Tele-, raadio- ja reisimees Vahur Kersna (44) on kohe läbinisti positiivne kangelane. Aga õnneks pole ta kaugeltki igav positiivne kangelane.
„Rännud Kersnaga” on meid viinud Vietnami, Kambodžasse, Mehhikosse, Sri Lankasse, Iraaki, Guatemalasse. „Pealtnägijas” oleme näinud Vahurit Afganistanis, Georgias, Aserbaidžaanis, Lõuna-Koreas, Nepalis. Oma seniseks suurimaks kaameraga reisiprojektiks peab ta ise kuueosalist „Mount Everesti”. Peagi on ekraanile jõudmas saated Namiibiast, Zanzibarist, tõusust Kilimandžaarole. Nii nagu oma muudes ajakirjanduslikes lugudes, ei taha Vahur ka reisidel tallata käidud radu. Ta ei tee oma saateid Lonely Planet näpus, vaid tahab meile edasi anda vaid seda, mida ta on ise näinud, tundnud, läbi kogenud. Ja sekka mõni hea nali ka.
Telerežissöör Maire Radsin on olnud Vahuri kolleeg 16 aastat. Maire hakkab laginal naerma, kui küsida, kas Kersnat võiks ette kujutada leige basseini ääres lamamistoolis päikest võtmas. „Ei lamamistoolis ega grupiekskursioonis pole tema jaoks väljakutset,” kinnitab Radsin. „Vahurile tähendab reisimine seda, et ta saab ise asju avastada. Mida rohkem raskusi ja tõsiseid väljakutseid reis esitab, seda põnevam. Kui Vahur satub kohta, kus inimeste lemmiksöök on koeraliha, siis igal juhul – vaatamata oma tunnetele ja loomaarmastusele -, maitseb ta selle ära. Sest ta tahab aru saada, mis tema ümber toimub, miks inimesed just niimoodi elavad ja käituvad. Olen kindel, et näiteks Indias reisib ta pigem vaguni katusel, kui jääb vaksalisse kupeekohta ootama.
Kui Vahur Kilimandžaarolt tagasi tuli ütles ta: „See oli nii raske. Ma ei kujutanud ette et mina, spordipoiss, võin muutuda selliseks süldiks.” Aga ta ütles seda nii õnnelikuna! Ta oli saanud uue ja ainulaadse kogemuse, mis teda õnnelikuks tegi .”
Oma ainulaadseid kogemusi pildis jagab Vahur Kersn Go Discoveri viimases numbris.