Reisikirjandus

Egert Rohtla reisipäevik paneb esiteks ahhetama ja siis küsima: miks ometi?!

"Sa oled nii palju reisinud, räägime hoopis sinust," ütleb Egert mulle tagasihoidlikult, kui kohtume, et salvestada tema rännakuseiklustest reisi-podcast'i "Järgmine peatus". Sel hetkel ei ole mul veel õnnestunud tema raamatut "Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast" läbi lugeda. Pärast raamatuga ühele poole saamist võin aga kindlalt öelda: Egert, mina pole sinu kõrval mitte midagi näinud!

Egert Rohtla päevikuvormis kirjutatud raamat „Mine ja kaota ennast” räägib teekonnast Euroopasse. Paljude jaoks võiks see võrduda neljatunnise lennuga Euroopa teise otsa, millele järgneb mõnus puhkus hotellis. Egerti teekond on hoopis teistsugune. Ta sõidab Euroopasse, endal taskus vaid mõni euro. Ta hääletab, kõnnib, ööbib suvalistes kohtades – kõike sellist, mis ei kuulu tavamõistes mõnusa puhkuse juurde.

"Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud," kirjutab Egert ise.

Mulle jubedalt meeldib taoline suhtumine, sest igaüks ei taha, ihka ega julge seda. Mina aga hindan selliseid inimesi, kes on valmis astuma välja oma mugavustsoonist ja tegema midagi sootuks teistsugust.

Muidugi on üks asi oma mugavustsoonist väljaastumine, kuid hoopis teine äärmuslikkus, milleni Egert reisides jõuab. Kohati lähevad asjad päris pööraseks – näiteks veedab ta päevi poolnäljas, peatub kodutute varjupaigas, seisab silmitsi surmaga. Ja võtab kõike seda külma kõhuga. Mentaliteediga, et kui juhtub, siis juhtub. Minu peamine küsimus seda lugedes on: miks ometi? Miks sa oma rännaku nii keeruliseks teed?

Aga nagu ta ütlebki, mõnel on lihtsalt seda vaja.

Egert ei mängi raamatus reisijuhti, tema kirjelduste järgi ei tasu oma rännakut planeerida. Toon lõbusa näite sellest, kuidas noormees valib oma sihtkohta. Hispaaniasse jõudes uurib ta linnade nimesid ning leiab, et Tarragona kõlab põnevalt. See on hea põhjus sinna suunduda, kas pole? Teisalt on Egert asjade ja olustiku kirjeldamises suurepärane. Ta maalib oma sõnadega pildi silme ette nii kohatud inimestest kui ka olustikust. Ka raamatu illustratsioonid mõjuvad meeleolukalt.

Egert Rohtla raamatu lugemine meenutas mulle 700 aastat tagasi elanud Maroko rännumehe Ibn Battuta öeldut: „Reisimine võtab sul sõnad suust. Ja siis saab sinust jutustaja.” Ma arvan, et Egert nõustub sellega.

Liina Metsküla

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga