Raamatuarvustus: KÕNNI. Üks samm korraga

Erling Kagge. KÕNNI. Üks samm korraga

Tõlkinud Sigrid Tooming

Postimees Kirjastus 2019 (originaal 2018)

1990. aastal kõndisid kaks norralast – Borge Ousland ja Erling Kagge – 58 päevaga ilma kõrvalise abita põhjapoolusele. Nad olid esimesed inimesed, kes sellega hakkama said.

1993. aastal kõndis Kagge 50 päevaga ilma sidevahenditeta ja üksinda lõunapoolusele. Lisaks on Erling Kagge tõusnud Džomolungma tippu, olles selle saavutusega esimene "kolme pooluse" mees.

Ta peab olema väga kõva mees. Füüsilises mõttes kõva mees. Aga kui me loeme tema raamatuid, mida tänaseks on ilmunud kaheksa, saame aru, et nende saavutuste taga on veel miski – väga kõva vaim.

Kirjutasin Kagge eelmise eesti keelde tõlgitud teose "Vaikus müraajastul" kohta, et see on eelkõige raamat rändaja psühholoogiast. Ja et see on teatud mõttes ka eneseabiraamat, mille juhtmõtteks on, et igaüks võib leida oma lõunapooluse. Väga laias laastus on tema uue raamatuga sama lugu – väikeste sammude kaupa vaadeldakse, mida tähendab liikumine inimese jaoks psühholoogilises plaanis. Alates paradiisist välja aetud Aadamast, keda ta nimetab inimkonna esimeseks maailmaränduriks. Kagge kõnnib ka tihti lihtsalt niisama. Mitte selleks, et kuhugi jõuda, vaid et kõndida, et olla liikumises.

See on raamat ka sellest, kuidas elada loodusega kooskõlas. Üks inimene, kes tundub olevat Kagge mentoriks mitmes küsimuses, on Norra tuntuim kaasaegne filosoof Arne Næss (1912–2009), üks süvaökoloogia alusepanijaid. Ka Kagge räägib mitmes kohas nagu Næss, et miski pole võimatu ja oluline on seejuures vältida kergema vastupanu teed.

Eesti tuntuim polaarseikleja Timo Palo võrdles Kagget ühe teise filosoofiga, ökofilosoofia rajaja Henry David Thoreau’ga: „Maailmas on võrdlemisi palju neid, kes on ette võtnud ekstreemseid rännuretki, sealhulgas poolustele. Hoopis vähem on neid, kes selle käigus on kaardistanud inimeseks olemise valgeid laike. Norralasest rändav filosoof Erling Kagge on aga oma mõttelõnga ka paeluvalt raamatukaante vahele kudunud, ja see on juba haruldus. Kagge on meie aja Thoreau.”

Kõndimine ei ole Kagge jaoks lihtsalt füüsiline tegevus oma lihaste toonuse tõstmiseks ja kehakaalu vormis hoidmiseks. See on midagi palju rohkemat – see on segu poeesiast ja filosoofiast.

Tsiteeriks maitseprooviks ühe pikema lõigu ta uuest raamatust: „Kui ma olin Antarktises üksipäini nelikümmend päeva lõuna poole kõmpinud, tegin sama vea nagu väiksena. Hakkasin arvutama, kui palju mul veel minna on. Kümme päeva kümme tundi kõndimist tegi sada tundi. Algul see rõõmustas mind, aga siis läks tuju nulli. Järgmisel päeval kirjutasin päevikusse: „Lõunapoolus muutus kaugest ja heast unistusest matemaatiliseks punktiks. Nii ja nii mitme tunni kaugusel.” Mõte alles jäänud tundidest rusus mind. Koos tujuga läksid nulli ka looduselamused ja ühtäkki tundus maastik „monotoonne ja oma valevuses lõputult ühetaoline. Mul ei ole lihtsalt jaksu seda imetleda.” Ma olin oma tusatujus pettunud. Alles järgmise päeva õhtul polnud negatiivsetel mõtetel enam jõudu ja teelolemise rõõm tuli tagasi.”

Tiit Pruuli

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga