Siia jätkus lõpule igiomast leebet nukrust ja tühjust, võidurõõmu eesmärkide täitmisest ja eneseületusest ning ookeanitäis endorfiine, mis meie kurnatud organismid lõpuks okupeeris, kirjeldavad Riina Kaljurand ja Mart Mardisalu tunnet, mis haaras nende matkaseltskonda pärast nädalast retke Püreneedes.
Professionaalsele mägironijale, kes ihaleb korralikku ettevalmistust nõudvat pingutust ning vallutada tehniliselt raskeid tippe, ei pruugi Püreneede mäestik esmapilgul palju närvikõdi tekitada. Mäestik, mis on 450 km pikkune, asub Hispaania-Prantsusmaa piiril ja ulatub Biskaia lahest Atlandi ookeanis kuni Vahemereni, on kõrguse poolest üsna mõõdukas ning kõrgeim tipp Aneto on vaid 3404 m.
Tõsi ta on, teatud rajalõikudel on võimalik liikuda eelnevat matkakogemust vähegi omamata, kuid asjasse süüvides selgub peagi, et see pole siiski park, mille võib lihtsalt läbi jalutada. Püreneed pakuvad ka tõsiseid katsumusi ning nii mõnedki laskumised, tõusud ja kanjonikarniisid nõuavad külma närvi, head füüsilist vormi, kannatlikkust ning tehnilist varustust.
Meie kuueliikmelise grupi otsus just Püreneedesse minna tuli üsnagi kergelt. Tõsi, eelnevalt toimusid arutelud ja vaidlused selle üle, millistele kriteeriumitele seekordne marsruut pidi vastama – soe kliima, kaunis loodus, vähemalt üks korralik tipp, soovitavalt sekka ka mõni liustik ja võimalus aeg-ajalt varusid täiendada. Sai tublisti reisiraamatuid lapatud ja internetti kammitud, misjärel oli selge, et Püreneed pakuvad kõiki neid võimalusi ja enamgi veel. Nii asusimegi teele – neli eneseteadlikku naist, üks härrasmees ja üks 13-aastane väga südikas ja vapper noormees.
PÜRENEED
Püreneed on mäestikumassiiv, mis on vanem kui Alpid, ja mis asub Edela-Euroopas. See eraldab Pürenee ehk Ibeeria poolsaart Mandri-Euroopast, moodustades ka loodusliku piiri Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Oma nime on see mäestik saanud samanimelise nümfi järgi, kes legendi kohaselt sealkandis suri ja kellele vapper Herakles kive kuhjates nii mastaapse mausoleumi ehitas.
Püreneede ajalugu on olnud sama vaheldusrikas kui mäestiku topograafia. Piirkond on kuulunud aegade jooksul mitmete suurte tsivilisatsioonide, nagu kreeka, foiniikia ja rooma mõju alla. Siin on valitsenud maurid, Aragoonia, Kataloonia, Navarra, hilisemal ajal Prantsuse ja Hispaania kuningad. Täna jaguneb mäestik põhiliselt kahe riigi, Prantsusmaa ja Hispaania vahel, kuid massiivi idaosas mahub kahe riigi vahele ka imetilluke ostuparadiis Andorra. Siin räägitakse hispaania, prantsuse, kataloonia, aragoni ja baski keelt.
Kõik need riigid on jätnud Püreneede arengusse oma jälje, mida pole keerukas tänagi märgata. Väljendugu see siis elanikkonna vasakpoolsuses (Hispaania kodusõja ajal oldi vabariiklaste poolel ja hiljem kannatati Franco repressioonide all), muusikas, köögikunstis või arhitektuuris.
MIKS ORDESA?
Rannikutevahelise ala võib laias laastus jaotada viieks mõtteliseks osaks – Ida- Püreneed, Andorra, Aragon, rahvusparkide piirkond ja Lääne-Püreneed. Selline alajaotus lihtsustab eelkõige logistilist planeerimist, kuid aitab välja tuua ka teatud kultuurilis-ajaloolised erisused, mille põhjal matkajal vastavalt huvidele ja maitsele oleks lihtsam endale sobiv kant leida. Meie valisime looduselamuse ja rahvusparkide piirkonna, mis jääb Püreneede keskossa.
Teatud piirangu seadis meie lennukatele plaanidele muidugi aeg – vaid 10 päeva oli meil aega oma mõtete teostamiseks ning kõige keerulisemaks osutuski nende arvukate võimaluste hulgast meile kõige sobivam matkarada ja alguspunkt välja valida. Kuna seltskonna matkakogemused, füüsiline ja tehniline ettevalmistus olid mõnevõrra erinevad, siis tuli raja raskusastme valikul arvestada kuldset keskteed, mis oleks kõigile jõukohane.
Otsuse Ordesa rahvuspargi kasuks aitas langetada e-kiri tuttavalt, kes mõne aasta eest Püreneed rannikust rannikuni jalgsi läbis ning pidas seda mäestiku kõige maalilisemaks osaks. Rahvuspargi piiresse jääb mäestiku kõrguselt kolmas tipp Monte Perdido (3355 m), Cavarnie ring ja Rolandi lõhe (Breche de Roland) koos liustikuga ning suursugune Ordesa org, mida ümbritseb 800 m kõrgune Ordesa kanjon, mille põhjas lookleb kiirevooluline Ara jõgi.
MILLAL JA KUIDAS?
Reisiks sai valitud juulikuu, sest suve haripunktis on kõrgeimad tipud kõige lihtsamini ligipääsetavad ning ilm suhteliselt stabiilne. Nimelt, nagu mäestikes ikka, on ka Püreneedes oht sattuda äikesetormide ja ägedate vihmavalingute küüsi, mis matkajaid vahel päevadeks mägimajadesse varjule sunnivad.
Ordesa rahvusparki on võimalik siseneda nii Prantsusmaa kui Hispaania kaudu. Prantsusmaa-poolseks põhiväravaks on väike mägiküla Cavarnie ning Hispaanias Torla. Kiusatus end matka lõpus värskete mereandidega premeerida sai otsustavaks, seetõttu otsustasime rahvusparki rünnata Hispaania suunalt, valides lendude sihtkohaks Barcelona.
Teekond Kataloonia pealinnast Torlasse oli mõnevõrra pikk ja keeruline, kuna tee peal tuli arvestada kolme ümberistumisega ning järgida täpseid rongi- ja bussiaegu. Mida lähemale mägedele jõuad, seda harvemini käivad bussid ja otsustavamaks saab iga minut. Paraku tuleb tarkus ikka tagantjärele ja meile maksis Barcelona lennujaamas tehtud viisteist minutit jäätisepausi ühe planeerimata lisaöö ning rajale saime seetõttu pool päeva planeeritust hiljem.
Kõigepealt sõitsime rongiga Barcelonast Huescasse, siis bussiga väikesesse maakonnalinna Sabiñánigosse ning sealt ümberistumisega edasi Torlasse. Huescasse saab Barcelonast ka bussiga, kuid kes kiiresti rajale ihkab, võiks teekonna esimese osa kindlasti rongiga läbida, mis võtab vaid kaks tundi. See variant on küll kolm korda kallim, kuid ka kolm korda kiirem.
Huescast sõitsime esialgu vaid läbi (tagasiteel tuli seal ka ööbida). Vaatasime pea kohale kogunevaid musti pilvi ja jälgisime kirevat tänavapilti, mis suurlinnahõngu meenutas. Huesca on 50 000 elanikuga provintsikeskus, üsna paljurahvuseline linn, kus lisaks põlisrahvale elab palju aafriklasi, moslemeid ja ka mustlasi. Siin on palju tööstust, vähe vaadata, kuid kesklinnast leiate palju korraliku kvaliteedi ja soodsa hinnatasemega magamis- ning söögikohti. Kui eelpool mainitud Torla on otseseks väravaks Ordesa rahvusparki, siis Huescat võib pidada võtmeks kogu Püreneedele, just siia jooksevad kokku peamised teed ja sõlmpunktid.
10 000 elanikuga Sabiñánigo võttis meid vastu paduvihma ja äikesega ning kujutlus nädalasest mägimatkast vettinud telgi ja lirtsuvate saabastega heidutas veidi. Viimane buss mägikülla Torlasse oli läinud ning pärast lühikest kollektiivset enesepiitsutust Barcelonasse jäetud 15 minuti pärast, tuli otsus viimane öö enne teed ja telke külalistemaja kuivade linade vahel veeta kiirelt ja üksmeelselt. Tegelikult tundus see ajaline äpardus tagantjärele lausa jumaliku ettehooldena, sest kaela sadanud vesi jäigi ainsaks kogu matka vältel.
Sõit Torlasse järgmisel hommikul kestis poolteist tundi ja rajale saime lõuna paiku. Torla püsielanikkonna moodustavad vaid mõnisada inimest. Hooajal, nii suvel kui talvel need numbrid aga kümnekordistatakse. Tegu on maalilise mägikülaga Ara jõe orus, ajaloolises keskuses on mõned kitsad ja käärulised tänavad, rõdude ja inkrustratsioonidega majad, restorane ja poekesi, kõige üle kroonimas kirikutorn. Keskusest allpool asuvad hotellid ja kämpingud, samuti mitmed matkatarvete poed, sidejaoskond ja internetipunkt. Peab mainima, et kui matkahuvilisel on midagi olulist seljakotti pakkimata ununenud, siis Torlas saab kõige vajalikuga varusid täiendada.
Rahvast, kes näilise vaatluse järgi meiega samal eesmärgil Torlasse oli jõudnud, oli päris palju. Neid nähes tekkis algselt teatud ebakindlus, sest olime ainsad, kelle seljakotid 20 kg ümber kaalusid, teised asusid teele vaid päevamoonaga ja kõnnikeppidega. Peagi selgus, et paljud teevadki vaid päevaseid matku, ööbivad mägimajades või on matkaraja erinevaisse punktidesse, kus see võimalik on, transpordivahendi vastu tellinud. Meie seltskonnal kiusatust moonavoorist loobuda siiski ei tekkinud ning jäime plaani juurde oma toidumoona ja ulualusega nädalapäevad teel olla.
LÕPUKS OMETI RAJALE ...
Rahvuspargi topograafilise kaardi soetasime Torlast. Kuna pidime samasse alguspunkti ka tagasi jõudma, hakkasime liikuma loode suunas päripäeva mööda Ara jõe orgu üles Puerto de Bujaruelo ja Prantsusmaa poole, et hiljem ringiga Torlasse naasta.
Veel kuumuse ja raskusega harjumata kehad nõudsid sagedasi peatusi ja rohkelt vedelikku. Õnneks rahuldas jäine mägijõgi Ara meie vajadused nii kosutava supluse kui joogivee osas.
Jõgesid, ojasid, koskesid on üldse mäestikus palju, vesi on kõikjal puhas ja joodav, mis tähendab, et ülemääraseid liitreid endaga kaasas kanda pole mõtet.
Kuna raja esimesel etapil oli üsna palju rahvast liikumas, otsustasime alguses reegleid järgida ning oma telgid kämpinguterritooriumile üles panna. Nagu Euroopas üldiselt, nii on ka Püreneedes omapäi telkimine ja loomulikult iga- sugune lõkketegemine keelatud. Meie esimest õhtut ja ööd aitasid sisustada kohalikud skaudid ja gaidid, keda klasside kaupa loodust imetlema oli toodud ja kes päeval õpitud telkimisteooriaid vastassugupoole telkides öötundidel aktiivselt ja lärmakalt praktikas otsustasid juurutada. Kui siia lisada asjaolu, et meie endigi pehmed tagumikud polnud veel kõva telgipõrandaga harjunud, peab tõdema, et esimesel ööl me suurt sõba silmale ei saanud ...
Ees ootas aga üks raskemaid päevi.
Olime 1300 meetri kõrgusel ning meil tuli hakata liikuma ülespoole, et õhtuks Breche de Rolandi kämpingusse jõuda. See tähendas aga pea 1300-meetrist tõusu. Seljakotid veel toidumoonast rasked ning vorm üsnagi hale, hakkasime tasapisi minema. Otsustasime, et mõistlik on teha paus iga 20 minuti järel ning grupp kokku koguda, et keegi üksi ei jääks. Teekond oli raske, kuid inimene harjub kõigega ja peagi suutsime juba 40 minutit järjest kõndida. Meelelahutust pakkusid lehmad ja lambad, kes täiesti absurdsetes kohtades rõõmsalt maa ja taeva vahel kiviklibu hulgast välja turritavaid heinatuuste näsisid.
Päeva selgroog sai murtud Puerto de Bujaruelos, kust avanesid hunnitud vaated nii Hispaania kui Prantsusmaa poole. Hakkas tekkima mõnus äratundmine, et oleme õigel ajal õiges kohas. Elamusi jätkus aga veelgi, sest kuigi palju polnud enam minna, oli viimane rajalõik väga järsk ning moreeniklibu tegi astumise ebakindlaks. Pealegi tuli mägikosest läbi sumada, mistõttu me kõik korralikult märjaks saime.
Breche’i mägimaja juurde jõudes oli temperatuur ebameeldivalt madalale langenud, vaid +15 kraadi. Tasub teada, et erinevalt näiteks Austria Alpidest, kus mägimajades on reeglina võimalik naril ööbida ning sooja toitu osta, Püreneedes majade peale lootma jääda ei saa. Voodikohad on tavaliselt juba ammu ette broneeritud ning kuninglikud õhtusöögid niisamuti. Etteteatamata saabujaid kostitatakse vaid lihtsamat laadi söögiga ja seda tihtipeale vaid kindlaksmääratud tundidel. Osta võib õnnestuda teed, kohvi, vahel ka õlut ja veini ning ise valmistamiseks mõeldud lihtsamat laadi matkatoite – nagu oakonserve ja makarone. Samuti on matkajate käsutuses tualetid, veekraan ja dušš (kuigi mitte ilmtingimata sooja veega).
Niisiis oli meie matkaseltskonnale juba Breche’is selge, et 20-kilosed seljakotid tasusid ennast ära: meil olid nii telgid, magamiskotid, priimused kui toit, seega kõik, mis eluks vaja.
Üritasime viimase õhtupäikese käes veidi oma riideid kuivatada ning telgid liustiku kõrvale kivisele platoole mingi ime läbi püsti panna. See ka õnnestus. Tuul tõusis ja viimaks sai selga pandud kõik varuriided, mis kaasas olid. Uinusime tähtede valgel ja lume lõhnas.
ROLANDI LAUL
Järgmisel hommikul ootas virgutusvõimlemisena 200 meetrit püstloodis tõusu Breche’i lõhesse mööda lumist liustikku. See on ilmselt rahvuspargi üks põhilisi atraktsioone. Tegemist on üsna sümmeetrilise, vertikaalse lõhega kaljuseinas, mis asetseb täpselt Hispaania ja Prantsusmaa piiril. Legendi järgi olla lõhe tekkinud rüütel Rolandi mõõgalöögist, kes enne surma tahtis oma võlumõõga Durandali hävitada, et see moslemite kätte ei satuks. Lahingupaik ise, millest koolitundidest tuttav Rolandi laulgi pajatab, asub aga sealt umbes 100 km lääne suunas. Tõsi või mitte, kuid imeilus vaade, mis lõhes seistes avaneb ühelt poolt Cavarnie ringile ning teiselt poolt Ordesa kanjonile ei vajagi argumenteeritud põhjendusi.
Olles jõudnud juba pea 3000 meetrini ning Püreneede kõrguselt neljanda tipu vahetusse lähedusse, oleks Astridi meelest olnud patt jätta kasutamata võimalus vallutada selle matka esimene tipp TaillÓn, mil kõrgust 3144 m. Taevas oli pilvine ja tuul hirmutavalt tugev, kuid teekond tippu lookles mööda mäeselga ega murdnud konti. Olime ka seljakotid mäejalamile kivi alla peitnud, mis tegi liikumise lihtsamaks.
Teel tipust alla tegime aga valearvestuse ning selle asemel, et piki mäenõlva ida suunas otse GÓrizi kämpingusse minna, laskusime lõuna suunas, kust meil ei õnnestunud enam algsele rajale tagasi pääseda. Siin viskame ainukese kivi ka rahvuspargi kapsaaeda, sest muidu igati eeskujulik rajamärgistus oli siin ülimalt puudulik, mis raskendas orienteerumist veelgi.
Et olukorrast paremini aru saaksite, siis kujutlege end hetkeks välismaalaseks, kes Pärnu poolt autoga Tallinna siseneb ja vaid tänavamärgistusi järgides peab reisisadamasse jõudma. Võimatu missioon.
Monte Perdido vallutamine lükkus seega paari päeva võrra edasi, aga seiklus oli seda väärt. Pärast mitmetunnist laskumist mööda punakat moreenikillustikku jõudsime muinasjutulisse helerohelisse orgu, mis oli justkui telkimiseks loodud. Orust vulises läbi mägioja, mille ääres tegelikud peremehed, mägikitsed end kosutamas käisid. Nautisime õhtupäikest, sõime, tegime plaane järgmiseks päevaks ja jälgisime mägikitsede käitumist, mis meie sealoleku tõttu kuidagi eriti organiseeritud ja läbimõeldud tundus olevat.
Järgmisel hommikul seisime tõsise dilemma ees. Edasi GÓrizi kämpingusse oli võimalik jõuda kaht teed pidi, millest kumbki ei tundunud eriti meeldiv. Tiirlesime ümber kaardi kui kassid ümber palava pudru ega osanud otsustada.
Üks rada kujutas endast 3 km pikkust kanjonikarniisi, mille keskmiseks laiuseks oli vaid meeter. Vääratades oleks ees oodanud püstloodis kukkumine, mille esimene vahepeatus oleks tõenäoliselt toimunud järgmisel kanjonikarniisil umbes sada meetrit madalamal; lõplikult aga oleks keha pidama jäänud ehk alles metsapiiril ehk veel mitusada meetrit allpool. Rajajulgestustest polnud juttugi. Teine võimalus oli praktiliselt püstloodis laskumine läbi lillede välja (Faja de Flores) Ordesa orgu. Valisime teise variandi, sest vaatamata hulljulgetele hispaania pensionäridele, kes meie siiraks imestuseks vaid veepudel käes mööda kanjonikarniisi kihutasid kui noored gasellid, tundus meie 20 kg kaaluv seljakott liialt ebastabiilse elemendina, et 800 m kõrgusel kitsal ribal piruette harjutada.
Laskumine läbi lillede välja algas leebelt ja maaliliselt – olime korraga sattunud tuhandete sinetavate iiriste keskele. Kaua seda idülli aga nautida ei antud ja esimesed keerulised kohad laskumisel tegid nii mõnelgi meist põlved nõrgaks. Lõpuks sai meile selgeks ka kõnnikeppide mõte taolisel matkal ning tuli lõpetada nende üle ironiseerimine, kel kepid kaasas olid. Eriti laskumisel pakuvad kepid põlvedele lisatuge. Olles jõudnud õige raja otsa, mis meid lõpuks GÓrizi kämpingusse viis, tundsime end kangelastena.
Edasi kulges rada piki Ordesa kanjoni seina allapoole Faja de Pelay orgu ja ning piki Ara jõge. Päev hakkas otsa saama ja otsustasime telgid otse jõe kaldale üles panna. Järgmisel hommikul jõe kaldal kohvi juues kogesime vaid möödujate kadedaid pilke.
Olime kaotanud palju kõrgust ning tuli hakata jälle uuesti ülespoole ronima. Selle päeva plaan oli lõpuks jõuda GÓrizi ja veeta seal laisk pärastlõuna, et järgmisel hommikul puhanult Monte Perdido vallutada.
GÓrizi kämpingus valitses täielik melu. Rahvast ja sagimist oli palju. Avatud oli pood, kus sai varusid täiendada ja õlutki osta. GÓrizi – nagu teistesse autoteedest lootusetult kõrgemal asuvatesse mägimajadesse – tuuakse kogu toit ja varustus helikopteritega, mis tähendab, et õlle hinna sees kajastus ka kopterikütus, piloodi palk ja majandussurutis Hispaanias. Aga tehing tundus aus, sest alternatiiv – võimalus oma õlu ise oma seljas mäkke tassida – olnuks pehmelt öeldes mõeldamatu.
Restoranis, mis koosnes umbes kolmest lauast, pakuti kuni kella 15.00 lõunat, mis koosnes kolmest praetud munast, viiest singiviilust ja saiast. Vaatamata sellele, et meie enda suurepärane kokk Monika vaaritas meile kolm korda päevas matkagurmeed, ei suutnud me keegi sellisele proteiinilaksule vastu seista. Praetud härjasilmad maitsesid kui ei kunagi varem. Päike kõrvetas ja mõnus oli laiselda. Kadri võttis ette matka mobiili levialasse, mis väideti asuvat kaugema mäeseljandiku taga. Asus ka. Üldiselt aga tasub teada, et matk Püreneedesse kujuneb ka meeldivaks mobiilipuhkuseks: vähemalt meie kogemuse kohaselt ei ole Hispaania poolel kõrgemates piirkondades praktiliselt üldse levi ja Prantsusmaa poolelgi on see parimal juhul väga katkendlik.
Õhtupoolik pakkus aga omamoodi looduselamuse, kui väikesed valged nirgid korraga telkide ümber ringi hakkasid silkama ja taevasse oli viiest kotkast moodustunud sõõr.
FLOORA JA FAUNA
Mäestiku loodus on mitmekesine, varieerudes mitmeti. Koos kõrgustega vahelduvad silme ees maalilised keskmäestiku ja mäestiku peisaažid. Lisaks pakub vaheldust põhja-lõuna mõõde, kui vahemereline looduskeskkond va- heldub Kesk-Euroopa omaga. Idüllilised metsad ja alpiniidud keskmäestikus, kõrgemal männid, kuused, madalamal lehtpuumetsad. Ülalpool metsapiiri alpiniidud, täis lopsakat rohelust ja õisi.
Suurematest loomadest võiks mainida metsavööndis elavat pruunkaru ja Ibeeria ilvest, kes veel 30 aastat tagasi olid piirkonnas välja surnud, kuid kelle taasasustamisprotsess kannab vilju. Pealpool metsapiiri võite alpiväljadel näha toimekaid ümisejaid, kelle hoiatushüüded meidki pidevalt saatsid. Samuti eskortisid meid mägikitsed, keda oli piirkonnas tõesti palju. Ning ei möödu päeva, mil teie pea kohal ei tiirutaks majesteetlikud röövlinnud, kelle hulgas tabab vaataja nii kaeluskotka, raisakotka, kuldkotkad kui haukad.
Järgmisel hommikul tõusime vara, et aegsasti tippu jõuda ja võimalikku pärastlõunast äikesehoogu vältida. Ilm äikest küll ei tõotanud, kuid jällegi otsustasime reegleid järgida. Monte Perdido ei ole ronimiseks just väga raske mägi, kuid raskeks teeb raja lahtine moreen, eriti järskudel tõusuetappidel. Kergesti võib libiseda. Öeldakse, et 3500 m pealt hakkab inimene tunnetama ka kõrgust ja õhutihedust ning sellise kõrguse peal saab selgeks, kes on mägironija ja kes mitte. Kriitiline punkt võib kätte jõuda väga äkki, vaid paarisaja meetrise vahega. Jõudsime kõik kenasti tippu, kuid meiegi hulgas oli neid, kel hingamisega tõsiseid raskusi tekkis ning ekspeditsiooni täiskasvanud meespere, keda esindas Mart, tuli seetõttu kiiresti mäest alla tagasi veeretada.
Tagasi GÓrizi jõudes premeerisime end taas praemunade ja singiga ning ostsime koguni pudeli veini. Olime ju ikkagi oma eesmärgi täitnud ja tipu vallutanud. Tundsime mõnu oma saavutustest ning nautisime kämpingumelu.
Kuigi toidupuudust me matkal kordagi ei kannatanud ja ka halvaad ning muud energiatandvat toitu oli piisavalt kaasas, hakkasime kõik viimastel päevadel üha enam toidust ja eriti lihast rääkima. Mõned nägid lihakäntsakaid uneski. Energiakulu oli ju üsna korralik olnud. Niisiis sujus tagasitee Torlasse lausa lenneldes, sest silme ees virvendas juba Filé Mignon.
Tagasitee lookles mööda Sierra de las Cutas’e kõrget nõlva, mis oli tegelikult Ordesa kanjoni vastassein. Nägime nüüd kaugelt eemalt Rolandi lõhet ja saime retrospektiivis ülevaate praktiliselt kogu teekonnast, mida läbinud olime. Viimaseks katsumuseks oli pea 600-meetrine püstloodis laskumine läbi tiheda metsa. Selle laskumise hinda tuleb meil maksta ilmselt paarikümne aasta pärast, mil põlved valutavad.
Lõpuks taas alla jõudes heitsime oma kurnatud kehad Ara värskendavatesse voogudesse ja keetsime ära viimased pakisupid.
Järelejäänud kilomeetrid Torlasse möödusid suisa lennates mööda mägimatkajate „kiirteed”, hästi markeeritud ja maalilist GR15, mis lookleb Biskaia lahest Vahemereni ja mis osaliselt kattub kuulsa Santiago de Compostela palverändurite rajaga.
Kui Torla kirikutornid paistma hakka- sid, tundsime ennastki palverännaku läbinud pilgrimitena ja majutusime kii- resti mägiküla suurimasse kämpingusse. Katarsis saabus koos sooja duši, külma vaadiõlle ja õhtusöögiga kohalikus grillrestoranis. On neetult raske kirjeldada neid emotsioone, mis meie matkaseltskonda valdasid. Ehk üleliignegi. Siia jätkus lõpule igiomast leebet nukrust ja tühjust, võidurõõmu eesmärkide täitmisest ja eneseületusest ning ookeanitäis endorfiine, mis meie kurnatud organismid lõpuks okupeeris.
TAGASITEE BARCELONASSE
Mõned read veel tagasiteest Barcelonasse. Marsruut jäi sarnaseks, Torlast Sabinanigosse. Sealt Huescasse ja viimasest omakorda Barcelonasse.
Sabinanigos olime tunnistajaks maakonna pühaku auks korraldatud festivali tähistamisele. Sündmus iseenesest on väga iseloomulik ladina kultuuriruu- mile. Vabad päevad, linna kesktänav suletud rõõmsa ja värvikireva rongkäigu jaoks, orkestrid, laat. Tegime endale bussi oodates pesa peatänava ääres asuvasse parki ja jälgisime eksootilist vaatemängu.
Rongkäigu põhiraskust kandsid reibast muusikat mängiv orkester, pühakupildid, palju õhupalle ja lippe, kuid põnevaim osa liikus peaprotsessiooni ees. Nimelt kuulus rongkäigu avangard paari sajandi vanusele mängule, millel on mõtlema panevad ajaloolised juured. Rõõmsalt kilkavaid kohalikke lapsi ajasid taga ülisuurte maskidega kostümeeritud paharetid, käes vitsad ja muu. Paarile õudse välimusega muinasjututegelasele lisaks oli selgelt ära tuntav prantsuse keiser Napoleon Bonaparte, kes 19. sajandi algul Hispaania iseseis- vussõja käigus regiooni vallutas ja seda ilmselt mitte siidkinnastes.
Kahe sajandi vanused hirmuteod on rahva mällu jälje jätnud ja Napoleon on kurjuse sümbol, ometi on aeg naaberrahvaid lepitanud ja rusikate viibutami- se asemel on see kurjus vaid sümboolne, ta on karikeeritud, tema üle saab naerda ja seda teevad just nimelt lapsed, see tähendab tulevik. Nii need väikesed hispaania poisid ja tüdrukud seda Napoleoni seal kiusasid, sikutasid, pritsisid, samal ajal üritades tema vitsa vältida. Tahtmatult viis see mõtted Eestile – kui aastate pärast meiegi jaanitule platsidel väikesed Jürid-Marid karikeeritud Stalini eest ära jookseksid, oleks meiegi rahu minevikuga vist tehtud.
Napoleoni eest saime õnnelikult minema ja õhtul nautisime juba Huesca kesklinna tapas’e-restorane. Veel pool päeva ronge ja busse ning kuid varem paika pandud mereanniõhtusöök Lõuna-Euroopa kosmopoliitseimas linnas selle visiitkaardi, Gaudi arhitektuuri taustal oli lõpuks serveeritud. Suurepärane suvine matk kuninglikesse Püreneedesse oli läbi!