Rein Põdra viimne Suur Retk

Eesti Raamat, 2018

Kreeklast Strabonit (u 64/63 e.m.a – 20 m.a.j) peetakse õhtumaises kultuuris geograafi a isaks, kes jättis järelpõlvedele päranduseks oma 17-köitelise peateose „Geographica”, milles tolleaegsete andmete ja allikate, aga ka kirjutaja enese kogemuste põhjal kirjeldatakse Euroopat, Aasiat ja Aafrikat. Ehk oikumeeni, nagu kreeklased nimetasid maailma neile tuntud mõõtmetes, mis aja jooksul üha avardusid. Väike-Aasias ehk Rooma provintsis sündinud Strabon oli hellen, kreeklane, ent temast sai roomlane, kes ka ise jõudumööda reisis Rooma impeeriumi äärealadele – lõunas piki Niilust ja idas Kaukasuseni. Austades autoriteedina Homerost, peegeldas tema maailmapilt arusaama reaalsusest, milles veel elasid mälestused mütoloogilistest kangelastest.

Tartu Ülikoolis geograafi at õppinud viljakas kirjanik ja pikaaegne toimetaja Rein Põder (1943–2018) lahkus meie hulgast 23. oktoobril. Suure osa tema teoste aluseks on olnud tõsieluseigad ajalooliste prototüüpidega, kes liiguvad peamiselt põhjapoolkera arktilistel aladel. Neist Rein Põdra retkeromaanidest on pikemalt kirjutanud Holger Kaints ajakirjas Looming (2018, nr 7). Kirjaniku viimaseks jäänud romaan „Maailm on imeline” on kirja pandud aga Straboni autobiograafi lise minajutustuse vormis. Selles ettevõtmises on suurt joont ja pretensiooni. Raamat algab Straboni päritolu ja põlvnemisega, hõlmab kõiki tema olulisi eluetappe ja rännakuid ning lõpeb, kui kaheksakümneaastane peategelane asutab end Roomast teele oma sünnipaika, kus ta kavatseb veeta elu viimased aastad.

Tegemist on huvitava ja hariva ning ladusalt jutustatud elulooga, mis žanriliselt jääbki kuhugi „puhta” ilukirjanduse ja tänapäeval nõutava elulookirjanduse vahemaile. Teost võikski nimetada pastišš-romaaniks, mis moodsal viisil põimib edukalt mõlema žanri tunnusjooni. Asjaolu, et enamasti on kasutatud omaaegseid, tänapäevastest hälbivaid kohanimesid, mis sunnib teadmishimulist lugejat tavapärasest rohkem guugeldama või haarama ajalooliste maakaartide järele, tundub igati loomulik. See on ikkagi Straboni aeg, suurte poeetide Vergiliuse, Ovidiuse ja Horatiuse kaasaeg, ning Strabonile tuntud geograafi line ruum, milles veel elab Homerose vaim ja saab käega katsuda mitmeid hiljem hävinud maailma imesid, nagu näiteks Pheidiase loodud Zeusi kuju Olümpias.

Ma ei tea, kui läbi- ja ettenägelik oli Strabon omaenese säilinud ja hävinud töödes. Kuid Rein Põdra käsituses kannab neid aimus aegade muutuvusest ja tulevastest avastustest oikumeeni äärel. Aimus maailma avardumisest, millega kaasneb tugev eetiline paatos ning küsimus, kellele ja milleks neid kirjeldusi ja avastusi vaja on – kas uuteks sõdadeks ja vallutusretkedeks? Kui „ajaloo isaks” nimetatud Herodotose suhtes on Strabon läbivalt kriitiline, siis Lennart Meri suuresseede tõukejõuks olnud Pythease retke suhtes muutub ta teose jooksul üha sallivamaks, mööndes lõpuks selle usutavust. Ajalooline Strabon seda vististi uskuma siiski ei hakanud.

„Maailm on imeline” lõpulehekülgedel saab aga üha enam kinnitust äratundmine, kuivõrd tundlikult on Rein Põder kujundanud Straboni elulooromaanist ka omaenese Viimse Retke ning kui teadlikult on rasket haigust trotsinud kirjanik selle loonud. Romaan lõpeb tagasipöördumisega elu alguspunkti: „See tõmme on mulle arusaamatu ja ometi vastupandamatu. Samas, kui kõik edaspidine on tundmatu. Tean vaid, et kui kohale jõuan, siis on Suur Ring täis saanud ja sulgunud. Kõik kordub. Kõik möödub. Uroboros neelab kogu aeg oma saba, see ring ei lõpe kunagi…”

Janika Kronberg

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga