuubal kaks korda ja sealse eluoluga üsna hästi kursis.

Raamatu autor Rain Urbsalu on „Minu Kuuba” mõnes peatükis väga värvikalt ja tabavalt kirjeldanud olukordi, millesse ta Kuubal sattus. Raamatu tutvustuse kirjutajana püüan sisu kas kinnitada või ümber lükata.

Nõustun igati autoriga, nii mõnigi peatükk sealses elus tuli mulle väga tuttav ette. Kuna Kuubal pole suuri loodusimesid, siis just inimesed on need, kes saareriigile oma võlu annavad. Värvikaid ja temperamentseid tegelasi kohtab igal sammul. Kui oled avatud olemisega, siis leiavad seiklused sind seal ise üles.

Näiteks kirjeldab autor oma kogemusi kohaliku naisega, kes tahtis kohe abielluda ning tegi ka armukadedusstseene. See tuli nii tuttav ette, elasin isegi midagi sellist läbi. Välismaalasega abiellumine on Kuubal kui rahvuslik spordiala ja seda küsitakse juba sisuliselt teisel kokkusaamisel. Lisaks on tõmmud kaunitarid tõesti armukadedad, sest mis on nende oma, see kuulub neile, ning hoidke oma piip ja prillid, kui kusagile mujale vaatate. Ladina-Ameerika seebiseriaalid on kui elust enesest maha kirjutatud.

Internetipilet avalikus wifi alas on Kuubal nüüd 1 Kuuba konverteeritav peeso tund ja minul õnnestus Kuubal ka Master Cardiga seinast kenasti raha kätte saada, seda küll Havanna kesklinnas, mitte saare teises otsas, kus autor seikles ja hädas oli. Ameerika kaardid tõesti ei toimi, kuid need pisiasjad muutuvad seal pidevalt.

Autor kirjutab väga tabavalt, et Kuubat tuleb otsida inimestest, kodudest ja elustiilist. Oma osa annavad vanad Ameerika autod ja igast otsast lagunevad hooned. Kõik see ongi Kuuba, mis oli enne revolutsiooni piirkonna kõige rikkam koht. Kuurordist pole mõtet Kuubat otsida, soe meri ja päike on kõikjal pea ühesugune, eriti kui silmas pidada kõik hinnas hotelle.

Tegelikust elust saab pildi kodumajutuses. Loomulikult ei saa jätta rääkimata rannast ega ookeanist, sest tegemist on ikkagi saarega, mida ümbritsevad maailma ilusaimad rannad. Praegusel ajal hindavad paljud kuubalased hoopiski basseine, eks ole see ka arusaadav. Neile on see eksootika, ookean on aga tavapärane nähtus ja aegade algusest olemas olnud.

Autor ei saa üle ega ümber salsast, mida ta seal õppis. Tantsimine on kultuuri osa ning tantsivad kõik, isegi need, kes ütlevad, et ei tantsi, kaasa arvatud kolme jalaga koer.

Rain Urbsalu kirjeldab elavalt õhtut väikelinnas, kus mängib muusika, voolab rumm ja käib tants. See toimub vahetult kiriku ees oleval väljakul. Kell 21 algava palvuse ajaks kolitakse lihtsalt kiriku esiselt platsilt pisut allapoole tänavale. Nii see tõesti ongi, nägin oma silmaga ja võin kinnitada autori sõnu. Tants ja trall on võimas! Absoluutselt vapustav elamus. Kuubal peab olema aega ja kulgema vabas tempos, ilma suurte plaanideta ning laskma elul endast läbi voolata.

Tegemist on väga mõnusa lugemisega, parasjagu seiklusi ja samas mõtisklusi ning näiteid igapäevaelust ja ülikoolis hispaania keele õppimisest. Kes plaanib Kuubale minna, võiks kindlasti lugeda raamatut kui õpikut, et kuidas ja mismoodi elu käib. Samas pakub raamat pinget ka lihtsalt lugemissõpradele.

Jaan Nilson

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga