Kui Jaanus Paal Kuala Lumpuris ühe kena hiinlasega vestlema sattus, tundis too huvi, mis on eestlase järgmine reisisiht. Jaanus arvas, et Hiina, ja küsis vastu, et mis kanti hiinlane soovitaks eeskätt minna. „Kindlasti Yunnani!” kõlas vastus. Sama soovitust võib lugeda ka mitmetest reisijuhtidest. Olgu, kui Hiina, siis Yunnan!
Yunnan on Hiina edelaosas paiknev provints, pindalalt veidi alla 400 000 km². Selle provintsi looduslik mitmepalgelisus on märkimisväärne: lõunakaares Birma, Laose ja Vietnamiga piirnev osa ulatub niiskesse troopikasse, keskosa on subtroopilise kliima vööndis, lääne- ja loodeserv aga riivab juba Tiibeti karmi mägismaad. Idaosas domineerib lubjakivist moodustunud platoo, lääne pool aga kõrged mäeahelikud. Provintsi madalaim punkt Honghe jõe orus on vaid 76,4 m üle merepinna, Kawagebo mäetipp Dêqêni platool küünib aga 6740 m kõrgusele. Tänu pinnamoe ulatuslikele kõrgusvahedele, võimsale liigendatusele ja kliimatingimuste suurele varieeruvusele on Yunnan loodusoludelt Hiina kõige mitmekesisem piirkond. See on Xinjiangi provintsi järel ka kõige kirjuma rahvastikuga ala: Hiinas ametlikult tunnustatud 56 rahvast elab Yunnanis 25 nn rahvusvähemust, mille rahvaarv on vähemalt 5000, mõnedel aga ligi miljon. Provintsi rahvastiku üldarvust moodustavad väikerahvad kokku ligi kaks viiendikku. Ammustest aegadest on Yunnan olnud Hiina värav Kagu- ja Lõuna-Aasia maadesse ning lääne- ja idapoolsete kultuuride segupott.
Meie reis toimus märtsis ja aprilli alguses. Alustasime provintsi pealinnast Kunmingist. Meie jaoks oli selles Igavese Kevade linnas sellal juba suur suvi. Nagu igas Hiina linnas, on siin vaatamist tubliks nädalaks küllaga: kas või igahommikune parkides võimlemine ja tantsimine, tänavaakrobaadid, lilleturg, teemajad, veidi säilinud vanalinna jne. Meie siiski linnadest eriti ei hooli ja nii otsisime üles mõned siin resideeruvad eestlased ja kuulasime lisaks varemloetud infole nende praktilisi reisisoovitusi Yunnanis. Järgnevalt mõnedest huvitavamatest paikadest.
Kunmingist 80 km kaugusele jääb Kivimets (Shi Lin). Selle moodustavad erinevad karstivormid: maalilised, kohati nugadena teravad mitmekümne meetri kõrgused kaljupusarad, labürindid, koopad ja veesilmad. Sissekäigu ees müütavad suveniire erinevates värvikates rahvarõivastes naised. Kohati viivad kivisse raiutud trepid ka kaljude peale ja nii on võimalik saada maastikust laiem ülevaade.
Karstivormidega tutvumist võib jätkata Kivimetsast vaid 30 km kaugusele jääval Jiuxiangi maalilisel alal. Sügavas püstloodsete kaljude vahele jäävas kuristikus tehakse sõudepaatidel väike ring ning siis suundutakse koobaste labürinti. Fantaasiaküllased stalaktiidid ja stalagmiidid on siin valgustatud värviliste valgusvihkudega, kõlab muusika ja ühes suuremas koopas esitatakse lava peal ka rahvatantse. Reisi algusotsa jaoks päris hea sissejuhatus. Vägagi huvitav on lubjarikkast veest settimise teel kujunenud astangutesüsteem. Selle ümber puudus ka igasugune palagan ja nii oli seda võimalik päris häirimatult uudistada.
Edasi viis pikk bussisõit meid provintsi lõunaossa Ailao mäestiku piirkonda Xin Jiesse, mis on kuulus oma terrasspõldude poolest. Kaugus suurematest linnadest ja kehvad teeolud on massiturismi siitkandist eemale hoidnud. Linn asub järsul mäeveerul ja lähimad terrasspõllud jäävad üsna linna lähedale. Selles piirkonnas elavad mitmed Hiina väikerahvad, nende seas on kõige arvukamad hanid, seejärel yid, miaod ja daid. Suurem osa naistest kannab igapäevaselt rahvarõivaid, mis pakuvad meiesugustele võõrastele suurt huvi ja silmarõõmu. Hiiglaslikud terrasspõldude süsteemid on rajatud hanide ja yide poolt 1300-aastase tööga. Põllud paiknevad valdavalt kõrgusvahemikus 1000–2000 m üle merepinna, kliimaolud lubavad neilt saada vaid ühe saagi aastas. Viljakoristuse järel, mis toimub kõrgusest sõltuvalt septembrist novembrini, lastakse terrassidele vesi, mis katab ja pehmitab maad kuni aprillis algava istutustööni. 2008. aastal omistati Honghe Hani terrasspõldudele maailma kultuuripärandi staatus. Võimsaimad terrasspõllud jäävad Xin Jiest mitmele poole paarikümne kilomeetri ulatusse.
Siinsed maastikud on tõesti turistidele, eriti veel fotograafidele, äärmiselt köitvad. Esialgu võtab nende rajatiste mastaapsus, sellesse talletatud tööhulk suisa tummaks. Kilomeetrisügavuste orgude nõlvad on meeter-meetrilt tõustes ja nii kaugele kui silm ulatub inimeste poolt põllulappideks muudetud. Ilmast, päikese kõrgusest ja põldude arengufaasist sõltuvalt pakuvad need maastikud iga natukese aja tagant uut, muutunud vaadet. Siin-seal võis tee ääres mäenõlvadel silmata okaspuude – hiina kunningaamia (Cunninghamia lanceolata) – salusid, paaris kohas käis teelehtede korjamine. Paiguti toimus juba põldude kündmine; see käib ikka vesipühvli ja adraga nagu vähemalt 2500 aastat tagasi. Ega nendel kitsastel terrasspõldudel masinatega midagi teha olekski, pealegi kuidas nendele põldudele masinaga pääseda või sealt ära tulla.
Juba Hiina edelapiirile jääb Xishuangbanna Dai autonoomne piirkond. Selle pealinnas Jinghongis pälvis terveks päevaks meie huvi troopiline botaanikaaed. Rohkete taimeliikide kõrval võib selles näha mitmesuguseid linde ja kalu, lisaks asub seal puuviljapuude selektsiooniaed, milles kasvab suurel hulgal eri viljapuid ja nende vorme. Täiendavat silmailu pakuvad kaunilt kujundatud ehisaiad, hekid ja lilleklumbid.
Üheks paigaks, kuhu tahtsime jõuda, oli pühapäevane turg Mĕnghùni linnakeses. Ja see oli pildistajate jaoks tõesti justkui fotografeerimise olümpiamängud. Igal sammul ja hetkel võis näha üha uusi rahvarõivaid, inimtüüpe, müügile toodud juur- ja puuvilju, kariloomi ja kodulinde, eluolulisi turustseene. Põnev oli pakutavatest toidukaupadest otsida uusi maitseelamusi. Ainsate turistidena lisasime sellesse kaleidoskoopi värve omaltki poolt. Kaupade, loomade ja inimeste transport käis siin peamiselt kolmerattaliste aiatraktorit meenutavate sõiduriistadega.
Etnograafiliselt oli väga huvitav Gănlăbă küla, kus elavad daid. Nende avarad majad on ehitatud vaiadele; selle n-ö alumise korruse hõivavad koduloomad ja põllutöövahendid, siin kuivatatakse pesu, maisi ja põletuspuid. Aedades on rohkesti viljapuid (papaiad, pomelid, apelsinid, mooruspuud, kookospalmid, leivapuud jm), aga siin-seal ka Lõuna-Ameerikast sissetoodud hevea ehk kautšukipuu (Hevea brasiliensis) istandusi. Naabruses asuvas Mànchūnmàni külas asub uhke budistlik tempel, mida ümbritseb kosutavat varju pakkuv park. Selles näeb ketravaid ja kuduvaid naisi, müüakse bambuseliistakutele kirjutatud budistliku sisuga raamatuid ja mitmesugust käsitööd.
Tagasi Kunmingis, asusime peagi teele sellest ida poole. Üheksatunnise bussisõidu järel jõudsime Dalisse. See linn asub Chān Shāni ehk Nefriidmägede jalamil, mille 4000 m kõrgusele küündivad tipud peituvad pilvedesse. 14. sajandil oli siin Dali kuningriigi pealinn ja sellest ajast on säilinud osa linnamüüri ning lõuna- ja põhjakülge jäävad väravad. Linnas on rohkesti keskaegseid tänavaid ja maju; viimastest, tõsi küll, on paljud restaureeritud või päris uuesti üles ehitatud, aga nii osavasti, et asjatundmatu silm ei tee vahet. Majade alumisel korrusel on tavaliselt mingi töötuba, kus nikerdatakse mööblit või tehakse mõnda muud kunstkäsitööd, teisele korrusele jäävad eluruumid. Aknaid katvad võred, uksed, katuseservad on väga peenelt välja nikerdatud või siis kaunistatud emailplaatidega ja pakuvad rohkesti vaatamist. Imepärased on siinsest marmorist välja lihvitud tahvlid, mis kaunitesse puuraamidesse asetatuina kujutavad sageli justkui maastikustseene. 1982. aastal arvati Dali vanalinn Hiina 24 väärtuslikuma ja huvitavama ajaloolise paiga nimekirja. Elanikest moodustavad siin põhiosa baid.
Dalist 2 km loodesse jääb kuulus Kolme Pagoodi tempel, tee sinna viib läbi kauni pargi. Keskmine, 16 korrusest koosnev 69 m kõrgune pagood on ehitatud 9. sajandi keskel, külgmised pagoodid, mille kõrgus on 42 m, ehitati 12. sajandil. Need kolm pagoodi moodustavad sissekäigu Chōngshèng Sì templisse, kus parajasti toimusid taastamistööd. Sinavatesse kõrgustesse kaduvate mägede taustal on see Hiina varast budistlikku arhitektuuri esitlev kompleks siinse piirkonna tähelepanuväärseim turismiobjekt.
Edasi viis teekond meid põhja, Tiibeti piirimail asuvasse Lìjiāngi linna, mis on ühtlasi Nàxī autonoomse piirkonna pealinn. Maastikuliselt paikneb see Qinghai-Tiibeti platoo ning Yunnani- Guizhou platoo ühinemisalal, 2400 m üle merepinna. Kogu Lìjiāngi 4 km² suurune kitsaste tänavatega vanalinn on nagu üks suur muuseum ning see kuulub UNESCO kultuuripärandi objektide nimekirja. Igal tänavakäänul või -nurgal avanevad uued vaated, mida tahaks tingimata pildistada. Linna sisenedes jäävad korrapealt silma kaks majakõrgust vesiratast. Linnas toimib siiani edukalt keskaegne veevarustus, mis põhineb mägedest voolavatel allikatel ja linnas kaskaadidena järgnevatel basseinidel, mida on järjestikku vähemalt kolm: ülemine joogivee võtmiseks, keskmine juurvilja pesemiseks ja alumine pesupesemiseks. Linnale lisab kaunidust Musta Draakoni park koos selle keskele jääva järvega. Palju vaatamist pakub seda piirkonda ligi 500 aastat valitsenud Mu perekonna paleekompleks. Tänavatel on rohkesti näha naxi’de sinistes rahvarõivastes naisi. Naxi’de religioon on polüteistlik, hõlmates lamaismi, taoismi ja animismi elemente. Nende vaimseks juhiks on/olid dōngbā’d – teadjamehed ehk kirjalugejad. Naxi’del on oma kiri, mis koosneb enam kui 2000 hieroglüüfist. Praegu õpetatakse seda linna serval mäeveerul asuvas väikeses templis, mis on ka külastajatele avatud. Naxi’d arvatakse pärinevat Tiibetist. Igal õhtul saab linnas külastada dongba-muusikat ja siinsete rahvaste tantse esitlevat etendust.
Järgnevalt suundusime kuulsasse Hutiaoxia ehk Tiigrihüppe kuristikku, mille on kohati enam kui kilomeetri sügavuselt uuristanud mägedest läbi Jangtse jõgi. Kuristiku põhjast seda palistavate mäetippudeni on kõrgusvahe kohati isegi 3000 m. Kuristik on paiguti nii kitsas, et üks jahimeeste poolt tagaaetav tiiger pääsenud nende käest põgenema, ületades kuristiku ühe hüppega. Meil igatahes võttis jalgsi selle pikuti läbimine terve päeva. Sealsete võimsate panoraamide kirjeldamiseks jääb minu sulg liialt nõdraks, ütleksin vaid, et selle paiga külastamine on kindlasti vaeva väärt. Kolmest eri kõrguses kulgevast rajast valisime meie keskmise ja see oli kõigile jõukohane.
Teel meie viimase põhipunkti, Shangri La poole oli võimalus imetleda naxi’de külasid ja kuulsat Valge Vee terrassi (Bāishuĭ Tái). See on üpris ulatuslik mäenõlv, mida katab astangutena lubjarikkast nõrgveest settimise tulemusena moodustunud helevalge poorne kivim. Siin-seal võib näha ka justkui lokkidega ehitud kaljuseinu või hiigelsuure pudrupaja keemisel kivistunud mullistusi. Mäenõlvu katab männimets koos selle all õitsevate mitut liiki rododendronitega.
Ja lõpuks Shangri La ehk hani keeles Xiānggélīlā – Diqingi autonoomse prefektuuri pealinn. Ingliskeelses turismikirjanduses kasutatav nimi Shangri La on tegelikult pärit James Hiltoni 1933. aastal avaldatud ulmeromaanist „Kaotatud horisont” („Lost Horizon”). Selles nimetatakse niiviisi muust maailmast mägedega eraldatud paika, kus valitseb kloostri poolt juhitud püsiv harmoonia ja inimeste eluiga on peaaegu lõputu. Shangri La’d peetakse ka Tiibeti müstilise kuningriigi Shambhala nüüdisaegseks ekvivalendiks. Pärast II maailmasõda on Shangri La’ks hakatud nimetama paiku mitmes Tiibeti platoo äärealadele jäävas riigis (Nepalis, Pakistanis, Bhutanis jm), ent peaaegu et riikliku otsustavusega on see toimunud just siin – muidugi selleks, et meelitada turiste.
Linnake paikneb enam kui 3000 m kõrgusel ja nii lööb bussist välja astudes vastu jäiselt külm õhk. Tänavatel suitsevad söepannid, mille ümber vateeritud vestidesse pakitud kaubitsejad käsi soojendavad. Elanike põhiosa moodustavad selles piirkonnas tiibetlased ja tiibeti kultuuri selget mõju peegeldab ka ehituste stiil: kastikujulised majad on lamedate kivikatustega, aknaavasid kaunistavad musta värviga maalitud altpoolt laienevad raamid. Vanalinn on kenasti restaureeritud, pakkudes rohkesti huvipäraseid vaateid. Selle kohal kõrgub hiiglaslik, vähemalt 5−6 m kõrgune palveveski, mida saab siiski ühe inimese jõul keerutada. Õhtul moodustavad linna peaväljakule kogunenud paarkümmend inimest suure ringi ja tantsivad magnetofonimuusika saatel oma rõõmuks rahvatantse. Kuigi haruldane ei ole juhtuda tänaval kokku mõne seal jalutava jakiga.
Suurim vaatamisväärsus on muidugi linnast viie kilomeetri kaugusele jääv hiiglaslik Ganden Sumtselingi klooster, mida kutsutakse ka Väikeseks Potalaks. Reisikaaslane Olavi, kes on ka päris-Potalat näinud, kinnitas, et niisugune nimetus on täiesti õigustatud: see klooster on oma arhitektuurilt ja kogu olemuselt suurema nimekaimuga vägagi sarnane. Klooster rajati 1679. aastal viienda dalai-laama poolt ja see on Yunnani provintsis suurim. Ta kuulub gelukpa ehk kollase mütsi sektile. 1930. aastatel toetas klooster kommunistide kindralit He Longi ja jäi tänu sellele terveks, ent 1959. aastal ei jätnud Rahvavabastusarmee oma vallutusretkel Tiibetisse kloostrit pommitamata. 1983. aastal klooster taastati ja praegu elab sellele kuuluvas 200 majas umbes 700 munka, enne kultuurirevolutsiooni oli neid siin tegutsenud ligi 5000.
Klooster kõrgub sadakond meetrit kõrge mäe nõlval, sissekäigu juurde tõuseb lai trepp, kummalegi poole jäävad terrassidena madalad majaderivid. Kloostris on suuremaid ja väiksemaid templeid, nende vahele on kiilutud palvetamis- ja mitmesugused olmeruumid. Kitsas käikude ja treppide rägastikus orienteerumine nõuab tükk aega. Kogu päeva kulgeb läbi kloostri nende osade, mis külastajatele avatud, pidev inimestevoor. Paar palverändurit lõpetavad oma pikka ja vaevarikast pikaliheitmisega läbitavat teekonda. Peamine saal mahutab palveid retsiteerima üle 1500 munga, siin seisab ka kaheksa meetri kõrgune Shakyamuni Buddha kuju ning suur pildigalerii tema elust. Pea igas ruumis on rohkesti maalinguid ja budistliku sisuga vaipu. Osa munki istus palveruumides pühasid raamatuid lugedes, osa mängis õue peal omavahel mingit mängu, mõned lobisesid müüri najal mobiiltelefonidega. Päevaga ei jõua siin kõike ära vaadata, pealegi oleks see paras paik, et kusagil nurgakeses mõne tunni vaikselt istuda ja lasta mõtetel vabalt ringi uidata.