Ahto Tanner (32), Trip.ee-st paljudele tuttav rännumees ja netikommentaator, on tagasi oma elu pikimalt matkalt – vahetult enne 2005. aasta jõule alustas ta kodusest Paidest teekonda, mis viis ta läbi Aafrika ja tõi koju tagasi tänavuse septembrikuu alguseks. Loomult tagasihoidliku mehena pole Ahto ehk Rebaseonu oma saavutustega ajakirjanduses kelkinud. Intervjuude ja artiklite soovijatele on ta rohkem või vähem viisakalt „ei” öelnud. Ometi soostus Rebaseonu GoDiscoveri toimetaja Tiit Pruuliga meili teel oma reisist vestlema.
Kohtusin Ahtoga esimest korda 2003. aastal täiesti juhuslikult Panamas, kui Rollingutega ümber maailma sõitsime. Lihtsalt juhtusime ühel ja samal õhtupoolikul olema ühes ja samas väikelinnas. Ja kui me seal juba koos olime, kutsusin Ahto meiega mööda Pan-Americanat kaasa sõitma. Nende mõne päeva jooksul nägin, et Rebaseonu on hästi siiras ja aus poiss, kes sel siiral ja ausal moel maailma avastab.
Hiljem, Eestis, andis Ahto mulle ühe endavalmistatud pilditöötlemisprogrammi ja õpetas mõned fotograafianõksud. Kui küsisin, mis ma talle võlgnen, vaatas ta mulle oma pilukil silmadega otsa ja tegi hoopis teist juttu. Üldse teeb ta mõnikord teist juttu, kui teema ei meeldi. Et Rebaseonust rohkem aru saada, olin ta Interneti-blogi üsna regulaarne lugeja.
Ühesõnaga – meie põgus suhtlemine tekitas tema mõtlemiste ja tegemiste vastu sügavama huvi, ehkki ta suurt osa oma mõtlemistest ja tegemistest kiivalt varjab. Ja ehkki ta ise näeb mõnikord välja nagu maailma suurim “pohhuist”.
Oled käinud üsna keerulisi radu pidi Aasias ja Ameerikas. Miks Sa oma põnevaid reise alati üksi teed?
Ma olen selline keeruline INFJ inimtüüp, kes oma nõudlikkuse ja põikpäisusega endast kõik eemale peletab, seega olen sunnitud reisilgi üksi käima. :)
Loomulikult mulle meeldiks kellegagi koos reisida, aga et kõik sujuks, eeldab see enam-vähem samasuguste väärtushinnangutega inimest ja ma ei ole kindel, kas ma kunagi kellegi sellise peale satun (kui seni pole sattunud). Aga väike lootus siiski on... ;)
Samas tuli meelde üks tark ütlus ja see ei kõlagi nii negatiivselt: "The one who goes alone can start today; but he who travels with another must wait till that other is ready".
Mina kardan üksi rännata, sest põen isegi suurema seltskonnaga liikudes kohutavalt koduigatsust. Kuidas Sul?
Kuna ma pole pereinimene, siis nii suur mul see koduigatsus vist pole (seni olnud). Aga aeg-ajalt, vastavalt meeleseisundile, käib peal see petlik tunne, et ükskõik kus (unelmate kohas) sa ka hetkel ei viibi, mujal tundub rohi alati rohelisem. See rahutu tunne võib peale tulla kodus, ja siis tahaks ära minna; või see tuleb peale reisil ja siis tahaks koju minna. Inimene on ju tegelikult nõrk, eriti üksi...
Su viimane ja kõige suurem reis viis Sind mööda Lääne-Aafrikat Marokost Namiibiani. Teele jäid Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Ghana, Togo, Benin, Nigeeria, Kamerun, Gabon, Kongo ja Angola. Kuidas selline grandioosne Aafrika plaan sündis?
Arvatavasti sattusin Internetis kellegi välismaalase piltidega reisipäevikule ja mõtlesin, et mina tahan ka sellise asja ära teha. Sealt siis plaan autoga Aafrikasse minna. Nii et sellist asja, et ma juba lapsepõlves oleksin unistanud, et ükskord lähen Aafrikasse lõvisid vaatama – sellist asja minu mäletamist mööda pole olnud (küll aga tahtsin ma saada kosmonaudiks ja piirivalvuriks).
Su reisi teine peategelane Sinu kõrval oli Land Rover Defender 90 (1997. aasta 300TDI turbodiisel). Miks just see valik?
Natuke vanem auto sai valitud, kuna uuemad on kõik juba liiga elektroonilised – kui mootoriga midagi tõsisemat juhtub, siis kuskil Aafrika võsas või lihtsas töökojas sellega suurt midagi ette võtta pole. Üldiselt on see 300TDI mootoriga Defender suhteliselt lihtne auto, mille peal saab õppida ja mida minusugune algaja saab omal käel putitada, rääkimata sellest, et kolmandates maades on sarnaseid suhteliselt palju, neid osatakse parandada ja ka varuosi on saadaval.
Tegelikult saab umbes sarnase reisi läbi teha ka tavalise sõiduautoga – ei pea üldse olema 4x4-masin. See muidugi seab piiranguid, aga suuri teid mööda sõites on võimalik.
Kui täna oleks uus minek, kas valiksid sama masina?
Kuna Defender on mul juba olemas ja ta meeldib mulle, siis läheks sõit lahti ikka sama masinaga. Lisaks on mul temaga nüüd rohkem kogemusi, mis annab kindlustunnet juurde. Mulle meeldiks autoga kokku kasvada – see eeldab pikemat sõprust.
Samas, kui ma ei peaks omast taskust maksma ja saaksin reisiautot valida, siis meeldiks katsetada Toyota LandCruiser 78-t (http://lc78.toyota.com.au). See on selline vana kooli robustne ja spartalik masin – mitte segi ajada nende läikivast plastmassist pseudo-LandCruiseritega, mis meil ruulivad. Seda toodetakse ka praegu, kuigi Euroopas ei müüda, ja tüüpiline Toyota müügimees ei teagi, et selline mudel eksisteerib. Pole võimatu, et kunagi tulevikus ma selle masina nii või naa ära katsetan, kuigi ühe inimese jaoks on see veidi suurevõitu. ;)
Kui paljudele inimestele tundub Defender olema Aafrika auto võrdkujuks, siis viimase paarikümne aastaga on olukord muutunud ja kolmanda maailma põhitegijad on reaalselt siiski Toyotad – HiLux ja LandCruiser. Põhjus on lihtne – parem töökindlus.
Kui palju Sa oma autot spetsiaalselt selleks reisiks ette valmistasid ja ümber kujundasid?
Mehaaniliselt ei ehitanudki palju ringi. Kuna ostsin vanema auto kasutatuna, siis vahetasin profülaktika mõttes ära kõik kummivoolikud, rihmad, puksid, amortisaatorid ja muud sarnased asjad, panin juurde lisa kütusefiltri ja mõned muud vidinad. Ka said alla robustsemad veljed ja kummid. Õppimise ja profülaktika mõttes tegin ise läbi ka enamiku hoolduspunkte, et saada veidi aimu, kuidas levinumad asjad lahti ja kokku käivad. Tagumisse ossa ehitasin sisse mööbli lukustatavate kastide ja panipaikade näol. See võttis päris palju aega, kuid kokkuvõttes olen selle funktsionaalsusega väga rahul.
Kui palju 21. sajandi tehnikat Sul kaasas oli: laptop, GPS, SAT-telefon? Kuidas oma kodukat täiendasid?
Need olidki põhiasjad, pluss siis veel muu pudi-padi. Kuid nende asjade olemasolu ei ole nõutav, et sellist reisi teha. Küll aga annavad GPS ja SAT-telefon mõningase turvatunde, eriti üksi reisides, asustatud kohtadest kaugemal. Kes plaanivad sõita peamiselt suurematel magistraalidel, neil pole GPS ja SAT-telefon eriti olulised. Mulle, vastupidi, meeldib ukerdada sellistes kohtades, kus võimalikult vähe teisi inimesi liigub. ;)
Kodulehe täiendamine käis peamiselt e-posti abil: kirjutasin oma jutud sülearvutis valmis ja saatsin need koos piltidega mõnest Interneti-urkast vastavale aadressile, kust siis veebileht need automaagiliselt ise üles pani (moblog). See veebileht kontrollib ise teatud aja tagant seda meiliaadressi. Kui sinna on saabunud uus kiri, siis see postitatakse automaagiliselt minu kodukale. Pildid lähevad samal põhimõttel, e-kirjadele manustatuna, ja need salvestatakse automaatselt vastavasse kataloogi serveril. Põhimõtteliselt on võimalik postitada ka mobiiltelefonist SMS-i teel või ka üle SAT-telefoni.
Kui palju bürokraatia (viisad, autodokumendid, piiriületused) reisimõnu vähendas?
Kerge bürokraatia käib taolise reisimise juurde, nii et sellega oled juba arvestanud. Iga piiriületuse ja viisa taotlemise juures on väike värin ikka sees, et mida siis siin nüüd välja mõeldakse, et ikka kiiresti ja probleemivabalt ei pääseks. Tagantjärele mõeldes on kõik muidugi ilusam ja kuulub lahutamatu osana seikluslikuma reisi juurde. ;)
Kas mõnele ametnikule meelehead ka pidid pakkuma?
Selles mõttes see reis mind täitsa üllatas, et enne minemist kujutasin ette, et igal pool tuleb meelehead jagada, et asjad liiguks. Reaalselt aga oli asi teisiti ja pidin vaid paaril-kolmel-neljal korral rahakotti kergendama. Küsijaid oli muidugi palju – peamiselt teetõketes virelevad politseinikud ja sõjaväelased –, aga ei juhtunud ka midagi hullu, kui ma nad tühjade kätega jätsin. Kompensatsiooniks tuli siiski nalja visata või üritada ära põhjendada, miks ma neile midagi anda ei taha. Võimalik ka, et välismaalane pääseb kergemalt kui kohalik, sest välismaalast vaadatakse paljudel juhtudel ikkagi väikese aukartusega; ja kui ta julgeb ametniku küsimise peale eitavalt vastata, siis seda aktsepteeritakse. Siin tegelikult tulebki suur vahe sisse, kus kandis sa liigud. Kui tegu on turismipiirkonna või rahvusvahelise lennujaamaga, siis on välismaalane lüpsilehm ja ametnikud ülbed; kui aga oled kuskil kolkas, kus välismaalasi tavaliselt ei käi, on suhtumine hoopis inimlikum.
Kas oled oma kulud-tulud pärast reisi kokku ka löönud? Millised olid suurimad kuluartiklid?
Suurusjärk on enam-vähem teada. Huvitaval kombel oli kõige suurem kulu auto konteineris Namiibiast Eestisse tagasi saatmine. Järgneb kütus. Kütusest mitu korda väiksemad olid ööbimise ja viisade kulud. Kuhugi sinna vahepeale jäävad söök ja muud asjad kokku.
Kas keegi elu ja vara kallale ka kippus? Kas oli hetki, mil tundsid hirmu või ebamugavus?
Keegi elu kallale ei kippunud, kuigi ühel juhul Angola bensiinijaama järjekorras oodates üritas mingi tüüp mööda minnes mu auto lahtisest aknast kätt sisse ajada, et armatuurlaualt GPS-seadet ära kangutada. Eriti jõhkraks tegi selle juhtumi asjaolu, et istusin ise samal ajal rooli taga ja lugesin raamatut! :)
Üldiselt üritan madalat profiili hoida, et mitte liiga silma paista. See on muidugi iseenesest mõistetav, et autosse peale banaanikoorte mingit kraami laokile ei jäta...
Hirmust rääkides peab siiski vastama jaatavalt, sest kuskil pimedas võsas ööbides oli kerge hirm igaõhtune asi, kuigi üritasin asja mõistusega võtta ja endale sisendada, et asi pole ju nii hull. Ma arvan, et see ongi see koht, kus reisikaaslas(t)e olemasolu on väga abiks ja kus end kõige rohkem üksiku ja kaitsetuna tunned...
Oskad Sa seletada, mis Sind sellisteks reisideks motiveerib – uudishimu, kodust põgenemise kihk, võõrad inimesed, ilus loodus või hoopis midagi muud?
Peamiselt uudishimu, vist. Samas olen hingelt mingil määral selline rahutu tüüp ka, et kogu aeg peab midagi uut toimuma, muidu on igav.
Reisimine on selles mõttes parim asi, et igal päeval tõesti näed midagi uut, kõige paremas mõttes. Kui hüljatud või turistivabades urgastes ringi luusida, tekib selline väike maadeavastaja tunne ka, eriti, kui aeg-ajalt satudki huvitavatesse vähe käidud kohtadesse.
Isegi Eestis on ju huvitav mööda väikeseid teid seigelda; ja aeg-ajalt leiad ikka mõne kauni läbustamata koha, huvitava mahajäetud hoone või muud sarnast. Nagu saaksid nähtud vaeva eest preemiat või midagi... :)
Ja ikkagi on olemas selline asi nagu rutiin. Varem või hiljem muutub ka huvitav asi rutiinseks, nii ka reis. Eks see ole personaalne ja võib-olla on tõesti olemas inimesi, kes suudavad endasse ahmida lõputult – aastate kaupa – muljeid, kellele ei muutu see asi kunagi rutiinseks. Samas veider tegelikult – just ennist arvasin, et reisimine on selles mõttes huvitav, et iga päev toob midagi uut ja erineb eelmisest – seega peaks nagu olema rutiini vastand – aga näed, tegelikult jõuame oma igapäevasesse rutiini tagasi, seekord reisirutiini. Ehk siis arvatavasti tulebki aeg-ajalt jälle minna ja millalgi ka tulla, et eluasjad tunduksid endiselt... huvitavad.
Väljavõtteid Rebaseonu reisipäevikust
21.01.2006
Asukoht: Maroko, Marrakech
Teekond: 8684km
Kraadiklaas: 15°C
Friigiteater
Marrakech on ikka üks paras turistiurgas. Pole nagu hooaeg aga siin ikka päris palju teisi (nii sise- kui välisturiste). Eriline friigiteater aga toimub mediinas ühel suurel väljakul, kus igal õhtul koguneb tuhandeid inimesi igat liiki kloune, akrobaate, ennustajaid, jutuvestjaid, pillimehi, mao- ning ahvitaltsutajaid (loe piinajaid) ja muid sarnaseid tegelasi vahtima. Ja loomulikult toimub kõik raha pärast, sest need tegijad loodavad ka tasu saada (loe see ongi nende ainus sissetulek). Samas on paljud, tegelikult ütleks siiski “mitmed”, nendest üsna jõhkrad, ei lepi dirhami või paariga vaid üsna agressiivselt tahavad rohkem raha saada. Isegi kui sa pildistad 10 meetri pealt lainurgaga mingit asja, siis kindlasti leidub mõni mao või ahviga tont, kes arvab, et sa nüüd salaja teda (õigemini tema šokis madu) pildistasid ja tuleb raha nõudma. Ühesõnaga selline paras väiksekaliibrine “maffia”, tõmbaks veidi paralleele meie kunagiste lõunamaiste hasartmängukängidega, kes turgudel inimesi petsid. Aga arvatavasti on see (turismi)kultuuri üks osa. ;)
Asukoht: Mali, Djenne
Kraadiklaas: 35°C
Krt, ei viitsi kirjutada… Tahaks rääkida paljudest asjadest aga ma ei suuda oma mõtteid rahuldavalt kirja panna ja kui ei ole hästi, siis ei ole üldse… :S
Asukoht: Gabon, Libreville
Koordinaadid: 0.4025, 9.45335
Kraadiklaas: 30°C
Ma tahan ma tahan et sa tahaks sasida mu juukseid see oleks hea tegelikult olen ma sellest juba ammu unistanud
15.03.2006
Asukoht: Mali, Sanga – Banani
Aafrika reaalsus
Aafrika reaalsus viletsuse ja räpasuse näol õõnestab järjekindlalt mu meelt. Mul kui inimeste suhtes ülitundlikul tüübil on raske vaadata kogu seda värki, aeg-ajal kerkib esile küsimus, et ma ei peaks vist siin olema – vähemalt mitte sellise turistina. Räpased ja kerjavad lapsed, suur plekist konservipurk nööriga kaelas või kidur vanamutt tänaval sõelumas tolmu – äkki leiab mõned viljaterad. Mutikesed turul müümas peotäit näpuotsa suuruseid kartuleid või mädanevaid tomateid. Jah, kõik see on pigem erand kui reegel, aga üldine trend on siiski vaesus. Muidugi võib enese õigustuseks mõelda välja igasuguseid asju stiilis, et siin on see kõik normaalne ja elunormiks aga see ei muuda probleemi olematuks. Võib ka mõelda, et paljud on ise süüdi selles, et nende elujärg on kehvem kui teistel, aga ka see, isegi kui tõene, ei muuda neid nähtamatuks…