Rännakutest soome-ugri maailmas

President Arnold Rüütli abikaasa folklorist Ingrid Rüütel käis koos professor Paul Aristega Vadjamaal ekspeditsioonidel sealseid unikaalseid rahvalaule lindistamas. Sellest reisist alates on kadumisohus soome-ugri väikerahvaste pärimuse ja loomingu esiletõstmine ning talletamine tema jaoks oluline ja südamelähedane teema.

Professor Paul Aristega puutusin kokku juba ülikooli esimesel kursusel, mil ta luges meile sissejuhatust keeleteadusse. Esimesel loengul palus ta meid kõiki tutvustada end nimepidi. Perekonnanimede järgi pani ta paika tudengi päritolupiirkonna. Iga nimi selleks infot ei andnud, aga paljud nimed küll. Nii oli kohe loodud auväärse professoriga vabam ja sõbralikum suhe. Ent tema õpetas soome-ugri keeli, mina spetsialiseerusin rahvaluulele ja keskendusin rohkem rahvamuusikale. Kuna siis polnud veel piisavalt kaasaskantavaid magnetofone, kulus marjaks ära minu muusikakoolis omandatud oskus rahvaviise laulmise järgi kirja panna. Nii kutsuski professor Laugaste mind juba pärast esimese kursuse lõpetamist kaasa Kihnu ja Setumaale rahvaviise noodistama.

Pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle Eesti Rahvaluule Arhiivi, tollase nimetusega Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonda. Igasuvised ekspeditsioonid Eesti eri paikadesse kuulusid meie põhitöö hulka. Osakonnal oli ka küllalt korraliku kvaliteediga, aga suur ja raske stuudiomagnetofon. Tassisime seda igale poole kaasa, et rahvalaulikute esitused võimalikult täielikult jäädvustada. Demonstreerisin oma lindistusi ja nende põhjal tehtud noodistusi ka mõnel konverentsil ja jäin ilmselt professor Aristele silma. Nii kutsuski ta mind 1966. aastal Vadjamaale kaasa rahvalaule lindistama. Ta ise oli teinud sadu lehekülge vadja rahvaluule kirjapanekuid, kuid nagu mõni teinegi tema kaasaegne, pelgas ta tehnikat. Kateedril oli korralik väike magnetofon, aga Ariste ise ei kasutanud seda kunagi. Vadja rahvaviiside ülestähendusi oli üldse väga vähe ja needki valdavalt kuulmise järgi kirja pandud.

 

Vadja rahvaviisid

See oli lühike sõit, jäädvustasime vadja viimaselt suurlaulikult Oudekki Firorovalt Rajo külas vanu pulmalaule ja jutustavaid laule ning Jekaterina Jovlevalt Kõrvõttula külast muistse „Loomislaulu“, ühe hällilaulu ja ühe uuema laulustiili näite. Nii sattusin Vadjamaale ja puutusin esimest korda kokku soome-ugri rahvaste lauludega. Ariste palus, et ma salvestatud rahvaviisid noodistaksin ja avaldaksin, mida ma ka tegin. Ta ise litereeris tekstid. Ühtlasi kogusin kokku kõik viisid, mis vadjakeelsete lauludega olid jäädvustatud, ja koondasin need uurimusse „Vadja rahvaviiside tüpoloogia“. Avaldasin selle kogumikus „Soomeugrilaste muusikapärandist“, mis ilmus läbi raskuste ja suuresti tänu Ariste toetusele alles aastal 1977. See oli ühtlasi minu esimene katse ühendada tollal Nõukogude Liidus hajusalt tegutsenud soome-ugri rahvamuusika uurijaid.

Ühiste kaante vahele sai koondatud nii juba auväärse staažiga teadlaste kui ka alles uurijateed alustavate noorte artikleid, samuti haruldasi ja veel avaldamata materjale. Oli tegemist, et kirjastuse ja Glavliti tegelasi uskuma panna, et ma pole soome-ugri šovinist, ei kujuta ohtu nõukogude riigile ega ürita luua soome-ugri superriiki, vaid et eesmärgid on puhtteaduslikud. Selleks ajaks oli juba Eesti, Soome ja Ungari teadlaste algatusel jõudsalt käivitunud soome-ugri keelte ja etnograafia uurimine ning iga viie aasta tagant toimusid fennougristide kongressid, kus rahvaluule oli aga tagaplaanil ja rahvamuusika puudus üldse.

Ariste on toonud minu juurde ka oma soomeugri üliõpilasi ja aspirante, et nende laule lindistaksin, ning kutsunud mind Ingerimaale kaasa ka hiljem. Väga viljakas ekspeditsioon toimus 1976. aastal. Pärast käisin seal iseseisvalt. Lisaks vadjalastele helisalvestasin ka isurite ja ingerisoomlaste rahvalaule.

 

Vadja ja isuri laulikud

Kohtumised viimaste vadja ja isuri laulikutega olid väga elamuslikud. Oudekki Figurova oli ka suur juttude, uskumuste ja kommete teadja ning rahvaarst. Ta uskus, et oli karukäpa mõõtmisest saanud ravivõime, ning kui teda koos teiste ekspeditsioonikaaslastega jumalaga jätsime, silitas ta igaühe pead ning loitsis: „Tooreks-terveks, tooreks-terveks, tooreks-terveks!“ Mitu talve ei puutunud mind ükski viirus! Viimane isuri suurlaulik Jekaterina Aleksandrova Soikkola poolsaarelt oli samuti äärmiselt südamlik ja suure repertuaariga. Jäädvustasime koos Olli Kõivaga temalt mitukümmend laulu, sh vene laule. Kutsusin ta ka Eestisse esinema ühe soome-ugri rahvamuusikakonverentsi külalistele.

1980. aastal käisin Ingerimaal koos Eesti Raadio helirežissööri Jaan Sarvega, kes tuli koos Eesti Raadio bussi ja kvaliteetse helitehnikaga. Käisime Rappula külas, kus tegutses kohalik ingerisoomlaste laulu-tantsuansambel Röntyskät (nimetus tuleb tantsude nimest). Lindistasime vanu ingerisoome laule ja ballaade. Külastasime ka jaaniõhtut, kus pidasid esmakordselt jaanipidu Siberist tagasi tulnud ingerlased, kellele kohalik sovhoosiesimees oli eluaset ja tööd pakkunud. Nad kogunesid perede ja sugulastega, laulsid oma lemmiklaule ja meenutasid uskumatu avameelsusega üleelamisi ränkadel Siberi-aastatel. Kes oli noore tüdrukuna töötanud tervist kahjustavas kullakaevanduses, kes matnud seal oma lähedased. Aastal 1982 kutsusin ansambli Eestisse esinema. Eesti Televisioonis videosalvestati ka nende röntyskäd.

Koos Soome Rahvaluule Arhiivi kolleegide Anneli Asplundi ja Lauri Harvilahtiga külastasime Ingerimaad 1990. aastal. Soome folkloristid pääsesid pärast sõda sinna esimest korda ja mul oli hea meel olla neile teejuhiks. Käisime ka Tuudarimäel suurel ingerisoome jaanipäeval, kus olid kokku tulnud eri riikides elavad ingerlased, kes püüdsid leida oma sugulasi ning olid raskele elusaatusele vaatamata erakordselt rõõmsad ja pidutsesid nakatavalt terve öö.

Aja jooksul olen käinud ka teiste soome-ugrilaste juures. Vepslastelt salvestasime koos Kristi Salvega surnuitke ja tantsuaule. Vepslaste ainsad pikad vanad laulud olid „Taevased kosilased“ ja „Kodus käimas“, millel puudus aga regivärsipärane värsimõõt. Itke uurides leidsin, et lõunavepsa-ingeri-setu surnuitkude puhul võime rääkida ühisest helikeelest, mis on lähedane põhja-eesti ja vadja vanimatele lauluviisidele, teatud vepsa laulude ning ühehäälsete setu laulude helikeelele.

 

Obiugrilased

Olen käinud ka obiugrilaste juures. Kord istusime handi püstkojas, kuhu oli kogunenud hulk sugulasi, kes polnud kaua kohtunud. Nad jutustasid üksteisele endast lugusid lauldes. Mul oli magnetofon kaasas, kuid ma ei söandanud lindistada, et mitte häirida õdusat ja usalduslikku meeleolu. Handi laule lindistasin hiljem. Eriti paelus mind aga nende rahvausund ning loodusega ühes rütmis hingav tasakaalustatud vaimsus. See on raskesti ühildatav tänapäeva maksimaalset kasumit taotleva majandusega, kuid on seoses kliimakatastroofide ja säästliku eluviisi ausse tõusuga vägagi aktuaalne.

Kui saime endale väikesed portatiivsed magnetofonid, ärgitasin ka Eestis õppivaid soome-ugri üliõpilasi ja teisi huvilisi soome-ugri rahvaluulet koguma, andes neile kaasa salvestusvahendid ja juhtnöörid lindistamiseks. Kuna Kirjandusmuuseumis olid suhteliselt head hoiutingimused, tõid ka mõned teised kogujad oma materjale meile hoiule. Näiteks Mordva kooliõpetaja ja rahvaluulekoguja Mihhail Tšuvašev andis meie hoolde oma suure helilintide ja käsikirjade kogu.

 

Rahvusvahelised konverentsid

Aastal 1978 loodi TA Keele ja Kirjanduse Instituudi juurde rahvamuusika sektor, mis avas senisest avaramad võimalused teadusalaseks tegevuseks.2 Alates 1976. aastast korraldasime Üleliidulise Heliloojate Liidu folkloorikomisjoni ja muusikafondi toel 20 aasta jooksul kaheksa soome-ugri rahvamuusikakonverentsi. Koos nendega, samuti konverentside vaheaegadel toimusid soome-ugri, aga ka teiste Venemaa põhjarahvaste rahvamuusika kontserdid, mis väga hästi vastu võeti. Korraldasime neid Tallinnas Kunstiinstituudi ja Tartus Eesti Põllumajandusakadeemia saalis, korra ka Tartu Ülikoolis. Esinemisi saatsid asjakohased vestlused ja kommentaarid. Juhtisime neid koos Igor Tõnuristiga. Laulikute-pillimeestega tekkis väga soe kontakt, nad tulid Eestisse meelsasti ning lahkusid siit soojade tunnetega.

Varem said konverentsidest osa võtta vaid Nõukogude Liidu uurijad. Kui piirid avardusid, liitusid meiega teadlased Soomest, Ungarist, Põhjamaadest, Iirimaalt ja Suurbritanniast. Aastal 2003 korraldasime Tallinnas koos Ülemaailmse Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsiooni Põhja-Euroopa sektoriga rahvusvahelise konverentsi „Pärimuskultuur muutuvas maailmas“, 2005. aastal koos Eesti Rahvusliku Folkloorinõukoguga konverentsi „Individuaalne ja kollektiivne traditsionaalses kultuuris“. Kõikide konverentside eel ilmusid teesidekogumikud ja hiljem valitud ettekannete põhjal koostatud uurimuste kogumikud3.

Olin niisiis loonud Venemaa soome-ugri rahvaste rahvamuusikauurijate võrgustiku, korraldanud rahvamuusika kogumist, koostanud ja publitseerinud rahvamuusika materjalide ja uurimuste kogumikke ning heliväljaandeid. Mordva rahvamuusikauurija Nikolai Boyarkin on väitnud: „Ülimalt tähtsat ja ulatuslikku ülesannet igakülgselt abistada ja toetada üksikute soome-ugri rahvaste rahvamuusika uurimist kohtadel [---] pole kusagil peale Eesti püstitatud. [---] Selle tulemusena on Eesti viimasel kolmel aastakümnel kujunenud Venemaa soomeugrilaste muusikakultuuri peamiseks keskuseks.“ [---] „Nii on õnnestunud koondada soome-ugri traditsionaalse muusika uurimine tervikuks, kujundada üksikutest laialipaisatud, sporaadiliselt teostatavatest uurimustest võimas teaduslik liikumine, mille tulemusel kaasaegne soome-ugri etnomusikoloogia omandas väljakujunenud distsipliini staatuse“.

Lisaks rahvusvahelise fennougristika arengule aitas kogu see tegevus oluliselt kaasa Venemaa väikerahvaste enesehinnangu tõstmisele ning omakultuuri väärtustamisele. See oli eriti oluline kadumisohus olevate põhjarahvaste puhul. Samas oli soomeugrilaste eneste keskel kujunenud vägagi eneseteadlik väljend finnougorskij mir (’soomeugri maailm’), mis väärtustas erilist vaimsust ja kuuluvustunnet. Ukse soome-ugri maailma, millega olin seotud aastakümneid, avas mulle aga professor Ariste. Tema enda teened soome-ugri rahvaste keelte ja rahvaluule kogumisel, uurimisel ja õpetamisel on hindamatud.

 

Tekst: Ingrid Rüütel

Foto: Eesti Rahva Muuseum

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga