RAAMATUTUTVUSTUSED

Martin Plaser
MINU TEINE MILJON
Eesti Keele Sihtasutus 2012

Join the army!
See the world!
Meet interesting people!
And kill them!

Vähe on eestikeelseid raamatuid, millele see moto võiks paremini sobida kui Martin Plaseri teosele „Minu teine miljon”. Põhjuse, miks sest romaanist reisiajakirjas kirjutada, leiame kokkuvõtvalt leheküljelt 165: „Tapame veel. /…/ Ma olen nagu Trip Manager, kes teab, kuidas oma hoolealuseid paremasse elamustesõitu suunata. Tehke nii nagu ma teile ütlen ja ette näitan, siis tuleb võimalikest lahendustest parim – orgasm.” Raamatus tulistatakse Afganistanis, luuratakse Türgis, püütakse piraate teispool Suessi kanalit, vahele vilksatab Kesk-Ameerikat ja Euroopat. See on just kui manifestatsioon pealiskaudsele macho-maailmale – pannakse kõike, mis liigutab.

Tunnistan, et isegi sisu teadmata, hakkasin Plaseri teost lugema üsna pika hambaga. Mind teevad ettevaatlikuks raamatud, mille kaanel lubatakse verd ja seksi ning mida promovad kirjutaja mainekad sõbrad. Aga tõsi on, et ka klišeed võivad üllatada. Pean tõdema, et raamatus on intriigi rohkem kui viimaste aastate eesti kirjanduses kokku, on mõttekäike, mis üllatavad oma originaalsusega, on tegelasi, kes üllatavad oma olemasoluga.

Plaseri raamatuga samal ajal lugesin Gayle Tzemach Lemmoni reportaaži-raamatut „The Dressmaker of Khair Khana”. See on ka raamat sõjast, sellest, kuidas Taliban hakkas kunagist kosmopoliitset Kabuli viima vastavusse XVII sajandi islami reeglitega ning kuidas kabulitarid järgnenud kaose üle elasid. Oli päris kummaline kooslugemine – ühelt poolt Afganistani naiste dramaatilised püüded ellu jääda ja teiselt poolt valgete meeste kramplikud püüded oma tapakirge rahuldada.

Plaseri raamatu toimetaja ja tundub, et vaimse isa Kaur Kenderi esimene raamat oli väga hea. Edasi enam nii hästi läinud ei ole, jõhkrus üksinda ei tööta. Samas on kahju, et Kenderi teise õpilase Sass Henno „Mina olen siin” esimene raamat järge pole saanud.

Loodame, et Martinil läheb teistmoodi. Selleks tuleks muidugi sihik teravamaks sättida, siis on näha, et teisel pool sihikut on inimene.

Tiit Pruuli

 

Robert Spencer
POLIITILISELT EBAKORREKTNE TÕDE ISLAMIST
Kunst 2012

„Tõde islamist” on koraanile tuginev raamat, mida on paradoksaalsel viisil kergem lugeda just moslemite pühakirja tundmata kui seda pisut uurinult. Teadmatus on küll alati halb, aga koraaniga tutvunud inimest häirib ülilihtsustav viis, millega Spencer teeb pühakirjade põhiselt moslemid koletisteks, kristlased ohvriteks, jättes judaistid ohutusse kaugusse salakavalalt oma lokke keerutama.

Autor tõenäoliselt eeldabki, et mittemoslemist lugeja koraani ei tunne. Tõsimeelne moslem vaevalt sellist raamatut loekski. Ning kirjutis põrutab oma must-valget tõde islamist armutult, tõendades koraanikatketega, et prohvet Mohamedi ilmutuse järgi elav inimene ongi granaat teistele religioonidele ja kultuuridele juba olemuslikult. Mis kahetsusväärselt pole ju ka täielik jama.

Propagandaraamatu teesid kisuvad alasti tõe, mida paljud õhtumaa inimesed on kõhkleva piinlikkustundega just viimasel ajal omaks võtnud ja varjanud. Pieteetlik retoorika heast ja halvast moslemist müüb viletsamalt kui perestroikajärgne kommunistide jagamine headeks ja halbadeks. Endastmõistetavalt, sest modernne kommunist ei võta pantvange, talub rahuldavalt karikeerimist ja kannab pommivöö asemel transparenti. Kommunistliku Partei manifesti järgi portreteeritud ateist mõjub tänapäeval ohutu tossikesena koraanipõhise kuvandiga moslemi kõrval, ja tihti nad poseerivadki seltsimehelikult kõrvuti.

Islami tõde elab koraanis, jumal aga moslemites, kes pahatihti koraani lugeda ei oskagi. Spenceri raamat huvitub tõest, kuid mitte inimesest. Aga kas islam huvitub inimesest rohkem? Ja keda üldse huvitab inimene jätkuvas ristisõjas?

Eduard Tüür

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga