Siisi Saetalu
MINU UGANDA, Eestlaste kohvik Aafrikas
Petrone Print 2015
Enne „Minu uganda“ lugemist piirdusid teadmised ekvaatoril asuva Aafrika riigi kohta John Akii-Bua (1972 Müncheni oM-i võitja 400 meetri tõkkejooksus) ja Idi Amini (1970. aastatel riigi verine juht) nimedega ning riigi lipu, kus lõbus ühel jalal seisev linnuke triibulisel taustal, teadmisega. pärast lugemist olin kaasa teinud põneva seikluse, mis kaasnes ühe erilise kohviku avamisega tuhandeid kilomeetreid Tallinnast. Kuna varasemalt ei olnud ma siisi blogi lugenud, siis sain usaldada kirjanikku sellel rännakul ning jälgida tema mõtteid ja viisi, kuidas ta lugejale ugandat tutvustas paljuski läbi kohalike inimeste, kes iseloomustasid oma kodumaad. Huvitavad olid ka muzungu’de (mittekohaliku üldnimetus) mõtted ja teod.
Tegemist on süvitsi minnes väga värvika, põneva ja samas rahuliku riigiga, mis peaks eestlasele „sobima“, sest sarnaselt Eestiga on seal viimastel aastatel pigem tavapärane elu, ei mingeid suuri kataklüsme, konflikte, mis ületaksid rahvusvahelise uudiskünnise, selline „Harju keskmine“ Aafrika. sobilikkus on loomulikult tinglik, sellest annab märku ka autor, tuues välja kolme peamist põhjust, miks talle elamine Ugandas ei sobiks: ta jääks igavesti muzungu’ks, ta ei saaks hakkama kohalikus liikluses ega teaks, keda saab usaldada, sest kõik Ugandas hoiatavad kõigi teiste usaldamise eest. Samas saab järelloost ja veebiinfost teada, et autor on hetkel pöördunud Ugandasse tagasi, st palju plussid (nt rutiini puudumine) on peale jäänud, kuid see on küllap juba teine lugu.
Autori enda tähelepanekud on väga läbimõeldud, lähevad süvitsi ja väldivad tavapäraseid eelarvamusi. Lisades mõnel juhul ka kuivi statistilisi andmeid, mis ei mõjunud koormavalt − pigem kirsina tordil ja aitasid taustsüsteemi mõista. Kuna paljuski põhineb raamat samaaegselt peetud blogil, milles selgitati Eesti toetajaile olukorda kohviku tegutsemisel, siis oli ehk sel korral teiste „Minu“- raamatutega võrreldes enam juttu rahast, mis ehk selles formaadis enam nii tähtis polnud.
Võimalus, et ma kunagi oma reisidel Ugandasse jõuan, on tänu sellele raamatule suurem. Kindlasti naudiksin autorit reisijuhina, sest raamatu lehtedelt peegelduv armastus, austus ja soov mõista on uude riiki minnes hädavajalikud ning ehk aitab see vältida muutumist roosaks muzungu’ks (kuidas täpsemalt, saab raamatust teada!).
Margo Veskimägi
Tui Hirv
MINU REYKJAVIK, Kõik on kaasas
Petrone Print 2015
Tui Hirve „Minu Reykjavik“ on kindlasti üks intelligentsemaid Minu-sarja raamatuid. Kui esimese kolmandiku lugemise järel ütleks, et tegu on intelligentse olmekirjandusega, siis mida edasi, seda rohkem ilmub tavaliste võõramaa eluolu piltide vahel ka autorit ja tema armastusi – põhjamaid, eriti Islandit, muusikat ja eriti Pärti, ja kultuuri, eriti kõrgkultuuri. Ja eriti palli, ta islandlasest abikaasat. raamatusse ilmuvad seosed, mis annavad kirjeldatud olmedetailidele palju laiema mõõtme kui vaid kolimiskirjeldus või ülevaade tööst kohvikuteenijana.
Autor on kunstiinimene kõige laiemas mõttes, aga ta pole eluvõõras kunstiinimene. Ülev ja argine kohtuvad ta raamatus sageli, ilusaim kooseksisteerimise manifestatsioon saabub mu meelest siis, kui autor kirjeldab oma tööd Reykjaviki ülikooli raamatukogus (lk 100–102).
Tähelepanuväärsed on ka mitmed väärtuspõhised võrdlused Eesti ja Islandi ühiskondade vahel, need räägivad hoolivusest, integratsioonist, feminismist, laste kasvatamisest. Need võrdlused ei ole paraku enamasti Eestile rõõmu tegevad.
Tihti võrdleb Hirv Islandi üht või teist vulkaanidesaare kohta või olukorda Eestiga. Võrdluses Nõmme, Tartu, Viimsi, F-hoone, uue Maailmaga saavad lihtsalt arusaadavaks ka Islandi väljahääldamatute nimedega paigad. see on hea ja soe võte, tuntud meie reisikirjandusest juba Kreutzwaldi aegadest saati.
Tui Hirve stiil on popp ja noortepärane, aga ei libastu mitte kordagi tühisusse. Kui midagi ses raamatus kohati kohatu tundub, siis autori kramplik püüd selgelt ja sageli kinnitada, et ta tegeleb just nimelt kõrgkultuuriga, on kultuuridünastia liikmena selle emapiimaga sisse imenud ja väikekodanlastega tal ühist teed ei ole. Me saaksime neist asjust teksti lugedes aru ka siis, kui seda otsesõnu välja ei öeldaks. Aga kui siis meenutada, kui ägedad massikultuuri vastased me ise noorest peast olime, siis muutuvad need deklaratsioonid arusaadavaks ja armsakski.
Ma ei tunne Tui Hirve, aga kahte ta raamatut lugenuna jääb mulje, et tegu on ühega nendest haruldastest noortest inimestest, kes kannavad endaga kaasas iidseid lugusid vanast Valhallast ja vanast Beethovenist ning Laxnessist, kellega sajandite eest toimunud kohtumisi nad väga hästi mäletavad.
„Kultuurielus kaasarääkimine on järjest vähem sissekirjutuse küsimus,“ kõlab üks paljudest selle raamatu tabavatest lausungitest, mida tahaksin meelde jätta. sama tähendusrikas on selle teose pealkiri.
Tiit Pruuli