RAAMATUTUTVUSTUS

MINU REISIPÄEVIK. 80 VALGET LEHTE
PETRONE PRINT 2013

Mu esimene reisipäevik on pärit aastast 1989. See on Kohila paberivabrikus tehtud ruuduline kaustik. Hind 19 kopikat. See vihik oli mul kaasas, kui lendasime 12. augustil Leningradist Aerofl oti TU-ga Brüsselisse ja sealt järgmisel päeval Belgia lennufi rma Sabena Boeinguga edasi Torontosse. 25 aastat hiljem on pagana vahva lugeda, mis siis sel esimesel välisreisil toimus ja mida pidasin toona üleskirjutamise vääriliseks. Siin on kirjas märkmeid Kanada eestlaste elust, aga ka mu enda loengu tekst, mille pidasin Tartu College’is. Lisaks paljudele kohtumistele olen üles kirjutanud ka näiteks oma kulutused: kingad naisele (25 $), diktofon (40), kõrvaklapid (5), suur makk (100), teksad (10), nööridega lühikesed püksid (3 paari, à 2 $), botased tütrele (10), juukselakk naisele (4), kosmeetika (2 karpi, à 4), raamatud (Pound, Freud, Toffler 12), raamatud Vello Salolt (Toivo Raun, Merca, Uku Masing, Henno Tammart; kokku 50) ja palju muud, mida välismaalt koju tuua tasus. Lisaks olen hoolsalt üles tähendanud ka kulutused toidule: hamburger ja pepsi (4), vorstid (4), kook (6), jogurt (1) jne.

Sest ajast saadik olen oma reisidel päevikuid pidanud, vahel on see paremini õnnestunud, mõnikord on märkmed paraku üsna napid. Tihti olen seda laiskust või kiirustamist tagantjärele kibedalt kahetsenud, sest mälu, teadagi, on inimesel kehvakene. Olen asju üles kirjutanud vihikutesse, kladedesse, lihtsalt paberilehtedele, viimasel ajal Paperblanci eri formaati märkmikesse. Ja ikka olen mõelnud, et miks ei võiks olla saadaval mingi heas formaadis lihtne reisipäevikute seeria, kuhu oleks hea kirjutada- joonistada ja mida oleks hiljem mugav riiulis hoida. Nüüd on see mul olemas. Esimese „Minu reisipäeviku” seljale saan kirjutada „Kariibi meri 2014”. Nii on hea reisi alustada.

Tiit Pruuli

Alan Adojaan
ON NAGU POLE
PILGRIM 2013

„On nagu pole” on, nagu pole!

Aasta Rio de Janeiros elanuna tuleb alatasa selgitada, et Rio − see pole vaid seks, vägivald ja pidev pidu, vaid lisaks neile kolmele on sel riigil pakkuda palju muud ja põnevat. Kahjuks teeb Alan Adojaani raamat „On nagu pole” selle selgitustöö jälle kraadi võrra raskemaks.

Rio de Janeiro on vaat et kõige fantastilisem linn, mida ma tean. Rio on hingematvalt ilus, Rio elanikud ehk carioca’d on head sõbrad ja võõrustajad, Rios on rikkalik kultuuriskeene ja hulk suurepäraseid restorane, rääkimata kinodest, kohvikutest, muuseumidest. Ja no muidugi on seal ka seksi, vägivalda ja pidu. Aga olgem ausad, seda kõike leiab absoluutselt igast maailma suurlinnast.

Mind ei ole Rios mitte kunagi rünnatud, ei olnud ma seal elades pidevas alkoholivines, samuti ei tunne ma mitte ühtegi carioca’t, kes käiks rannas vaid vastassugupoolt vahtimas ja (juhu)seksi otsimas. Suurem osa carioca’sid, ma olen selles veendunud, on täiesti normaalsed inimesed, kes ei röövi ligimest, ei pane iga päev pidu ega käi rannas arvustamas neid, kelle kehamassiindeks on normaalsusskaala ülemises otsas või üle selle. Suurem osa carioca’sid on tublid töömesilased, kes samas muidugi oskavad ka hästi pidutseda, seda ma ei salgagi. Aga ega pidu ei peeta iga päev.

Mul on lihtsalt kahju, et nii suures mahus (raamat on üle 400 lk) on taas tiražeeritud Rio kurikuulsat mainet taaskinnistavaid stereotüüpe. Mul on kahju, et Alan otsustas lugejatega jagada niivõrd pinnapealset käsitlust Brasiiliast. Ja mul on kahju, et ta ei näinud kõike seda imelist, mida näen Rios mina. Või kui nägi, siis mul on kahju, et ta ei tahtnud seda lugejatega jagada. Aga eks muidugi − igaüks leiab Riost ikka seda, mida ise otsima läks.

Samas olen ma täiesti kindel, et sellel raamatul on olemas oma auditoorium (kellele meeldib Kender, see naudib ehk ka Adojaani Kenderit jäljendav stiili) ja ma loodan väga, et seda raamatut nautides annavad nad endale aru, et see pajatab vaid väga väikesest osast sellest suurepärasest linnast.

Liis Kängsepp

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga