GO Reisiajakiri uuris asjatundjatelt, milliseid lavastusi vaadata ning millised on eredaimad mälestused laiast maailmast.
Lauri Saatpalu,
muusik ja näitleja
Kuni 24. veebruarini esitab Rotterdami Scapino Ballet üle Hollandi etendust „Casablanca“. See on Ingrid Bergmani ja Humphrey Bogarti peaosalisusega Hollywoodi klassika järgi tehtud visuaalne lavastus kirest, vabadusest ja igatsusest. Autoriks teatrijuht Ed Wubbe. Scapino trupi liikumine on lummav!
Märtsi alguses tuleb Arnheimi teatrilt B.O.T välja uus lavastus „Kloek“(„Kaljukindel“) ja seda mängitakse Hollandis kogu kevade. B.O.T. käis Treffil 2016. etendusega „Ramkoers“. Kultuurikatla kummis suur saal röökis vaimustusest. Ise kaesin kevadel nende kodulinnas lavastust „Klapp“ ja vaimustus kestab.
La Scalas etendub 3.–9. veebruarini balletiõhtu, mille koreograafid on David Dawson, Philippe Gratz, Jiri Kylian ja Nacho Duato. Muusikat Vivaldist Thom Yorke'ini. Kui praeguse aja maailma tippkoreograafide etendus ei meeldi, siis teadke, et maailmal pole teile enam midagi pakkuda! Ka see tõstab enesetunnet. Tänan küsimast, piletid on ostetud!
***
Christopher Rajaveer,
näitleja
Soovitan minna vaatama sõnateatrit Londonisse. Esiteks võimaldab inglise keel teatriõhtust hästi aru saada, teiseks algab kell 19 ja 19.30 Londonis tuhandeid etendusi igal õhtul. Konkreetset teatrit Londonis välja tuua ei saa, kuna Londoni teatrites puuduvad püsitrupid. Erinevalt Eestist tehakse seal lavastus iga kord uue trupiga, siis mängitakse seda iga päev paar kuud jutti ning siis tehakse teatrimajja järgmise trupiga uus lavastus.
Kui hoiduda kommertsmuusikalidest, leiab Londonist tohutu valiku meisterlikust klassikast rämeda kaasaegse teatrini, rääkimata maailmastaaridest, kes Londonis laval on. London hingab õhtuti teatri rütmis!
Kaasaegse teatri kohalt soovitan ülipalavalt teatritruppi Punchdrunk.
Teiseks soovitan Ateena Epidauruse festivali soojas Kreeka suveöös.
***
Madli Pesti,
teatrikriitik
Reisidel on alati tore kombineerida erinevaid eesmärke ja tegevusi. Loodusreis kombineerituna kultuurireisiga – miks mitte? Soovitaksin suvel nautida Euroopa suurimaid, pika ajaloo ja traditsioonidega teatrifestivale: Avignoni teatrifestival Lõuna-Prantsusmaal ja Edinburghi festival Šotimaal. Mõlemas paigas saab kogeda väga eriilmelist teatrit keldrikomöödiast suurejoonelise ooperini, tänavatantsust klassikalise sõnateatrini. Valik on otsatu, tasub riskida ning eelkõige nautida kogu melu, mis suure suvise festivaliga kaasneb. Kevade soovitan veeta suurlinnas Berliinis saksakeelse kultuuriruumi tähtsaimat festivali Theatretreffen külastades. Kastaniõite all hõrku visuaalselt külluslikku ja poliitiliselt teravat teatrikunsti nautida on kahtlemata meeldejääv elamus. Theatertreffen panustab ka rahvusvahelisele publikule ehk etendused on tõlgitud inglise keelde.
Mu enda eredaid elamusi laia maailma teatrist on niivõrd palju, et tundub isegi ebaõiglane midagi esile tõsta. Viisteist aastat aktiivselt välisteatri jälgimist on andnud niivõrd palju, kasvatanud mind teatrivaatajana ning laiendanud silmaringi igas mõttes. Sooviksin aga ehk esile tõsta ühe lavastuse, mida viimastel aastatel näinud ning millesarnast Eestis ei tehta – prantsuse lavastaja Giséle Vienne’i suure trupiga tantsulavastus „Crowd“ inimlikult puudutavatel teemadel.
***
Priit Raud,
Kanuti Gildi Saali juht, Baltoscandali festivali kunstiline juht
Peaaegu kõigis suuremates linnades saab tänapäeval nautida väga mitmekülgseid lavastusi. Kuna ma ise huvitun ja tegelen kaasaegsete etenduskunstidega (teater, tants, multimeedia jne), siis julgen rääkida vaid neist. Kaasaegsete etenduskunstide mitteametlikud nn „pealinnad“ vahetuvad teatud aastakümnete järel. Tänapäeval näeb kvaliteetseid lavastusi enim Berliinis (Volksbühne, Hebbel am Ufer, Sophiensaele jt), Pariisis (Centre Pompidou, Théâtre de Châtillon, Festival d’Automne jt), Viinis (Tanzquartier Wien, Wiener Festwochen jt); Brüsselis (Kaaitheater, Kunsten Festival des Arts, KVS jt). Samas nagu öeldud, saab mõnikord häid rahvusvahelisi lavastusi näha ka näiteks Helsingis (Tanssin talo, Espoon Kaupunginteatteri, Zodiak jt). Klassikalisi lavastusi on muidugi kõikjal, aga tavaliselt on need ka kohalikus keeles. Eespool nimetatud kohtades on etendused kas subtiitritega tõlgitud inglise keelde või hoopiski kohe inglise keeles. Ja nagu ikka, kui ikka huvitab muusikal, siis tuleb minna Londonisse või New Yorki. Etenduskunstide maailm on lai ja mitmekesine.
Oma viimase suure elamuse sain aga hoopiski Bernis, vaadates Portugali lavastaja Marlene Monteiro Freitase lavastust „ÔSS“. Ootan väga Florentina Holzingeri lavastust „Ophelia’s Got Talent“, mida päris tihti mängitakse Volksbühne am Rosa-Luxembourg-Platzi teatris Berliinis ja kus teeb kaasa ka Netti Nüganen. Detsembris jõuan ka kohale.