Rene Satsi
Aeg antud elada, aeg antud süüa
Kirjastus Tänapäev 2022
Raamatu pealkirjast peaks õhkuma Erich Maria Remarque’i – „Zeit zu leben und Zeit zu sterben“ (1954; eesti keeles „Aeg antud elada, aeg antud surra“ 1956). Kohe esimese lehekülje lõpus oigan omaette: „Peab end ühtlasi ka Hemingwayks,“ takerdun lohepikka hemingwaylikku lausesse, mida pean kaks korda üle lugema, et mõttest aru saada. Aga ma ei anna alla, tean Rened kui vaimukat, tundlikku ja hea sulejooksuga autorit, puhkan hetke ja süvenen korralikult.
Olen Laoses käinud, tean, et juba piiriületuse järel hakkab süda lööma hoopis teises, palju aeglasemas rütmis. „Kollektiivne rahulolev ükskõiksus“ (lk 256) imeb sind endasse. Põnev maa, kus ülearu paljud käinud pole. Ei pea pettuma, Rene pakutav plejaad värvikaid tegelaskujusid toob selle maa lähedale, annab arusaama, kuidas asjad sealmail käivad. Rene kirjutab mahlaselt ja detailirohkelt, lugeda on lõbus ja ladus. See ongi maa, mis „kõditab närve, kus leidub ohutus koguses salapära ja millest ei ole oksendamiseni palju kuulnud, nagu näiteks Lätist või Egiptusest“ (lk 16). „Vaimselt kastreerivat rutiini“ (lk 20) selle raamatu puhul kindlasti kartma ei pea. Renele meeldivad asjad, mis tunduvad natuke ebaseaduslikud (aga seda pole), ja ta teatab julgelt, et tahab elus proovida kõike, välja arvatud paljusid asju.
Rene ei püüa tunduda ilmeksimatu eksperdina ja ütleb ausalt, et talle kõlab Laose külas iga iidne rahvalaul, mida esitab ilma taustamuusikata vanemas eas laulja, nagu putitamist vajav pesumasin. Tema kirjeldused annavad aga eheda tunde, kuidas asjad sealses kultuuriruumis päriselt käivad: „Laoses ei söanda keegi mitte midagi otse küsida. Isegi kui sulle on klaver peale kukkunud, ei küsi sa kelleltki otse, et palun aidake mind siit välja, vaid teed oma hädast kuidagi ümber nurga juttu.“ (lk 145)
Rene on ilmselgelt muretu ja natuke pöörane ning toob tasakaalustava lülina mitmel korral sisse oma särava poolatarist abikaasa Justyna. Igirõõmus ja lahke Justyna uputab tervitatavad neid kaisutades oma sõbralike rindade vahele, hoiab oma meest delikaatselt ohjes ja annab muu hulgas märku, mis kellast on okei alustada jubedamast jubedama Laose viski joomist. Jääb lugeja otsustada, mil määral on Rene tegemistes etnograafilist huvi ja mil määral psühhopaatseid tegusid, Rene jätab lahkelt otsad lahti ning reis Laosesse koos temaga on erutav ja põnev seiklus. „Lõpp hea, kõik hea,“ võtab autor raamatu lõpus otsad lühidalt ja tabavalt kokku.
Maris Pruuli