POLAARTRIPP 2. Vorkuta − Ust-Kara − Salehard

Eesti meeste polaarseiklus Narjan-Mari sai jätku, kui ühel selle aasta veebruari varahommikul keerati kolm autonina uuesti Venemaa poole ning võeti suund Kara mere äärde Ust-Kara asulasse. Kuidas reis sujus ning mis põnevat teekonnal juhtus, kirjeldab Väino Laisaar.

Eesti meeste polaarseiklus Narjan-Mari sai jätku, kui ühel selle aasta veebruari varahommikul keerati kolm autonina uuesti Venemaa poole ning võeti suund Kara mere äärde Ust-Kara asulasse. Kuidas reis sujus ning mis põnevat teekonnal juhtus, kirjeldab Väino Laisaar.

Plaan sõita Vorkuta kaudu Kara mere äärde Ust-Kara asulasse tuli just nagu loogilise jätkuna aasta alguse polaartretile Narjan-Mari.

Toona sai sealt tagasi tulles proovitud Vorkutasse minna, aga kuna suur talvesoe ei olnud lasknud kõiki vajalikke zimnik’uid valmis teha, lõppes meie tee juba 180 kilomeetrit enne eesmärki. Talvetee sai lihtsalt otsa ja lõpuks ka puud ja põõsad, millest olnuks võimalik autosid mööda lumist sood Vorkuta poole vintsida. Seega polnudki kripeldusest vabanemiseks muud teha, kui 24. veebruari varahommikul uuesti Venemaa poole startida. Meie uus suur sõber, Inta-mees Vladimir, oli meile telefoni teel lubanud, et mere äärde sõitmise piiriload on korda aetud ja hakake tulema. Pidi sauna sooja panema ning lubas ka kohalikes mägedes ja orgudes väikese ekskursiooni korraldada. Nii me siis läksimegi. Pea virmaliste ja jääkarude mõtteid täis. Ka ettevalmistus oli parem. Lisaks G4S-i autovalvele oli meil nüüd Elisast renditud satelliittelefon, millega levivabasse paika hätta sattudes pääsemislootust andvat sidet luua. Ja mille roheliselt vilkuv leviindikaator tekitas kottpimedas tundras sõites hinges mõnusa sooja rahuliku tunde. Eelmise korra läbimatuid teid arvestades olime nüüd hõlpsamaks vintsimiseks ja kraavidest väljatõmbamiseks teel kolme autoga: Toyota Land Cruiser 78 ja 80 ning bensiini põletav Jeep Grand Cherokee V8. Meie suureks üllatuseks olid toonased peaaegu et läbimatud teed muutunud kuu ajaga suurteks magistraalideks. Sealt, kust me ennist aeglustitega läbi pressisime, laiutasid nüüd kohati kolme auto laiused ja suhteliselt siledad teed. Tuttavana tundus ainult meeletu kogus gaasitrassi ehitavat rasketehnikat, mida vooris seal vaata et sadade ühikute kaupa. Parem tee meile tegelikult sobis, sest huvitavasse kohta jõudmiseks oli vaja maha sõita 3000 kilomeetri jagu käidud radu. Igatahes jõudsime Intasse juba 27nda õhtul. Ja kohe pärast autode datša juurde vintsimise lõppu valgusid taevalaotusesse mahedad rohelised virmalised. Uue polaarreisi üle ootuste toredaks kujunenud esimese etapi vormistasid lõppenuks kuum saun ja hea vene õlu, rääkimata väga heast seltskonnast. Piirilubade ootel Hommikul keevitasime teel purunenud Cherokee summuti kinni ja jäime oma piirilube ootama. Selgus, et töö selles vallas alles käib. Kohalikud taadid jooksid Vladimiri käskude peale siia ja sinna, helistasid ja sahmisid. Kuni selgus, et peaksime ikkagi piiritsoonist läbi saama. Selgus ka, et Vorkutasse on nüüd samasugune lai tee nagu siiagi. Saadud info tegi meele rõõmsaks ja hing kibeles teele. Pesime parema väljanägemise saavutamiseks autodki puhtaks, tänasime Vladimirit ja lubasime, et tema ekskursioonile läheme siis, kui tagasi jõuame. Tahtsime juba Vorkuta poole minema pühkida, kui selgus, et enne oleks vaja ka migratsioonipaberid ära vormistada. Paar päeva oli sellega tegelikult veel aega, aga parem karta kui kahetseda. Piirivalvurid pidid seal helikopteritega ringi lendama ja liiklust binoklitest piiluma. Välismaa numbritega autode vastu on neil eriline huvi. Soovitati, et kui meid piirialas maha võetakse, siis teeskleksime eksinuid. Targutajaid ei pidavat keegi sallima ja väiksemagi rikkumise korral viiakse kohe kopteriga Narjan-Mari nädalakeseks hoiule. Kõlab küll iseenesest huvitavalt, aga kui sind sealt pärast nädalast kontrolli välja lastakse, ei vii sind keegi autode juurde tagasi. Seega otsustasime kõik võimalikud ja mittevõimalikud ettevaatusabinõud kasutusele võtta. Pärastlõunaks saime oma paberid lõpuks kätte ja mõne tunni pärast olime uuesti oma kallis Abezi külas. Seal tunti meid kohe ära ja tuldi tervitama. Loomulikult viinaga. Hulk vasturääkivat infot ja pudelitäis tervitusnapsu. Veidi hiljem lendasime juba Vorkuta poole, meeles mõlkumas külameeste öeldu: „Head mehed! Tegite mingi raja sinna soosse ette ja meil istus pärast pool küla seal kinni, arvates, et tee on juba valmis.” Teekond Vorkutasse Vorkutasse jõudsime järgmisel päeval. Öö veetsime gaasitrassi katsetamise jaoks suletud teetõkke taga magades. Öösel tuli üks teehöövli-mees vennastuma. Ja pärast väikest vennastumist teatas, et tahaks meile 40 liitrit diislit niisama anda. Aga kuna ta teehöövlist seda mingil põhjusel kätte ei saanud, rääkis hoopis teetõkkena seisva Urali juhile augu pähe ning viimane kurnaski oma paagist selle lubatud 40 liitrit meile kanistritesse. Tee Vorkutasse oli väga huvitav. Paremat kätt silmapiirini lahti rulluv valge lumine tühi tundra ja vasakut kätt kolme- kuni viiemeetrised lumehanged. Hangede kõrval ikka tuttav tuhandete kilomeetrite pikkune gaasijuhe. Ning meeletus koguses rasketehnikat. Kohati tundus, et 100 kilomeetri peale on seal sama palju tehnikat kui terves Eestis kokku. Vangla- ja küüdituslinna jõudes püüdsime teelt kinni esimese maastikusuutliku auto. Juht Viktor oli kohe nõus meile linna ja seda ümbritsevat üheksat küla tutvustama. Aga Viktor tegi muudki. Nimelt ütles ta, et oli kuu aega tagasi tulnud autoga Salehardist. Salehard on Jamali Neenetsi autonoomse piirkonna administratiivkeskus ja asub teisel pool Uuraleid. Sinna saamisest olime juba paar viimast päeva rääkinud. Aga Inta-mehed kinnitasid nagu ühest suust, et sinna ei ole võimalik sõita. Nüüd aga seisis meie ees luust ja lihast inimene, kes oli sealt ise tulnud. Selleks ajaks oli ka selgeks saanud, et Ust-Karasse me tõenäoliselt ei saa, sest sinna läheb ainult „vestehodide” rada. Seega tegime ka meie parema uudise valguses oma plaanid ümber. Käime ja võtame ära Kara mere ning siis üritame Salehardi sõita. Salehardi mõtetest ruutus silmadega tormasime Viktori juhtimisel Vorkutat ümbritsevate küladega tutvuma. Üks söekaevandusšaht teise järel. Üks mahajäetud ja tühi maja teise järel. Üks kummituslinn teise otsa. Vahele mõned vangilaagrid, mis tavalise linnana, ilma okastraadi ja aedadeta tee ääres ei mõjunud mitte just eriti ähvardavalt. Võib-olla ei viinud Viktor meid õigetesse kohtadesse. Kohtadesse, kuhu eestlasi sadade kaupa surema viidi ja kust vähesed tagasi jõudsid. Aga masendus ja mingi kraapimine oli sees ikka. Uurisime ka seal elavate eestlaste kohta, aga neid meil leida ei õnnestunudki. Linn ise on aga igati vilgast elu täis. Seal niigi elavale 70 000 inimesele on gaasitrass lisaks toonud 250 000, kes on elamispinnaks muutnud ka kõige viimased katusealused ja keldriuberikud. Ning seda trassitööd pidi jätkuma veel vabalt kaheksaks aastaks. Vorkuta oleks nagu uuesti sündimas. Viktor tegi kontrolliks paar kõnet. Helistas ka sõbrale Labõtnangisse, mis asub Obi jõe vastaskaldal Salehardist ja ütles, et eestlased kohe tulevad. Ning juhatas meid piiripunkti veerele. Piirivalvur vaatas umbusaldavalt tõkkepuu ees peatunud kolme välismaa numbritega maasturit ja küsis: „A võ kto?” Selgus, et sealne piiripunkt ei teadnud meie tulekust midagi. „Niikaugele siis seekord, või...?” käis paljudel peast läbi. Läbirääkimised ei viinud kuhugi ja meie reis oli läbi saamas. Rait helistas veel Intasse Vladimirile. Sealt nagu midagi organiseeriti, aga tulemusteta. Mõtlesime läbi tundra piirivalvuritest mööda hiilida, aga peatselt hakkasid automaatidega mehed kahtlaselt siblima ja loobusime sellest mõttest. Viimases lootuses sõitsime linna tagasi, et kohaliku pealiku käest edasipääsemise võimalikkuse kohta uurida. Ja kuna olukord oli selleks ajaks juba suhteliselt lootusetuks muutunud, võttis meie läbirääkimismeeskond kohtumisele kaasa ka Vanaka, suitsuvorstilati ja paar konservi. 15 minuti pärast väljusid nad võidurõõmsate nägudega linnavalitsuse majast teatega, et mingi Putinile lähedal seisev mees on siinmail asju kontrollimas ja seni ei saa kedagi „kahtlast” läbi lasta. Aga homme kell 10 tulgu me tagasi lubade järgi ja kütku, kuhu hing ihkab. Homseni oli aga aega. Vaatasime linnas ringi, tutvusime kohaliku kaubandusega, ostsime tonnide viisi külmkapimagneteid ja pidasime ööbimisplaane. Veidralt ahvatlevana tundus mõte mõnes kummituslinnas ööbida. Otsustasime siiski uurida, äkki on võimalik enne tundrasse ja Uuralitesse sööstmist selles ülerahvastatud linnas soodsa hinnaga kuskil hotellis üks pesemisvõimalusega öö veeta. Loomulikult olid kõik hotellid täis. Meie Vorkuta-sõber Viktor tegi selle peale paar kontrollkõnet ja juhatas meid kuuetoalisesse korterisse ööbima. Peremees küsis lahke mehena kaheksa inimese ööbimise eest kokku 1800 rubla. Ja ütles, et kui jälle siiakanti satute, võtke aga julgesti ühendust. Aga mingit juhet ei tohtinud stepslist välja tõmmata. Tuvid pidavat ära surema (?). Ei hakanud proovima ka. Tänasime toredat ja lahket meest ning asusime mugavat öömaja nautima. Kara meri Hommikul avanesid suitsuvorstilõhnaliste lubade peale väravad nagu nõiaväel ja meid ootas Kara meri. Sõita on seal lihtne. Igale poole läheb ainult üks tee. Ja enamasti gaasitrassi kõrvalt. Järgmise tõkkepuu taha jõudes näitas GPS, et mereni on jäänud 500 meetrit. Mingis kummalises dialektis vene keelt kangutav väravavaht teatas, et ta ei lase meid edasi. Tal on viimane tööpäev enne pikka puhkust ja muidu lastakse äkki lahti. Aga kui tahame, mingu me sinna kas või läbi tundra. Siis polevat enam tema asi. Mõte iseenesest polnud paha. Tundralõik oli ainult raskesti läbitav. Rasked autod vajusid läbi lumekooriku ja jäid pidevalt kinni. Kaevata ja vintsida sai kogu selle ilusa tee eest, mis meil juba raskusteta rataste alt läbi oli käinud. Ja lõpuks vintsisime ka viimase auto teehöövli külge kinnitatuna mereäärsele rajale. Merd kui sellist näha loomulikult ei olnud. Samasugune valge maa silmapiirini nagu ka seljataha oli jäänud, ainult et rohututte ei olnud. Aga gaasitrass lookles ikka, millega Gazpromi mehed Jamali poolsaare tipu poole teel olid. Kara mere „punkti” vallutamise tähistamiseks oli meile kaasa pandud pudel Strohi, mis meid muidugi maru julgeks tegi ja seetõttu otsustasime mööda gaasitrassiäärset rada veel rohkem põhja poole rühkida, silme ees terendamas Leediyevi-nimeline saar. Selle jalamil jooksime loomulikult jälle kurjade piirivalvuritega kokku ja põgenesime sealt suuremate jamade vältimiseks autodel tundrasse. Aga vähemalt sai käidud! 40 kilomeetrit merest Vorkuta poole keeras tee vasakule. Tee, mis pidi meid teisele poole Uuraleid viima. Tee, mida mööda me pidime saama sinna, kuhu ei pidavat olema võimalik sõita. Vähemalt kuni Vorkutani olid kõik seda meelt. Aga meid ei peatanud enam midagi. Silmad ruutus, loksusime läbi öise tundra Salehardi poole. Ümberringi kottpime tajudega mängiv ja illusioone loov pimedus ja virmalised pea kohal looklemas. Pärast kiiret ja külma ööd jõudsime välja ristteele. Paremale jäi Labõtnangi ja Salehard, vasakule aga Jamali poolsaar, mida pidime vallutama tulema järgmisel talvel. Järgmise aasta eesmärk oli nüüd siinsamas lähedal. Nagu oleks kohe võtta. Lihtsalt keera teisele poole ja sõida... Vastakad emotsioonid peas virvarris, keerasime autod ikkagi paremale. Nüüd sõitsime juba Uuraleid mööda „alla”. Lumised majesteetlikud Uuralid paremal, totaalselt tühi maa vasakul, mida kontrastidena ilmestasid jäätunud jõed ja järvedena tunduvad lagendikud. Paremat kätt, enne mägesid, lõikas Jamali suunduv raudtee kogu maastiku kaheks. Gazpromi pealinn Salehard Labõtnangi piirile oli meile vastu tulnud Ženja. Mees, kellele Viktor Vorkutast helistas. Kutt oli turistidest nii äksi täis, et oli juba sujuvalt kõik asjad ära planeerinud. Saun oli kütte pandud, supp oli pliidil valmimas. Ekskursioonid nii siin- kui ka teiselpool Obi jõge. Sõbralikkust ja siirast huvi meie vastu pakatas igast otsast. Andsime ennast tema meelevalda ja aktiviteet algas. Kõigepealt läksime kohalikke neenetseid vaatama. Jalutasime kilomeetri võrra tundrasse jurta juurde. Või siis tšumm, nagu nad ise vahest öelda tavatsevad. Esmapilgul rabas mind kontrast, mis jurta sisemusest vastu vaatas. Mustaks tahmunud seinad, inimesed ja loomad ümber keskpõrandal asetseva ahju maas istumas. Suur ühistekk nööridega jurta lakke tõmmatud, et päevastele tegemistele ette ei jääks. Kuidagi trööstitu ja masendav tundus kõik. Mongolite juures käimisest saati oli jurta minu mällu jäänud kui ilusa, heleda, puhta ja värvikireva ning igati positiivse elukeskkonnana. Ja nüüd siis selline kontrast. Aga eks see oleneb palju ka inimestest. Kes millisena oma eluaseme ja elukeskkonna hoiab. Ja mida elus tähtsaks peab. Tegime mõned pildid, rääkisime pererahvaga elust-olust ja tuiskasime jääd mööda üle Obi jõe Salehardi. Salehardi jõudes tervitab teid esmalt hiiglaslik künkal seisev mammut, mis sealtkandist kunagi välja kaevati ning mille avastamise juures ka üks eestlane olla viibinud. Salehard on ka üks vähestest polaarjoonel asuvatest linnadest maailmas. Linna servas on selle tähistamiseks kahest hiiglaslikust kolmnurgast koosnev monument, mille vahelt pidavat polaarjoon läbi jooksma. Lisaks sellele on linnas sild, mille tugisambas asub Guinnessi rekordite raamatusse kuuluv restoran. Linn ise on igati tänapäevane, nagu Venemaa ühe maavaraderikkama piirkonna administratiivkeskuselt oodata võikski. Gazpromi pealinn, nagu kohalikud ise naljatades ütlesid. Linnas tasub kindlasti aeg maha võtta ja seal natuke ringi jalutada. Huvitavat vaatamist leiab kõikjal. Edasi viis meie tee tagasi Labõtnangi Ženja juurde, kus meile ööbimiseks kohaliku ehitusmaterjalide kaupluse uksed avati. Selgus, et ka söömine ja saun on samas majas. Ja et kallid külalised põrandal ei peaks magama, tehti müügisaali põrandale kõigile penoplastiplaatidest asemed, mida tänu eestlastest jäänud kujutistele nüüd arvatavasti poole kallimalt müüakse. Saunatamise ja vennastumise käigus toodi välja kaardid ja asuti Jamali poolsaart uurima. Olukord hakkas vägisi meenutama stseeni „Forrest Gumpi” filmist, kus idarannikule jõudnuna arutles Forrest, et kui ma juba siia jooksin, siis võiks ju ka läänerannikule joosta. Igatahes hakkas see ühe korraga igale poole sõitmine kuidagi sürrealistlikuks muutuma. Oli ju Jamali poolsaar siiani tundunud peaaegu et kättesaamatu eesmärgina. Lõpuks leppisime kokku, et jätame selle järgmiseks korraks. Ning et järgmise aasta Jamali tee ikkagi huvitavana hoida, otsustasime tuldud teed tagasi sõita, mitte siinpoolseid Uurali äärseid zimnik’uid mööda alla suure teeni kütta. Järgmisel päeval asusimegi tagasiteele. Plaanisime edaspidi rahulikult võtta ning Vorkutas pikema peatuse teha ja elu uurida. Aga selleks ajaks, kui me sinna tagasi jõudsime, olid pead juba uusi mõtteid täis valgunud. Uueks mõtteks oli enne Komimaa pealinna Sõktõvkari paremale keerata ja sealseid zimnik’uid pidi ennast Mezeni murda. Jäi ju seegi linn eelmine kord sooja tõttu käimata. Ja mõte sellest, et sama reisiga saaks ühes huvitavas kohas veel polaarjoone ära võtta, tundus veel eriti ahvatlev. Ning kui juba Mezenis nagunii oleme, siis võiks ju tagasi sõites veel ka Arhangelskist läbi käia. Ikka huvitavam kui lihtsalt tuldud teed kodu poole uhada. Mõeldud-tehtud! Sadakond kilomeetrit enne Mezeni algab piiriala. Pidasime plaani, et paneme ühe soojaga kohe linnast läbi. Et äkki siis ei võeta kinni. Mezenist on ju ainult 100 kilomeetrit polaarjooneni. Ehk jõuame. Ei jõudnud. Kui kolm aastat tagasi Rait esimest korda Mezeni kaudu polaarjooneni sõita üritas, võeti ta juba esimese poe juures kinni. Nüüd jõudsime teiseni. Piirivalvurid olid õnneks heas tujus ja ütlesid, et nad teadsid juba ammu, et me tuleme, ning ootasid meid. Käsutati aga autodel ots ringi keerata ja tuldud teed tagasi sõita. Mainiti ka, et pooleteise kuu eest olid mingid eestlased üritanud Narjan-Marist läbi tundra Mezeni tulla, aga nad ei andnud luba. Ja eestlaste ekspeditsioon jäi pooleli. Me ei hakanudki enam mainima, et need meie olime. Nagunii lubati järgmise tabamise korral trahvi teha. Arhangelskist ära sõites tundus kodu juba siinsamas olevat. Aga et ikka huvitavam oleks, otsustasime natuke lõigata. GPS näitas P1 mööda ilusat suurt teed kuni Võtegrani ja Lodeinoje Poleni. Tegelikkuses sai aga Arhangelski oblasti lõppemisega ka tee otsa. Edasi oli läbi võsa 34 kilomeetrit mingit rada, mida me sõitsime koos paari väikeauto aitamisega pea neli tundi. Kaevates ja vintsides. Tallinnasse jõudsime tagasi 9. märtsil kella 19-ks. Plaaniga järgmisel aastal ikkagi Taimõri poolsaart proovima minna. Ja kui kõik libedalt läheb, võtame tagasiteel ka Jamali ära... Aga kunagi ei tea.   Autoekspeditsiooni ABC Pikk autoekspeditsioon võib matkajaid ettearvamatuga üllatada. Kuidas autoreisi turvalisemaks muuta, soovitavad turvafirma G4S juhatuse liige Margus Kolumbus ning turundusjuht Tarmo Pärjala. G4S juhatuse liikme, kogenud offroadsõitja Margus Kolumbuse sõnul eeldab turvaline autoreis lisaks autode ehitamisele ka sammhaaval reisi läbimõtlemist ja võimalike ohtudega arvestamist. Ühe võimalusena soovitab ta paigaldada autodele autovalve jälgimisseadme. „Kogu vajalik info auto kohta jookseb juhtimiskeskusesse, nii on võimalik nii endal kui ka lähedastel jälgida, kus auto paikneb,” selgitab Kolumbus. Tarmo Pärjala sõnul on eestlaste ekspeditsioonid sellist võimalust ka kasutanud. „Autovalve on paigaldatud nii Mongoolia kui ka Magadani reisile,” räägib ta. Nii oli kõigil kaasaelajatel võimalus jälgida eelmisel aastal Eesti maastikusõitjate 43 päeva väldanud seiklusrikast Mongoolia-reisi. Samuti paigaldati autovalve kolmele maastikuautole, et hoida silm peal automatkal Venemaa-Euraasia kõige idapoolsemasse linna Magadani sellel suvel. Matkajate käsutuses on spetsiaalne veebikeskkond. Selle abil saab jälgida sõiduki liikumist reaalajas, uurida teekondade ajalugu ja soovi korral pidada ka sõidupäevikut. Kui veel juurde arvestada korralikud blogid, mida reisil olijad teekonna jooksul peavad, siis on ka kodustel toimuvast päris korralik ülevaade. „Kaasaelajal tekib tunne, nagu istuks kõrvalistmel,” naljatab Pärjala. Lisaboonusena saavad asjaosalised ise enda teekonna kiirusest ja läbitud vahemaadest hea tagasiside ning analüüsimaterjali, et tulevikus veelgi paremini reisi kavandada. Igapäevast autovalveteenust kohandatakse vastavalt soovidele. „Teenus kui selline on igal pool sama, olgu siinsamas Eestis, Lätis või Rumeenias,” selgitab Kolumbus. Abi suudetakse oluliselt kiiremini osutada nendes kohtades, kus on esindused olemas, G4S-il on umbes 75 protsenti maailmast kaetud. Eeliseks on ka see, et kui riikidevaheline diplomaatiline suhtlus osutub vahel üsnagi aeganõudvaks, siis kohalike esindustega suheldes selliseid takistusi ei esine. „Tuleb vaid paanikanuppu vajutada ja signaal jookseb vajalikku kohta,” räägib Kolumbus. Siiski ei tasu asustamata kohtades operatiivteenistuste ülikiirele tegutsemisele loota, kümne minutiga abi ei saabu. Ent palju abi on ka enda asukoha positsioneerimisest, hättasattunule tullakse koordinaatide järgi appi, sest sellises kohas on väga keeruline enda täpset paiknemist kirjeldada. „Psühholoogilist tuge annab juba teadmine, et keegi teab teie asukohta,” kirjeldab Kolumbus. Kuni abi saabumiseni tuleb hädasolijal oma teadmistele toetuda. Vajaduse korral pannakse automatkajatele kokku sihtkoha iseärasusi arvestav matkaapteek või korraldatakse esmaabikursused.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga