Reis Udmurtiasse

2003. aasta lõpus helistas Kiidi turismitalu peremees Aigar Piho ja küsis, kas ma olen valmis sõitma uue aasta alguses Udmurtiasse ja viima sinna turismitegelasi Udmurdi esimesele turismisümpoosionile. Olin suvel ostnud mahtuniversaali ehk väikebussi Citroën Berlingo ja sõitnud ainult Eestis. Venemaale sõit ja pealegi veel nii kaugele tundus põnev ja ahvatlev. Millegipärast nõustusin kohe, sest tundsin Aigarit juba Tihemetsa tehnikumi ajast, kui olin seal õppejõuks. Juba siis oli ta tark ja hakkaja noormees.

Kui Eestis hakkas liikuma ringi „turismitont“, siis oli Aigar üks peamisi tegijaid ja initsiaatoreid maaturismi alal Lõuna-Eestis. Minul oli selleks ajaks Põlvas Rähni Maja kodumajutus ja Aigar arvas, et ma sobin sellesse seltskonda ning saan ka kaasa rääkida ja oma kogemusi jagada. Reisikaaslasteks olid peamiselt Võrumaa turismiettevõtjad, projektide kirjutamise kogemustega abielupaar ja Aigari sõber Soomaalt, Aivar Ruukel. Kõik kõvad tegijad ja õiged inimesed.

Aigaril oli juba varasemast loodud kultuurisillad ja kontaktid sealsete võtmeisikute ja korraldajatega, kellest ühte olin ma juba Eestis näinud ja kuulnud. Juhtus see nii, et Aigar kutsus mind mingil õhtul Võrru kohvikusse kuulama mingeid lauljaid Udmurtiast. Tookord laulis väga ilusti üks noorik Nadežda väikest kasvu noormehe kitarri saatel. Just see noorik korraldaski selle kogemuste vahetamise sümpoosioni. Seega oli minul juba üks tuttav ees ootamas ja see lisas julgust nii kaugele sõiduks. Aga… sõidu esimestel tundidel hakkasin juba kahetsema, et nõustusin vedama ja minema.

Oli vist 2004. aasta 1. jaanuari hilisõhtu, kui jõudsin Võrru, et võtta peale reisiseltskond. Kuna viisad algasid 2. jaanuarist ehk keskööst, siis tehti suure elevusega aega parajaks varude täiendamisega pikaks sõiduks ehk vene keeles väljendudes zatarilis, seda peamiselt lõbusate inimeste joogiga, st õllega. Ilm oli hea – pilvitu, lumeta, teed kuivad, liiklus hõre, ühesõnaga autojuhi rõõm!

Otsustasime sõita lühemat teed pidi üle Irboska ja Ostrovi. Üle piiri saades muutus tee künklikuks ja auklikuks. Enne Ostrovit hakkas juba kergelt lund sadama. Kella kahe-kolme paiku öösel jõudsime Ostrovisse, kuid ilma naviseadme ja GPSita jäime ekslema. Õnneks sattusime ühe nokastanud, kuid abivalmi kodaniku peale, kes pakkus lahkesti oma abi. Võtsime ta peale ja nii saimegi Leningradi–Kiievi trassile. Selleks ajaks oli lumesadu juba tihe. Mida kaugemale sõitsime, seda rohkem tee treppi läks. Nähtavus oli nii halb, et raske oli teed eristada ning orientiiriks vaid veoautode hullult treppi sõidetud rööpad, kiiruseks 30–40 km/h. Eestlaste jaoks täiesti arusaamatu ja talumatu olukord! Meil oleks lumesahad ammu juba teedel. Lootsin, et läheb paremaks, kuid ei. Lisaks panid kannatuse proovile ka iga poole tunni järgsed metsapeatused. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et kui nii jätkub, siis kulub kohale jõudmiseks nädal ja et oli mul vaja seda pakkumist vastu võtta… Kas tõesti on ülejäänud 1800 kilomeetrit samasugused?

Valgenedes ja temperatuuri alanedes jäi lumesadu vähemaks. Pihkva oblasti teedega võis rahule jääda. Tveri oblastisse jõudes algas uus kannatuste rada ehk sadakond kilomeetrit BAMi plaate – põmm-põmm-põmm! Kiirus jälle maas. Moskva oblasti sildist möödudes sattusime aga uskumatult siledale asfaldile, nagu Euroopas.

Pärast lõunat jõudsime kargesse Moskvasse. Siit edasi oli juba kaks rida pärisuunas ja sai korralikult sõita. Õhtul pimedas olime Vladimiris. Linnast väljasõidul oli tee ääres ilus suur kirik. Oli just vene jõulude eelne aeg. Tegime peatuse ja külastasime pühakoda. Teisel ööl jõudsime Nižni-Novgorodi, kus tahtsime peatuda hotellis, kuid nähes selle taset, otsustasime sellest linnast lahkuda. Nüüd maastik muutus oluliselt – pikad tõusud, langused.

Novgorodi oblasti järel algab Tšuvaši Vabariik, kus teed on jälle halvad ja miilitsad norivad. Tšeboksarõ lähedal oli tõsine ja karm politsei ning julgeoleku kontrollpunkt, kus peatamise korral võib palju aega ja närve kuluda. Kui mööda saate, on teil vedanud!

Kolmanda päeva õhtul jõudsime Kaasanisse. Kesklinna jõudes nägime võimast, hästi valgustatud kremlit ja selle keskel kõrguvat valgest marmorist mošeed, mis on kantud ka UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Olin kogu selle aja olnud ise roolis ja näost hall.

Lõpuotsa 400 kilomeetrit jagasime sõidu Aigariga. Iževski eeslinna kutsusime vastu Nadežda, kes viis meid ööbimiskohta.

Sümpoosion toimus kahel päeval eri külades. Osalejaid oli tervest Udmurtiast. Sündmust kajastati teles, raadios ja ajakirjanduses. Kui saabus intervjuude andmise aeg, selgus, et meil pole head vene keele oskajat. Kuna minul sellega probleemi pole, siis tuligi rääkida ja tõlkida.

Ööbisime peredes. Minu jaoks oli see erakordne kogemus ja elamus. Ma oleksin nagu lapsepõlve sattunud! Sama kodune ja lihtne elustiil, siirad, avatud ja külalislahked inimesed, maitsvad kodused toidud, tuttavad rahvarõivad ja motiivid, sest olen seto juurtega. Nii palju oli sarnast riietes, lauludes, sõnades! Selgus, et sattusin elama selle küla lauluema juurde!

Kuna oli jõuluaeg, siis korraldati Kamennoe külas vastav õhtu, kus näidati ka nende kombeid. Juhtus nii, mehed pidid riietuma naisteks ja naised meesteks. Kuna sealsed naised on väikest kasvu, siis meie suurte meeste seljas olid need rõivad ikka väga naljakad!

Mingil ajal jäi Soomaa turismiettevõtja Aivar Ruukel haigeks, palavikku. Talle juhtus millegipärast väga hea ja nägus põetaja Ludmilla, kes nakatas Aivari veelgi suurema haigusega – armastusega! Sama aasta augustis peetigi Aivari ja Ljuda pulmad nii Eestis kui ka Udmurtias. Kahjuks mina ei saanud minna. Kuna seda pulma filmiti, siis olen katkeid näinud teles.

Lõpuks viidi meid Buranovo külla ja paigutati taas peredesse. Tehti väike ekskursioon külas ja koolis. Meid kutsuti küla klubisse ja pandi laval laua taha istuma. Lauale kuhjati igasugu lapikesi ja kaltse ja kepikesi. Ja siis öeldi, et nüüd hakkame nukkusid tegema! Täitsamehena arvasin, et nad teevad nalja! Selgus, et nukkude tegemine on väga oluline element nende rahvakultuuris ja isegi meditsiinis. Juhendajaks oli Moskvas tekstiilikunsti õppinud Zoja Lebedeva, kes elas tollal viletsa klubi kõrval ja praegu elab Tartus (kes seda siis võis arvata, et nii läheb). Siin jätkab ta oma loomingu ja näitustega.

Kooli võimlas tekkis vist Aigaril idee korvpallimängust meie ja küla noorte vahel. Ei läinudki palju aega, kui poisid olid kohal ja mäng sai peetud. Hiljem meenutati seda sündmust korduvalt, et poisid said rahvusvahelise mängu!

Pärast kosutavat kuuma sauna istusime Begiševide pere suure toa põrandal ja tegime kokkuvõtteid, kus igaüks võis rääkida oma kogetust ja nähtust. Külaklubi juhataja Olga Tuktareva soovis, et meie läbikäimine võiks jätkuda. Otsustasin sealsamas, et teen midagi selle küla heaks, ning samal suvel kutsusin mõne õpilase, vanemad ja õpetaja Põlvamaale.

Siin külas juhtus selline asi, et ma sain endale teise ema! Üks laulumemmedest, Galina Nikolajevna Koneva, otsustas millegipärast, et võtab mu oma pojaks. Ja kui Udmurdi naine midagi otsustab, siis on see tehtud. Tollal oli ta küla koguduse vanem, kuid kirikut ei olnud. See oli nõukaajal lõhatud ja laiali tassitud. Hiljem memmed rääkisid, et külal on selle pärast needus peal. Ja pärast Eurovisioonil käimist hakkasid memmed kirikut ehitama. Nüüd on see valmis. Uskumatu julgus ja pealehakkamine! Presidendi initsiatiivil lammutati ka vana klubi ja ehitati uus uhke rahvamaja, sest memmed on seda väärt.

Nii algas minu tihedam läbikäimine Buranovo rahva ja Udmurtiaga. Praeguseks olen meie Eesti kultuurikollektiividega käinud üle kahekümne korra sealsetel festivalidel. Olen korraldanud udmurdi kollektiivide sõite Eestisse. On tekkinud väga palju häid sõpru ja mõttekaaslasi. Olen tänulik sõpruse üle Buranovo laulumemmede ja Nadežda Utkinaga, kes kunagi laulis oma rõõmuks ning praegu on ta Udmurdi rahvalaulik ja Udmurdi kultuuri saadik Šveitsis, kus ta ka praegu elab. Nadežda on loonud üle 300 laulu ja paljud neist on saanud juba „rahvalauludeks“. Eriline tänu Aigar Pihole, kes avas mulle värava hõimurahvaste juurde!

 

Lisainfot roolikeerajatele

Viimastel aastatel on Tšuvaššias hakatud teid ehitama ja sildu parandama, kuid tempo on uskumatult madal – vähe tehnikat ja tööjõudu. Võib öelda, et töömehed on ikka veel samas asendis, mis eelmisel aastal.

Seevastu Tatarstanis on riiklikud teed korras. Viimastel aastatel on Naberežnõje Tšelnõ suunal seniste teede kõrvale hoogsalt uusi neljarealisi teid ehitatud, seda liiklust oluliselt häirimata. Töökultuur, kvaliteet ja tempo on kõrgel tasemel!

Maastiku muutudes tuli muuta ka sõidustiili. Meil oldi tollal harjutud kiirusepiirangu ja möödasõidu keelu märkidest ning pidevjoontest mööda vaatama. Sama suhtumisega tuli reisil sageli kergendada rahakotti. Minul oli see juhus sõidu ajal seitse korda, õnneks mitte suured summad. Ja miilitsaid oli tollal teedel väga palju! Juhid olid pidevas stressis. Viimastel aastatel ei ole liiklustrahve maksnud. Olen järginud liikluseeskirja ja tean kohti, kus võidakse jälgida.

Pärast suuri koondamisi miilitsaorganites ja politseile üleminekut on olukord muutunud euroopalikuks. Enamik kontrollposte on tühjad, ilma põhjuseta kinni ei peeta. Vahel tuleb ette, et mõnel politseinikul on igav ja ta tahab suhelda ning peab auto kinni uudishimust, ettekäändeks dokumentide kontroll.

 

Mõned tähelepanekud ja soovitused pikkadeks sõitudeks Venemaale

  • On suur oht ja kiusatus jätkata sama sõidustiili, millega harjunud Eestis. Kui see on korrektne, pole probleemi, jätka samamoodi.
  • Mastaabid on suured ja olud muutuvad.
  • Varuge möödasõidul kannatust, sest pidevjooned on pikad, samuti tõusud ja langused. Tõusudel antakse üks rida juurde.
  • Möödasõidukohad on välja kujunenud pika kogemuse tulemusel ja sõitjate ohutuse huvides.
  • Lubatud kiiruse ületamine kuni 20 km/h ei tohiks pahandust tuua.
  • Ärge pakkuge politseile altkäemaksu ega makske „trahvi“ politseinikule, nii võidakse teid vastutusele võtta. Rikkumise korral laske kirjutada protokoll, mille peal on trahvi tasumise tähtaeg. Maksa varem, nii maksad vähem. Kui tekib vaidlus, siis las näitavad seadust, mis nõuab välismaalastel kohe maksta.
  • Võimaluse korral kasutage video-registraatorit või -kaamerat.
  • Olge valmis varjatult sisse lülitama telefoni diktofon, kui asi jamaks kisub. Sama võiks osata ja teha ka kaasreisija.
  • Juhtimise võib üle anda inimesele, kes on kirjas tehnilises passis (kindlustusjuhtumite pärast). Kui sellist ei ole, siis peate usutavalt põhjendama, miks teie ei saa juhtida (trauma, valud vms). Väsimus ei loe – siis puhka või maga!
  • Tollal hakkas nõukaajal ehitatud teedel järjest rohkem liikuma raskeveokeid. Teed ei pidanud vastu, sildadele peale- ja mahasõidul võisid „komistada“ turritavate armatuurraudade otsa. Juhtide väsimusest või teede libedusest tingituna oli palju teelt väljasõite ja isegi autode põlenguid.

 

Tekst: Raivo Ristimäe

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga