Raamatuarvustus

Andres Tarandit on alati hea lugeda. Tõsi, mul kui läbematul inimesel parem kuulata. Saab vahele küsida ja kiiremini targemaks! Andrese eriliselt raskepärane ja kohati laialivalguv stiil võib kärsituma raamatulugeja viia meeleheitele, aga selline ta juba kord on – omas mahlas ja muutumatu.

See pole esimene Tarandi päevikuvormis raamat, mida arvustan. 14 aastat tagasi ilmus kunagise peaministri sulest 40 kirja lugu („Kiri ei põle ära”, vt Looming 2005 nr 5). Juba siis täheldasin, et vana Tarand on mõnes mõttes meie lähiajaloo Forrest Gump – oluliste sündmuste ajal on ta alati kohal.

Nojaa, 40 kirjale kirjutas teadupoolest alla 40 eestlast, aga Antarktikas on atmosfäärifüüsiku Enn Kaupi andmetel praeguseks hetkeks talvitunud 33 rahvuskaaslast. Suurte arvude seadusel on klimatoloogi jaoks tähtis roll – 1969. aastal arutleb Tarand oma päevikus, kas ta kuulub esimese 10 000 Antarktika inimese hulka, kes on pooleaastase talve elanud algusest lõpuni läbi.

Raamat jaguneb kaheks. Alguses ja lõpus on päevik (23.09.1968–17.02.1970), keskmine osa on Antarktika loodusest (ilmus esimest korda 1971. aastal ajakirjas Eesti Loodus). Las keskmist osa analüüsivad asjatundjad, mina nautisin lehekülgi, kus juttu Antarktika olustikust ning bürokraatlikust ja ideoloogilisest elust Nõukogude Liidus.

Andres Tarand ei läinud Antarktikasse n-ö valge lehena, ta oli aastatel 1963–1965 teinud aega parajaks Nõukogude Armees. Sai kogemuse võrra rikkamaks, aga viisakat vene keelt ei omandanud. Enne ekspeditsiooni kohanes Tarand Arktika ja Antarktika instituudis Leningradis, läbis tervisekontrolli ja käis šefl uskorras juurviljabaasis tööl.

„Kuidas dressipluus vene keeles võiks olla?” mõtiskles ta oma päevikus. Gimnastjorka, aga sellest oli vähe abi, sest kaubamaja müüjad seda ilma püksteta müüma ei nõustunud. Ja nagu sellest oleks vähe olnud! Kui polaaruurija oli tagasiteel Gran Canarial, hüüdsid kohalikud hästi soome keelt oskavale teadlasele: „Ruso, halat!” („Venelane, mantel!”)

Andres Tarand on heast perekonnast pärit ja seetõttu küllaltki sinisilmne. Jättis esimesel jõulupühal oma musta suusamütsi meteoroloogialabori lauale ja oli pärast imestunud, et Zoja Pavlovna oli selle pihta pannud. Varastamine oli ju Vene ajal saanud elunormiks, hoolimata soost või usulisest tõekspidamisest.

Tarand ei ole sentimentaalne mees ega jaga lugejatega oma pereelu üksikasju. Mari Tarandi telegrammile „Pisikestelt pingviinidelt tervisi.” järgneb vastus: „Väikestele võrukaeltele soovin õigel ajal. Andres.” Ja telegrammi lõpus radisti märkus: „Väikestele varukaeltele – nii on kirjas.” Imelik mõelda, et need väikesed võrukaelad on juba ammu hallipäised mehed...

Pool sajandit tagasi viibis Andres Tarand Antarktikas 332 päeva. Selle aasta veebruaris piirdub ta kümne päevaga, aga pingviinide paraadi ajal on ta taas noorusmail.

Mart Soidro

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga