Paco Roca, Guillermo Corral
Musta Luige aare
Varrak 2023
Tiit Pruuli künnab merd nagu multitraktor ja mida ta sinna külvab, mina ei tea. Viljadena sünnib ägeduslikke reisijutte ja -raamatuid, mis pole paha saak. Oma merelise kunsti paremiku on ta samuti ilmarahvale vaatamiseks välja sättinud. Kunsti- ja meresõber peaks „Musta Luige aardest“ kindlasti head rõõmu leidma. Isegi kui graafiliste romaanide lugemine/vaatamine esmapilgul harjumatu võib tunduda.
Žanr, mis Eestis pikema ja põhjalikuma tegija-lugeja traditsioonita, pole aga sugugi põlastust väärt. Nii nagu ei saa otseselt võrrelda haikut ja novelli, poeemi ja romaani, tõsieluteost ja kangelaseepost, ei maksa ka kuvakeskseid lugusid mõttetuiks kuulutada. Nad on lihtsalt teistsugused, nad tahavad isevärki lähenemist, olles samas täiesti võrdväärsed kõigega, kellega kõrvutada. Ja hea graafiline romaan on kehvakesest tavaromaanist künkakõrguselt üle.
Paco Roca joonisjoon on aastakümnetega isikupäraseks kujunenud ja siin raamatus vaheldab ta minimalistlikumat koomiksisulge päris ägedasti kvaliteetse merekunstiga. Nii et marinismifännid ei pea pettuma. Et tegu ei ole vana armsa piraadifiktsiooniga, annab kindlust sõnaosa kirjutanud Guillermo Corral, kes kõnesolevais sündmustes ise osales ning mahlaka teravusega ametkondlikku aardejahti sarkastib. Jah, isegi meie päevil leidub päris aardeid ja need põhjustavad päris elulisi päriselulisi kakelunge korraga kõrgetel ja madalatel tasanditel. Ja annavad ainest häiks lugudeks.
Mere, seikluka ja mõnusa sirvimise kaudu sündiva kunstielamuse austajail võiks raamat riiulis olla kindlasti. Kes unupõlves ahmatud Olimar Kallase järel on graafilisi jutustusi alamaks põlanud, temale sobib „Musta Luige aare“ heaks taastutvuseks. Diplomaatilise iroonia sõpradele niikuinii.
Tekst: Karl-Martin Sinijärv