Poolusekunstnik Viktor Kobzev

Aatomijäälõhkujal "50 aastat võidust" töötas sel suvel mitu meest, keda mereline saatus on aastate jooksul Eestiga sidunud.

3-jpg

Esmalt kapten Oleg Žapin, kes töötas 1980ndatel kaheksa aastat Haapsalus ja Tallinnas. Ta oli ametis Eesti Merelaevanduses ning sellest ajast on tal Eestist palju häid mälestusi ja tuttavaid.

Teine põnev mees, kel ses laevas peaaegu sama suur ruum kui kaptenil, on kunstnik Viktor Kobzev. Erinevalt kaptenikajutist oli Viktori punker kogu aeg rahvast täis. Ise istus ta, kõrvarõngas kõrvas, suits ees ja viinaklaas käes, tugitoolis või seisis molberti ees ning nautis elu ja melu enda ümber.

Kobzevi töid on Ermitaažis, Vene Muuseumis, paljudes erakogudes – Margaret Thatcheri omast alustades – üle maailma. Kindlasti pole teist kunstnikku, kes nii palju põhjapoolust oleks maalinud.

Tema laevaateljees veetis aega ka Tiit Pruuli.

Nagu ma aru saan, Viktor, ei ole te mitte lihtsalt kunstnik, vaid ka meremees. Või võib öelda ka teistpidi, et te pole mitte lihtsalt meremees, vaid ka kunstnik.

No ja lisaks võib öelda, et tegelikult oleme me teiega peaaegu kaasmaalased. Sest esimesse klassi läksin ma Eesti koolivormis 1967. aastal Paldiskis. Saate aru, mis see tähendab, jah?

Et te pidite olema seotud allveelaevadega?

Just, mu isa oli allveelaeva „Krasnogvardejets“ kapten. Ja üks mu lemmikulinnu on Tallinn. Mu sõber Griša Mihhailov oli Tallinna Vene teatri lavastaja. Mul on Tallinnaga väga hea ja isiklik suhe. Paljud mu gravüürid on inspireeritud Vanast Toomasest ja Tallinna vanalinnast. Ja mu lemmikjook on muidugi „Vana Tallinn“. Püüan nii tihti kui võimalik Tallinnas käia, õnneks pole see mu kodulinnast Peterburist kaugel.

Kui kaua te siis Eestis elasite?

Esialgu lapsena kaks aastat. Siis astusin isa jälgedes, minust sai allveelaevnik, lõpuks olin kolmanda rangi kapten. Kokku kuus aastat vee all. Teenistuse tõttu kolisime põhja poole, nii et need põhjaalad on mu kodukant. Karjääri jooksul käisin paar korda ka Paldiskis täiendusõppel.

Lõpuks sai minust armee ajakirjanik, lõpetasin Moskvas isegi vastava kooli.

Kuidas tuli teie ellu kunst?

2002. aastal, kui pensioniaeg kätte jõudis, lahkusin kohe ja rõõmuga armeest. Piiteri lähedal, natuke maad Soome piiri poole, maal järve ääres on mul oma maja, suur ateljee ja seal ma tegutsen. Elan seal nagu soomlasest maamees.

Olen õppinud kunstiakadeemias, aga minu arvates on ülim, kui saad õppida meistrite käest. Mul olid head õpetajad, kõige olulisem neist on leedulane Alfonsas Paulauskas. Tema juures Vilniuses tegin esimesed gravüürid. See oli väga intensiivne õpiaeg. Kui sõbrad baari läksid, pidin oma gravüürid poole tunniga valmis tegema, et neile õllelauda järele jõuda.

Kõige tõsisemalt olen tegelenud ofordi ja eksliibristega. Mul on muide Tallinnas hulk sõpru, kes kollektsioneerivad eksliibriseid.

Kas marinistika on nüüd saanud teie peateemaks?

Ei. Minu peamine teema on mets, järv, soo, konn, sipelgas. Lisaks armastan ma väga teatrit ja teen seal asjaarmastajast näitlejana kaasa. Paljud mu tööd on seotud teatriga.

Ja muinasjutt. Minu isiklik muinasjutt. Olen püüdnud raamatuid illustreerida, aga tellimise peale ma töötada ei oska. Tõsi, tellimustöö on ka siin laeval maalimine, aga see on põhjapoolus, jää ja jäälõhkuja. See on teine asi.

Kaua te seda tellimust juba täidate?

Kui see jäälõhkuja 2007. aastal vette lasti ja turistidega poolusereise tegema hakkas, kutsus mu sõber, kes seda asja siin kureeris, mind üheks reisiks lihtsalt külla. Muidugi võtsin ka molberti ja värvid kaasa ning hakkasin maalima. See töö pakkus laevameestele ja turistidele huvi ning mulle hakkas see samuti huvi pakkuma. Ei taha sellest rääkida, aga kuhu sa ikka pääsed – raha. Nüüd veedangi peaaegu kõik oma suved siin juba koduses töökojas, mis mulle on eraldatud.

Kas see tellimus pakub ikka ka loomingulist lõbu?

Võib-olla kõlab see liiga suurelt, aga minu meelest tuleb selleks, et jääd maalida, jääga koos elada. Nii nagu naise maalimiseks tuleb naistega koos elada.

Olen liikunud realismist järjest kontseptuaalsemate tööde poole, asjade sisemaailma. Olen selle sisemaailma vaatleja ja ülesjoonistaja.

Ega pole ju palju kunstnikke, kel on õnn olla sellistes loomingulistes komandeeringutes. Mõned mu kolleegid on kadedadki. Aga ma olen neile ikka naljatades öelnud, et veeda enne kuus aastat allveelaevas, siis kutsutakse sind ka poolusele.

Mis praegu loomingulises mõttes peas on?

Oh, mul oleks veel kaks-kolm elu vaja. Sellest jääks ka väheks. Mis mulle tähtis on? Ei ole enam naised. Ei ole enam viin ja õlu. Ainult minu kunst ja meri. Oluline on, et ma ei karda enam midagi. Ei vastu hambaid saamist, ei tormi. Need kaks armastust – meri ja kunst – on mind tugevaks teinud.

Tekst ja fotod: Tiit Pruuli  

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga