POLAARTRIPP

Eelmise aasta 30. detsembri hommikul kell 9 tõmbasid viis meest kahe Toyota Land Cruiser 80 uksed enda seljataga kinni ja reis võis alata. Talvele kohaselt sõideti külmale maale. Kuhu täpsemalt, räägib Väino Laisaar.

Plaanisime läbi soode ja rabade jõuda polaarjooneni ning sealt edasi Neenetsi tundraid pidi Narjan-Mari. Juba teist pikka reisi järjest on meil autol peal G4S-i autovalve, mille abil saavad kodused oma rahustuseks meid reaalajas jälgida ning meist jääb maha dokumenteeritav jälg. Lisaks muudab see reisi muidugi ka turva­lisemaks.

PLAAN

Esialgse plaani järgi pidime sõitma Ar­hangelskisse, kust saame kätte juba ette tellitud piiriload Mezeni jaoks. Edasi oli vaja jõuda Mezeni ja kui vastvalminud lubadega edasi lastakse ja zimnik’ud ehk taliteed valmis on, põrutame tundrat pidi Narjan-Mari. Vähemalt plaan oli selline.

Tegelikkus oli aga veidi teine. Jõulude ajal Eestiski märatsenud tormid olid Vene­maa ilmakaardi sassi löönud ja oodatud külmalaine asemel tabasid neid hoopis soojemad kraadid. Põhjamaa inimesele muidugi mõnus, aga sellise -10-kraadise „soojaga” zimnik’uid ehitada pole võima­lik. Seega, oma plaanitud marsruuti mööda me pärale sõita ei saanud. Kodustele oli aga lubatud, et polaarjoonel käime ära ja sihtpunktiks võetud Neenetsi pealinn saab ka vallutatud.

UUS PLAAN

Uus plaan lasi meid mööda suuremaid teid eesmärgile märksa lähemale sõita. Pealegi oli sisemaal väidetavalt kõvasti külma ja taliteed valmis. Siht silme ees sätendamas, sõitsime edasi ning selle asemel, et pärast Vologdad Arhangelski poole keerata, põru­tasime otse Komimaa pealinna Sõktõvkari suunas.

Korjažma linna juures tabas meid aga halb üllatus. GPS ja kaardid näitasid, et saame suure ringi vältimiseks ilusti üle jõe, aga võta näpust. Kohalik mees, kelle tee küsi­miseks kinni püüdsime, seletas, et vargad olid sillaks olnud pontoonid mingil hetkel ära varastanud. Ja kuna teisel pool jõge na­gunii midagi teha pole, siis polnud keegi ka eriti vaeva näinud, et varasemat olukorda taastada. Nii jäi ainukeseks võimaluseks ikkagi see suur ring ette võtta, mis meid Sõktõvkari juurest läbi viis.

Ring läbitud, jõudsime lõpuks välja linna nimega Uhta. Seal tahtsime autodele kiire hoolduse teha, tõrkuma kippuva raadiosi­de ära parandada ja siis edasi põhja poole kütta. Näitas ju nii navigatsiooniseade kui ka kaart, et Uhtast saab otse Narjan-Mari sõita. Pärisime kohalikus tanklas paarilt maasturivennalt siinsete autoäride kohta. Nood vaatasid meid imestunud nägudega ja teatasid, et Venemaal on kuni 11ndani pühad ja vaevalt et keegi ennast pärast aastavahetust enne kui 4. jaanuaril üldse liigutama hakkab. Küll olid nad aga igati valmis meid oma garaaži juhatama, et saaksime krääksuma hakanud sillapukse pingutada. Seepeale juhatasid nad meid linnast välja ja selgitasid, et otse ei lähe siit Narjani ühtegi teed, seega tuleb kimada Petšorasse. Järjekordne tore ring linna, kuhu teed ei ole. Sideprobleemi saime la­hendatud kohalikust kaubanduskeskusest ostetud tavaliste PMR-saatjate abil, mille levi ulatas sealsel lamedal maal üllatavalt paljude kilomeetrite taha.

Tasasel maal pakkusid vaheldust metsasalud ning mõne aja pärast hakkasid maastikku iseloomustama ka igasugustes eri suurustes nafta ja gaasi töötlemise ja kaevandamise tehased. Mõnes kohas koogutas üksik naftapump, mis langevas õhutemperatuuris haiglase monotoon­susega maa seest naftat välja limpsis. Taamal aga kõrgus ruutkilomeetreid enda alla mattev töötlustehas koos kõikide oma korstnatega, mille otsas öist taevast kirkalt valgustav gaasitulelont. Lisaks veel mööda teid lõputult voorivad ja toornaftat vedavad punased KAMAZ-id. Ja nii kuni polaarjooneni välja. Sadu ja sadu kilomeet­rid tehaseid, tulelonte ja tsisternautosid.

POLAARJOON JA ZIMNIK’UD

Polaarjoonele jõudsime 2. jaanuari öösel pool tundi enne südaööd. Kuna polaarjoon ise on suhteliselt maagiline koht ja sinna just iga päev ei satu, otsustasime seal öö­bida. Rammisime autodega mööda väikest teed võsa vahele. Selleks hetkeks olime sõitnud 2824 km. Temperatuur oli lange­nud juba −27 kraadini. Üks auto, millesse Webasto oli öö otsa sooja õhku pumbanud ja milles kõik raadiosaatjad ning muu elektroonika laadis, hommikul enam ei käivitunud. Aku oli ööga nõrgaks jäänud. Seiklusi otsivad tuled süttisid aga pärast väikest „krokodillidega” turgutamist nagu imeväel. Teisel autol käivitumisega probleeme ei olnud, sest sel töötas öise au­tosmagamise ajal alajahtumise vältimiseks pidevalt mootor.

Sadakond kilomeetrit eemal vahetus Komimaa Neenetsi autonoomse piirkon­naga. Samamoodi asendusid ka lõputud tehased maa kohal rippuvate torujuhtme­tega, mida mööda harvemaks muutunud puurjaamadest naftat teisele poole piiri pumbati. Otsa said ka kütuseveokid. Ja nendega koos ka tee.

Viimasest asustatud paigast, millel nimeks Harjaga, tankisime autod silmini arkti­list diislit täis ja suundusime tundrasse. Sealset loodust on siiani raske kirjeldada. Lõputud tühjad lumega kaetud väljad va­heldumas sama lagedate soode ja rabade­ga. Ja üle nende − zimnik.

Zimnik on jääst talvetee. Seda hakatakse enamasti tegema detsembri lõpus. Siis on sealkandis juba piisavalt külma olnud, et soodele ja rabadele veetav vesi külmuma hakkaks. Vett pumbatakse sealtsamast soost ja veetakse tsisternautodega üha uuesti ja uuesti jäätunud rajale. Tsistern ise koosneb kahest osast. 2/3 on vesi ja järelejäänud kolmandik on ahi, milles tuli alati põleb, et vesi enne rajale valamist jäässe ei läheks. Veeautode järgi roomavad linttraktorid ja 700-d, kellel sabas torudest kokku keevitatud lohistid. Nendega püü­takse talveteed siledamaks vedada.

Kogu zimnik on jagatud 60-kilomeetris­teks lõikudeks. Igal lõigul on oma brigaad, silmini rasketehnikasse relvastatud. Lisaks sellele on baasis olemas ka sööklakonteiner, kus nad ise oma 24-tunnise vahetuse järel puhata ja süüa saavad. Sinna majutatakse ka need, kes brigaadi hallata­vale lõigule tormi ajal lõksu jäävad. Tormi ajal pidi nähtavus tundras piirduma kahe meetriga ja tuule vihin olema võrreldav reaktiivlennuki mootori tekitatava heliga. Zimnik on enam-vähem sõidetav kuni ap­rilli alguseni. Kõige parem aeg sõitmiseks pidi olema jaanuari lõpp − veebruari algus. Siis on koledal kombel külma ja tee igati stabiilne.

Tööbrigaad elab kogu selle aja oma lõigul, teenides inimese kohta 1500 dollarit kuus. Mehed on kokku tulnud üle kogu Vene­maa. Zimnik ise on aga selline tee, nagu soole ehitada annab. Krobeline, kõver kui kurat ja vahepeal selline tivoli, et süda läheb pahaks. Ja ohtlik. Väga ohtlik. Korra juhtusime kohta, kus neli linti ja kaks 700-t üritasid teelt kõrvale keeranud ja katuseni sohu vajunud linttraktorit välja sikutada. Tagasiteel Narjanist tuli mööda tundrat seesama lint meile juba trossi otsas veetavana vastu. Nende järel treiler tutika buldooseriga. Küsisime kohalikelt, miks seda taliteed nii suurte kuludega üld­se tehakse? Vastuseks öeldi, et helikopte­riga ja laevadega on Narjani sööki ja muid eluks vajalike asju veel kallim vedada. Rääkimata veel asjaolust, et piirkonnast leiti naftat, mis on vaja kuidagi sealt kätte saada.

Vahemaadest ja ajakulust veel niipalju, et viimasest asustatud punktist on linna umbes 240 km ja see on enamasti läbitav umbes viie tunniga.

Ühel hetkel jõudsime „rist­mikule”. Paremale keeras tee, mida mööda oli läinud ka üks venelaste punt, kelle jälgede järgi meiegi oma marsruuti seadnud olime. Venelased olid seda rada kaudu Barentsi mereni välja saanud.

Olime juba kaks päeva autos nalja teinud, et kui suvel sai Baikali jääkülmas vees uju­tud, siis peaks ennast korra ka Barentsisse kastma. Ja kuna tegemist oli siiski vaat et ainukese võimalusega seal merd näha, siis sinna suunda me oma autod keerasimegi. Paaritunnise sõidu järel peatasid meid aga piirivalvurid ja saatsid tuldud teed tagasi. Selleks, et Venemaal merd näha, tuleb ennast enne hambuni igasuguste lubadega varustada. Meil neid loomulikult polnud. Seega suundusime tuldud teed tagasi ja keerasime ristmikult Narjani poole.

NARJAN-MAR

3. jaanuari õhtupimeduses jõudsime lõpuks kohale. Valgel tahvlil ja autotuledes helkiv Narjan-Mari algust tähistav kiri tegi meele rõõmsaks ja ülevaks. Võisime ju täit­sa vabalt olla esimesed eestlased, kes on Eestist autodega siia jõudnud. Siit ka väike üleskutse! Kui keegi on ise seal autoga käinud või teab kedagi, kes on, siis andke palun teada. Hea muljeid ja kogemusi vahetada ning mine tea − äkki viib meid ka ühine tee järgmisele vallutusele. Ootavad ju ees nii Jamal kui ka Taimõr.

Narjan-Mar ehk Punane Linn on Neenetsi autonoomse piirkonna pealinn. Linnas elab umbes 21 000 inimest. Linn ise asub Petšora jõe ääres ja sealt on allavoolu 110 km Barentsi mereni. Nende kohalik koduleht väidab, et tegemist on sellise kerge turismilinnaga koos oma hotellide, saunade ja muuseumiga.

Tegelik pilt on aga teine. Keset linna kõrgub Lukoili hotell Imperial, mis pole veel paraku päris valmis. Samas kõrval on väike külalistemaja, mis on remondis, ja siis on pakkuda kolmas kesklinnahotell nimega Petšora. Seal maksab ööbimine 2000 rubla (umbes 50 €) nägu. Ja rohkem võimalusi polegi. Seega, võtsime viimase. Sai vähemalt pesta ja vahepeal ka linade vahel magada. Hotelli turvamees sattus eestlastest ja kingiks antud Vana Tallinna pudelist sellisesse vaimustusse, et sammus vist öö otsa, püss seljas, ümber meie auto­de ja oli hommikuks välja ajanud kohtumi­se kohaliku piirivalveülemaga. Lootsime, et ehk saame ikkagi selle loa, mis meid mere äärde laseb.

Ei saanud. Piirivalve oleks ju isegi andnud, aga mingi veel kõvem võll kuskilt teisest linnast teatas helistamise peale, et koha­likel võtab loa taotlemine aega 30 päeva, välismaalased saavad vastuse 60 päevaga ja üleüldse on praegu pühad. Ja nii oligi.

Aga meil läks veel hästi. Pikkadest püha­dest loiuks vajunud piirivalvurid aeti 4. jaanuaril välja, käsuga kordonisse ilmuda. Seal seoti meestele suusad alla ja iga mees pidi kümme ringi ümber kasarmu suusatama. Ma ei ole elu sees nii alamoti­veeritud inimesi suusatamas näinud kui see kümnene kamp. Üks astus niisama suuskadel ümber maja. Ei olnud tal selleks isegi keppe vaja.

Meil ei olnud seal piirivalvemajakeses enam midagi teha ja sõitsime tagasi linna, et varusid täiendada. Uurisime ka koha­likelt võimaliku zimnik’u kohta Mezeni, mille peale kohalikud silmad punni ajasid ja vastasid, et sellist teed pole kunagi olnudki. „Me käiks ju kõik ise seda teed mööda Venemaale, mitte ei sõidaks 2000 km ringi läbi Petšora!” Ja sedagi saavad nad ainult talvel teha, sest suvel ei vii Narjan-Mari ühtegi teed. Ainuke võimalus sinna ja tagasi saada on 24 tundi laevasõitu Arhangelskisse. Ja sealt siis kuidagi edasi. Või helikopteriga eelmisesse asustatud punkti.

TAGASI

Tee puudumine ei sobinud meie plaani­desse mitte kuidagi. Aga kuna seal üleval meid niisama ka tundrasse ei lastud, otsustasime ikkagi altkaudu Mezeni sõita, riskides kinnivõtmisega, sest meie piiri­load olid ju ikkagi veel Arhangelskis.

Uus plaan haudus ennast valmis juba enne seda, kui eelmisesse asustatud punkti tagasi jõudsime. Siis oli selge, et me ei lähe Mezeni, vaid hoopis edasi veel kaugema­le ja vaatame, kas saame küüdituslinna Vorkutasse. 1951. aastal oli Vorkuta vangi­laagrites 73 000 inimest, kelle seas palju eestlasi. Ja sinna 70 000 elanikuga linna saab ainult rongiga. Või siis soodsate olude korral mööda taliteed.

Mõeldud-tehtud. Suund tagasi Petšora peale ja sealt vasakule. Vorkutast on vahe­peal leitud aga maagaasi ja sel suunal käib armutu gaasitrassi rajamine. Metsad, sood ja rabad on ääreni täis rasketehnikat. Ura­lid pikkade raskete gaasitorusektsioonide­ga uhavad mööda metsadesse ja soodesse rajatud talveteid, tehes nende radade läbimise kohati vägagi keeruliseks. Samuti tuli püsida aimatavates rööbastes, sest seal oli vähemalt põhi all. Välja kaldudes vedas auto kohe kraavi ära. Üksteist kraavidest välja vintsides ja tirides jõudsime lõpuks linna nimega Inta.

Kohal olime 5. jaanuari õhtul, just siis, kui kõik poed ja putkad kinni pandi. Järsku sõitis meie juurde must seitsmene bemm. Välja ronis suurt kasvu turske mees ni­mega Vladimir. Ehmatasime alguses ära, et mis siis nüüd! Selgus, et härra oli meid kõlakate põhjal mööda linna taga otsinud, et mingid võõraste numbritega autod on kuidagi Intasse saanud. Ja tahtis teada, kuidas me sinna saime. Vastasime siis, et mööda zimnik’ut tulime ja põhimõtteliselt saab läbi ka. Info paistis taadile meeltmöö­da olevat. Uurisime Vorkuta tee kohta. Selgus, et Vladimiri tehnika ja töömehed ehitavadki seda lõiku. Tee pidi olema kui Uša jõeni läbitav. Edasi ei tea keegi. Võtsi­me mehelt igaks juhuks telefoninumbri ja asusime Vorkuta poole murdma.

Napilt enne südaööd jõudsime Uša jõe kaldale. Taadi hoiatuse peale ei hakanud öösel üle jää ennast teisele poole kallast Post-Abezi külasse suruma ja jäime kalda­le ööbima.

Hommikul nägime, et üks linttraktor on jääl ja lükkab rada sisse. Tegime autodes kiire söögi ja hiilisime üle jää. Teisele poole jõge külasse jõudes valisime GPR-i ja kaartide põhjal „õige” raja ja asusime teed murdma. Ees läksid ainult buraanira­jad, need aga raskeid autosid ei kandnud ja enne kui küla otsa sai, olime mõlema autoga kraavis ja põhja peal täiesti kinni. 15 minutit vintsimist tõi meid tugevamale pinnasele tagasi. Kuna teede koha pealt hakkas mõistus otsa saama, korraldasime külas teeteemalise küsitluse. Iga mees näitas eri suunda. Enamus aga kinnitas, et seda zimnik’ut ei ole veel valmis tehtud. Jõe jää on nii nõrk, et Uralid üle ei saa. Ja enne seda ei hakka keegi seda teed tegema. Samamoodi saime teada, et põhimõtteli­selt saaks autod 54 000 rubla eest rongile tõsta. Ja siis kunagi viiakse kuskilt autod Vorkutasse ära. Lõpuks juhatati meid õige tee alguspunkti. Või õigemini rajani. Üle põlve lumi, millest kunagi lähiminevikus oli ehk Ural läbi läinud. Või see lintidega „igal pool sõitja”. Käisime jalgsi luurel ja otsustasime, et keerame tagasi. Aga osal meestel ei andnud ikka rahu. Väidetavalt pidi seda teevaba raba olema ainult 7 km. Edasi olevat mingi küladevaheline tee olemas.

Pärast pikka arutelu otsustasime proovida. Lasime autodel rehvid tühjemaks, et haar­duvust ja kandvust lisada, lükkasime sisse aeglustid ja keerasime autoninad tund­matusse. Neli tundi hiljem said otsa puud, mille külge vintsi kinnitada. Selleks ajaks olime suutnud kaevates ja vintsides läbida natuke üle kahe kilomeetri. Siis andsime kripeldava südamega alla. Kaevata oleks jäänud veel pea 5 km. Aga niikaugele, kui silm seletas, oli maastik muutumatu.

Vorkutast jäi puudu ainult 180 km. Midagi ei olnud teha. Tuli tagasi keerata. Läbitud oli 4303 km.

TAGASI 2

6. jaanuari õhtuks olime tagasi Inta lähistel. Päevasest rassimisest väsinuna mõtlesime, et teeks veel ühe hotelliöö. Mõeldud-tehtud. Helistasime oma uuele sõbrale Vladimirile, et küsida kohaliku hotelli kohta. Taat teatas selle peale, et tuleb kohe oma jõululauast ära ja annab meile oma suvila võtmed, et me saaksime seal ööbida. Hotelli polevat vaja. Inta piiril ootaski meid juba must G-klassi mersu. Viis tonni raske, kuulikindel ja kuus kuulijälge tagumisel küljeklaasil. Taat oli koos naisega pere kõrvalt peolauast ära jalutanud, et kallitele külalistele oma suvila uksed avada.

Vladimir süütas maja­keses kerasiiniga küt­tekehas olnud puud, soovis ilusat õhtut ja lubas pärast pidu tagasi tulla. Tundku me ennast hästi. Tundsimegi. Saime selle öö jälle siledal pinnal magamiskottides ööbida. Hommikuks oli lahke pererahvas ette valmistanud väikese linnaringi, mille järel meid poetuurile lasti. Toredad on need vene väikelinnad. Astud poodi sisse ja kõik saavad aru, et oled turist. Julge­mad tulevad uurima, et kust kohast olete. Kuuldes, et Eestist, on enamus asjaga kursis. Paljud on käinud. Teavad vanalin­na ja enamasti on kellelgi ka sugulased Kohta-Järvel. Selline hea, soe ja sõbralik on olla. Samasugune elav keskustelu käib ka autode juures. Inimesed uurivad kaarti, küsivad zimnik’ute kohta ja pärivad, et mida kuradit te üldse siia metsa ära kaota­site. Nad ei mõista, et see ongi meie jaoks eksootika, kus kõik on veel ehe. Kus sa saad autoga sõita sinna, kuhu piirivalve või loodus kätt ette ei pane. Telkida seal, kus tahad. Nautida seda üüratut hoomamatu suurusega soojade ja lahkete inimestega värvikirevat maad. Sest midagi sellist sa Eestis või Euroopas enam teha ei saa. Iga huvitavamagi raja lõpetab enamasti era­maa või eratee silt.

EESTI

Tallinna tagasi jõudsime 11. jaanuari õhtul. Tehtud sai põhimõtteliselt kõik, mida me tegema läksime. Polaarjoone võtsime ära. Narjan-Mari võtsime ära. Zimnik’uid sõitsime 1200 km jagu, millest üle 100 km läbisime aeglustitega. Suhtlesime kohalike inimestega, kellest 100% olid äraütlemata toredad, sõbralikud ja abivalmid. Läbisime 7150 km ja olime autodes enam-vähem 23 tundi ööpäevas. Võrratu.