Itaalias annaks sõita tuhandeid eri rattamarsruute ning igaüks neist oleks erinev ja täis üllatusi. Septembrikuine käik Põhja-Itaaliasse oli tõeline palsam hingele oma majesteetlike Dolomiitide, küllusliku looduse, hurmavate viinamarjaväljade, täiuslike veinielamuste ning helesinise Garda järvega.
Kui oled rattapisikuga nakatunud, haarad kinni igast võimalusest sümptomeid leevendada. Nii ei mõelnud ma kaua, kui tekkis võimalus minna rattaga Itaaliasse. Õigupoolest polnudki aega mõelda, sest sõbranna ema oli haigestunud ning reis väljus vähem kui ööpäeva pärast. Minek oli seda magusam, et kodumaal olid ilmad külmaks keeranud ning ootamatult oli kätte jõudnud aeg soojemad riided välja otsida. Süllekukkunud kutse matkata Itaalias koos heade sõpradega andis võimaluse seda kõike edasi lükata. Marsruudi ja ratta pärast ei pidanud muretsema, Alpiexpressi hoolitsev ja asjatundlik meeskond oli sellega juba tegelenud. Jäi üle vaid ise eesolevaga rinda pista.
1. päev. Silea – Lago di Santacroce
96,93 kilomeetrit, 852 tõusumeetrit
Otselend viis Tallinnast Veneetsiasse ning sealt kiviviske kaugusel asub Silea linn. Just sinna on jõudnud rattad ja sealt teekonda alustame. Tegu on justkui Treviso, mõne kilomeetri kaugusel asuva väidetavalt prosecco sünnilinna eeslinnaga. Väidetavalt seepärast, et küllap tahab iga selle piirkonna asula seda uhket tiitlit endale. Kuid selles Veneetsiaga üsna sarnases linnas teeme esimese tiiru vaatamata sellele, et päevateekond tundub olema pikk ning mure eesseisvatest mägedest ülesrühkimise pärast närib natuke hinge.
Otsus oli üliõige, sest Treviso vanalinn ühes oma rõdudega palistatud majade, pajudega ääristatud kanalite ning laisa pühapäevase olemisega võlus kohe me südame. Tiirutasimegi vanalinnas, vahepeal rattaga, vahepeal ratast käekõrval lükates, mööda kitsaid ja väga kitsaid tänavaid. Leidsime ilusaid postkaardilikke vaateid, käisime kirikus ning lükkasime teele minekut edasi kohalike kombel kitsas käigus majaseintest jahedust otsides ja prosecco’t rüübates.
Teine päeva jooksul muljet avaldanud linnake oli Vittorio Veneto, mille muinasjutuliselt vana hõnguga tänavapildis võis leida vihjeid paljudest linnast üle käinud võimudest. Meie tähelepanu pälvis linna ajaloolises keskuses olnud täika, millest õnnestus otse läbi sõita. Ühte pisikest Limogese ehtetopsikest käes hoides ei saanud jätta küsimata selle hinna kohta. Müüja hääl muutus seepeale pühalikuks ja ma sain aru, kuidas ta – itaalia keeles muidugi – ütles, et „See on Limogese. See on väga haruldane. See maksab 50 eurot“. Itaalia keelt ma seejuures ei oska. Et topsi ei oleks mahtunud üle ühe kõrvarõngapaari, jätsin selle matka esimesel päeval ostmata.
Vittorio ja Lago di Santacroce vahel jäi silma ohtralt pärast kiirtee ehitust tühjenenud külasid ning kuskilt kiirtee alusest orust leidsime ka vana söepõletusahju. Lisaks muidugi võrratu loodus, mis lausa pani end endasse ahmima. Ja mitte ainult, ka üles pildistama nii, et kohati oli rattaga päris keeruline sõita, kuna iga paarikümne meetri tagant oli midagi kutsuvat. Teeveerel maitstud viinamarjad, aedades kasvanud granaatõunapuud, viigimarjad (küll veel toored), kiivikasvandused, kannatuslilled, alpikannid ja reliktidest araukaariad oli meie esimese päeva saak. Muide, kas te olete kunagi mõelnud, kus kiivid kasvavad ja kuidas nad kasvavad? Mina ei olnud. Olin kuidagi veendunud, et küllap nad kuskilt eksootiliselt maalt tulevad. Aga seda, et nad kasvavad puu otsas, ei osanud aimatagi.
Lisaks võrratud mäevaated. Alguses kostitas meid uskumatu avarus, mis mägede vahele jõudnuna küll kadus, kuid kogu ilu jätkus.
Esimese päeva kokkuvõtteks tekkis pähe võrdlus öise eksimismatkaga rabas. Minu senised rattaretked olid viinud mind enam-vähem turvalistesse paikadesse, kus rattateed tähistatud või sildid loetavad. Itaaliakeelsetest tähistest ei saa aga mitte midagi aru ning kohati turnivad rattateed siia-sinna, paiknedes jõgedest ja kiirteedest lähtuvalt. Olen suhteliselt hea orienteeruja, kuid selline tee ajab pea üsna kiiresti sassi. Õnneks kulges retke esimene ots mööda Veneetsia-Müncheni rattateed ning selle tähistuse suhtes suuremat nurinat pole.
2. päev. Lago di Santacroce – San Vito di Cadore
76,74 kilomeetrit, 1040 tõusumeetrit
Põud näpistas ka Itaaliat ja nii oli Santacroce-nimeline järveke suhteliselt kokku kuivanud. Kõrgete mägede taustal mõjus järvepõhi kuidagi eriliselt drastiliselt.
Teekonna esimene ots viis läbi metsas asunud matkaraja, kus olid hiiglaslikud puutüvedest tehtud kujud, nagu neid meilgi tehakse. Kuigi oli esmaspäeva hommik, jalutas seal metsas omajagu peresid ning imetles kujusid.
Kuskil kiirteealustes külades tiirutades jäi silma ka üks lambakari. Selles poleks midagi erilist, kui neid poleks mäeserval koos koeraga karjatanud päris inimene. Tõsi, veidi lohakalt puu najale nõjatumise asemel kükitas karjus põõsa kõrval ning raamatu asemel oli tal käes telefon, aga ikkagi oli vaatepilt muhe ning meelitas jalga maha panema ja hetke ajusoppi talletama.
Üks muljetavaldavamaid külasid teel oli Perarolo di Cadore ühes muinasjutuliste varemetega. See oli Savoia Margarete, kunagise Itaalia kuninganna ning Itaalia viimase kuninga ema üks peatuspaiku. 15. sajandist pärit varemeid oli taastatud 1875. aastal ning sellele lisatud ka tornikesi.
Samas külas oli ka palgiparvetajate muuseum, samuti oli näha müügis olevaid mahajäetud ja akendeta majasid.
San Vito di Cadore on selline tüüpiline Euroopa suusaküla, kus talvel suusatatakse ning suvel matkatakse. Uhked vaated on kõike seda väärt! Kuna külake asub päris kõrgel, tuleb seal arvestada ka õhtuse jahedusega.
3. päev. San Vito di Cadore – San Lorenzo di Sebato (Sankt Lorenzen)
80,22 kilomeetrit, 1137 tõusumeetrit
Päeva esimeses osas ootas meid 26 kilomeetri pikkune tõus. Kuigi teekond venis – retke kõrgeimas punktis (1535 meetrit üle merepinna) olime alles kell kolm pärastlõunal –, ei olnud see sugugi ületamatu. Seda enam, et teekond oli põnev ja vaatamisväärset täis.
Juba üsna varsti pärast teele asumist tervitas meid näiteks sügiskrookuseväli. Teate küll, need lillad lilled, mis meilgi peenardes sügiseti õilmitsevad. Seal oli neid aga terve põllutäis.
Seejärel tuli Cortina d’Ampezzo, 2026. aasta olümpialinn (koos Milanoga). 1956. aasta olümpiamängudest kõrgus omamoodi monumendina linnakese servas vana suusahüppetorn. Nüüd olid klassikalises mägikülakeses ettevalmistused olümpiaks alanud, ilmselt pole viimastel aastakümnetel seal nii palju ehitatud kui praegu. Tulemus saab aga seda võimsam.
Cortina d’Ampezzos on võimalik sõita ka gondliga mäkke, 2120 meetri kõrgusele Rifugio Faloria nimelise mäetippu otsa. Kui vähegi võimalik, võiks seal üleval matkates veeta päeva või kaks, sest vaated on seda väärt. Gondlisõit sinna püstloodis mägede tippu oli üsna hirmus ning kõrgusekartjatele ilmselgelt sobimatu.
Tõusu teine osa möödus pigem metsikus looduses, kuigi mööda tähistatud radu. Nagu mäed on ettearvamatud, on ettearvamatud ka teed. Mõne suurema varingu korral võib vabalt juhtuda, et ratast tuleb lihtsalt käe kõrval lükata. Meil nii hullusti ei läinud, kuigi ühe järjekordse kivihunniku eest kuristiku lahtisema serva poole põigates tabasin end mõttelt, et kõrgust kartvatel inimestel oleks seal ikka tõeliselt õudne. Pikki kilomeetreid õudne. Lahtiste kividega teed on ilmselgelt keerulised ka maanteeratastega sõitjaile.
Selle kõige kõrval oli ka piisavalt kodust rabalõhnalist männi- ja kuusemetsaalust teed ning kui mäed poleks eest paistnud, poleks arugi saanud, kas väntad Põlvamaal või oled Dolomiitides. Lisaks sai nii tõusude kui ka laskumiste peal imetleda ohtralt looduse imesid, emajuure eri sorte, kannusohakat, kullerkupupõldu ja palju muudki veel. Ja muidugi maaliline järv, mille äärest avanesid lummavad vaated Monte Piana mäetipule. Ilmselt ei oska suurem osa vaateid imetlevatest turistidest mõeldagi sellele, et just üle selle mäe toimusid I maailmasõjas tulised võitlused Austria ja Itaalia armee vahel ning seal kõrgustes leidub veel jäänukeid ägedatest lahingutest.
Murdmaa- ja laskesuusasõpradele tuntud Toblachi (Dobbiaco) linnake oli täis spordihõngu. Õigluse huvides olgu aga mainitud, et see maaliline linn on inspireerinud ka kultuurikorüfeesid, näiteks Gustav Mahler kirjutas seal oma sümfoonia „Laul maast“.
Sellest päevast alates sai kohanimedest osa kahes keeles, sest olime jõudnud Austria mõjutustega Lõuna-Tirooli aladele.
4. päev. San Lorenzo di Sebato (Sankt Lorenzen) – Bolzano (Bozen)
80,73 kilomeetrit, 334 tõusumeetrit
Valdavalt allamäge kulgenud teekond lubas teha kiiruserekordi ja jõuda juba varasel pärastlõunal selle päeva planeeritud sihtpunkti. Varast kohalejõudmist soodustas asjaolu, et päeva teine pool kulges peamiselt kiirteede all ja kõrval jõesängis. Kõikjal oli tunda Euroopa tähtsaima liiklussõlme, Brenneri mäekuru lähedust.
Sümpaatsete linnakestena jäid meelde esiteks Mühlbach (Rio di Pusteria), kuhu mul õnnestus siseneda päeva sajanda ratturina. Itaalias on nimelt paljude linnakeste alguses ja lõpus mõõdikud, mis loevad kogu ratturite hulka aastas ja päevas. Raekoja platsil keegi ümarate numbrite omanikke medali ega lillekimbuga ei oodanud, küll aga oli seal toidukoht, kus töötas juba pikemat aega üks Läti tüdruk, ning Helenale pühendatud kirik.
Brixeni (Bressanone) pikad kitsad keskaegsed tänavad, mis koonduvad katedraali ja vürstpiiskoppide lossi juurde, lausa nõudsid pikemat peatust. Mõistagi on selles linnas kohustuslik ka toomkiriku külastamine.
Pärastlõunal jõudsime Lõuna-Tirooli pealinna Bolzanosse (Bozen). Uhke arhitektuuriga linna pärliks on mitmevärvilise mosaiikmustris kivikatusega gooti stiilis toomkirik. Ning loomulikult arheoloogiamuuseum, kus on väljas kuulus, üle 5000 aasta vanune jäämees Ötzi. Muuseumi tipphetk on kindlasti klaasitaguses külmkambris jäätunud muumia, mis tekitab palju ja vastandlikke tundeid. Ent kõik muu, mis selle ümber on mitmele korrusele punutud, annab kena ülevaate kohaliku piirkonna ajaloost ning Ötzi leidmise loost 1991. aastal.
5. päev. Bolzano (Bozen) – Mattarello
79,75 kilomeetrit, 423 tõusumeetrit
Esimene päev, mil sel retkel tuli teele asuda pisukese vihmaga, ent see oli soe ja taandus peagi. Pealegi, kitsas orus kümneid kilomeetreid oru servast servani laiuvaid õunakasvandusi vaadates ununes veidi tusane ilm kiirelt. Just sellest piirkonnast tuleb ka meie poodidesse suurem osa saadaolevast õunavalikust. Oli punaseid, kollaseid, roosasid, vanu puid, noori puid, võrgu all ja ilma.
Siis saabus aga päeva maiuspala – Veinitee. Selle esimene linnake oli Tramin, Gewürztramineri sünnipaik. Loomulikult pakuti kohalikes kõrtsides ja veinikeldrites, mida oli järjestikku asunud külades omajagu, nii värsket kui ka juba ajahambale vastu pannud veini. Kui meile tuuakse poodidesse suhteliselt magusaid selle sordi veine, siis seal proovitud olid kuninglikult hõrgud, kuigi samas särtsakad ja külluslikud.
Kuigi pärast mitut klaasi head veini tekib tahtmine minna lihtsamat teed ning suunduda oru põhja, siis tegelikkuses tasub keerata ikka ülespoole. Nii võimsaid vaateid mujal lihtsalt ei näe. Küllap on veinikasvanduste omanikudki sellele mõelnud ning parimatesse paikadesse, näiteks pärast püstloodis tõusu, seadnud pingi jalapuhkamiseks. Et viinamarjaväljad on seal aiastamata, võib olla kindel, et nad ei pahanda ka mõne maitstud viinamarja pärast. Muide, ka tumeroosas Gewürztramineri sordi viinamarjas on iseloomu.
Trento linnake on piirkonna kauneim. Armsate renessansshäärberitega ääristatud tänavatega linna süda on rahvarohke Piazza Duomo, kus vaatamist nõuab iga sinna püstitatud kivi. Samuti Neptunuse kuju, mis seisab seal juba 18. sajandist saati.
6. päev Mattarello – Riva del Garda
46,58 kilomeetrit, 195 tõusumeetrit
See teekond möödus kuidagi kiirelt. Ilmselt oli põhjuseks üks mäenuki taha kinni jäänud jonnakas vihmapilv, mille eest lõpuks õnnestuski põgeneda.
Roverto-nimeline linnake ei pälvi enamasti turistide tähelepanu, kuid korraks sisse põigata tasub sinna ikka. Näiteks asub seal vana ajalooline tubakatehas, kus saab rahulikult ka hoonete vahel ringi jalutada.
Vahetult enne laskumist Riva Del Gardasse oli tehtud aga ekstra ratturitele mõeldud hurmava vaatega puhvet, millel tunnuslause „Bike more, worry less“. Üleskutse töötas, sest ma ei näinud ühtegi ratturit, kes oleks sealt peatumata mööda kihutanud.
Riva del Garda helesinise järvega on tõeline turistiparadiis, mis eestlastelegi üsna tuntud. Rattaga seal muidugi midagi suuremat teha ei ole vaatamata sellele, et järve ääres kulgeb ka rattatee. Tõsi, linn on nii pikaks venitatud, et ühest linna servast teise on mugavam liikuda hotelli rendiratastega, kuid rahvarohkus sõitmist ei soosi ning nõuab tugevat närvi. Ent linn on muinasjutuliselt kaunis ning väärt iga seal astutud sammu või veeretud rattatäit. Kuigi kohvikuid on seal omajagu, on hoopis mõnusam pidada järve ääres piknikku. Nii me just sellele retkele punkti panemiseks tegimegi.
Kokkuvõtteks
Kuigi sõnades ei saa pooltki edasi anda seda, mis kohapeal kogetud ja nähtud, ning ajakirja formaat seda ei võimaldagi, püüdsin siia mõned tähtpunktid ritta seada. Inspireerimaks neid, kes ratas kaenlas Saapamaale minna plaanivad.
Mind valdavad pärast seda retke Itaaliaga seoses senisest veel vastuolulisemad tunded. Sealne suurlinnade temperament minu loomusega ei passi, ent loodus ja väiksemad külad ning eestlastelegi tuntud turismimarsruutidest eemal asuvad linnakesed tekitavad sooja tunde südamesse ning toovad pähe tagasiminekumõtted.
Levinud kõnekäänu kohaselt ei joo šampanjat see, kes ei riski. See retk oli maailma parima šampanja vääriline!
Tekst ja foto: Silja Paavle