Teaduskirjanik Tiit Kändler heidab pilgu Portugalile ja Lissabonile, millest aimub nii ajaloo kuulsust kui ka häbi, nii au kui ka autust.
Jõuame Lissaboni õhtupimeduses. Taksost väljume rahvusteatri taga ja esimene asi, mida näeme, on politseivahi maja. Nurga taga avaneb üks linna peaväljakuid, Largo de São Domingos, mille otsas künkakesel leiame üles oma külalistemaja nimega „Lissaboni lugu”. Lugu hakkab end lahti kerima. Siinsamas all, väljaku ääres on sein, millelt leiame imestuse ja rahuldusega ka eestikeelse lööklause „Lissabon, salliv linn!”. Teiste Euroopa keelte kõrval polegi see kõige pisemate tähtedega kivisse raiutud. Sallivuse seina ees seisavad väärikalt, istuvad auväärselt, konutavad ilmetult ja lebavad liikumatult Lissaboni värvilised kodanikud, pakkudes laia nahavärvivalikut ja pooside mitmekesisust.
Liigume mööda hiidlaia ja peaaegu inimtühja tänavat sinna, kus arvame voolavat jõe. Meid tervitavad aeg-ajalt laternapostide tagant lähenevad noormehed. Olen meeldivalt üllatunud, kuni taban, et mehikesed pakuvad tervituse katteks mõnuaineid. Lissabon on salliv linn – sellele teesile, laiendatud kogu Portugalile, on inglane Martin Page rajanud oma minu jaoks märgiliseks osutunud raamatu „The First Global Village”, mille 2002. aastal esmailmunud, nüüdseks 18. trüki eksemplari ostan järgmisel päeval ühest arvukatest Lissaboni raamatupoodidest.
Page asus pärast pimedaksjäämist elama Lissaboni lähedale Sintra kanti väikekülla ja kirjutas seda raamatut neli aastat. Ta põhjendab, miks ja mil tingimusel portugallased võtavad oma sekka teisi rahvusi ning kuidas just Portugalist said alguse valgete orjakauplemine, Euroopale kõige olulisemad maadeavastused ja paljud muud asjad. Lühidalt: siin on säilinud, ent mitte konserveeritud Rooma kultuur segatuna araabia teaduse ja juutide osavusega. Kuningakoda hakkas toetama teadust. Ning muidugi ääretu kindlameelsus, mis lubas 600 aasta eest vaid Eesti praeguse rahvaarvuga rahval end läänemaailma esirinda trügida.
Kolme ajalootee rist
Raamatupoode kohtab Lissabonis enam kui suveniire täistopitud poeputkasid, mis on kolinud oma tänavatele São Domingo väljaku taha.
Aga olgu, kõnnime mööda Lissaboni ainsat horisontaalset tänavat, Rua Augustat, mille pani hävinud linna asemele teiste tänavate seas paika seeläbi markiiks saanud Pombal, ja jõuame Praça do Comércio väljakule, mis oma suurusega võiks mahutada Londoni Trafalgari, Rooma Plaza del Popolo ja meie Vabaduse platsi veel tagatipuks. Hiiglaslikku väljakut ei ilmesta muu kui José I ausammas ja selle lõunakülje treppide all voolav Tejo jõgi. Istume jõetrepile. Keegi kondab põlvini sulistades mööda jõepõhja, suundudes kusagile Belémi torni poole, mille ehitas 15. ja 16. sajandi vahetusel valitsenud Manuel omaenese nimelises stiilis – sest raha ei olnud kusagile panna.
Manueli aegadel oli siin meie selja taga tema loss, selle kõrval rahaladu, mis oli nii tööd täis, et kaupmehed, kes tulid hommikul oma kullahunnikuid üle andma, saadeti vahel minema – meie ei jõua seda raha täna-homme üle lugeda. Kogu see hiilgus kadus mitte ainult 1755. aasta maavärina läbi, mille Portugal vapralt üle elas. See hiilgus kadus ahnuse läbi, mis Manueli sundis ihaldama Hispaania trooni, abielluma Hispaania superkatoliikliku kuninga tütre Isabeliga ja vastu võtma Hispaania kuningakoja nõude: juudid välja! Kuidas Manuel ka ei kavaldanud, tuli Portugalil Euroopa viimase maana juudid välja ajada või ristiusustada, kuni nood leidsid paopaiga esmalt Rotterdamis, siis seal pealetungiva protestantismi aetuna jõudsid Amsterdami, kus siiamaani leidub hooneid, mis neid aegu meenutavad. Ning 60 aasta pärast mandus Portugal Hispaania vaeseks kolkaks.
On jäänud sisemisest varandusest tühi Jerónimose klooster, avastuste ajastu manuelistliku arhitektuuri pärl ja hiiglaslik pärandus, ehitatud „piprarahade” eest. On jäänud ilu pärast Tejo jõe keskele ehitatud ohtralt dekoreeritud Belémi torn.
Lissaboni Estrela basiilikas satume juhtumisi kõrvalruumis üles pandud püsinäitusele. Need on Portugali kummalised saavutused, 18. sajandil hiilguse saavutanud sõimekultuse baroksed kolmemõõtmelised panoraamid, mis kujutavad piiblistseene segamini igapäevaste stseenidega. Joaquim Machado de Castro oli kahtlemata parimaid skulptoreid selles meie jaoks üsna mõistatuslikus kunstis. Karmeliitide ordu sõimed algatas kuninganna Maria I ja selle jaoks valis ta välja Machado de Castro, kes omakorda ehitas Alentejo korgitamme korgist, puust, savist ja terrakotast ning pappkaartidest 480 kujukesest koosneva mustri, millesse on sisse mõeldud usk ja argipäev.
Markii de Pombali ehitatud linnast, kui jõele selg keerata, saab kolmes suunas minna ajalukku. Lähed paremale, kaotad sileda pinna jalge alt ja pead Alfama järskudest tänavatest üles ronima kas või mauride kindluseni välja – kui just iidse trammivaguni abi ei kasuta.
Lähed otse, saad ronida mööda hiiglaslikku Vabaduse avenüüd kaugustesse, mida silmaga haarata on võimatu, möödudes majadest, mille pikkust tuleb mõõta pigem kilomeetrites kui meetrites. Lähed vasakule, saad jälle ronida mööda püsti üles kulgevaid tänavaid. Hullem kui Istanbulis, selge see, kuigi nagu Istanbul, on Lissabon seitsme mäe otsas. Hea tahtmise korral saab neid ka Tallinnas seitse kokku, aga ainult nime poolest.
Eklektika triumf
Valime raudteejaama, et jõuda 30 kilomeetri kaugusel ookeani läheduses asuvasse Sintrasse, Portugali kuningate kuue sajandi pikkusesse suvisesse paopaika. Rossio jaam on ainulaadne mitte ainult selle mauristiilis hiidustega fassaadi poolest, vaid et veel 1920. aastatel asus piletikassa esimesel korrusel, nagu kirjeldab Fernando Pessoa oma Lissaboni turismiraamatus – jah, selline on olemas! –, aga rongid sõidavad välja neljandalt korruselt. Nüüd teeb trepi töö ära eskalaator.
Sõidame üles, rong on ees, piletiautomaat töös. Inimesed, ilmselgelt turistid, püüavad selle loogikat tabada, mõni ostab pileti. Meie pikatoimelisus toob võidu – naaseb ilmselgelt inglasest heategija ja teatab meile saladuse: streik. Rongid ei sõida ega ole teada, millal hakkavad. Pole mingeid loosungeid, mingeid teateid. Jätame rahva põlevate tuledega rongi istuma, laskume alla tänavale ja juhindume Pessoa sajanditagusest juhtnöörist: üüri auto, kui tahad Lissaboni näha.
Sintrasse jõuame lihtsalt, raske on sealt minema saada. Nõnda võluvaks osutub see alles 1995. aastal UNESCO kultuurimaastikuks tunnistatud Viljandi-suurune linnake. Linna keskel paiknev rahvuspaleeks tituleeritud loss uhkustab oma värvika eklektilisusega, alates kahest mauristiilis valgeksvõõbatud korstnast, mille 14. sajandi lõpu kuningas João I ühes lossiga püsti pani, jätkates rikka Manuel I lisandustega kuni 1880. aastate lõpuni resideerunud kuningateni välja. Eriti vahvad on kahlid, azulejos, seintel ja köögi sisustuses.
Kuid Sintra mägedes kõrguvale Pena paleele pole eklektilisuselt, mis on viidud vastupandamatuseni, naljalt vastu saada ühelgi meie siiani Euroopas kohatud lossil. Abikaasa-kuningas Dom Fernando ehk kunstnik-kuningas lasi selle ehitada endise hieronümiitide kloostri varemetele ning siin peatusid Portugali kuningad kuni vabariigi väljakuulutamiseni 1910. aastal. Imekombel on sellesse aastasse jäänud pidama ka hiiglasliku, äraütlemata kombel sopistatud ja trepistatud lossi üllatavalt pisikeste tubade sisustus. Isegi söögisaal on pigem tuba, kus tundub, et lauateenijatel oli raskusi toolidel istujatest mööda saada.
Tundub üsnagi demokraatlik see Portugali viimaste kuningate interjöör oma telefonide, sohvastatud vannitubade ning tillukeste buduaaride ja teejoomisorvadega.
See maailm, mis tundus nõnda turvaline, sai otsa, kui 1908. aastal Lissabonis Praça do Comérzio peal mõrvati kuningas Carlos I ja kroonprints ning Manuel II kahe aasta pärast troonist lahti ütles.
Kohutavas segadikus, mis polnud Portugali ajaloos ainus, saadi Prantsusmaale I maailmasõja lõpul sõdureid saates hoogu juurde, kuni 1932. aastal võttis peaministrina diktaatoripoosi Coimbra ülikooli majandusprofessor Salazar. Too jättis II maailmasõja ajal Portugali neutraalseks, ent lükkas Angola ja Mosambiigi iseseisvumise üha edasi, vallandades seal kohtavate tagajärgedega kodusõja, Kuuba sekkumise ja mis veel kõik. Kogu see jama lõppes 1974. aastal nelkide revolutsiooniga, milles kukutati lootus sotsialistlikule Portugalile. Siin ringi liikudes peab ajalugu teadma enam kui mõnel teisel Euroopa Liidu maal: kui meie oleme siiski, hoolimata nõukogude korrast, näinud rahu 60 aastat, siis Portugal vaid 40.
„Fado, Fátima ja Football” Porto võtab meid vastu, nagu teeks seda Tallinn, kui see oleks hirmkõrgete mägede peal, lõhestatud kanjonis voolavast jõest, mille üle kulgeb teiste sildade seas ka Jean Eiffeli „pikalipandud Eiffeli torn”. Vihmavarjude alla pugenud inimesed, omaette kusagile kulgemas. Siiski – ühe baari ukse eest seisev noormees näeb meie uudistavaid pilke ning saanud teada, kust oleme, tervitab selges eesti keeles: „Tere tulemast!” − ta on elanud veidi Eestis – ning kutsub õhtusele fado’le. Meie surume end ülesmäge Püha Franciscuse kiriku poole, mis pärast usuordude keelustamist 1834. aastal suleti usuteenistuseks selle tõttu, et Kuldne Kirik nägi välja nõnda hiilgav. 19. sajandil tuli Portugalil võtta kurss kokkuhoiule. Vähemasti näilisele – Sintras seda ju ei kohta.
Majestic Café näitab oma 1921. aastast pärit interjööri suisa muidu, kui just ei taha maitsta minikoogikesi queljadas’eid. Argipäevatunde tugevdamiseks otsime üles Porto turu, mis valmistab oma puuviljade ja muu toidukauba valikult küll pettumusekese, ent kust saab ometi parima ja odavaima grillsardiini.
Portoni maurid peaaegu et ei jõudnud. Küll aga inglased, Wellingtoniga eesotsas, kes kupatasid siit minema Napoleoni väed. Täites nõnda Inglismaa ja Portugali vahel 1373. aastal sõlmitud lepingu – pikimat rahvusvahelist, nagu nad ise kuulutavad.
Maailma muutis ka üks teine kuulus leping. 1494. aastal sõlmisid Portugal ja Kastiilia Tordesillase leppe: kuidas jagada ära maailm. Jagasid väga lihtsalt – mööda meridiaani, mis jookseb Atlandi ookeanis 370 penikoormat Roheneemesaartest läänes, umbes poolel teel Colombo leitud maani. Penikoorem oli tee, mille inimene tunniga läbi kõmpis, merel aga nägi keskmise pikkusega ja merepinna kõrgusel seisev mees kolme penikoorma ehk 5,5 kilomeetri kaugusele.
Mis jäi itta, sai Portugali jaoks, mis läände, on Kastiilia omaks, lepiti kokku. Kastiillased olid rahul, et kahe mitte just alati sõbraliku naaberkuningriigi uute valduste vahele jääb meri, mitte ainuüksi mäed, nagu Portugali ja Kastiilia vahele. Aga portugallastel on varuks üks trumbike, väike kena trumbike. Mistõttu nüüd kõneleb portugali keelt terve hiigelsuur Brasiilia kõigi nende teiste Lõuna-Ameerika hispaania-maade kõrval. Kas portugallased teadsid ette, et too meridiaan ei lähe lõunasse läbi ookeani, vaid lõikab suure tüki seni avastamata mandrist? Senivaieldav küsimus.
Istume Portos Lissaboni rongi, nähes perroonil meest, suur lehviv punalipp seljas. Mees siseneb ühte vagunisse, meie teise. Selgub, et istume vales vagunis, aga ära ajama ei hakata. Mis sa siukestega ikka teed. Inimesed kõnelevad omavahel vaikselt, loevad raamatuid. Akna taga mööduvad tasandikud.
Istume Lissabonis kohvikus Brasileira, kuhu kogunesid revolutsionäärid ja kus Pessoa kirjutas oma viie eri persooni läbi luuletusi, et need kodus üksteise peale kasti loopida. Tuleb vägisi pähe, et midagi on siin imelikku, selles Portugalis. Need on inimesed, kes tunduvad liigagi kodustena. Vaiksed, naabritest hispaanlastest erinevalt napi kehakeelega, sissetõmbunud. Või veel. Alles 1974. aastal sai otsa Salazari ideoloogia, et Portugalile ei sobi demokraatia, vaid kolm f-i: „Fado, Fátima ja Football”.
Fado on igatsusest ja meeleheitest põimitud muusika, Nossa Senhora de Fátima ehk püha jumalaema nägemust nähti Fátima külas 1916. aastal, jalgpalli nähakse siiamaani – Peléga seondub populaarne lastekoomiksisari, Eusébio surma puhul kuulutati välja rahvuslik lein.
„Nõnda ka endisaegsed portugali meremehed,” kirjutab Fernando Pessoa, esinedes Álvaro de Camposena, ja jätkab: „Que temeram, seguindo contudo, o mar grande do Fim.” „Kartes küll, purjetasid sellest hoolimata suurele lõpumerele,” sõnastab Pessoa, „nähes seal lõpus ei monstrumeid, ei hiigelkuristikke.” „Não monstros nem grandes abismos.”
Kirjutab selle luuletuse oma elu lõpul paberitükile, kaheksakümne aasta eest Lissabonis, ja viskab seejärel oma kasti lugematute teiste paberitükkide sekka, millest tema elu ajal vormus vaid üks portugalikeelne raamat.