Raamidest väljas. PEETER VAREP (03.05.1914-16.03.1984)

Tartu kaarsild on ühe peakanduriga. Väidetavalt saab inimesest tartlane alles siis, kui ta on jalutanud piki peakandurit jõe ühelt kaldalt teisele. See on uue aja linnalegend. Kaarsild valmis 1959. aastal. Kogumikus „Heinrich Laul – 100” iseloomustatakse silda järgmiselt: „See variant (üks peakandur) on kogu maailmas haruldane ja näis algul paljudele tartlastelegi veidrana. /…./ Jäigastustala põikijõudude probleem on küllalt keerukas (kaks korda keerukam kui paindemomentide probleem), eriti kui arvestada, et põikijõud esineb kahemärgilisena kõikides jäigastustala lõigetes.” Jalakäigusilla projekti ja idee autor on tollase Eesti Tööstusprojekti peakonstruktor Peeter Varep. Kui kaarsillal täitub tänavu 55 aastat, siis Peeter Varepil 100.

Tartu kaarsild on ühe peakanduriga. Väidetavalt saab inimesest tartlane alles siis, kui ta on jalutanud piki peakandurit jõe ühelt kaldalt teisele. See on uue aja linnalegend. Kaarsild valmis 1959. aastal. Kogumikus „Heinrich Laul – 100” iseloomustatakse silda järgmiselt: „See variant (üks peakandur) on kogu maailmas haruldane ja näis algul paljudele tartlastelegi veidrana. /…./ Jäigastustala põikijõudude probleem on küllalt keerukas (kaks korda keerukam kui paindemomentide probleem), eriti kui arvestada, et põikijõud esineb kahemärgilisena kõikides jäigastustala lõigetes.” Jalakäigusilla projekti ja idee autor on tollase Eesti Tööstusprojekti peakonstruktor Peeter Varep. Kui kaarsillal täitub tänavu 55 aastat, siis Peeter Varepil 100.

Peeter Varep mõtles raamidest välja ka töövälises elus. Ta tõi Eestisse süsteemse tegevusena alpinismi − tollase Nõukogude Liidu ühte mägedevaesemasse piirkonda. Tänavu 3. mail mööduks Varepi sünnist sada aastat. Varep kirjeldab ise oma kogumikus „Alpikirka. Eesti alpinismi noorusaegadest” mägironimise sünnivalusid delikaatselt. Nimelt oli ta ise saanud oma mägiristsed 1938. aastal Poolas, Zakopanes. Muljed ainult kinnistasid ema jutte esimeses maailmasõjas hukkunud isa võitlustest ja seiklustest Kaukaasias mägedes. 1940ndate lõpus muutus turism ja matkamine üha populaarsemaks. 1950ndate alguses loodi Tallinnas Vabariikliku Spordiühingu „Kalev” juurde matkaspordisektsioon. Peeter tegutses selles aktiivselt algusest peale. Hiljem juba eraldi alpinismisektsiooni juhatajana kuni 1973. aastani. Matkaspordisektsiooni pärusmaaks olid mägimatkad mööda orge, vahel mäekurudele, kuid tippudesse ei tõustud. Kuid „mägedehaigeid” see ei rahuldanud. 1954. aastal kohtas Eesti grupp Kaukaasia mägimatkal Leedu alpinismiinstruktorit Gediminas Akstinast. Leedu alpinist tutvustas eesti matkajatele alpilaagrit Baksan samanimelises orus ning alpinistide väljaõppe ja mägivallutuste organiseerimise korda. Ilmselt on paslik ära klaarida alpinismis kasutusel oleva sõnavara juured. Terminid – tipu rünnak, rünnakrühm, mägivallutus, bastion, sandarm − viitavad kõik võitlusele. Võitlusele millegi eest ja millegi-kellegi vastu. Praegu tundub nii kõnelda kentsakas ja iganenud, kuid vahetult pärast teist ilmasõda olid sellised väljendid loogilised, kultuurikeskkonda sobilikud ja pea ainuvõimalikud. Nii nagu esimene maailmasõda kujundas Briti alpinismi leksikat, tegi seda teine maailmasõda nõukogude alpinismi sõnavaraga. Nõukogude väed olid olnud piinlikult saamatud sakslaste alpiväljaõppega võitlejate vastu. See puudujääk korvati sõja järel alpinismi rangelt reglementeeritud väljaõppeskeemiga, mis pärines otse sõjaväest ning teenis vähemalt alul kaitsevõime tõstmise eesmärki mägirajoonides ning sõnavara tuli kaasa. Eestiaegse nooruse ja pärastsõjaaegse puuduse keskkonnas lükkas Peeter Varep käima masinavärgi, mis andis võimaluse rännata ja unistada. Kohe 1954. aastal esitati tellimus tuusikute saamiseks alpilaagrisse. Ilma ametlike tuusikuteta alpilaagritesse ei olnud võimalik NSVL-is alpinismiga tegeleda. Vastus Moskvast oli eitav. Eestile ei eraldata ühtegi kohta. 1947. aastal oli pakutud võimalust, kuid need tuusikud saadeti tagasi. Sellega kriipsutati Eesti alpinismihuviliste seltskonnast maha. Lisaks koondati 1950ndate aastate keskel vähem perspektiivseid spordialasid. Alpinism oli neist kõige perspektiivitum. Varep kirjeldab „Alpikirkas”: „Algas pikaajaline, suurt kannatust, diplomaatiat ja leidlikkust nõudev töö oma meelisspordiala propageerimiseks. „Eestis ei ole kõrgmägesid.” − „Moskvas ei ole ka.” „Eestis ei ole treeninguvõimalusi.” − „Meil on Glehni torn. On vanad kindlustemüürid. Pankrannik.” „Eesti on mägedest väga kaugel.” − „Leningrad on sama kaugel.” „Alpinism on ohtlik.” − „Mitte ohtlikum kui motosport.” „Siiani oleme läbi saanud ilma alpinismita.” − „Ka jalgpallita on kunagi läbi saadud.” Jne, jne. Aja jooksul aga harjuti ja meile ei vaadatud enam kui veidrikele.” 1956. aastal andis Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu seitse tuusikut. Kuus alpilaagrisse Baksan ja ühe laagrisse Šahtjor. Hillar Kaal, Astra Maltsaar, Leida Hellak, Albert Sulg ja Peeter Varep läbisid õppeprogrammi ning tõusid 28. juunil Azau-Bashi (3800 meetrit) tipule. Eraldi laagris Šahtjor olnud Bernald Sillaotsal aga õnnestus tõusta augustis Elbruse tipule. Kokkuleppeliselt peetakse seda sportliku ja süsteemse mägironimise alguseks Eestis. Peeter Varepi pingutused tõusta orult tippu olid vilja kandnud, kuid see oli alles algus. Hiljem selgus, et Moskvas ja Leningradis ülikoolis õppinud tudengite seas oli ka alpinismikoolituse läbinuid: Jaanus Orgulas, Bruno Saul, Eduard Shults jt, pärast koolide lõpetamist tagasi Eestis olles ühinesid ka nemad kohalike harrastajatega. Astra Partanen (88), neiupõlvenimega Maltsaar, läheb esimesest alpilaagri käigust rääkides veel praegugi õhinat täis. „Ma ei osanud esialgu mägedesse minekust midagi oodata. Olime tegutsenud matkajatena aktiivselt juba varem. Kommivabrikus Kalev matkajate liikumist propageerides leidsime sealt Leida Hellaku. Temaga koos tegime edaspidi palju ühiseid retki. Alpilaagrite kord oli karm, Baksanis ei lubanud instruktorid Malle Kalmust üldse õppustele, pidades teda liiga pisikeseks ja nõrgaks. Tegime seal mitmeid tippe (laager kestis 24 päeva), väga raske oli. Peeter, nagu ka Hillar ja Albert, aitasid meid väga palju, kui kotid raskeks läksid, võtsid kergemaks. Peeter ei olnud enam poisike, vaid 42-aastane, ega ta muidu alpinismiga hakkama ei oleks saanud, kui ta füüsiliselt ei oleks väga tugev olnud.” Pärin, kuidas Peeter oli inimese, grupijuhina. Astra vuristab hetkeski kõhklemata: „Ta oli väga mõistlik mees. Sõbralik ja abivalmis. Pidime laagri lõpus tõusma Elbrusele. Jõudsime kusagile kahe tipu vahele, kuid halva ilma tõttu ei lubanud instruktor meid edasi. Peeter hoolitses meie, tüdrukute eest väga. Ka organiseerijana oli ta tubli. Järgmisel aastal Tsei laagris anti meile juba 30 kohta (tegelikult küll 40 ja 1958 Elbruse alpiniaadile 80 kohta). Pärast tõusime Kazbekile. See oli kõik Peetri organiseerimise tulemus.” VSÜ „Kalev” juurde loodi alpinismisektsioon. Sektsiooni juhtis 1973. aastani Peeter Varep. Tegevuse käigus loodi treeningplaanid ja metoodika ning alpinismi arenguplaan. Nõukaajale iseloomulikult pidi see arvestama tähtsündmustega, st plaan sisaldas Eesti NSV ümmargustele tähtpäevadele pühendatud ekspeditsioone: 1965 Lenini mäetipp, 70 Kommunism ja Koršenevskaja, 1975 Pobeda. Selline kavalus andis võimaluse ametühingutest ja võib-olla ka mujalt ekspeditsioonideks raha leida. Loomulikult ei arenenud alpinism ainult Tallinnas. Narvas, Viljandis loodi alpinismiklubid, Tartus siiani tegutsev klubi Firn. Akadeemik Jüri Martin (74), Firni asutajaliige, meenutab, et 1959. aastal Firni tehes oli loomulik, et seda toetas ka Peeter Varep. „Olin 1959. aastaks Tartus üliõpilane, seal tekkis mägironimishuviliste punt, kellega koos trenni tegime. Tallinnas olin olnud Kalevi matkasektsioonis, koos Peetriga. Sellest oli suur kasu, et must tavaline „kadriorupätt” ei tulnud. Hoidis kõrvale igasugustest lollustest. Tegime trenni ja oli tore seltskond. Peeter vaatas meie Tartu klubile positiivse pilguga. Mingit ebatervet konkurentsi küll ei olnud. 1960. aastal kutsus ta mind kaasa esimesele suuremale ekspeditsioonile Estonia mäetippu (6211 meetrit) Pamiiris.” Sellest, et Varep toetas aktiivselt ka teiste Eesti klubide tegevust, räägib ka asjaolu, et ta organiseeris 1982. aastal arhitektuurikonkursi Viljandi külje all oleva Karula tuuliku taastamiseks. Võidutöö järgi valmis projekt ning hoone korrastasid Viljandi alpinistid ühiskondliku töö käigus. Varepi mõte oli kasutada seintes olevate aukude täiteks Karula mõisa aiaposte. Tuuliku küljes olevaid haaru saab näha tänaseni. Sirvime akadeemikuga pilte. Jüri Martinil on välja prinditud pikk slaidiesitlus Estonia ekspeditsioonist. Mis mees Peeter Varep oli? „Printsipiaalne ja otsustav. Ta ei kannatanud väga jamamist. Võib-olla ei peaks sellest rääkima,” lisab Jüri Martin häält tasandades. „Näiteks tema printsipiaalsus läks meile 1960. aastal maksma aukirjad, mis Estonia mäetipu vallutamise puhul kindlasti oleks antud. Nimelt anti meie ekspeditsioonile täisvillased Eesti koondise dressid. Sellised valge ja sinisega, suur haruldus tol ajal. Seal Pamiiris, Dugoba alpilaagris käidi ikka kõvasti peale, et müüge ära, müüge ära. Paar poissi müüsidki. Peetrile see sugugi ei meeldinud ja asi tuli hiljem Eestis jutuks. Seepärast ei peetud meid ka moraalselt küpseks ja Ülemnõukogu aukirjade vääriliseks. Peetrile pigem ei meeldinud see, et kuidas võis Eesti dressi, mis oli meil Eesti esindamiseks antud, maha müüa.” Räägime varustuse hankimisest, suleriiete õmblemisest tavalistest kanasulgedest. Korraga ütleb Jüri Martin: „Kirjuta, et Peeter toetas kõvasti noori. Ma olin üks esimesi, kes Eestist instruktorite koolis käis. 1962 olin Uzunkolis juba instruktor. Ega mind sinna kooli ei oleks muidu võetud, polnud ju piisavalt tippe ja kohustuslikke marsruute veel, Peeter kostis mu eest ja nii sain.” Estonia ekspeditsioon oli alpinismi arengus märgilise tähendusega. Ekspeditsiooni mõte oli tulnud Lätis, Olinkalnsis baltikumi alpinistide iga-aastasel kaljuronimisvõistlustel 1959. aastal. Täpsemalt 2. mai õhtul. Peeter Varep kirjeldab: „Mulle tundus, et selleks korraks on kõik räägitud. Kuid ei − õhus on tunda mingit pinget, mis ei lase veel kännult tõusta. Paistab, nagu oleks leedulastel midagi hingel. „Mis te arvate,” alustab pärast uudishimu üleskruvinud vaikust Leedu alpinistide juht Feliksas Miljauskas, „kui me tuleval aastal läheksime Pamiiri ja prooviksime seal jõudu mõnede „kuuetuhandelistega”, mis veel seni vallutamata?” Ettepanek oli nii ootamatu ja fantastiline, et ma ei uskunud oma kõrvu. Mistahes nimetu mäetipu esmavallutus on ju iga alpinisti unistus, kuuetuhandelise tipu esmavallutamine aga topelt unistus.” Leedulased olid ühisekspeditsiooni eestvedajad, kuid kahjuks hukkusid nende liidrid 1959. aasta suvel Kaukaasias ning seejärel jäid lätlased ja eestlased omapäi. Otsustati, et organiseeritakse ekspeditsioonid omaette. Alles Pamiiris ühinetakse ühises baaslaagris. Ja mäedki, millele esmatõuse tehti, asusid kõrvuti. Eestlased olid tipule Estonia nime andmisel ettenägelikud, lätlased seevastu nimetasid oma mäe Sovetskaja Latvija (’Nõukogude Läti’), mis alles aastaid hiljem nimetati pärast kordusekspeditsiooni ümber Latviaks (6218 meetrit). Johan Ahlberg kirjutab 1960. aasta Kehakultuuris nr 23: „Hingeldades ronisin veel edasi, valisin filmimiseks sobiva koha, prantsatasin istuli lumme ja toetanud kaamera kirkale, jäin ootama põhigruppi. Kell oli 16.25. Rivi venis Varepiga eesotsas tippu. Ja kui kõrgemale polnud võimalik minna, kostis metsik võidukisa. Kõiki valdas kõrgusejoobmusega segatud rõõm.” Estonia ekspeditsioon andis alpinistidele ka ilusa ja valusa õppetunni, halvenevas ilmas eksiti laskumisel marsruudivalikuga ning viimasesse laagrisse tagasi ei jõutud. Tuli teha külmööbimine, osalt improviseeritud lumekoopas, mõned aga sootuks mäenõlval istudes. Hillar-Kalev Kaal külmetas tõsisemalt ja kaotas väikese varba. Hillar-Kalev Kaal ja Peeter Varep jagasid lisaks ühisele alpinismiharrastusele ka sama elukutset, mõlemad olid ehitusinsenerid. Planeerisid ja vedasid alpinismivankrit algaastatel tihedas koostöös. Seepärast uurin ka Anu Kaalult, Hillari tollaselt abikaasalt, Peetri kohta. Otsekohese naisena selgitab Anu, näidates albumist pilti: „Näe vaata, ega Peeter ju teab mis ilus mees ei olnud. Aga ta oli selline tugev ja mehine. Tekitas kohe kindlust ja usaldust. Nad olid vennaga mõlemad sellised tugeva konditsiooniga. (Peetri vend oli geograafia professor Endel Varep).” Arutame, mis võis küll olla Varepit üleskruttinud vedruks. Anu Kaal arvab, et ta ei saanudki teisiti. Peetril olid ideed ja mõtted ning visioon. Sageli kasutas ta teisi nende elluviimiseks. Treeninguid näiteks viis sageli läbi tema hea sõber Albert Sulg. „Ta oskas enda ümber inimesi valida. Innustada. Ega samas sellised nõrgad tol ajal alpinismiga ei tegelenudki!” arvab Anu Kaal. 1962. aastal jõudsid Peeter Varep, Hillar- Kalev Kaal ja Albert Sulg koos ühise uue teetähiseni. Koos Leningradi instruktori Pavel Rapoportiga läbiti eesti alpinistidele esimeseks olev viienda raskuskategooria marsruut Tian Shanis, piinliku nimega tipule Tšekist. Sellised sammud olid vaimsete barjääride murdjad. Teetähised, sõnumid, et suudetakse ja tahetakse ronida kõige kõrgemal sportlikul tasemel. Kalevi alpinismisektsioonis järgiti plaani, 1965 oli Lenini mäetipu (7134 meetrit) aasta. Plaaniti järjekordset Baltikumi ühisekspeditsiooni, kuid rahalise kitsikuse tõttu langesid lätlased välja. Eestist läks 16-meheline ekspeditsioon. Ekspeditsiooni juht oli Varep, asetäitja Ilmar Priimets. Sirvime Ilmariga (78) Lenini-reisi soliidset nahkköites pildialbumit. Priimets nõuab: „Kirjuta kahte asja. Esiteks, et Varep on „Eesti alpinismi isa” ja et ta tõusis 58-aastaselt Kommunismi mäetipule (7495 meetrit). See oli rekord. Ta oli vanim inimene, kes Kommunismile tõusnud.” Tegelikult nimetab iga Varepi kaasaegne mägironija teda paaril korral täiesti nagu muuseas „eesti alpinismi isaks”. 1965. aastaks oldi juba sedavõrd tugevasti arenenud, et võeti osa NSVL-i meistrivõistlustest. Saavutati kolmas koht. Baltikumi meistrivõistlused aga võideti. Alpikirka. Mäkketõusuks jagasime ekspeditsiooni kahte gruppi. Esimene, mille koosseisus olid 1960. aasta Estonia mäetipu vallutamise veteranid Heino Paltser, Albert Sulg, Feliks Jürna ja mina, oli lubatud Üleliidulise Alpinismiföderatsiooni poolt osa võtma 1965. aasta üleliidulisest võistlusest „Parimale mäetipule” kõrgmägede klassis. Ülejäänud ekspeditsiooni liikmeist moodustati teine grupp, kes Ragnar Palmre juhtimisel läks mäge ründama tavalise sportliku üritusena. Mõlemad grupid ja meiega samaaegselt mäkke tõusvad leedulased tegutsesid üldküsimustes kooskõlastatult, iga grupp aga liikus omaette, sest Lenini mäetipu avarad nõlvad andsid igale grupile palju võimalusi meelepärase tee valikuks. Ilmar Priimets või Primka, nagu teda alpinismiringkondades tuntakse, selgitab: „See oli meie esimene ekspeditsioon koos. Ju ta vaatas, et ma olin noor ja asjalik kutt, ning valis välja, tegi enda asetäitjaks. Peeter võttis mind kohtumistele kaasa. Tegi inimestega tuttavaks. Tal olid Moskvas ka sehvtid sees. Seal oli Jevgeni Tamm, föderatsiooni sekretär. Eesti nimega mees, kel vist olla kusagilt kaugelt ka eesti esivanemad. Organiseerija oli ta kõva.” Priimets meenutab, et Leninile minekul tahteti meile veel Oš’is kohalikke alpiniste kaela määrida. „Me ei tahtnud neid kaasa võtta, siis olin mina nii-öelda vastuleeri hääletoruks. Peeter vist ise ei tahtnud järsk olla ja siis rääkis minu suu läbi. Igal juhul õnnestus meil neist lahti saada.” Pärin, kuidas ideoloogiliselt oli. Kas pidi väga punast juttu rääkima või nii, Varep oli ju eestiaegne mees? „Läksime läbi Moskva, siis Varep pakkus, et pärast oleks ametiühingutes lihtsam asja ajada – käiks Lenini mausoleumist läbi. Me ei tahtnud seda laipa vahtida. Saatsime pikalt,” on Primka konkreetne. Eks oli aru saada ka. Näiteks Ilmar Palo oli noorest peast juba Siberis olnud ja Priimets ise koos vanematega ka küüditatud. Ilmar jätkab: „Tegelikult ekspeditsiooni lõpus, kui veoauto meile järele ei tulnud, siis tõmbasime baaslaagris sinimust- valge ka üles.” 1965. aastal, imestan? „Jah, ega seal võõraid olnud. Kõik omad. Tipus ei julgenud, seal olime leedukatega koos, mine neid tea. Meil oli kõva värk. Alguses pidime Leninit vaatama, lõpus aga tõmbasime Eesti lipu üles. Näiteks Palo Ilmari kuuldes ei võinud vene keeles vandudagi. Ta oli laagris seda nii palju kuulnud, et läks närv kohe mustaks, kui mõni oma poiss nii tegi.” Priimets ütleb, et Varep oli kõva käega ka. „Mind tegelikult kutsus Varep ekspeditsioonile alles 1965. aasta märtsis Paunküla treeninglaagris. Varem juhtus selline lugu, et sõitsime ükskord autokastis kaljuronimise võistlustele. Kellelgi noortest oli kaasas pudel veini. Mõtlesin, et mis see lonks ikka kamba peale teeb, ja võtsin ka. Varep aga treeningutel ja muidu üritustel napsivõtmist ei sallinud. Sattusin kohe joodikute nimekirja. Võttis tükk aega, enne kui sealt välja sain.” Priimets annab natuke aimu ka Eesti alpinistide nägelemisest. 1970. aastal tehti vastavalt plaanile Korženevskaja ja Kommunismi tipp. „Pärast esimese tegemist oli Peeter natuke väsinud moega. Ta oli siis juba 56-aastane. Ja siis, võib öelda, tehti talle külma,” ütleb Primka. „Teised kartsid, et äkki tuleb teda päästma hakata ja see keeraks Kommunismi tipuürituse tuksi. Ja ta hääletati välja. Kaks aastat hiljem käis ikkagi ära.” Alpinismiveteranid saavad siiani igal kuul kokku. Seda peetakse ka Peetri teeneks, et ta oskas luua seltskonna, kes nii tihedalt läbi aja lävib. Johanna Varep ehk Anni, nagu mulle kohe selgeks tehakse, võtab siiani kohtumistest osa, hoolimata oma 94 aastast. Peetakse sünnipäevi, mälestatakse viimase kuu jooksul lahkunuid. Peateema on Peetri 100. sünniaastapäev ja Baltikumi veteranide kokkutulek. Anni on natuke puikvel, et ah, mis sa ikka Peetrist kirjutad ja kas seda on nii väga vaja. Keda need vanad asjad ikka huvitavad! Ta ise alpinismiga ei tegelenud. Kuid oli alati seltskonnas olemas. Lobiseme natuke ja siis räägib Anni mulle pisut nukravõitu loo sõprusest. „Peeter oli elu aeg terve mees. Ei olnud tal mägedes ega kodus haigusi. Nädal aega enne surma sai teada, et tal on vähk. Kõht valutas, läks arsti juurde ja öeldi, et vähk on igal pool nii laiali, et midagi teha ei ole.” Ta meenutab rahulikult edasi: „Peeter jäi koju voodisse ja enam suurt ei tõusnudki. Igal õhtul tuli alpikaaslane ja sõber Albert Sulg oma väikese koerakesega tema juurde ja jäi ööseks. Oli ka tema surma ööl siin.” Mida rohkem ma selle loo peale mõtlen, siis vast selline sõprus iseloomustabki kujundlikult Peeter Varepi alpinismipärandit. Mägedes, alpinistide ühises seongus loodud väärtust, mis jääb kestma, ja Peeter Varepit, kes seda alguses romantiliselt, hiljem spordina Eestis arendas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga