Raimo Laosma ümbermaailmareisi põnevus: 80 päevaga rattal läbi Venemaa

Esimese eestlasena jalgrattal ümber maailma sõitnud Raimo Laosma kõige seiklusrikkam osa aastas oli väntamine läbi Venemaa, kus teda taheti mitmel korral röövida ja veoautodega alla ajada, kus ta õppis uuesti tundma sõna „defitsiit“ ning istus tähtsa külalisena ehtsas jakuudi pulmas.

Esimese eestlasena jalgrattal ümber maailma sõitnud Raimo Laosma kõige seiklusrikkam osa aastas oli väntamine läbi Venemaa, kus teda taheti mitmel korral röövida ja veoautodega alla ajada, kus ta õppis uuesti tundma sõna „defitsiit“ ning istus tähtsa külalisena ehtsas jakuudi pulmas.Kui Phileas Fogg sõitis 19. sajandi keskpaiga kõikvõimalikke sõiduvahendeid kasutades 80 päevaga ümber maailma, siis 39-aastane Laosma sõitis sama ajaga rattaga läbi Venemaa: vaid ühe puhkepäevaga Ohhoota mere äärest Magadanist Luhamaa piiripunkti. See on Eestist vaadates kõige pikem võimalik mars- ruut maanteed pidi läbi Venemaa. Kahtlusteta on ühtlasi tegemist Eesti rekordiga rattaga läbi Venemaa sõitmisel. Enne Venemaa läbimist, mis oli tema 329 päeva ja 34 344 kilo- meetrit kestnud ümbermaailmareisi viimane etapp, pabistas kirglik rattasõitja Laosma kahe asja pärast. Esiteks, metsatulekahjud – tuletage meelde, kuidas 2010. aasta suvel Kesk-Venemaa nende kätte lämbus! Teiseks, kas jätkub piisavalt joogivett. Mõlemaga läks tegelikult õnneks. Metsatulekahjude vingu kätte jäi ta vaid korra enne Moskvat ning sedagi jätkus vaid kaheksaks kilomeetriks. Joogiveega oli probleeme paar korda Siberis, kui mõnel lõigul polnud pikalt ei jõgesid ega asustust. Aga ka sellega sai hakkama.

Röövlid ja puruks löödud sprotikonserv

„Õnneks olen elusalt ja tervelt tagasi“-emotsiooni tekitasid tagantjärele hoopis kolm juhust, kus kiputi rändaja vara kallale. „Õnneks lõppesid need kõik 3 : 0 minu kasuks,“ räägib Laosma kergendatult. Esimese tuleproovi sai Laosma siis, kui paar tuhat kilomeetrit kurikuulsat Kolõma trassi ja tuhatkond lisakilomeetrit Jakutskist Amuuri poole juba selja taga olid. Juhtus see kuulsa BAM-i raudtee mitteametliku pealinna Tõnda kandis. „Kolm kahemeetrist meest astusid mulle ligi ja üks ütles lihtsalt, et kingi õige oma prillid mulle,“ räägib 178 sentimeetrit pikk Laosma. „Üks neist virutas nõudmise kinnituseks jalaga rattale sellise paugu, et ratas lendas. Löök oli nii tugev, et purustas mu rattakotis sprotikonservi.“ Laosmal vedas, et löödi ratast. Eriti pärast seda, kui ta keeldus prille andmast ning meestest eemale kiirustas. Mehed lõid tema peale aga käega, õnneks kaudses mõttes. Mõned päevad hiljem pani Laosma Amuuri maantee ääres võpsikus ööseks telki üles, kui jumal teab kust, ilmus välja grupp uudishimulikke seltsimehi. Enda sõnul olid nad seenelised, kuigi korve kellelgi polnud. „Otseselt nad ei ähvardanud, aga silmad käisid kogu aeg mööda mu asju,“ meenutab Laosma. „Ütlesin neile, et jään siia ööbima, aga nagu nad võsa taha kadusid, pakkisin ma kähku asjad kokku ja panin punuma.“ Uue öömaja tegi Laosma veel sügavamale võpsikusse. Hommikul avastas rattur, et teda oldi ikkagi võsas otsimas käidud, pimedas polnud seenelised teda õnneks aga üles leidnud. Kolmas säärane seiklus juhtus ikka veel Siberit mõõtes. Ühes külas sõitis Laosmale kõrvale roller, mis kandis kahte kutti ja ühte tüdrukut. Kuna nad tundusid tüütud, siis valis muidu head vene keelt rääkiv Laosma taktika, et oskab vaid inglise keelt. „Nad sõitsid oma 20 kilomeetrit mu kõrval ning kogu selle aja kuulsin ma, kuidas nad juba omavahel minu asju jagasid,“ räägib Laosma. „Kaalusin mõttes igasuguseid variante, ka seda, et nad rolleriga lihtsalt ümber lükata, aga lõpuks täitus mu peamine lootus – rolleril sai bensiin otsa!“ Üldiselt olid Siberis tee ääres kohatud inimesed lahked: andsid süüa ja peavarju, aga kõik hoiatasid ka varaste ja röövlite eest. Kõige lahkemad olid teetöölised. „Magadanist kuni Baikalini pole vist teetöölist, kellel poleks pilti minuga,“ naerab Laosma.

Jalgratturid kui putukad ja poodide libedad vorstid

Peale röövlite hoiatati eriti Magadani oblastis ja Jakuutias ka karude eest. Kaks korda õnnestus Laosmal mesikäppa ka näha, kõige lähemalt just sealsamas Jakuutias, kui karu kõndis üle tee 150 meetri kauguselt. Hullemad kui röövli moodi mehed ja karud olid ettearvatult autojuhid. Laosma ei avasta Ameerikat, kui väidab, et ratturid on Venemaal autojuhtide jaoks midagi sarnast nagu tuuleklaasile sattuvad putukad ja pori. Ega ratturi pärast hakka keegi Venemaal kiirust vähendama. „Venemaal olid raudselt kõige hullemad autojuhid kogu ümbermaailmasõidu ajal,“ nendib Laosma. „Mitu korda keerasin teelt välja kraavi, et mitte alla jääda,“ räägib Laosma. „Jakuutias oli üks rekkamees, kes meelega keeras vastassuunavööndisse, et saaks suurest loigust läbi sõites mind üleni täis pritsida.“ Küllap sel juhil oli pärast terve päev hea tuju, aga Laosma pidi märjana nagu kass edasi sõitma ja pärast terve õhtu varustust kuivatama. Kurja tembu oleks Laosmale peaaegu mänginud Venemaa kaubandusvõrk. Venemaal päevas keskmiselt 120–130 kilomeetrit uhades kulutas Laosma 4000–6000 kilokalorit. Kalorikaotus tuli kõik toiduga tagasi saada, aga kuidas seda teha, kui teeäärsetes poodides oli kaup tihti riknenud või lihtsalt koleda väljanägemisega. Libedad vorstid oli tavapärane valik neis teeäärsetes poodides. „Jumal tänatud, et Venemaal on välja mõeldud präänikud!“ vastab Laosma pärimisele, et mida ta siis sõi. „Sõin neid päevas ühe koti vähemalt. Lisaks keefiri, leiba ja midagi leivapealset. Ka need libedad vorstid kõlbasid, kui rohkelt küüslauku peale hammustada.“

„Kibe“ jakuudi pulmas

Sama õnnetud kui teeäärsed poed olid tihti ka inimeste elamised enne Baikalit. Eriti jäi Laosmale meelde üks pere enne Tšitaad. „Mõlemad vanemad olid endised raudteelased, kellel nüüd tööd polnud. Neil polnud tõepoolest midagi. Naine arutas minuga tõsimeeli, et kuidas saaks pangalaenu võtta, et mees saaks linnas arsti juures käia!“ räägib Laosma. Laosma ööbimise õhtul läks kõigele lisaks katki pere sisuliselt ainus väärtuslik asi – külmkapp. „Naine nuttis sellepärast kogu aeg. Lahkudes jätsin neile leiba ja pool purki kondenspiima. Tundus, et neile oli see suur abi ...“ lisab Laosma. See oli läbi Venemaa sõidu ehk kõige nutusem hetk. Vastukaaluks ... kõige lõbusam aeg Venemaal oli siis, kui Laosma Jakuutias ehtsasse jakuutide pulma kutsuti. „Kõik käis jakuudi keeles, aga mulle spetsiaalselt tõlgiti,“ räägib Laosma. „Õpetasin neile siiski „Kibe!“ selgeks.“ Nagu mujalgi maailmas, sõitis Laosma ka läbi Venemaa sinimustvalge ratta küljes lehvimas. Venemaalaste reaktsioon pani teda veidi imestama. Küllap arvab nüüd mõni, et see reaktsioon oli vaenulik. Ei saanud kuidagi olla! Sest Eesti lippu ei tuntud lihtsalt ära. „Ainult kaks inimest kogu Venemaa läbisõidu jooksul taipasid lipu järgi, et ma olen Eestist,“ imestab Laosma. „Kui aga ütlesid, et oled Eestist, siis saadeti pidevalt Eestile tervitusi. Eriti palju küsiti ja paluti tervitada Tõnis Mäge, Anne Veskit veidi vähem.“

Selline asi „on meil defitsiit“

Dokumentidega ei tekkinud Laosmal Venemaal kordagi probleeme, kuigi võis ju karta, et hakatakse registreerimispaberitega kottima. Aga ei. „Miilits ei küsinud mult terve reisi jooksul kordagi dokumente,“ kinnitab Laosma. See kinnitab ka mu enda nelja-aastast kogemust Venemaal reisimisest, et kui sa isegi kuidagi endale liigset tähelepanu ei tõmba, siis sind mundrimehed naljalt ei tülita. Nad lihtsalt ei taha eriti välismaalastega tegemist teha. Sest mis saab, kui välismaalane hakkab tõlki nõudma? Teel õppis Laosma tundma ka Nõukogude ajast nii tuttavat sõna „defitsiit“. Nimelt olid Kaug-Ida viletsad teed Ulan-Udesse, Burjaatia pealinna jõudes Laosma ratta pöida löönud mitmeid mõrasid. Kuna ratta pöid ei olnud päris tavaline, vaid 28-tolline, siis polnud uut kusagilt võtta. Laosmale öeldi, et selline asi „on meil defitsiit“. Defitsiidiks jäi 28-tolline pöid kuni Eestini välja! Aga kogu Venemaa sõidu suurim seiklus oli Laosmale ilmselt üldse Venemaale sattumine. Nimelt plaanis Laosma algul, et kui ta Ameerika mandril lõpetab, siis lendab ta Alaska pealinnast Anchorage’ist sipsti üle mere Magadani. See on ju kõigest 3100 kilomeetrit, sealkandis pole see mingi vahemaa. Tegelikult pidi Laosma Alaskalt Magadani pääsemiseks lennukitega tegema kolmandiku maakera ehk 15 000 kilomeetri pikkuse tiiru! Alaskalt ei lenda nimelt lennukeid Venemaa Kaug-Põhja. 1990-ndatel veel lendas, aga nüüd on juba ammu Venemaal taas seisukoht, et milleks need kahtlased ülemerelennud. Nii tuligi Laosmal kõigepealt Alaskalt lennata üle Islandi Euroopasse Frankfurti. Sealt edasi Moskvasse ning alles siis Magadani. Oleks võinud ka USA-st Vladivostokki lennata, aga sealt käib Magadani lennuk vaid üks kord nädalas. Nii et kõige otsem oli Laosma jaoks ikkagi suure ringiga. Lisaks oli Moskvasse jõudes kadunud kogu Laosma varustus. Magadani jõudis ta seetõttu kaks päeva hiljem: „Lennukilt maha tulemine oli algul täielik šokk, sest oli selline tunne, nagu oleks ajamasinaga mitukümmend aastat tagasi sõitnud. Ainult parempoolse rooliga Jaapani autod olid need, mis reetsid, et olen tänapäevas.“ Kogu reisist loe ja vaata pilte: www.fixusmustamae.ee/fujimees Tekst: Jaanus Piirsalu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga