Märtsikuus pani GO Reisiajakiri Kirjanike Maja musta laega saalis toimunud traditsioonilisel üritusel vaekausile 2014. aastal kirjutatud reisiraamatud ning sõelus välja parimatest parimad. Ja seekord oli, mille vahel valida! Alljärgnevalt ürituse eestvedaja tiit Pruuli põhjalik ülevaade ilmunud raamatutest, sekka huvitavaid intervjuukatkeid autoritega.
2014. aasta eestlaste reisikirjad võikski kokku võtta kui poolustevahelised seiklemised, sest ühes otsas on Timo Palo ja teises otsas Enn Kaup. Ja seal vahepeal palju häid ja huvitavaid teoseid Aafrikast, Euroopast, Ameerikast, Aasiast.
Hakkame siis Timo Paloga ja tema raamatuga „Jäine teekond” peale.
Timo Palo ja ta kaaslase, norralase Audun Tholfseni reis põhjapooluselt Teravmägede saarestikku on aukartustäratav, see on kantud isegi Guinessi raamatusse. Eestis sai ta selle ettevõtmisega aasta seikluse tiitli. Ja sama aukartustäratav kui matk ise, on saanud Indrek Ilometsa eksklusiivkirjastuse poolt välja antud teos sest ekspeditsioonist. Monumentaalne ekspeditsioon, monumentaalne teos. Aga küsimus ei ole ainult vormis. See 2012. aastal sooritatud 1500 kilomeetri pikkune retk on ka kaasakiskuvalt kirja pandud.
Timo, kumb oli keerulisem, kas ekspeditsioon ise või sellest raamatu kirjutamine?
Raamatu kirjutamise intensiivne aeg oli kolm kuud, pooluselt Teravmägedele kõndisime 72 päeva. Aga raamatuga oli nii, et Indrek Ilomets andis mulle trükkimineku kuupäeva, ega mul armu ei olnud.
Ekspeditsioonil oli tegelikult ükskõik, kaua sealt pooluselt koju tuled? (Üldine naerupahvak saalist.)
(Pikk mõttepaus.) Niikaua, kui toitu jätkus… Ma arvan, et raamatu kirjutamine oli ikkagi raskem.
Mis oli kõige raskem sel pikal matkal?
Esialgu kohaneda sellega, et pinnad, millel kõnnime, on pidevas liikumises ja me ei tea, kuhu oleme järgmisel päeval jõudnud, võibolla on kogu päevatöö kadunud. Kõige raskem oli harjuda elama päev korraga, sest inimesele on kohane teha teatud plaane.
Mis on su lemmikreisiraamat? Ma võin juba ette öelda, see on Nansen kindlasti!
Ega see ei saakski muu olla!
TELEREISID
Julgeid inimesi pole mitte ainult polaarväljadel, vaid ka telekaamera taga. Pilguheitmine kaameratagusesse maailma on ikka põnev olnud. Tiina Park ja Ivar Heinmaa esindavad sedavõrd erinevaid kaamerataguseid maailmu, et esimesel hetkel on lausa raske neid nimesid kõrvuti lausesse kirjutada. Aga nad mõlemad teevad oma tööd kaameraga reisides ning jäädvustades maailmu, millest meil igapäevaselt palju aimu ei ole. Kuidas sünnib üks telesaade, kuidas sünnib üks uudis? Mõlemad kaamerad kõnnivad äärmustes − Tiina on selgelt glamuurse elunautlemise poolel, Ivar paikades, kuhu ekstreemsuse tõttu reisikindlustust ei anta. Ja niisama, ilma pingutuseta, ei saa ei sambakarnevalile ega uudisväärtuslikku võtet lahinguväljalt. Aga jah, Ivari lugude noatera-pealsus kõlab rohkem Hollywoodi stsenaariumi kui tegeliku eluna. Ja mis eriti vastuoluline – tihti naerad Ivari lugudele kõva häälega kaasa!
Mõlemas raamatus on raamina sees ka peategelase kujunemislugu, mis pusletükkidena aitab luua ajalist ja isikuloolist konteksti.
Raamatute ülesehituseski on sarnast, mõlemad on liigendatud telesaatelikult episoodideks, loed nagu saateid − iga peatükk on vaadeldav nii eraldi kui ka tervikuna. Kohati selline lugude liigendatus lausa segab, sest sassi kipuvad minema nii tegelased, lood kui ka aegrida, millal midagi kuskil toimunud on. Aga lõpuks ei olegi see järjestus niivõrd oluline, kuivõrd episoodide värvikus. Julgusest ajada oma asja on mõlemas raamatus juttu ja see on just see, miks need raamatud läbi lugeda tasub. Klatši ja kõmu nendest ei leia, ent nii mõndagi maadest ja rahvastest küll. Märkimisväärne on ka mõlema autori – nii Madis Jürgeni kui ka Hille Karmi soe ja justkui tähelepandamatu olemasolu kirja pandu juures. Kangelane särab ja ilma igasuguse autoripoolse paatoseta.
Kui Ivar teeb oma tööd üldjuhul üksi (keegi ei taha ju sellistesse kohtadesse temaga kaasa minna), siis Tiina reisikaaslasteks-saatejuhtideks on olnud Jaan Tätte, Andres Dvinjaninov, Marko Matvere, Rein Kilk, Jüri Aarma, Linnar Priimägi, Henrik Normann, Koit Toome.
Tiinaga saab turvaliselt Rio karnevalile, Prantsuse Polüneesiasse või Petra koobaslinna. Need saated käivad mööda looduslikke ja kultuurilisi peateid, aga teevad seda sümpaatselt ja harivalt.
Kui pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et Heinmaa on kangelane ja Park glamuuritar, siis raamatut lugenuna ütlen ma, et Tiina Park on üks vapper ja julge naine.
Kui teatud mööndustega võib öelda, et Tiina Park ja Ivar Heinmaa teevad teletööd, et reisida, siis Mart Normet läks reisima, et mitte teha teletööd. Õpetlik lugeda igal töönarkomaanil.
Isegi väga inspireeriv, meeldiv ja huvitav töö, kui seda teha 24/7, põletab pikapeale läbi ka noore mehe tervise. Kena on, kui taipad õigel ajal pidurit panna. Normet õnneks taipas. Või oli see ta naine, kes taipas. Igatahes sõitsin nad perega pooleks aastaks Tenerifele.
Miks tõsteti see raamat nominentide sekka? Siin ei juhtu ju pealtnäha midagi erilist. Siin ei ole eksootilist reisisihtkohta, siin ei võidelda kultuuriliste konfl iktide ega metsiku loodusega.
Mart, kas oli sul kogu selle protsessi jooksul üldse mingeid võitlusi? Igavusega? Palavusega? Pensionäridega?
Kirjeldan veidi meie argipäeva. Hommikul ärkasime ilusas kesklinnakorteris ja läksime rõdule, jõime kohvi, sõime papaiat, apelsini. Siis mõtlesime, kas lähme ujuma või veidi hiljem… Siis leidsime produktid lõunaks ja valmistasime lõunasöögi, siis väike uinak, ehk natukene kirjutamist, siis hankisime õhtusöögiproduktid, valmistasime õhtusöögi ja jõime natukene veini − 99 senti pudel − ja siis magama.
Kuidas oli oma esimest raamatut kirjutada?
Kohutavalt raske. Ma ei uskunud, et see on nii raske. Ma loon ju iga päev mingeid tekste – Facebooki chat’id, Twitteri tviidid... Mul on üle 1000 jälgija. (Naer saalist.) Ma ise võtsin Petronega ühendust, et lähen Tenerifele perega ja teeks raamatu… Ta oli kohe nõus. Ja siis avastasin ennast Tenerife kodu väikeses kirjutustoas, ees valge tühi paberileht. Ma olin täitsa hädas selle arvuti ees. See päädis sellega, et eelmisel suvel Eestis tagasi, punnitasin seda raamatut endast välja. Aga igavamat kohta kui Tenerife annab ju välja mõelda, kuhu pooleks aastaks minna ja kirjutada veel sellest igavusest raamat, ma saan täitsa aru, miks ma nominent olen…
Kiitus Mart Normetile selle eest, et ta kirjutas tavalistest asjadest väga hea raamatu. Erilistest asjadest on palju lihtsam kirjutada või telesaadet teha, aga katsu teha põnev raamat või saade lihtsalt tavalisest puhkusest ja rõdul istumisest.
ELU ON RÖÖBASTELT MAAS
Mirjam Linki raamatu „Kolm aastat kolmkümmend kolm ehk Teekond ongi teelise tasu” paatos on sümpaatne − elu on ilus täpselt seal, kus sa ise parasjagu oled.
Nii ütleb autor umbes raamatu keskpaigas. Teose esimestel lehekülgedel jälitab teda veel süvenev rahulolematus ja lõputu rongile järelejooksmise tunne. Rahulolematus olukorraga, umbes nagu Mart Normetilgi. Oleks hädasti vaja seljakott pakkida, rööbastelt maha astuda ja teele minna. Lisaks rõhub Mirjamit teadmine, et peagi saabub tähendusrikas vanus – 33 eluaastat (Mart läks Tenerifele, kui oli 34 saanud).
Ja Mirjam astubki kõrvale ja alustab kogemuste kogumist vabatahtlikuna Keenias ja Uus-Meremaal. Peale autori enda elu umbsõlmede lahtiharutamise sisaldab raamat head pilguheitu mõlema maa loodusesse, kultuuri ja nii kohalike kui ka vabatahtlike argipäeva. Lugeja saab Mirjami eheda, tiheda ja meeleoluka teksti abil osa suurepärasest rännakust. Asi oleks mõjunud veel paremini, kui toimetaja oleks ülevoolava kirjutajaga mõne koha peal veidi kurjem olnud.
Tema raamat on seljakotimatkajale kohaselt trükitud sümpaatsele ökopaberile ja mõne vanema seljakotimatkaja jaoks ebasümpaatselt sellise šriftiga, et teksti ühele leheküljele võimalikult palju mahuks.
Herdis Ojasu raamatu pealkirigi on kohe üsna pretensioonikas – „Julgus elada”. Eneseabiõpiku klassikalisele stsenaariumile viitav pealkiri ja ka tagakaane tekst ehmatavad veidi reisikirjandusest lugupidavat lugejat ära. Jälle „jäetakse kõik”, „ollakse vaba”, „leitakse ennast” ja „nihutatakse piire”. Siiski – Kreekasse seda väga tihti tegema ei minda, popim on teatavasti Bali või India.
Üsna raamatu alguses olev kelneri „klienditeenindus- show” ja selle üleelamise kirjeldus on aga sedavõrd vahva leid, et kahtlev eelhoiak eneseabiõpiklikkuse osas hakkab taanduma. Ja põnevust oskab Herdis hoida: mis siis juhtus, et ta pidi Eestist lahkuma, milline raamat on talle nii oluline, et ta on seda kaheksa korda lugenud? Raamatu esimene kolmandik on suurepärana sümbioos dramaatikast ja erootikast. Nii head suvise Ateena kirjeldust nagu Herdisel, annab ikka reisikirjandusest otsida.
Ja edaspidised kreeklaste külaelu, tunnete ja uskumuste eri tahkude kirjeldused näitavad detaile märgata oskavat kirjutajat. Huvitav, millisena paistaks seesama küla ja sealsed elanikud inimesele, kes parasjagu enda elus midagi lappima või leppima ei pea?
Herdis, ma eeldan, et ärakäimisel ja raamatu kirjutamisel oli sulle teraapiline positiivne mõju. Kas see mõju oli tõeliselt vabastav? Kui ma praegu küsiksin, et miks sa siis läksid, miks jätsid lapsed koju ja läksid, kas sa saaksid sellest meile rahulikult rääkida?
Ma läksin kindlasti mitte raamatut kirjutama ega ka mitte teraapiat saama. Läksin olema iseendaga ja ihuüksi, minu jaoks piisavalt metsikus looduses. Üürisin Kreeka mägedes, Peloponnesose poolsaarel, võimalikult kaugel tsivilisatsioonist maja ning läksin sinna pooleks aastaks elama.
Kui see juhtuks uuesti, kas sa raviksid end samamoodi? Kas selline äraminek aitab?
See sõltub ootustest. Minu olukorras see äraminek ei aidanud, välja arvatud, et see raamat sai olema. Minu isiklikke probleeme see ei lahendanud.
Üsna tüüpiline on eesti naisreisikirjanike raamatutel selline algus, et elu läks halvasti või ei leidnud elu mõtet ja siis läksin ennast avastama kaugetele maadele. Nüüd on ka üks mees julgenud seda tunnistada.
Paavo Kangur tunnistab oma raamatus „Palveränduri päevik. Teekond Santiago de Compostelasse”, et paljud asjad – abielust kuni tööni – olid ummikus.
Ajakirjanik Paavo Kangur on oma pika karjääri jooksul kirjutanud tõsist ja kollast. Kuhugi sinna vahepeale jääb ka Santiago de Compostela rännu lugu. Lugu jääb kuhugi sinna vaimukuse ja paranoilisuse, tähendusrikkuse ja juhuslikkuse vahele. Et päris kõrvale ka ei viska, aga lõpuks käest pannes on tühi tunne. Nagu oleks abielu karile jooksnud, odavast veinist pohmell tekkinud või Hans H. Luik tagumikust näpistanud.
Kohe algul on selge, et palverännakul pole selle raamatuga miskit pistmist, pikapeale selgub, et ka eneseabiõpikuks ei tule materjali kokku, kui midagi, siis üks pilt põgenemisest õnnetu elu eest ja praktilisi näpunäiteid neile, kes tahavad sama teed käia.
SISSEVAADE ISLAMISSE
Saale Fischer jõudis oma Kairosse läbi Saksamaa. Ja eks selline saksa proua aih ja oih ja fuih kumab ta raamatulehtedelt meile vastu ka.
Ikka on vahva, kui inimestes on julgust võtta oma seitse asja (ja Saalel suisa üheja nelja-aastane laps) ja minna elama väga teistsugusesse maailma. Saale ise ütleb alguses, et saksa pitskardinad ja akendel olevad orhideed olid juba ära tüüdanud. Ning eks ühe kultuuriruumi vahetuse oli ta meheleminekuga juba ka teinud – abikaasa juurde Saksamaale. Või mis kultuurivahetus see ikka nii väga ongi võrreldes Kairoga.
Alguses nimetab Saale ennast koos perega moodsa aja nomaadideks, mis sellega annab lootust avarast pilgust, julgusest ja suurest kogusest maailma avastamise olulisest komponendist − tolerantsusest. Raamatu 168. leheküljeks on lugejal selge ja ka Saalel endal, et nii see päris ei ole. Moodsa aja nomaad ei saa kindlasti öelda, et „pereinimestena ei ole me elust Egiptuses kunagi erilise juhhei-tundega mõelnud ega sellest liiga suurt mõnu tunda saanud”. Moodsa aja nomaad võtab uue paiga mängureeglid heatahtlikult omaks ja tunneb neist niipalju mõnu, kui vähegi võimalik.
Saale jääb oma uut kõrbe- ja mošeemaailma vaatama sellisest teatud mõttes Kinder-Kirche-Küche või saksa-Tante mõõdupuust. Kuidas muidu võiks üldse tahta keset Egiptust oodata meie mõistes klassikalise muusika kontserti ja kurvalt tõdeda, et Egiptuse aega iseloomustab kultuuri nautimisel äärmine kasinus? Egiptuses on kultuurielu kõvasti, Kairo on kogu Araabia maade fi lmi-, muusikaja kirjanduselu keskusi. Aga Saale otsib Wagnerit ja Fausti.
Eks ta ise muidugi raamatus oma lääne kultuuriruumi päritolu ka rõhutab ja see teeb lugemise veidikene võõristavaks – minu jaoks on avatud vaade „võõrale” mitte hinnangut andev, vaid mõista püüdev ja heatahtlik eelkõige.
Tunnen noodikirja ja mõistan seega, mida need väikesed ornamendid lõikude vahel tähendavad, millist muusikalist lõiku. Aga sedapuhku hakkavad nad mõjuma väga näpuga näitavalt – kas Sa, lugeja, ikka üleüldse tead, mida see bassivõti ja g-bemoll tähendavad?
Saale oskab väga kenasti detaile näha ja neist ka kirjutada. Egiptuse ühiskonna kirjeldus läbi kingade, korteriotsingute, koolibussi ja koolielu üldse, perekonna toidusedeli, mh paljaste kätega kohupiima pakkimise, sünnitushaigla jms – seda kõike on väga huvitav lugeda. Ent kõik käib läbi põhjendamatu võrdluse selle pinnal, millega meie harjunud oleme, tuues sellega kaasa mingi kummalise ridadevahelise virina ja rahulolematuse. Saale oli küll otsustanud, et pirtsutab Egiptuse elukvaliteedi üle nii vähe kui võimalik, aga mulle oli sellestki liiga palju.
Ja lugemisisu läheb raamatu alguses kohe kuidagi väiksemaks, kui Saale kirjeldab oma lastega Egiptuses esimesi päevi just toidu mõttes kui Maria olukorda Siberimaal. Kuidagi ei ole hea võrdlus. Ei ole hea nali. Kui musta leiba, kohukesi, heeringat ja kartulisalatit ei ole , siis on nälg või? Ja no muidugi läheb õpetamiseks – kuidas ikkagi oleks mõistlik tomatitaimi siduda ja miks ei ole Giza platoole viiva tee ääres turistidele ilusat käsitööd müüvaid poode.
Võrdluste tipuks on raamatu lõpus olev test – taas pigem hoopis piire tõmbav ja rõhutav, mitte avar lahtine tolerantne pilk maailmale, mille avastamise võimalus käes on.
Mul on hea meel, et Saale ja ta pere kenasti Saksamaal on ja seal oma õnnelikku elu edasi elab.
Täpselt samapalju hea meel on, et Hille Hanso on Istanbulis ja seal türklasi tundma õpib ja kirjeldab seda raamatus „Minu Istanbul. Poolik ja tervik”.
Ilmselgelt on ta oma uude kodumaasse väga ära armunud ja selline ainult (või võimalikult palju) head nägev seisund on muidugi parim motivaator millegi tundmaõppimiseks. Kõik avastamised käivad Hillel respekti ja lugupidamise, aga ilma hinnangulise mõõdupuuta. Ja algab kõik keeleõppest ehk püüdest ise astuda samm lähemale neile, kes on kauged ja sellega võõramad. Aga mitte ainult – suhtumisest ka. Kui sa ikka suudad ilma paikapaneva hinnanguta konstateerida, et jah, nende töökoosolekutel tahetakse palju rääkida ja vähe otsustada; jah, türklaste jaoks on oluline sissetulek, siis nad pingutavad; jah, türklased on uhked, et nende ersats on parem kui Hiina oma; jah, türgi maiustused tuleb turul värskelt pakkida lasta, muidu nad on kuivad känkrad; jah, turul tuleb suhelda ja kaubelda; jah, türklastega koos tööd teha tahtes ei piisa Exceli tabelist jne, siis see käib paremini kokku maailma avastamise võimaluse kasutamisega. Nii elavad moodsa aja nomaadid. Hille raamat on üdini positiivne ja hoogne.
Põnevaid asju sain teada. Kõigepealt türgi keele kohta. Nimelt olevat neil kõnevorm „mittenähtud kõneviis”. See on ajavorm, milles saab rääkija kõnelda asju, mida ta ise kogenud ega näinud ei ole. See kõnevorm aitavat türklastel emotsioonidele veel emotsioone juurde panna, et kuulujutust ikka paanika saaks. Ja Istanbuli kevadisele tulbifestivalile tahaks isegi sõita. Või hoopis Ida-Türgi mägedesse.
Kirjutatud heas keeles ja hea silmaga.
Kõige põhjalikum sissevaade islamisse ilmus aga Nagiz Kuudi sulest. Autori emapoolne suguvõsa on pärit Samarkandist ja neile külla sõites avaneb tal suurepärane võimalus näha, kuidas elab üks keskmine Uzbekistani perekond. Me näeme, milline on igapäevaelu, millised on usulised ja rah vuslikud tavad. Rohkem kirjeldusi kui üldistusi, aga sellisena ongi tekst vahetu ja usaldusväärne. Pisut igavamad on lugeda ülevaated sealsetest vaatamisväärsustest (Bibi-Khanum, Gur Emir jt), mis ei erine oluliselt tavalistes teatmeteostes pakutavast.
Kõik, kel Kesk-Aasiasse minek, võiksid selle raamatu enne läbi lugeda.
„MINU”-SARI HIINAS
Anneli Vilu „Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis” on väga elav ja positiivne raamat. See võiks olla eneseabiõpikuks kahtlejatele ja ülemõtlejatele. Süstib posi tiivset optimismi, et kui seada selge siht ja tegutseda, siis tulemused tulevad. Negatiivsest, mida Hiinas leida, on küll juttu, kuid rohkem nentimisi, et nii on, hinnangut andmata. Mina oleks muidugi karjuma hakanud, kui laulukooril, kus esinen, ei lubata Tiibeti lauluga televisioonis esineda.
Anneli, Hiinas elanu, võtab seda rahulikult. Asjalik on ka näiteks pikem ülevaade hiinlaste ühe lapse poliitikast, inforohke, pigem kergelt irooniline. Liigsesse emotsionaalsusesse langemata käsitleb autor nii steriliseerimist, pingele ja vanemate ootustele mitte vastu pidavate algklassiõpilaste suitsiide ja muud seesugust. Autor keskendub põhiosas võrdlemisi turvalisele ja sõbralikule Shanghaile, kirjeldab huvitavaid, haritud inimesi, kellega elu teda kokku viib. On ka mõni ülbe ja kaunis hoolimatu inimene, aga autori lähtepunkt on ikka see, et näha midagi positiivset. „Minu Shanghai” ei ole raamat ainult Shanghaist, vaid katab palju Hiinas üldiselt olulisi teemasid: hiina meditsiin, hiina toit ja hiina mürgine toit, raudteed, korruptsioon.
Autoril on päris sümpaatne huumorisoon, ta tunneb veidrad asjad ära ja esitleb neid hästi. Kui ses raamatus miski tüütuks muutus, siis EXPO suur osakaal, mis 2010. aastal Shanghais toimus.
„Minu”-sarjas on aegade jooksul ilmunud kaks tõeliselt head raamatut Aasia kohta: Maret Nukke „Minu Jaapan” ja Roy Strideri „Minu Mongoolia”. Nüüd võib siia kolmanda kõrvale panna Leslie Leino „Minu Hiina”. Autor on Hiinas elanud piisavalt kaua, selleks et mõista, kui keeruline on Hiinat mõista. Hiinlased ja läänlased on välja andnud sadu ja tuhandeid raamatuid, et sellele mõistmisele kaasa aidata. Esmalt arvasin, et Leslie teos on midagi sarnast, nagu mul juba riiulis olevad turistidele mõeldud asjalikud lühiteatmikud „General Knowledge of China” või „Things Chinese”. Aga ei – see on poeetiline tekst, mida iseloomustavad värsked kujundid ja head võrdlused. Oskuslikult on Leslie otsinud oma teed sellesse iidsetel kultuurilistel põhjustel kinnisesse ühiskonda. Autori jalgrattasõidud mööda Beijingi tänavaid on ses mõttes sümboolse tähendusega – ta ei kihuta maa all metrooga ega sõida konditsioneeritud taksodega. Ses raamatus on nii konfutsianistlikku korda kui ka värvilisi laternaid. Lisaks võluvad mind vihjed erinevatele Hiina teemadele ilma paljusid asju otsesõnu ja lõpuni välja ütlematagi. Kõike ei seletata pulkadeni lahti, see pole raamat päris algajatele või päris rumalatele. Leslie Leino teose sisuks on Hiina hinge otsimine. Ja samas on siin ka üksjagu utilitaarset materjali. Mul on natuke kahju, et autor on pidanud oma Hiina suruma paarisajale leheküljele. Leslie Leinolt tahaks Hiina kohta veel palju kuulda ja lugeda.
„MINU”-SARI MUJAL AASIAS
Kristi Dela China „Minu Filipiinid” on ühe hakkaja noore inimese lugu sellest, kuidas ta 2007. aasta lõpus kirgliku lohesurfajana kuuks ajaks kahe sõbrannaga Filipiinidele Boracay saarele sõidab. See on üks haruldane eesti reisikirjanduse raamat selle poolest, et inimene ei lähe välismaale töö pärast või töö eest, mure pärast või mure eest. Lihtsalt lõbu pärast. Täiesti vastutustundetult, aga väga mõnusalt. Teisel reisil saab temast juba sealne surfi - koolitaja ja ta leiab elukaaslase Jastwani. Jastwan on hea trummar ja väidetavalt puruandekas mees, kes aga elab sealses päev-korraga-stiilis ja ülearu millegi nimel ei pinguta. Kristi tekst on alguses ikka väga teismelise oma, aga on tunda, et elukogemused on ta kirjutamise hetkeks tunduvalt suuremaks teinud. Päris naljakas on lugeda „kindlat teadmist” peresuhetest ja millal on õige aeg lapsi saada. Laps tuleb õige pea, sünnib küll Eestis, aga mõnekuuselt minnakse tagasi isa juurde Boracayle. Kokku teeb Kristi neli pikemat reisi Filipiinidele ja annab sealsest saareelust päris hea pildi, iseäranis ta mehe sugulaste elu vaadeldes. Viie-kuue aasta jooksul on väga selgelt näha, kuidas vaiksest saarest kasvab turismimeka ja kogu asi muutub järjest tavalisemaks. Lõpuks õnnestub Jastwanil Pekingist Eesti viisa saada ja üle aasta elatakse koos Eestis. Siinne elu võtab lõunamaa mehel aga peagi sära silmist ja nii otsustatakse lahku minna.
Kristi mõtiskleb, mis teda Filipiinidel häirib. Lisaks privaatsuse puudumisele hirm tõelise vaesuse ees ning igatsus tuttava keskkonna ja inimeste järele. Taas üks kena inimene, kes saab aru, et soe rannaliiv ja igaõhtune rummikoola mõnusate rütmidega baarides on küll tore nädal, kuu, isegi paar kuud, aga kui igatsed sisulist tegevust ja oled vähegi vaimselt ambitsioonikas, siis ammendub see paradiis üsna pea.
„MINU”-SARI AMEERIKAS
Ede Schank Tamkivi on kirjutanud asjaliku raamatu „Minu California. Mull mullis”. Siin on mitme teema kohta palju põnevat infot. Näiteks California väga edumeelse koolisüsteemi kohta (võrdlus Eestiga kujuneb viimase kahjuks), tohutul hulgal erinevate ja järjest lisanduvate immigrantide kohta, kellel teenindussfääris asendamatu roll, kuulsa Silicon Valley nii õppesüsteemi kui ka elukeskkonna enda koha, selle piirkonna tervelt 400 eestlasest koosneva kogukonna tegemiste kohta. Justkui oleks hea raamat, selline sisutihe. Aga miski jätab kogu selle asja lugedes natuke kaugeks. Palju kaugemaks kui näiteks Epp Petrone Ameerika-raamatud. See pole pealiskaudsus, vaid ratsionaalne külmus. Inimlikus mõttes see autor end meile sõbraks ei kirjuta.
Tubli töö, aga siinsel juhul näeme, et korralik inimene võib kirjutada korraliku artikli, ent mitte head reisiraamatut. Seda iseloomustab ka raamatu lõpus olev imposantne nimekiri teostest, mida võiks selle teemaga seoses edasi lugeda. Väga positiivne, aga kui siia vahele peetakse vajalikuks panna ka Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrge”, siis võtab see muigama. Oleks võinud juba piibli ka kirja panna, mitmeid piibellikke motiive leiab sest teosest samuti. Autor teab, mida korralikud inimesed peavad lugema, aga seda teadmist ei osata iseseisvaks originaalseks teoseks pöörata. Ajakirjandusliku mahuka referaadina oleks hinne see-eest väga hea.
„MINU”-SARI AAFRIKAS
Ethel Aoude „Minu Ghana. Majanduspõgenik mustal mandril” räägib pealkirja järgi vaid ühest Lääne-Aafrika riigist, ent tegelikult saame ülevaate Aafrikast ja tema mentaliteedist laiemalt. Juba Ghanassesõidu pikk kirjeldus annab aimu, kuhu me sattunud oleme.
Mulle meeldib, et autor on teinud teksti kokkukirjutamisel ka uurimistööd, mitte pole piirdunud vaid oma muljete ja emotsioonidega. Aga muljeid ja emotsioone on raamatus kõvasti ning need on edasi antud lõbusal ja vaimukal moel. Siin on värskeid kujundeid, tabavaid võrdlusi, kõik kokku moodustab heas stiilis kirjutatud teose.
Kui loeme Etheli raamatut ja võrdleme seda Mirjam Linki Keenia omaga, siis vaatamata sellele, et üks räägib Aafrika ida- ja teine läänerannikust, on palju probleeme samasugused: elektri puudumine, hirmutav liiklus, toidu nappus ja kätega söömine, altkäemakse lunivad ametnikud, valgete petmine ja nende asjade varastamine, elamused kirikuskäikudel.
„MINU”-SARI EUROOPAS
Etheli Ghana-raamatus on lause: „Siinsete loovisikute kontsentratsiooni kõrval näib tuntud Saksamaa loomekeskus Kreuzberg kriitvalgeks kahvatuvat.“
Ent just Kreuzbergis tegutseb eesti disainer Jaana Davidjants, kes läks Saksamaale väga selgete loominguliste kavatsustega. Sellest loomingulisest köögist, Jaana suurest arvust mitmekesistest meestuttavatest, Berliini baaridest, türgi söögikohtadest saab raamatust palju lahedalt kirja pandud informatsiooni. Ja autorist jääb mulje kui mõnusast suhtlejast ja tolerantsest inimesest.
Janek Balõnski kirjeldab „Minu Bulgaarias” värvikalt seda igapäevaelu, millega eesti ettevõtjad, kes enne Euroopa Liidu saabumist Bulgaariasse läksid suurt äri tegema, kokku pidid puutuma.
MOOTORRATTAGA EUROOPAS
Motikasõidud on fi losoofi listeks teosteks kirjutanud Che Guevara ja Peeter Sauter. Sverre Lasni „Euroopa tsiklisadulast” on pikem praktiline käsiraamat motomatkajale, kus saame lühikese ja lihtsakoelise ülevaate erinevatest riikidest, kust autor läbi kihutab, lisaks vajalikku informatsiooni asfaldiaukude, vaatamisväärsuste ja toitude kohta.
„MINU”-SARI VENEMAAL
„Minu”-sarjas on ilmunud Manona Parise raamat „Minu Moskva”. Nüüd on ette võetud ka Venemaa kultuuripealinn Peterburi. Mailis Hudilaineni „Minu Peterburi” pole aga õnneks lihtne ülevaade Piiteri vaatamisväärsustest, mida on kõigis keeltes, ka eesti keeles, kümnete ja sadade kaupa toodetud. Parise ja Hudilaineni teoseid seob huvitavate olmedetailide hea esitamine. „Minu Peterburi” sügavamaks väärtuseks on ehk see, et see on raamat keskkonnaga kohanemisest. Kohandumisest.
ILU-REISIKIRJANDUS
Risto Lauri teine Islandi-pealkirjaline teos ei ole tegelikult enam nii Islandi-aineline kui esimene. Palju on sarnast, tekst on fragmentaarne, tekst on vaimukas, on ootamatuid hüperpallitamisi ja sõnade tulevärki. Aga eks ta natuke teist korda samasse jõkke astumine ole. Järgmisena loodame muusik Ristolt, kes end kirjanduses tõestanud, midagi toekamat näha.
Kärt Hellerma „Islandi kiri” tõi mulle esimesena meelde mõne aasta eest ilmunud Aare Pilve Itaalia-raamatu „Rama daan”, mis pandud kirja loomemajas Itaalias. Hellerma kirjutas Islandi loomemajas. Aga tulemused on üsna vastupidised. Islandilt oleme sedapuhku saanud ühe enesekeskse, pateetilise ja tehisliku teose. Ei veena ei reisi- ega ilukirjandusena. Justkui kohustuslik aruanne stipendiumi õigustamiseks.
Olev Remsu on teadagi kõva rännumees juba tudengipõlvest peale. Töömees ka. Küll vedas loomi rongiga Venemaale või läks malevarühma, et teenitud rahaga mööda 1/6 maailma uudistada. Remsu värske romaan „Inge ja Epp. Kaks pruuti” räägib ühe EÜE rühma elust kahe suvekuu jooksul ja epiloogis saame teada, mis nendest pärast seda sai.
Tundub, et sellesse loosse on pandud väga palju isiklikku. Peategelane Toomas on ajakirjandustudeng, kes ülikooli äsja lõpetanud ja 1. septembrist Noorte Häälde tööle läheb; ta on reisimishuviline noor mees, kes kodus reisid maakaardile märgib ning kes armastab lugeda reisikirjandust. Lugemus on tal juba noorena suur ning huvi iseäranis etnograafi akirjanduse vastu. Rühmas on temal ainsana kaasas Kamtšatka- teemaline raamat. Remsu mis Remsu.
Ja nii ajas kui ka ruumis rändajale, kes tahab teada, kuidas Nõuka ajal elati – kuidas toimis varimajandus, mida tähendas onupojapoliitika, kuidas toimisid sõbrasuhted −, on siit palju näiteid võtta.
Ka Nõukogude Eesti tudengite legendaarse suveveetmise vormist – EÜE-st – saab mudelilaadse kiirülevaate: komandör, komissar, nende rollid, staabimehed vs. rühmamehed, välisrühmad, nende töökorraldus, töötegemine, rühmas raha teenimine või lullilöömine, tulemuste bluffi mine, armastuse tekkimine, naised ja nende roll malevas, joomine, ropendamine – kõik on olemas! Ja lõpuks kokkuvõtvalt ka see, millist rolli üks koosveedetud suvi võis inimeste elus mängida – sõbrad oldi elu lõpuni, ka töökaaslased, sest tutvused panid paika nõukaaegse personalivaliku. EÜE-muster on raamatus peaaegu kõikide detailidega paigas.
Aga see on ju armastusromaan, võib kaanelt lugeda. Armastusest kirjutamiseks võtab kirjanikuhärra appi Maeterlincki ja tema teose „Tarkus ja saatus”. See on nagu raam tema loole. See on nagu mingi tugevam tükk, millele Remsu selle õrna teema käsitlemise juures toetuda tahab, mis aitab ja veenab. Võib-olla Remsut, aga kahjuks ei pruugi see veenda lugejat. Need tsitaadid ei mõju ei kuidagi teisiti, kui just nii, et kirjanikul endal sõnu ei jätku, aga öelda tahaks. Peategelane oma printsiibiga, et naiste eest ei pea võitlema, sest naised valivad ise, tuleb lihtsalt oodata, ei too raamatusse piisavat pinget. See mõjub kuidagi kohmakalt, traagelniitidega tehtult.
Aga Remsu ei oleks Remsu, kui ta oma teadmisi ei jagaks. Need lõigud on küll teksti väga rohmakalt traageldatud, aga ega see „lapikeste” väärtust ei muuda – kuidas Nixon Moskvasse lendas, tolleaegsed lennukid ja lennukitoit, miks ja kuidas oli Kamtšatkal ameeriklaste lennuväli, kuidas turistide jaoks kunstlikult legende välja mõeldakse. On kirjeldatud vahvaid kohalikke tavasid, need ongi tegelikult minu jaoks raamatu parimad kohad.
Kes tahab lugeda armastusromaani, mis on ühtlasi ka reisiraamat, siis parim on 2012. aastal ilmunud Margit Sarapiku „Kohtumine sündmuste horisondil”. Selles on olemas ilukirjanduslikule teosele vajalikud tunnused, pluss reis, pluss nõukaaeg.
FILM + RAAMAT
Üle-eelmisel aastal valmis üks hea reisiraamat, mis oli tegelikult dokumentaalfi lmi ja telesarja kõrvalprodukt − Tuuli Roosma, Arbo Tammiksaare ja nende poegade raamat elust Siberis.
2014. aastast on meil ka üks näide, kuidas režissöör Heilika Pikkov läks tegema dokumentaalfi lmi, tuli aga tagasi kahe võimsa teosega: fi lmiga „Õlimäe õied” ja raamatuga „Minu Jeruusalemm”. Tekst on valminud nelja aasta jooksul ja seda on tunda. Settinud ja tihe. Soe ja siiras, väga südamlik ja kohati liigutavgi. Sisukad inimesed, nii portreteerija kui ka portreteeritav − Õlimäe kloostri kireva elulooga eestlannast nunn ema Ksenja. Autor annab nii Jeruusalemmast kui ka kloostrimüüride tagusest argipäevast ja sealsetest erinäolistest asukatest nauditava ja detailse pildi. Ehkki Heilika Pikkovil valmis samal teemal esmalt fi lm „Õlimäe õied” ja alles seejärel raamat, võib öelda, et fi lm on raamatule suurepäraseks täienduseks. Kui raamat loetud, muutuvad mitmed põgusad fragmendid filmis arusaadavamaks ja omandavad veel sügavama tähenduse. Soovitame soojalt need kaks koos ette võtta. Raamat ja film ei väsita kordustega, vaid aitavad põneva saatusega nunna Ksenja, kodanikunimega Silvia Salasoo pusle suurepäraseks tervikuks kujundada.
Kas sa Kuremäe kloostris oled käinud?
Jah, olen ikka.
Kas sul usuga oli kokkupuuteid ka enne?
Õigeusuga mitte nii väga, aga perekondlikult olen ma klassikaline protestant – jõulude ajal käin kirikus, olen ristitud ja leeritatud.
Kas kloostrielu lähedalt jälgimine muutis kuidagi su suhtumisi?
Ma olen selle ajaga sisemiselt väga palju kasvanud. Mul oli kloostris ka väga palju aega iseenda jaoks, kuigi olin kaameraga. Seal oli ju teatav rutiin, igal hommikul kirikusse ja kogu päevarütm oli väga paigas. Püüdsin sellesse rütmi sisse elada.
Ja hakkamegi jõudma teisele poolusele – lõunapoolusele. Seal on tegelikult meid ees ootamas suur hulk eestlasi alates Juhan Smuulist. Ja on kaks meest, kes meile tänapäeval põhjapoolust tutvustavad. Need on kaks Ennu. Enn Kreem ja Enn Kaup – avaldanud nii koos kui ka eraldi kümneid ja võib-olla isegi sadu kirjutisi Antarktika kohta.
KOKKUVÕTTEKS
2014. aasta parimad reisiraamatud kirjutasid Heilika Pikkov ja Enn Kaup. Mõlemad saavad Go Traveli reisibüroolt tänuks 1500 euro eest reisiraha.
Sel aastal ei olnud üleliia teravaid tippe, aga üldine reisikirjanduse tase oli ühtlaselt kõrge. Kõrgem kui varasemal kuuel aastal, mil reisikirjanduse preemiat välja on antud.