Poolustemees Nikolai Saveljev

Maailmas on mõniteist firmat, mis korraldavad ekspeditsioonilaevadega polaarreise. On kaks firmat, mis teevad reise põhjapoolusele. Üks kuulub kanadalastele, teise, Suurbritannias registreeritud Poseidon Expeditionsi põhiomanikuks on venelane Nikolai Saveljev (50), kellega Tiit Pruuli kohtus jäälõhkuja "50 aastat võidust" pardal.

2-jpg

Nikolai sündis Musta mere ääres Novorossiiskis ja astus merekooli, nagu kõik tema klassi poisid.

Nii jäidki mere juurde?

Tegelikult ma pärast teenistust nõukogude armees enam merekooli tagasi ei läinud. Lõpetasin instituudi finantsalal. Juhtus aga nii, et kui liit kokku kukkus, lõime firma Poseidon. Võtsime tšarterisse viis Murmanski kaubalaevastiku laeva ja hakkasime tegelema kaubavedudega üle maailma. Need olid vanad laevad, aga toitsid meid viis aastat päris hästi.

Tegime Murmanskiga tihedat koostööd, nende laevastikus olid teiste hulgas nii diisel- kui ka aatomijäälõhkujad. Mulle hakati rääkima, et kas ma ei oskaks välja mõelda mingit äri jäälõhkujatele. Kanadalased kasutasid juba ühte vene jäälõhkujat turistide jaoks, kuid selles sektoris oli veel arenguruumi. Käisin selle mõttega oma kolm aastat ringi, mõtlesin ja uurisin.

Kas algus oli raske?

Muidugi oli. Ma teadsin, kuidas prahtida ja agenteerida kaubalaevu, aga turismist ei teadnud tegelikult midagi. Siin olid mängus inimesed, tundsin tohutut vastutust.

Nii Norra kui ka Kanada diiseljäälõhkujad olid poolusel käinud, aga diislitega oli alati see risk, et kui jää on liiga paks, siis ei pääse läbi või ei jõua õigeks ajaks tagasi või veel teisigi sarnaseid riske. 1999. aastal käisin põhjapoolusel aatomijäälõhkujaga Jamal, mille turismiteenust opereerisid kanadalased. Järgmisel aastal valmistusime tõsiselt ja 2001. aastal viisime juba ise esimese jaapanlaste sajaliikmelise grupi Jamaliga poolusele. Jaapanlased tellisid kohe järgmiseks aastaks ka uue reisi ära. Ise panime teise juurde ja nii see käima läks, nüüd igal aastal kolm-neli reisi.

Lisaks poolusel käimisele oled organiseerinud ka teisi polaarreise.

Jah, 2003. aastal rentisime ka diiseljäälõhkuja „Kapten Dranitsen“ ja hakkasime tegema reise Franz Josephi maa saarestikus.

Siis tuli laev „Polaris“, millega liikusime mööda Venemaa arktilisi piirkondi: Severnaja Zemlja, Novaja Zemlja, Uus-Siberi saared, Jamali poolsaar. Järgmine laev oli „Marina Tsvetajeva“, kes sõitis Kamtšatkal, lisaks Kuriili saared, Komandori saared, Wrangeli saar.

2008. aastal läks „Jamal“ mahakandmisele ning selle asemele tuli maailma suurim ja võimsaim aatomijäälõhkuja „50 aastat võidust“.

Nüüd oled Arktikast jõudnud ka Antarktikasse.

Jõudsime sinna 2007. Aastast 2013 on meil tšarterdatud laev „Sea Spirit“, mis on 150–160 päeva Arktikas (Teravmäed, Franz Josephi maa, Island, Gröönimaa) ja umbes sama palju Antarktikas.

Kes ja millised inimesed on su kliendid?

Seda küsimust oleme ise palju uurinud. Kanadalased olid algul orienteeritud Põhja- Ameerika turule, meie võtsime suuna Euroopasse ja eriti Aasiasse.

Kui võtame poolusereisid, siis need on ju üsna kallid, ühe koha hind algab umbes 23 000 eurost. Esiteks on juba laeva rent kallis. Teiseks on meil kaasas helikopter, millega saame külalisi ühe reisi vältel kuni 11 tundi lennutada. Lisaks tuleb kõiki toita, meil on tihe loenguprogramm ja veel palju detaile, mis kõik maksavad.

Nii on meie kliendid üldjuhul üsna jõukad inimesed. Aga kui seda asja lähemalt uurisime, siis selgus, et raha on küll oluline, aga võib-olla mitte peamine. Olen näinud meie laevadel hulka inimesi, kes on sellise erilise reisi jaoks aastaid raha säästnud.

Meie kliendid on inimesed, kellele meeldib reisida. Aga mitte lihtsalt reisida Saint-Tropezi, vaid kellel on tõsisem huvi maailma vastu, kel on huvi avastada uusi asju, kogeda uusi emotsioone. Meie inimesed on väga paindlikud, nad saavad aru, et tormi või kliima tõttu võivad plaanid muutuda ja nad peavad selleks valmis olema.

Kuigi laeval on suurepärane tiim, kes klientidega tegeleb, näen, et liigud ka ise päris palju ringi ja suhtled inimestega.

Tänases maailmas on neetult raske leida sugulashinge. Kõik on hõivatud – töö, äri, pere. Leida hingesugulast Vahemere rannast on raske. Kohtute, räägite mitte millestki ja homme oled kõik unustanud.

Siin me oleme tõsistes tingimustes, inimesed teavad, kuhu ja miks nad tulid. See ei ole tavaline mugav kruiisilaev, vaid askeetlik töölaev. Siin võib olla ebamugav ja võid jääda merehaigeks. Aga siin on üldjuhul inimesed, kellega ma olen ühel lainel, kellega ma tahan suhelda nii reisi ajal kui paljudega ka pärast reisi. Nendele reisidele tulevad erilised inimesed. See on nende reiside üks boonus – kohtad huvitavaid inimesi. Inimesi, kes ei lase elul niisama mööda minna.

Mitmes põhjapoolus see sulle oli? Kahekümnes?

Tead, ma võin paberitest vaadata, aga ma ei loe neid enam. See pole minu jaoks mitte lihtsalt töö või äri, vaid elustiil.

Räägi sellest elustiilist veel. Tean, et oled teinud tõsiseid matku nii põhjakui ka lõunapoolusele.

Tänu nendele reisidele kohtasin Peterburi Antarktika-Arktika muuseumi direktorit, kes ise huvitub ekstreemmatkadest polaaraladel. Ta on näiteks rahvusvahelise ekspeditsiooni koosseisus sõitnud koertega läbi Antarktika. Tema tekitas minus huvi polaarajaloo ja selliste matkade vastu, uurisin Nanseni, Amundseni reise, arutasin koos teadlastega, kas Perry oli ikka esimene, kes põhjapoolusele jõudis.

Hakkasin tõsiselt valmistuma ja olin 2004. aastal valmis minema suuskadega põhjapoolusele, aga töö pärast tol korral ei saanud. Sõber Vassili, kellega koos valmistusime, läks ja tõi kaasa palju olulisi kogemusi. Ta oleks seal äärepealt hukkunud.

Mis juhtus?

Ta ei teadnud ja instruktorid ei rääkinud, et sulgedest riideid ja magamiskotte ei tohi Arktikas kasutada. Kolme-nelja päeva pärast hakkavad suleriided niiskust sisse võtma. Viimased kolm päeva ei saanud ta enam magada, sest kõik riided olid märjad. Kui pikali heitis, oleks nagu veeloiku vajunud. Oli siis poolunes kolm ööd küünarnukkide ja põlvede peal. Aga võttis tahtejõu kokku ja läks lõpuni välja.

Aga sul ei jäänud käimata?

Aastal 2007 oli mul aega ja siis ütles seesama sõber Vassili, et tuleb minuga kaasa. Olin veidi üllatunud, aga mul oli hea meel, sest tal olid ju kogemused ja see oli mulle kasuks. Jäälaager, kust need matkad algavad, on 111 km pooluselt. Mäletan suurepäraselt meie esimest päeva. Viis-kuus tundi pärast starti algas tohutu torm. Hakkasime telki üles panama ja see oli jube raske – külm, tuul, olime juba esimesest pingutusest väsinud, asjad lendasid laiali. Võitlesime seal tuule, lume ja külmaga. Pool telki oli kogu aeg lund täis. Panime ahju tööle, üleval pool hakkavad nina ja kõrvad juba üles soojenema, aga all on ikka külm, sest istud lumes. Hakkasime süüa tegema, see võttis kaua aega, sest enne tuli lund sulatada ja siis vett keeta.

Kõik see võttis aega kaks ja pool tundi. Selle aja jooksul ei vahetanud me peaaegu sõnagi. Mina mõtlesin ainult sellest, et jumal küll, veel kaks nädalat sellist elu, kas ma pean ikka vastu. Olin hirmul.

Lõpuks küsisin Vassili käest: „Ma saan aru, et mina, idioot, ei teadnud, mis sees ootab, unistasin põhjapoolusest ja tulin siia. Aga sina ju teadsid, aga ikka tulid. Miks ometi?“ Ta vaikis, naeratas ja ütles: „Jõuame tagasi Moskvasse, läheb pool aastat ja sa tahad siia tagasi.“ Olin vait ja mõtlesin, et ei, mitte kunagi ei taha ma enam sellistesse tingimustesse tagasi.

Aga läks nii, et kui olin aasta Moskvas olnud, hakkasime ette valmistama ekspeditsiooni lõunapoolusele.

Sa osalesid nii-öelda kommertsmatkas lõunapoolusele. Kuidas sellised asjad välja näevad?

Vähemalt aasta enne algust pead tegema sooviavalduse. Sulle saadetakse tohutu ankeet. Kui sul ei ole polaar- või liustikumatkade kogemust, võidakse sulle ka lihtsalt ei öelda. Siis tulevad kõik kokku Punta Arenasesse Tšiilis. Sealt lendasime 2013. aasta jaanuaris suure Vene lennukiga AN74 Antarktise mandril asunud baaslaagrisse, mille oli ette valmistanud USA ekspeditsioonifirma.

Vabanda ebaviisaka küsimuse pärast, aga kui kallis selline reis on?

70 000 dollarit.

Mis on suurimad erinevused põhjas ja lõunas?

Arktikas tuli võidelda jäävallidega, millest tuli end läbi või üle või ümber murda. Lisaks on sul kaasas 50-kilone pagas. Antarktika on sile platoo, aga tuleb arvestada, et see asub 3500 meetri kõrgusel. Minul oli Arktikas füüsiliselt raskem. Aga neile, kes ei talu eriti hästi kõrgust, on lõunapoolusele minek kindlasti rängem. Sa võid olla tugev, aga kui sa kõrgust ei talu, on kõik.

Pole variante.

Mida veel peab arvestama selliste matkade puhul?

Organism peab olema selleks igas mõttes ette valmistatud. Mina näiteks ei söö tavaliselt liha. Ma pole taimetoitlane, aga lihtsalt ei taha liha. Põhjapoolusel oli meie ekspeditsioonijuhiks Nikolai Bojarski, kes mulle ettevalmistusperioodil ütles: „Nikolai, liha on vaja süüa, muidu külmud ära, sest sõrmede ja varvaste otstes ning ninal tõmbuvad veresooned külmas kokku. Kui inimene sööb piisavalt liha, on veresooned avaramad.“

Meie põhjapooluse grupis oli Ameerikas elav hindu tüdruk, taimetoitlane. Viiendal päeval tuli ta evakueerida, sest ta külmus pidevalt ära.

Kui suured teie grupid üldse olid?

Arktikas 11 inimest, kellest kaks tuli poole pealt helikopteriga tagasi saata. Kui lõunapoolusel midagi juhtub, on evakuatsioon võimalik väikese lennukiga. Lõunapoolusele läksime kaheksakesi pluss kaks ekspeditsioonijuhti. Panime lõunapoolusele minekuks kokku grupi minu vene sõpradest.

Millised reisid peale polaarmatkade on sulle meeldinud?

Olen käinud umbes 90 riigis, elanud Ameerikas. Reisin selleks, et õppida seestpoolt tundma ühe või teise paiga kultuuri. Mind ei huvita rannas lebamine, vaid ikka kultuur. Kõige enam on mind köitnud Lõuna-Ameerika: Tšiili, Argentina, Ecuador, Peruu, Galápagose saared. Peruus olen olnud viis korda. Minu jaoks on oluline, et teejuhid, kes mulle võõraid paiku tutvustavad, oleks tõesti oma ala professionaalid, mitte kenad tudengid, kes räägivad sedasama, mida võin ise internetist leida. Tihti olen kasutanud vene või ukraina päritolu teadlasi, kes on jäänud elama riikidesse, mille loodust või ajalugu nad teadlastena on uurinud. Need inimesed teavad kõike selle maa kohta, oskavad meid viia kohtadesse, kuhu turist tavaliselt ei satu, ja teiseks oskavad juba arvata, mis meid, vene turiste, võib huvitada, mida me teame, mida tahame teada saada.

Millised on uued plaanid?

Juba kaks aastat oleme tegelenud uue polaarekspeditsioonide laeva ehitamise ettevalmistamisega. Projekt on valmis, läbinud nii Lloydi kui ka Veritase registrite esialgse kvaliteedikontrolli. Praegu valime laevaehitusfirmat, ehitame ilmselt kas Saksamaal või Hollandis.

Ruumi saab laeval olema umbes 140 reisijale. Mulle ei meeldi massiturism, mis võib polaaralade õrna ökotasakaalu kahjustada. Ka üldised reeglid on sellised, et Antarktikas ei tohigi maale minna korraga rohkem kui sada inimest.

Kas mul on õigus, et turistide huvi polaaralade vastu on tõusnud?

Statistika näitab seda väga selgelt, eriti Antarktikas. Meie Poseidon on Arktika Kruiisioperaatorite Assotsiatsiooni (AECO) aktiivne liige ja näeme seda huvi kasvu väga selgelt.

2018. aastast jõustub uus polaarkoodeks, mille on vastu võtnud Rahvusvaheline Merendusorganisatsioon (IMO). See koodeks seab uued nõudmised ka laevadele. Nii et oma uut laeva ehitame juba sellele vastavalt, sellest saab üks esimesi uute reeglite järgi ehitatud laevu.

Sinu kõrval on Poseidoni omanikeks ka ameeriklane ja sakslane. Su laevadel töötab rahvusvaheline seltskond: kokad on Austriast ja Malaisiast, kaptenid Venemaalt ja Ukrainast, giidid Inglismaalt, Venemaalt, Saksamaalt. Lühidalt – igalt poolt maailmas. Isegi laeva fotograaf on BBC auhindadega ja National Geographicu kogemusega mees Anthony Smith (vt foto lk 14). Kuidas sa kõik need inimesed leiad?

Tuleb oma tööd lihtsalt armastada ja sellised inimesed leiavad ise tee sinu juurde. Nagu planeedid.

Jah, ma teenin selle tööga ka raha, aga esimeses järjekorras on see mulle ikka armastatud hobi. Ma tahan, et kliendid oleks rahul. Nagu praegugi – me leppisime kapteniga kokku, et selle asemel, et kohe edasi sõita, tiirutame siin jääväljade vahel ringi, püüame mõned jääkarud üles leida. Ma muretsen, et viimastel päevadel pole ilm eriti hea olnud, elan seda kohe nagu isiklikult läbi, et pole suutnud paremat ilma organiseerida.

Ma ei tea praegu, kui palju ma selle reisi pealt teenin, ma ei mõtle selle peale, ma tahan, et kõik inimesed siin laeval oleks õnnelikud.

Mul on palju sõpru Venemaal, kes töötavad- töötavad, ajavad kokku tohutu raha ja siis – infarkt. Aga kus käisid, mida nägid, mida lõid? Mõni aeg tagasi oli meie põhjanabareisil üks USA senaator, Bill Clintoni sõber, ma ta nime ei ütle. Väga kuulus ja väga rikas inimene. Reisi lõpus ütles ta: „Ma olen kogu maailma läbi käinud. Mul on kõik olemas. Aga see reis on mu elu tipphetk.“ Mul olid peaaegu pisarad silmis. Selliste hetkede pärast ma oma tööd teen.

Või hiljuti Saksamaal astus ühel messil keegi sakslane mu juurde: „Tere, Nikolai, mäletad, 12 aastat tagasi sõitsime „Jamaliga“ poolusele, küll oli äge reis!“ Ausalt öeldes ma ei mäletanud seda konkreetset meest, tuhandeid inimesi on ju mu laevadel käinud, aga tähtis on see, et tema pidas seda reisi enda jaoks oluliseks.

Tuleb tunnistada, et olen mõned oma vene sõbrad suutnud nii öelda tõe teele tuua. Nad olid aastaid sõitnud igal suvel Nice’i, raisanud seal tohutult raha kaatrite ja kuulsate, aga mittemaitsvate restoranide peale. Nüüd on aga avastanud palju põnevama polaarmaailma.

Vaatan, Nikolai, et sa oled kogu aeg rõõmus. See, et sa kui ettevõtmise liider laevas liikudes inimestele naeratad, on ju normaalne, aga panin tähele, et isegi saunalaval üksi istudes olid sa rõõmsa näoga. Sa oled vist õnnelik inimene, et saad tegeleda asjadega, mis sulle tõesti meeldivad?

Elu läheb paratamatult mööda. Ma olin 38, kui alustasin seda äri. Tulin esimest korda aatomijäälõhkuja peale ja vaatasin seda kolossi, silmis õudus. Praegu olen 50, tunnen, kui palju häid sõpru üle maailma Austraaliast Eestini on see töö mulle andnud. Tahan seda veel teha. Jah, kui oleme 70, siis jõuame istuda mõnes Pariisi kohvikus, suitsetada sigarit, juua viskit ja rääkida vaikselt-rahulikult oma mälestusi.

Sul on õigus, ma olen tõesti õnnelik. Tänan jumalat, et ta on mulle andnud võimaluse seda kõike teha.

Fotod: Tiit Pruuli, Poseidon Expeditions

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga