Johanna Pohjala
MATE – LÕUNA-AMEERIKA JÕUJOOK
VALGUS 2014
Mate on lõunaameeriklasele sama, mis kohv Viini elanikule või hommikune krõbe croissant prantslasele. Eriline puu yerba mate, mille lehtedest tee valmib, kasvabki vaid Lõuna-Ameerikas. Katsed seda imepuud mujal kasvatada on seni liiva jooksnud.
Mate on ammustest aegadest olnud teerajajaks suhete loomisel. See, millise temperatuuri või kangusega teed tütarlaps noormehele pakub, võis olla kindel tunnismärk, kas suhtel on tulevikulootust või mitte. Põgus käepuudutus matetopsi edasiandmisel võib olla esimene arglik katse kontakti loomisel, bombilla ehk sõelaga kõrre jagamine aga kui kerge suudlus. Tänapäevalgi on matel esmajoones sotsiaalne mõõde. Seda jagatakse sõprade ja tuttavatega. Oled omaks tunnistatud, kui sind materingi võetakse ja ühist joogikõrt jagatakse. Sarnaselt meenub kohaliku joovastava vedeliku kava-ring Polüneesias või indiaanlaste rahupiibutraditsioon. Kui tähtsad jutud kiputakse rääkima just suitsu nurgas, siis lõunaameeriklane teeb seda hoopis tervislikumas materingis.
Johanna Pohjola, Lõuna-Ameerikast üsna kauge ja külma riigi Soome kodanik ja „Mate”-raamatu autor, on kirglik matejooja. Neli aastat elu Argentinas tekitasid esmalt harjumuse ja siis juba vajaduse.
Ta tunnistab, et esmalt tundus jook, eriti selle kanged vormid ebameeldivalt kibeda maitsega. Ta talus seda vaid austusest pakkujate vastu ja soovist mitte ringist välja jääda. See muutus märkamatult ja nüüdseks on matest saanud elustiil ja mõtteviis, mida soov laiema auditooriumiga jagada. Antropoloogiks õppiva Johanna lõputöö teemaks sai „Mate sotsiaalne positsioon Argentinas”. Ta avastas, et ehkki on tohutult uuritud mate tervistavaid omadusi, ajalugu ja folkloori, polnud seda külge eraldi uuritud. See on sealsete inimeste jaoks ilmselt liialt enesestmõistetav. Üks argentiinlasest sõber oli lausa öelnud: „Kui veider, et sa uurid matet. See on sama, mis õppida kingapaelu siduma.”
Matejoojate ring laieneb jõudsalt terves maailmas. Üha enam eestlasigi on kohvitassi matetopsi ja bombilla vastu vahetanud. Kindlasti aitab see väga ilus ja üsna põhjalik raamat kaasa ka Eesti matekogukonna laienemisele.
Leslie Leino
MINU HIINA. ETTEVAATUST, NAKATAB!
PETRONE PRINT 2014
„Minu”-sarjas on ilmunud juba kaks head raamatut Aasia kohta: „Minu Jaapan” ja „Minu Mongoolia”. Nüüd võib siia kolmanda kõrvale panna. Autor on Hiinas elanud piisavalt kaua selleks, et mõista, kui keeruline on Hiinat mõista. Hiinlased ja läänlased on välja andnud sadu ja tuhandeid raamatuid, et sellele mõistmisele kaasa aidata.
Esmalt arvasin, et Leslie teos on midagi sarnast, nagu mul juba riiulis olevad turistidele mõeldud asjalikud lühiteatmikud „General Knowledge of China” või „Things Chinese”. Aga ei – see on poeetiline tekst, mida iseloomustavad värsked kujundid ja head võrdlused. Oskuslikult on Leslie otsinud oma teed sellesse iidsetel kultuurilistel põhjustel kinnisesse ühiskonda. Autori jalgrattasõidud mööda Beijingi tänavaid on ses mõttes sümboolse tähendusega – ta ei kihuta maa all metrooga ega sõida konditsioneeritud taksodega. Ses raamatus on nii konfutsianistlikku korda kui ka värvilisi laternaid. Lisaks võluvad mind vihjed erinevatele Hiina teemadele ilma paljusid asju otsesõnu ja lõpuni välja ütlematagi.
Kõike ei seletata pulkadeni lahti, see pole raamat päris algajatele või päris rumalatele. Leslie Leino teose sisuks on Hiina hinge otsimine. Ja samas on siin ka üksjagu utilitaarset materjali. Mul on natuke kahju, et autor on pidanud oma Hiina suruma paarisajale leheküljele. Leslie Leinolt tahaks Hiina kohta veel palju kuulda ja lugeda.